What Not To Wear

Ei, seekord - üllatus, üllatus - ei kirjutagi ma sama nimega USA telesarjast, kus Stacy ja see tüüp, kellel on mingi presidendiga sama nimi, viskavad saates osalejate riidekapid (ja nende sisud) pikema jututa prügikasti. Ja siis ostavad neile uued riided, teevad uue soengu ja meigi ja lennutavad ekstaatiliselt kiljuva perekonna rüppe tagasi.

Kuigi ega minu jutt Stacy ja presidendinimega tüübi omast palju ei erinegi. Lüües lahti tänase Eesti Ekspressi jäi mu pilk kohe kinni Reformierakonna juhatuse valimistest kirjutatud loo juures oleva foto külge.
Reformierakonna uue juhatuse paraadpildil poseerivad esireas viis daami, kellest kahe rõivavalik tekitab küll äärmist hämmeldust. Üks neist on kahtlemata tark noor naine, kes oskab endast muljet jätta ning seetõttu erinevatel valimistel rohkelt hääli koguda, kuid sellel fotol näib ta kui eksinud amish rikaste koduperenaiste suvisel aiapeol. Kui mitte liiga hea moetajuga inimene proovib komplekti kokkupanekul lähtuda "toon toonis"põhimõttest on tulemuseks .... see amish, kes küll sobib dekoratsiooniks kohale veeretatud õlepallidega, kuid kindlasti mitte oma intellektuaalse kuvandiga.
Teine proua ei üllata ei värvivaliku ega ka kaubamärgiks (miks küll, aga see selleks) kujunenud sallikese-prossi komboga, küll üllatavad tema veidrad heledad kesäpüksid. Mäletate, kui 90ndate alguses Soomest riideid õnnestus saada? Kesäpüksid olid alati kohal. Kuskohast tuleb ühel 40+ proual üleüldse mõte, et ainult spagettkõhna supermodelli seljas kaunina näivad asjandused jalga tõmmata?
Ženja Fokin, lenda peale! Kiiresti!

Bands to listen to while high

Ei, ma pole pilves. Ilm on pilvine, aga mina mitte.
Pealkiri on tingitud armsa Google otsingumootori äsjasest soovitusest, kui otsisin 2013. aastal esilekerkinud kuulamist väärt bände. Teine valik oli "Bands to listen to before you die".
Leidsin kaks bändi, mis mulle täitsa meeldisid.

Esimene on "Moving Mountains".

Bändi nimi on muidugi tobe, aga mis me ikka meest nime ja mütsi järgi hindame. Enne kui nad maailmakuulsaks saavad, tasuks nimi ära vahetada. Kasvõi osa sellest. "Moving Muppets", anyone?

Teine on "Wooly & the Mammoth" ja ka selle bändi nimi mulle loomulikult ei meeldi. "Loomulikult"sellepärast, et ma olen üks neist kahest inimesest, kellele ei meeldi bändinimed nagu "Ewert and the Two Dragons" ja "Mike and the Mechanics".
Lugu seevastu on täitsa mõnus.



Ja kui need kaks bändi peaks mingil veidral põhjusel ühinema, siis võiks nad end ju kutsuda "Mountain Moving Mammoths", mis omakorda vihjab sellele, et vaene Wooly läheb soolokarjääri tegema.

Mäletate kui Orkut ja MSN ...

... olid nagu kõige kõvemad asjad üleüldse? Kusjuures Orkutist ei olnud praktiliselt ju mingit tolku, aga masse võlus nagu tibu boamadu. Kõige interaktiivsem asi oli sõprade kontodele testimoniale kirjutada ja mingeid suhteliselt algelise lahendusega sõnumeid jätta. Ja MSN ... ärme parem hakka rääkimagi. Kui sa "messengeris" ei olnud, siis elu tormas sinust ikka sajaga mööda nagu Škoda Sapakast.
Ma elasin pidevas identiteedikriisis (loe: ei suutnud teha valikut, kas omada Orkutis profiili ja logida MSN-i sisse või mitte). Ma tahaksin mõelda, et minu geniaalne ettenägelikkus andis juba siis märku, et Orkut on peagi so yesterday ning pole mõtet sellega oma netiCV-d risustada, aga tegelikult käis selline passiivne kogukondlik passimine mulle lihtsalt närvidele. Ja ehk tahtsin natukene esineda ka. Igal juhul liitusin-lahkusin-liitusin uuesti ja lahkusin uuesti vähemalt kümme korda.
MSN oli tiba põnevam. Eriti kui mõni potentsiaalne peika silmapiiril/online oli. Aga peale mõnda mitte nii hästi lõppenud vestlust, veetsin nädalaid offlines ja vihkasin MSN-i kogu südamest.

Ka FB pole mulle alati meeldinud, kuigi pean tunnistama, et praegu, lastega kodus olles, on see mulle täiesti vältimatult asendamatu. Muidu tunneksin end küll kõigest ja kõikidest totaalselt äralõigatuna.

It's about me

Selle (mitte eriti järjekindla) blogi (järjekindlad) lugejad on ilmselt juba aru saanud, et minu peale ei saa loota. Selles mõttes, et midagi püsivat  minult oodata ei ole. Ma olen nagu iga hinna eest abielu vältiv igavene poissmees, kes kannab südames - ja võib-olla ka rahakoti vahel - mälestust mõnest eriti eredast vallutusest ning usub, et tema pidev uueihalus on sarmikuse peamine komponent. Too poissmees on jäägitult truu oma emale ja kahele koerale, võib-olla ka squashipartnerile ja jalkakõrvasele õllele, kuid kõik muu, mis/kes ta elust läbi libiseb, peab olema sama värske kui Apple viimane rakendus.
Minuga on mõneti sama lugu.
Mul on püsivalt tsementeeritud suhted nii mõnegi inimese, filmi, plaadi ja raamatuga. Sellised, mis lähevad aastatega aina paremaks ning mille kadumine tundub loodusseaduste vastane.
Ja siis vaimustun ma igal aastal, igal nädalal ja tihti ka iga päev millestki uuest. Millestki, mis haarab mind korraks nii totaalselt oma haardesse, et kõik muu tundub tühine. Kuigi ka mu vaimustuse objekt võib üsna tihti seista "intelligentsete inimeste" poolt tühiseks peetavale väga lähedal. Või ollagi seda.

Minu supereklektilistest valikutest ükskõik mis eluvaldkonnas saaks kokku panna üleelusuuruse kaleidoskoobi. Ma täiesti siiralt kadestan inimesi, kes suudavad hoida raamaturiiulis ja öökapil ainult Alighierit, Akadeemiat ja Ahmatovat, bookmarksides National Geograficut ja avada iga päev NY Timesi ja Postimehe. You know what I mean? These people have their certain choices and preferences and you don't hear them getting excited about anything outside their "interest zone". I make it sound really harsh, but there are plenty of guys out there being so sure of their likes and dislikes. If they like 70s French cinema, they are not going to buy tickets to see the Machete sequal. Which is called Machete Kills, by the way - gotta love Robert Rodriguez, right? Or if they got smitten by Emerson, Lake & WhatsHisName, you can not convince them to give Justin Timberlake's The 20/20 Experience a try. Which is a brilliant pop-album. Even if you are not so crazy about JT in general.

Well, I am not one of these people. Although I like both Alighieri and Ahmatova, not to mention 70s French cinema. But I also like US reality series and gossip-sites. I could easily go for months without opening any newspaper or start every morning with an hour of BBC News. I get totally mesmerized by Arvo Pärt, but have Bunji Garlin's "Brrt!" on replay for days. The list continues ... and I do get a lot of eye-roll for that.
I could not count the times someone has said "I can't believe you watch/listen/read  t h a t ?!?" Well, I do. And although I do get tired of my constantly changing choices once in a while, I would not have it in any other way.
Maybe I will grow up someday ....

@Revenge S2 finale really delivered

Not until recently I was almost giving up on ABC's Revenge. After a very powerful first season it kind of a fall flat in my eyes when storylines started to blur together and different conspiracy theories emerged in crazy speed and variety.
But I suffered it out and the season finale did not disappoint me. I was maybe hoping to see Victoria more involved with everything, but I guess she deserves a little break after a busy season, right? I definitely did not expect Declan to be crossing over to join Amanda and leave Jack blinded by lost and hate. By the way - where is little Carl when Jack is searching Graysons' house and planning his revenge? No nanny has been introduced and I am seriously worried about that baby. Kidding. He is probably written off productions payroll and returns in S3 as an adult. (Like they do in Bold&Beautiful).

Framing Nolan as Initative ... that must have been the shocker of the hour. Although after seeing the combo of Trusk-Padma-Camera I suspected it will come and bite someone's (Nolan's) ass.

So, I am looking forward to season 3 and I keep my fingers crossed that dead will remain dead. As much as I loved FauxAmanda and Declan, it would be too much to start with these 2 again.

RHOBH season 3 ... It is happening

I absolutely love US reality shows and can not admire enough the evil minds who draw it all together.
The reality shows in Estonia only follow the (non)events and rely on hope that something m i g h t happen or someone from the cast m i g h t look like an idiot every now and then. There is never enough drama, never enough bitching and never enough money. We just swim through the episodes and feel unsatisfied at the end. While in US the viewers are being manipulated so well that even the smartest of us lose their better judgement.
I do believe that even highly staged and edited scenes carry at least some true value given them by the participants, but I also think you can make a bitch out of an angel and vise versa. The success of these shenanigans lies on the fact that for example even while called The Real Housewives Of Whatever there is nothing "real" about them. And I am not referring to plastic surgery right now. All the cast members are presented us as characters not responsible for their plot lines themselves, but being puppets in the hands of the almighty producers. And the majority of viewers would never know a damn true thing about these people. It works in US, not in Estonia. And that might be the reason why the reality shows don't really deliver here. Unlike in US, everybody knows everybody in Estonia (that sounds like the over quoted thing Brandi said about Beverly Hills, right?) and you probably know a thing or two about at least one of the people on the show.

Oh well, reading what I have just written makes me yawn. I tried to make a point, but I think I lost the point somewhere on the road.

One of the commentators - DialogueQueen - has summed it up pretty well on Vulture RHOBH recaps site. I hope she doesn't mind I quote her here.
"Which brings me to something I've been thinking about for a long time. All these shows, and what makes them sooooo interesting, is that they're kind of like flawed sociological studies on the democratization of fame and the effect of said fame on the completely untalented (didn't you used to have to practice, practice, practice to get somewhere?), uneducated, undeserving and mediocre (save for a few of our faves). Some of these gals have made money on their own, but most of it came through marriage or family. Button-eyed Barkin Yolanda and The Countess are true "anatomy is destiny" types. Had either been 5' 4", we wouldn't know their names.
Mostly, they're just not special and some are downright dumb  /---/ What they do possess is the desire to flaunt whatever they believe they are in front of the camera. And that's what's so fascinating to me. How could you NOT spend most of your waking hours cringing after you watch yourself on TV?"
Enough said.

To make long story short. I, too, have been played here. Big time.
You see, only three episodes ago I wasn't a Kyle-hater or a Lisa-lover, but my boat has been seriously rocked by before mentioned evil minds aka Bravo producers. I am trying to be smart and insightful, but I find myself switching likes and dislikes by the minute. Or hot minute as Brandi would say. And I don't like myself for being so easily distracted. It has become like a contest (with myself, weird I know) to stay true to my evaluations. Making true evaluations in the first place. But as I explained before - there are no "true" material to base my evaluations on ... Basically I am doomed to fail.
I will watch couple of more episodes before I try to make some sense of it. And I understand if most of you don't share my passion for such a shallow form of entertainment. Feel free to stay on your high horse ... I don't mind. I take the high road every now and then, but right now I am a bit addicted to my crazy housewives.

p.s. Is there a single event in Beverly Hills - with or without the housewives - where white crystal chandeliers are n o t hanging from every possible hook?

Su nägu kōlab tuttavalt, pobises pensionär

Your Face Sounds Familiar Eesti variant sai täna õhtul teleristsed. Ilma mitmekümne reklaamipausi ning kostüümilao taganurgast leitud uksehoidja outfitis vemmalvärsse ja muid jaburusi hõiskava saatejuhita võiks see olla täiesti talutav taust pühapäevaõhtusele lehelugemisele. Saatekava väitis, et seda spektaaklit tasub vaadata kogu perega, aga ma tänasin oma ettenägelikkust, et lapse magama saatsin. "Emme, mis see kräkihoor on?" pole just see küsimus, millele mul kolmeaastasele sobiv vastus varrukast võtta oleks olnud. Üldse jäi mul ülejäänud kujundusega mittehaakuvat ja kahtlast tolmust tooni ülli kandvast Mart Sanderist mulje, et ta on õhtud segamini ajanud ning viibib oma ettekujutuses Bel Etagega kuskil rahajõmmi pulmas. Mis ei vabanda (või vastupidi just vabandab) huumorit, mida saatejuht meile peale pressis. Aga võib-olla on "kräkihoor" ja muud naljad formaadis kirjas? Tont temaga.
Lauldi ju hästi. Kuigi need kaksteist pensionäri ja kümme koolilast, kes alati sellistes saadetes publikuks käivad just vaimustusest ei kiljunud. Küll jõuavad veel.
Tunnistan ausalt, et lõpuni ei viitsinud vaadata. Esiteks läks pärast Evelin Võigemasti/Amy Winehouse'i hoog liiga maha, lisaks hüppas jälle vahele Teele Viira elukohmaka gangnamstylega (loe: algas reklaamipaus) ja ETVst hakkas see hea krimka. Korraks klõpsasin #snkt peale tagasi, aga Taukari Saller kõlas nagu pohmellis pulmalaulik Moskva metroos ja sain aru, et tänane doos on käes.
Tegelikult oli hea saade. Ärge laske mu vingumisel end petta. Ma poosetan rohkem niisama. Vaadake ikka ise ka.

Toddlers & Tiaras aka Save the Kids

If you think "Saw 6" is the most horrifying thing you have ever seen on the screen, try catching an episode of Toddlers & Tiaras and actually watching it from start to finish. I bet the majority of you will be sick to your socks before the first commercial break.

Those of you blissfully unaware of what I am talking about, here's a brief recap: small children (some of them literally still in their prams and cribs) are competing in different beauty pageants all over US. No, let me brutally honest in my synopsis - mostly overweight mothers desperate to take home as many cups and tiaras as possible, dressing up their little daughters as has-been cabaret stars (I am avoiding the H word here. It's children we are talking about, y'all) with fake hair, teeth and eyelashes being the most innocent aspect of all this charade.
I am not sure which void these so-called parents are trying to fill, but little Aleyshas, Timiennas and Ankoyafildas (obviously the crazier the name the better) are pushed to the extremes to deliver. Have you seen a 10-month old with a hairpiece? Or 3-year old with fake teeth? Not to mention the nails, the lashes, the makeup ... the works. The producers have no problem showing poor kids crying while sitting through hours of beauty treatments, waiting their turn to perform in uncomfortable costumes or leaving the contest without desired prize.
I am not saying these mothers have no love for their daughters, but for some reason this affection of theirs has taken a really twisted turn. Which grown-up woman in her right mind will encourage her child to expose herself in a way that will only attract a totally undesired kind of attention. There are enough weirdos out there and to deliberately put your daughter in harms way objectifying her more than a Playmate of the Year ever would .... That is just sick. And I think the people who organize these pageants don't have anything else in mind but profit. Therefore being equally responsible for presenting these young girls to every bloody pedofile out there.

So I suggest you stick to "Saw 6" for your daily dose of horror.

RHOBH season 3 ... catching up

So I am catching up with season 3 on Real Housewives Of Beverly Hills and the first 2 episodes have not actually delivered. The previous season was so shadowed with Russell's death that it was difficult to even make sense of the events and I was really hoping for a kick-start for this one.

I am a bit surprised they let Taylor stay on the show to say the least. I truly think there was a lot of begging from her side and she must deal with all the stupidity the producers come up for her. Looking like over-fried chicken on her introduction clip and saying things like "I can't squeeze myself in any of the cocktail-dresses I own". I bet she has sold most of her wardrobe by now in order to maintain the lifestyle of BH. Or maybe her pathetic book sells really well, I don't know. I have read excerpts of it and, well, even a telephone book looks like a best-seller compared to this nonsense. Although she gave "The bigger the purse, the smaller the butt" line while shopping (i.e ass-kissing) with Adrienne which I considered to be quite funny. And don't get me wrong - Taylor can be entertaining as hell, but something about her rubs me the wrong way and I am not gonna cave in just because she can make a joke every now and then. And let's be honest - one drunk per show is more than enough.

In, out or without rehab, Kim Richards still comes across as crazy as a bat in a broad daylight. And I don't blame Kyle for one bit to become so frustrated about her sister's crap. I would have probably hit her with a sledgehammer by now. Or maybe not. Whatever.

I admire Adrienne's ability to talk sense while looking like something stolen from a christmas tree. Girlfriend needs to change a stylist. Period. So I was not surprised by the style of her F***U flower-arrangement sent to Lisa. So her. So off. Part of the reason I like Adrienne is her adorable husband Paul. Who is not so adorable any more - in the present light of their divorce and DV-allegations, but I am not going to go there now. Paul strutting around in pink heels (and almost falling out of the store while leaning to the door) - like watching a cow learning ballet. Hilarious!

I will try to FF my way through the episodes and catch up with the other recappers and commentators out there.

RHOBH .... getting my dose

As I have said before one of my guilty pleasures include watching stupid reality-shows and being really addicted to them although I realize the lack of events there can only be compared to witnessing the grass grow. But they come really handy when I need a distraction. There is nothing better than observing the life of Real Housewives of Beverly Hills when everything else gives me a headache of a lifetime. You would be really surprised to discover the contents of my iTunes library. But it gives me an opportunity to switch my mind off the serious stuff and be as judgemental as Kelly Osbourne on Fashion Police without no bad feelings whatsoever.

As I have zero tolerance of judging people by their looks under any other circumstances, I have no problem mocking everyone who has deliberately made a choice to put themselves out there in a reality show format. These people become characters to me and I can only laugh at the articles on US Weekly where the poor housewives accuse the viewers being too harsh in their comments. Well, that is the reason you are shown on the screen, darling - to get as many comments as possible. The bitter the better.

There is a bonus waiting when you know your way around these housewives. Julie Klausner writes absolutely hilarious recaps of RHOBH on Vulture and these writings (and comments) alone are a reason good enough to watch that show.

I am not very up to date with my comments on this show because I just started watching it recently and I have managed to fast-forward myself through season 1. So I am in the middle of season 2 and I have to admit I am really confused about these ladies. Bravo has done a lot of editing, even more than planned, I guess, because of the death of Russell Armstrong and the characters are becoming so categorized. Like - The Crazy Woman (Kim Richards), The Nut (Taylor), The Villain (Kyle Richards), The Madame Superior (Lisa Vanderpump), The Mute Who Decided To Speak Up Once (Camille Grammer) and so on.

What surprises me is the amount of hate Kyle has stirred up. There are few commentators who find her appearance on the show somewhat pleasant and most of them have filed her under the word "vile". I think it has something to do with the fact that she really is the most relatable one among these weird creatures and therefore raises a lot jealousy. She is not afraid to show her true colors, so to speak, and being the least "worked on" means she really c a n show the emotions she has. I think Kyle is no angel, but at least I believe what I get with her. And the fact she has such a long marriage and such decent kids says a lot.

Well, The British Empress also has been attached to Mr. Ken for a good number of years, but that does not take away the goosebumps I get every time I see her. So the solid marriage alone does not make me like her. She tries to project an image of being so over the small stuff, but I just can't take her seriously. An adult woman looking at a ridiculous boxed wedding invitation saying it is the most beautiful thing she has ever seen ... please, shoot me now.

Eesti Laul

Eesti Laul selleks korraks jälle läbi. Ei olnudki nii hull, kui ma kartsin - selles mõttes, et ... ei olnudki nii hull, kui ma kartsin. Sellest hoolimata ise enam seda teha ei viitsiks. Eesti Laul või Eurolaul - vahet pole, mina olen oma doosi juba saanud. Teleka ees istuda ja õiendada on palju mõnusam. Kuigi - ega siin niiväga enam midagi õiendada polegi, saated olid ju igati korralikud. Finaali vaheklipid jäid minu meelest küll kuidagi venima, aga nalja ongi nii paganama raske teha, et igasugune kriitika tuleb kohe suhu tagasi toppida. Mine tea, millal peab ise huumorit kokku monteerima.
Mind üllatas, kui erinevalt mõjusid artistid ETV stuudios ja Nokia suurel laval. Kui ma esimesel korral kahtlesin finaali suurde saali viimise vajalikkuses, siis nüüd olen kahe käega poolt. Suur lava ja rahvast täis saal näitavad kohe ära, kes on tegija ja kes ainult mängib seda.

Miss Advised ... indeed

Every now and then I watch TV (as normal people do) and every now and then I stumble upon some reality-series which are a total waste of time but oh-so-addictive. Like honey to the bee. It must be one of my guilty pleasures - lie on the couch, eat chocolate and watch reruns of "Real Housewives of Orange County" or something of the sort.

So I am watching "Miss Advised" and although I completely understand how these people are manipulated just for the show, it has made me kick the pillows several times. What is wrong with these women? You'd think a matchmaker and a dating columnist (being on the field for 10 years) are much better off than the rest of us, right? They should know how not to overact and make a complete fool out of themselves.

At least the sex expert (Emily) seems to have a vague idea about herself as an individual while Amy (the matchmaker) and Julia (dating columnist) have fell off the wagon long time ago. Amy is so uptight that even the botox she injects in her forehead feels like a soft feather next to her. And I believe most of it has been edited and directed to build a certain image, but still .... you can only fake it to certain extent.  And there has to be something real to build the case on, so to speak.

Julia - aka Julia Allison Who Is Famous For Nothing But Self Promotion - acts like a typical teenager who overreacts every time a boy comes to the picture. It might as well be her true nature but a lot of her behavior just screams bad manners. I mean, it is polite to let your date speak once in while, right? Especially if a question is asked from your date not you. And what is all that "I want to stay friends with all of my exes" thing? Girlfriend has to learn how to let go. You can maintain a certain level of friendship with your exes, but only if you are happy and content in your present relationship or you are just happy and content as you are. In any other way - let them go and even better - kick them in the ass as they do. Desperately trying to find Mr. Right and hanging on to your exes - definitely not a good match. And the punching! Julia is constantly punching his dates, have you noticed? Word of advice - men do not like that. It makes them feel like they are hanging out with their best mate and are about to have another beer and a good barf.

Later ....

But I have to admit it is drawn together very well. I started off kicking pillows every time Amy made an appearance and by the final episode I found myself smiling while watching her gushing about that Kevin guy. And let me tell you - nothing wrong with the man giving you tons of compliments. It might be a bit excessive on Kevin's case, but Amy definitely seemed to dig that.

And I felt so sorry for poor Julia when her last date did not call her back. Although I still think she must be the most "edited" one for the show. I just don't buy her inability to see all these patterns in her behavior. Being a dating columnist and all.

Ellen, Damian ja Mandy

"Ellen" ikka aeg-ajalt hüppab mu telekapuldi nupu alt välja, eriti kui näitlejad külas on, aga ... no ei saa mina tema fenomenist aru. Selleks peab olema vist "keskmine ameeriklane" (mida iganes see ka ei tähendaks), et tema showd lausa kiljudes naljakaks ja meeltlahutavaks pidada. Tema intervjueeritavatest ei saa me üheksal juhul kümnest teada absoluutselt mitte midagi uut ega huvitavat, kolmveerand vestlusele mõeldud ajast kulub mõttetute viisakusklisheede loopimisele. Ja minu meelest ei tunne külalised (just celebritid) ennast temaga rääkides mugavalt. Kokkuvõttes mõjub kõik nii võltsilt, et süda läheb pahaks.
Just vaatasin Elleni intervjuud Damian Lewisega ning mees, kes Jonathan Rossi ja Jimmy Kimmeliga vabalt nalja viskas, niheles proua diivanil nagu kuivanud sipelgas.

Esquire's oli intervjuu Mandy Patinkiniga ja ta ütles nii ilusasti:
If there's one wish that I have in life, it's to connect, to connect to my children, to connect to my wife, connect to my friends, to connect to you. On my tombstone, I'd like it to say: "He tried to connect."

photo by Kent Smith/Showtime

Lumi

Tänavalaternate tuhmkollases valguses langeb pehmet lund.
Täpselt nagu sel ööl, kui vedelesime minu korteri põrandal, jõime calvadost ning ei suutnud otsustada, kas pool pakki rosinaid kõlbab õhtusöögiks või peaks midagi toekamat hankima.
Sina olid incognito Eestisse mulle külla tulnud ja ausalt öeldes ei teadnud ma, kas selle üle rõõmustada või kurvastada. Sina olid muidugi õnnelik, paljuski seetõttu, et päeval linnas ringi jalutades ei pidanud sa varjuma päikseprillide taha ning võisid restoranis vabalt lauda valida, kartmata, et ülejäänud külastajate pilgud su selja sisse augud puurivad.
Minu jaoks olid sa lihtsalt sina. Ilma tuntusepaine, meeletu töögraafiku ja viieks aastaks etteplaneeritud-manageeritud karjäärita. Olid ikka seesama tüüp, kes pool aastat tagasi ühes Berliini klubis mulle joogi selga kallas ning pärast vabanduseks Regenti hotellis sviidi üüris. Kellega Kreuzbergis falafele sõime ja Core Tex Recordsist kotitäie plaate ostsime. Muidugi tundsin ma su ära, aga kummalisel kombel ei tähendanud see mulle midagi.
Lumi ...
Sa tahtsid, et tuleksin sinuga kaasa. Dublinisse. Ameerikasse. Kuhu iganes. Ja ma peaagu viis minutit isegi mõtlesin sellele. Mulle jääb alatiseks meelde, kuidas sa käe aknast välja pistsid ja aknalaualt lund pihku võtsid, siis minust justkui läbi vaatasid ja rohkem nagu omaette ütlesid, et ma olen nagu see lumi - ilus, külm ja kaduv. Ja sa teadsid, et ma ei tule. Ei Dublinisse. Ei kuhugi.
Järgmisel hommikul viisin sind lennujaama. Lund sadas endiselt.

Ma olen kõiki su filme näinud. Aeg-ajalt isegi mõnda su intervjuud lugenud.
Ja ma ei ole kordagi kahetsenud.

Ma loodan, et sa oled õnnelik. Sest mina olen.

Sometimes you just post a photo with a bear on it

Guess who ...

One of my favourite Hollywood comediennes - Cameron Diaz - is the cover-girl for Elle UK.

Doesn't she look a bit like Kristin Scott Thomas on this picture? Something in her eyes, right? Well, I like her as well, so she gets extra points for that.

photo by Elle UK

photo by http://www.toutlecine.com/

Reggae power

Tänu sellele, et meie 2,5aastane ja 5kuune raadiost juhuslikult kõlanud reggae-loo peale täiesti pöördesse läksid ja ma olin sunnitud Youtubest lugusid otsima, olen avastanud täiesti uue maailma.
Munad on jälle kana õpetanud ...

Picture perfect

Ma ikka mõtlen, et kas naisteajakirjade suleseppadel on mingi formulaar, milles on küsimuste asemel vastused, et kõik persoonilood nii neetult ühesugused on? No ei ole ju võimalik, et absoluutselt kõik n+1 kaanestaari on absoluutselt perfektsed prouad, kes "vastavad küsimusele leebelt naeratades, samal ajal õrnalt lapsukese pead silitades ja mõtlikult pärnaõieteed rüübates". Kas on ebakindlad intervjueerijad või intervjueeritavad, et kõik, mis võiks kangelannale vähegi varju heita juba eos kõrvale heidetakse?

Kui vana sa oled?

Täna hakkasin miskipärast mõtlema oma vanuse peale. Ja mõne teise inimese vanuse peale ka. Ja siis veel vanuse kui sellise peale üleüldiselt. Üsna rappa jooksid need mu mõttekäigud, aga vähemalt olen veel mõtlemisvõimeline. Praeguse elukorralduse juures kipun aeg-ajalt oma terves mõistuses kahtlema, mingit arukat vestlust ma üle kaheksa minuti võimeline pidama ei ole. Miks? Sest hiljemalt üheksanda minuti alguses sõidab kas ühe või teise nurga alt mingi lapseteema sisse. Tõestatud.
Niisiis, vanusest.
Kui oled alla kahekümne, siis tundub kõik, mis jääb 20+ areaali täieliku fossiilide kokkutulekuna, kuhu endal kunagi asja olema ei saa. Hiljem see arvamus muidugi korrigeerub ja elu tundub elamisväärsena ka kahekümnekuuesena. Ja kahekümnekaheksasena. Ja kolmkümmendkaks ei ole ka veel maailma lõpp. Ma jäin üsna mugavalt sinna kahekümne kahe peale pidama. Lihtsalt ligi kümne aasta jooksul olin ma siiralt veendunud, et olen täpselt nii vana. Ja kuna kortsud ei kummitanud, siis pool- ja juhututtavad said ikka tõsiselt imestada, kuidas mul aastaid järjest sama numbriga sünnipäev jutuks tuli.
Iseenda vanust tajud alati kuidagi ebaadekvaatselt ning reaalsus sõidab sisse, kui mõnes eluolukorras hulga teiste omavanustega koos pead olema. Näiteks klassi kokkutulekul paar aastat tagasi olin ma siiras hämmingus oma endiste klassikaaslaste täiskasvanulikkuse üle. Samal ajal kui ennast tundsin geograafiaklassi tahvlinurgas seistes peaaegu et kuueteistkümnesena.
Paljudel minuvanustel on juba suured lapsed. Mis on väga äge. Ja samas ikka väga veider ka. Ma ei suuda praegugi kohati uskuda, et meil on kaks last ning on hetki, kus ma tõsiselt kahtlen, kas ikka tohin enda kohta kasutada sõna "lapsevanem". Tunnen juba praegu hirmu tulevikus kummitava lastevanemate koosoleku ees ... loodetavasti saab selle P. kaela lükata.
Ja siis on veel see punt Selveri kassapidajaid, kes minu käest alati - ja ma mõtlen alati - dokumenti küsib, kui mul mõnikord tuleb tahtmine osta kangemat kraami kui ploomimahl. Kas ma tõesti näen välja nagu hilisteismeline, kes üritab kiiresti kahte Coronat kassast läbi libistada? Ju siis. Ja kui mõnda aega tagasi oleks see mind pigem rõõmustanud, siis nüüd tekitab "Palun dokumenti" nõutust. Kas ma jäängi igavesti oma kakskümmend kahte kinni?

Uus Maailm

Miks sa kirjutad pooled postitused inglise keeles? - Ma olen sellele juba vastanud.
Kas sa pole liiga vana, et olla sõltuvuses teleseriaalidest ja kompudest näitlejatest? - Ma olen sellele juba vastanud.
Kas sa tõesti loed Kroonikat? - Ma olen sellele juba vastanud

Ma ikka imestan, kuidas mõnel jätkub jõudu, et lisaks oma elule ka teiste elusid keeruliseks elada. Kui ei meeldi, ära loe. Kui ei meeldi, ära vaata. Kui ei meeldi, mine jaluta õues ja viska arvuti aknast välja ...

Tegelikult tahtsin täna kirjutada hoopis Jaan Tootseni filmist Uus Maailm, mida ETVst eile vaatasime. (Ja-jah, ma ei käinud seda kinos vaatamas, ei käinud, jah). Mulle see film väga meeldis, eriti helikujundus - Jaan on ju tegelikult raadiomees, ja seda oli tunda. Üle tüki aja nägin eesti dokki, kus ei prevaleeri tegija enda kaadritagused/esised ambitsioonid, vaid kogu audiovisuaal on terviku teenistuses. Väga sümpaatne.
Mina ise kolisin sealtkandist ära just sel ajal kui Uue Maailma asi n.ö. susisema hakkas, nii et huvitav on mõelda, kas ja kuipalju ma kõiges selles osalenud oleksin ... Mnjah. Igaljuhul. Hea film. Köitev on vist kõige tabavam sõna.

Quick look at the red carpet ... Emmys of course

I will only post my favourite ladies here who happened to wear the most amazing outfits as well. I would kill (well, maybe not kill, but you know what I mean) for Julianna Marguiles' dress (Giambattista Valli) - it is just so beautiful. Not to mention Kerry Washington's Vivienne Westwood gown - so chic! I think Emily VanCamp is wearing J Mendel, it certainly looks like it. And Claire's dress is Lanvin.
I need to rob a bank. Seriously. Soon.

Emily VanCamp / photo Just Jared

Claire Danes / photo Just Jared

Kerry Washington / photo WENN.com

Julianna Marguiles / photo Just Jared

Whining ...

Every year this time I feel like shit, I really do. I can not tell whether it is because of the weather or just something in our living-arrangements, but the end of September really gets on my nerves. I feel like a ticking time-bomb, ready to explode any minute now. It does not really help that both girls are sick and P. has plans for weekend which means I have to manage on my own again. All I want is to lie on the couch, eat chocolate and watch Fox Life ... pretty pathetic, isn't it? The good thing is I know it will pass and I return to Normalland again. Since then ... aaaarrrrghhh!

Time for new @Revenge

I absolutely love Revenge - a captivating ABC drama series created by Mike Kelley. I started to watch it because of Emily VanCamp who was brilliant in "Brothers & Sisters", but I did not expect the whole thing to be so damn good. I have to say it is probably the best casted US series I have seen for a long time. Madeleine Stowe for instance is so spot on in her role as Victoria Grayson that I find it hard to believe she could actually be a nice person in real life. Which she definitely is. Also the character of Gabriel Mann - IT genius Nolan Ross - is so different from what is expected in such a genre. I also admire Ashley Madekwe who brings along a touch of brit arrogance and immaculate style.
So - as you can see, I am totally obsessed by it. I can not remember the last time I was so caught up in TV since Knight Rider .... Some of my friends are laughing at me and I can not blame them not understanding the revenge-appeal. Maybe there is something hidden in me that has drawn this plot so close to my heart? But you have to agree that revenge is a desire pretty easy to relate to. In some way or another we have all felt the urge to get even, make "the bad guys" pay for our heartaches etc.

Photo by ABC

Omakohus vs ülekohus

TV3s alustas sel sügisel saade "Omakohus", mida olen kaks korda vaadanud ja kolm korda kuulanud. Kuna saadet teisest toast ainult kuulates ei tekkinud mul korrakski vajadust ekraanile kiigata, liigitasin selle formaadi pigem raadiosse sobivaks ning ei peljanud oma arvamust ka Facebookis jagada. 

Mind on kasvatatud julgema oma mõtteid välja öelda ning nende eest seista. Ning umbmäärase ja salajase klatshimise asemel eelistan selgeid seisukohavõtte. Kui ma mingil põhjusel ei taha n.ö. pooli valida, siis olen pigem vait kui valetan.

Loomulikult puhkes torm veeklaasis (loe: Facebookis) ja saatega seotud inimesed tundsid end isiklikult puudutatutena. Unustades solvumistundes marineerides, et minul tavalise televaatajana ja Eesti Vabariigi kodanikuna on õigus oma arvamust avaldada. 

Kõigi silme all (loe: meedias) töötamine on raske just seetõttu, et igaüks võib sinu töö kohta midagi arvata. Justnimelt. Rõhuga sõnal "võib". Tegelikult lausa peab. Sest nagu ütleb kolleeg Reikop "Me teeme saateid ainult ja ainult vaataja jaoks." See on kõige tähtsam. Enesearendusega võib tegeleda ka käsitööringis ristpistet õppides. 

Ja ma ausalt öeldes ei tea inimest, kes tõemeeli negatiivset kriitikat armastaks. Loomulikult saab kriitikast õppida ja peabki - muidu võiks oma ajukääre lihtsalt aastate kaupa sirgemaks elada, aga see ei tähenda, et see alati kerge on.

Väide "Ma teen oma tööd südamega" ei säästa kedagi kriitikast. Ja ei peagi. Vaatajale on oluline ainult see, mis ekraanilt paistab ning kui talle ei meeldi, siis talle ei meeldi. Mõnele teisele jälle meeldib väga.

Teles töötatud aastate ja kümnete saadete jooksul olen saanud selgeks kaks asja.

1. Kasvata endale paks nahk, sest muidu kaotad usu oma sisetundesse

2. Rebi selle paksu naha sisse praod, muidu kaotad oskuse pidevalt kahelda ning selle kahtluse läbi paremaks muutuda.

Programmipoliitika

Sügis.
Igasugused lahedad telesarjad jälle alustamas.
Ja mida ma näen. Üks minu lemmikuid "The Good Wife" on eetris 23:30, kordusega järgmisel öösel 01:10! Aitäh, Kanal 2 - milline suurepärane eetriaeg. Aga no hea vähemalt, et "Pilvede all" jms. kräpp seetõttu normaalsel ajal eetrisse saab.
Kuri olen. Ja lähen joonelt iTunesi.

Yes, baby!

Busy bunny

Ei, ma pole maamuna pealt kadunud või äkitselt kirjaoskamatuks muutunud. Lihtsalt meie pere on nüüd neljaliikmeline ja see neljas - hetkel 2,5-kuune - ei ole just kõige lineaarsem tüüp, kelle kõrvalt oma kirjutamisvajadust nii kergelt rahuldada saaks. Igatsen nelja kätt, kahte pead ja vähemalt kaheksat jalga - siis ehk jõuaks kuidagi elada ka.
Suvi on möödunud nii kiiresti, et tänane kuupäev mõjub lausa pilkena. Mismõttes on juba september? Mida ma terve selle suve teinud olen?
Ahjaa ... lapsi kasvatasin. Nende kohta saab lugeda siit.

Random bla.bla.bla

Kuna mulle pole eriti omane nt. Facebookis sappi pritsida (kui siis hästi harva) või kommentaariumides jaurata, siis lasen siin veidi auru välja, sest ilmselt on minu praegusest seisundist tulenev hormoonidemöll võimendanud vajadust õiendada ja iriseda.
*** Ilvese "Talendid koju" kampaania sai Soome-operatsiooniga minu silmis järjekordse tagasilöögi.
*** Vabariigi aastapäeva kontsert ja vastuvõtt mõjus läbi teleka nagu leinatalitus. Ainus, kes suutis mingitki pidulikkust ja rõõmu minuni tuua oli Anu ja tema intervjueeritavad. Aga see kontsert oli tõesti - nagu üks kolleeg väljendus - pidev Raua needmine.
*** Eesti Laulu vaheklipid mõjusid tüütu jauramisena, kuigi kõik eeldused suurepäraseks huumoriks ja meelelahutuseks olid nagu olemas. Ometigi ei hakanud tervik tööle. Nalja on ikka pagana raske teha.

Näh, ei jõuagi hetkel rohkem kirjutada.

The Sun Symphonics ... pidulik vs piinlik

Käisime eile Tiinaga Nokias The Sun Symphonics kontserdil.
Muusikaliselt ei pidanud pettuma, küll oleks oodanud sedasorti ürituselt veidigi rohkem väljapeetust. Head nalja oskavad laval teha vähesed ning kahjuks Tanel Padar nende hulka ei kuulu. Sestap oleks võinud lihtsalt muusikat teha ja kogu ülejäänud lollitamisele kindlalt kriipsu peale tõmmata. Sellised neljateistaastaste naljad tundusid ikka eriti kohatud ning pidev teistele bändiliikmetele suunatud veiderdamine muutus lausa piinlikuks. Padaril on veel palju õppida, kuidas laval lihtsalt olla, publikuga suhelda ka kontserdisaalis, mitte ainult hämuses ööklubis.
Laulab Padar õnneks nagu noor jumal ning paljudele pinnuks silmas olnud bändiliikmete riietus mind antud kontekstis isegi ei häirinud. Ja ega see midagi päästnud ka poleks. IQd vaid ülikonda selga tõmmates ei tõsta.

Sänk juu zis is naiss

See on muidugi ainult minu (pseudo)probleem, aga mind panevad imestama need saatejuhid-reporterid, kes üsna tihedalt ingliskeelseid intervjuusid tehes ei vaevugi oma häälduse kallal vaeva nägema. Minu meelest ei ole see puu-inglise keel küll asi, mille üle nädalast nädalasse uhke olla ...  Ja mõned keeletunnid ei tohiks ka kedagi hoobilt vaeseks teha.

I miss the old times

Vaatan "Vabariigi kodanikke". Õigemini, üritan vaadata ja kuidagimoodi jutujärjel sabas tilpneda. Teema on aktuaalne, rääkijad ka enam-vähem ning hariv tunnike kuluks ära küll. Aga ma lihtsalt ei suuda! See täiesti suvaline pildiga vilksutamine ja Rait Maruste pidev ninapooride eksponeerimine ajab mind täiesti hulluks. Kui see kõik toimuks ehk kolm korda aeglasemalt ning jälgiks minimaalseltki jutu mõtet ja loogikat, siis oleks talutav (sans Maruste ninapoorid loomulikult), kuid praegu nõuab ikka meeletut pingutust, et veidigi kuulata.
Soovitan vaadata rohkem soome telekanalite analoogseid saateid, mis on režiiliselt ülimalt läbimõeldud ja maitsekad. Kui inimene räägib, siis ta räägib. Ilma väga mõjuva põhjuseta ei näidata samal ajal mõne teise saatekülalise selga.
Uhh, sain end jälle välja elada ...

Kersna & Aunaste

Ma tean, et tõmban nüüd kõigi viha enda peale, aga Kersna ja Aunaste "intervjuud" Pealtnägijas oli mul lihtsalt piinlik vaadata. Ja kurb.
Hindan Kersnat kui ajakirjanikku ülikõrgelt, aga see ja sellisel kujul ... milleks?
Tähtsatest asjadest ei ole vaja rääkida teatraalselt silmi pööritades ja kaunilt kalkuleeritud pause tehes. Selline ilutsemine muudab ka kõige siiramad mõtted hepiklikult esitletud tühjadeks sõnakõlksudeks.

Nothing Else Matters

Kui midagi suudab minus totaalse mälestuste- ja emotsioonidelaine lahti rullida, siis on see muusika. Kuulasin praegu Vikerraadiost saadet Metallicast ja võin liialdamata öelda, et julgelt pool elu jooksis silme eest läbi. Metallica ei suuda minu südames kunagi saavutada sellist kohta kui U2, aga väga palju olulisi sündmusi on mul nende lugudega seoses meenutada küll. Alustades legendaarsetest pidudest Nõmmel klubis "326" ja lõpetades kasvõi 2006nda aasta Metallica kontserdiga Lauluväljakul.
Good times!

F... No!

Alustan rünnakut ropendamise vastu. Ausalt. Ega ma ise ka sellest patust puhas ei ole, aga ma üritan - ma väga väga üritan - ennast parandada.
Lapsega kodus olles kadusid teatud väljendid minu sõnavarast pea täielikult, aga nüüd töökeskkonnas tulevad kõik robinal tagasi. Ja see nii jubedalt häirib mind, et lausa kriibib sees.

P.S. On muidugi teatud teemad (eriti siin blogis), millest kirjutades ei saa mõnest krõbedamast väljendist üle ega ümber. Nimetagem seda kirjanduslikuks stiiliks. Või midagi.
P.P.S. Ma ei saa aru Adele-fenomenist. "Someone Like You" ajab isegi liiklust reguleeriva politseiniku nutma, aga üldiselt tundub tema looming/esitus mulle suhteliselt keskpärane. Eelistan iga kell Amy Winehouse'i.

Bitch, please ...

There is a serious gossip girl in me waiting to speak her mind every now and then. It usually happens after flipping through some trashy magazines and online gossip-sites which should leave me totally untouched ... but they never do. I am a junky and I know it.
Could somebody explain me the appeal of a gay-scene among some heterosexual women? What is the deal here? Even when I was single (and therefore always interested in finding someone new and exciting) I never considered a night in "Angel" being a great way to spend my valuable free time. Just boring. And totally unprofitable. And do not tell me that girls just "wanna have fun" and dance and feel free. That is never the goal when you are on your own and already in your 30's. You are always fishing around, always looking, always trying to score. Yes, you are. You can dance your ass off in a gay-club, but when the music stops you'll be sharing a cab with some DD (Drunk and Disappointed) pretty boy and going to bed alone. I have some wonderful friends who happen to be gay and are great fun to be with, but hanging around with them seven days/nights a week would have made me join the convent. Especially here, in Estonia, I feel like heterosexual men are so often intimidated by gays and tend to project that intimidation also to women who enjoy the gay-circle. Maybe I have totally misunderstood the whole thing, but if you are out there to get your man (Enough with the hypocrisy, you are) forget your gays and go to the pub instead.
Words of wisdom spread again ... and as always, don't take me too seriously. If you are - I am not to blame.
P.S I almost forgot. I have a new crush (so to speak). I definitely don't have a "type", because AS is everything my other guys are not and vice versa.

Photo: Men's Journal via ONTD

Tired, but ... kinda happy

Esimene töönaädal pärast pooleteiseaastast pausi selja taga. Kõik on sama raske ja hulluksajav ja pingeline kui RV esimesel hooajal. Uskumatu, aga mitte midagi pole selles suhtes muutunud. Meeskond on endiselt väga kift ja sellest ka minu rõõmus meel. Hoolimata punastest silmadest ja südant pahaks ajavast väsimusest.

Playboy has been tamed

I totally don't understand how some men are willing to lose their balls after getting married. I am not saying they have to continue to f... around, hell no! But taking the place of a doormat is just wrong. There is a huge difference between being a devoted husband and acting like an idiot whenever the wife is present.
Or even worse - arranging all your life (and work for that matter!) around, so that "the better half" could keep an eye on you 24/7. And they call it love. I call it "pussycat". And not in a good way.

Actually - it all goes for certain wives as well. What is it with the marriage that makes people lose themselves? When "we" does not make you better but just plain and boring?

P.S. I am not against marriage. On the contrary.

Does the Cosmogirl really exist?

See postitus võib siivsamaid lugejaid kulmu kortsutama panna, nii et olge hoiatatud ja/või chillige Facebookis edasi.
Igaljuhul. Naised-neiud, kui soovite, et teie mistahes staadiumis suhe kindlalt sinnasamusesse läheks, siis soovitan osta septembrikuu Cosmopolitani, mis pakatab järjekordsetest soovitustest, kuidas leida Härra Õige ja teda igavesti enda küljes hoida. Kui keegi tõepoolest võtab artikleid "Kuidas mitte abielluda vale mehega?" ja "Teise kohtingu saladused" tõsiselt ning üritab kasvõi viiekümne prossa ulatuses nende järgi käituda, siis võib mürki võtta, et Härra Õige paneb ülehelikiirusega kõige nelja tuule poole plagama.
Kui aga õnnestub Härra (Õige või Mitte-Nii-Õige-Aga-Hetkel-Käib-Kah) siiski oma pessa meelitada, siis järgmine nõuandeartikkel "Seksikad kohad, kust teda puudutada" tuleks küll kiiremas korras unustada.
Kas tõesti on olemas naisi, kes võtavad ajakirja kätte ja on siiralt rõõmsad, et ohhoo, lõpuks ometi saan punkt-punktilt selgeks, kuidas üks korralik blow-job käib? Loevad selle jutukese läbi, teevad märkmeid ning hoiavad ajakirja igaks juhuks veel paar kuud öökapil, et olulisemad kohad enne kuuma kireööd üle vaadata? Kui on midagi, mida ei saa teoreetiliselt õppida, siis on see seks. Olgu soovitused kuitahes detailsed. Võib ju öelda, et alati on hea uusi ideid saada, aga see konkreetne artikkel on kirjutatud küll pigem 16+ vanuserühma silmas pidades, kellele pakutavad ideed võiks piirduda soovitusega "Kumm on seks" . Äkki ma olen ebaõiglane ja tõepoolest on hordide viisi naisi, kes igal kuul ajakirja ilmumist ootavad, et oma seksinippide arsenali täiendada? Sel juhul oleks mõistlikum juba mingit pornokat vaadata. Mees jääb kindlasti rahule.
Mul on kaks küsimust. Esimese ma juba esitasin ehk, kas tõesti on olemas naisi, kes .... (vt. eelmist lõiku). Ja teine - kes neid õppetükke kirjutab? Vot seda suleseppa ma tahan tõesti näha. Soovitavalt tööhoos arvuti kohale kägardununa, klahvide klõbisedes valmimas järjekordne nõuanne a la "Hõõru oma küüneplaate (mitte külgi ega ääri) vastu tema munandikotti. Küüned on tugevamad, siledamad ning jahedamad kui su sõrmeotsad." Puhas kuld, ma ütlen.

And I dance through the night ...

Aarrrrrgh!

Midagi ei jõua! Midagi ei tule välja! Ükski riideese ei sobi! Juuksed ei hoia! Meik läheb laiali! Isegi Steven Seagali film ajab nutma ...
Ma kohe vihkan neid perioode, kui kõik üht või teistpidi kiivas on ning ükskõik, mida ma olukorra sirgestamiseks teha üritan, ei toimi. Õnneks ma tean, et see läheb üle ning rõõmus meel tuleb peagi tagasi, aga praegu tahaks iseendal nina peast hammustada. Tööle tagasiminekuks ikka suurepärane ajastus, sest ega enne esimest sügishooaja eetrinädalat pole ka teles midagi rahulikku. Mind häirib, et olen pooleteise aastaga ikka päris palju ära unustanud ning monteerimine võtab oluliselt rohkem aega kui peaks. Ma pole tehnikas küll kõige tuhmim pirn, aga kuna nii mõnedki asjad on vahepeal muutnud, siis võtab üsna kõhedaks. Ei taha ju kogu aeg teisi ka tülitada ja lolli blondi mängida.
Õnneks on kergejõustiku MM ja telekast on võimalik suures koguses spordiülekandeid vaadata. Need on mulle alati teraapiliselt mõjunud.

Kiiks-kääks vol.2

Kui iPodi ja päikeseprille ei oleks leiutatud, siis ilmselt jääks mul pooled poeskäigud ja muidu linnaskäigud tegemata. Mida vanemaks ma saan, seda madalamaks läheb mu taluvuspiir rahvamasside suhtes. Mõnikord inimeste suhtes üleüldse ... See, et ma lähen pooltuttavaid ja peaaegututtavaid nähes üle tänava või raamaturiiulite vahele peitu on minu puhul täitsa tavaline. Kusjuures mul ei ole nende inimeste vastu mitte midagi, nad isegi meeldivad mulle, aga nendega suhtlemiseks (loe: teretamiseks ja paari lause vahetamiseks) ma ennast kokku võtta ei suuda. Ilmselt on tegemist mingit sorti sotsiaalse hälbe või ebaküpsusega, millest ma ei vaevugi end vabastama. Kuigi vist peaks, sest arvestades, et kõik analoogsed protsessid saavad aastatega ainult hoogu juurde, ähvarab mind mullamuti pime ja üksildane elu.
Paradoksaalsel kombel on vähemalt 50 prossa mu tööst seotud suhtlemise, suhtlemise ja veelkord suhtlemisega .... ja selsamal paradoksaalsel kombel saan ma tolle suhtlemisega enam-vähem rahuldavalt hakkama. Segane jutt, aga vahet pole.
Lugesin täna ühte kolumni, kus öeldi väga armsalt, et "Mu abikaasa ajab mugavusest oma juuksed iga paari nädala tagant peaaegu nulli". Mis lillekardinat eest tõmmates tähendab, et abikaasat ähvardab kiilanev pealagi (mida ta üritab - arukalt ju - ülilühida-laheda cut'iga varjata. P.S. mulle üks lähedalseisev isik teeb samamoodi), aga armastav naine mängib välja mugavuse-kaardi. Igavene truudus mehe poolt garanteeritud! Ja sellest juustelõikamisest kirjutati veel pikalt, aga mis point oli, ma enam ei mäletagi ... Ja siis lugesin teist kolumni, kus juba mitmendat-setmendat aastat Eestis elav ja eesti naisega abielus välismaa mees ikka veel imestab moosikeetmise ja seenekorjamise üle. Ei kõla eriti usutavalt, aga ju siis ei tulnud muid mõtteid, millest vajalikud tähemärgid täis kirjutada. Ma vahel ikka mõtlen, et huvitav, kui palju sellise naistelehe kolumnikese eest ka füüri visatakse? Et kas saab natuke klahve klõbistades täiega "Seks ja linn" olla või peab veel päris tööl ka käima?
Ah, ma olen täna üks vinguja. Parem lõpetan.
------------------------------
Tegelikult on täna väga väga kurb päev.
R.I.P. Revo
Let there be Angels by your side and watching over your loved ones!

I want this at 51

The pictures for Talbots Fall 2011 starring Julianne Moore are probably photoshopped and then photoshopped again, but I don't care. If I could look remotely as good as JM at that age ... I would  photoshop myself every day and distribute the outcome among all the people I know.

Photo: Talbots

Tsirkus on linnas

Mida rohkem seda presidendivalimiste tingel-tangelit jälgin, seda enam tundub, et ajakirjanikud keskenduvad täiesti valedele asjadele. Ajakirjanduse roll võiks olla siiski natuke suurem kui tühipaljas emotsioonidel sõitmine.
Käib suur kisa selle ümber, miks Tarand ja Ilves pole korralikku debatti pidanud. Aga miks nad peaks? Tarand ei ole ju tõsiseltvõetav kandidaat ning see, et meedia tal n.ö. peost sööb on lihtsalt piinlik. Mind huvitaks Tarandi mõtted ja ideed ainult sel juhul, kui oleksin veendunud, et tema siiras soov on tõesti saada Eesti Vabariigi presidendiks. Aga niisama valimiskorra vastu protesteerija võiks minupoolest ka lihtsalt plakatiga tänaval vehkida. Vahet pole.

Kiiks-kääks vol.1

Mul on päris palju kiikse (kellel ei oleks). Enamikku nendest varjan ma kiivalt avalikkuse eest (kes seda ei teeks) ja kõige veidramaid ei jaga ka kõige paremate sõprade ega koduloomadega. Koduloomi mul tegelikult ei ole, nii et see viimane väide jääb siinkohal poolikuks.
Näiteks käin ma suurema osa ajast täiesti suvaliselt riides. Stiilis "ketsid ja dressipluus", parematel päevadel ehk teksad ja pintsak või midagi muud Harju keskmist. Samas võin ma vabalt ette vuristada, millised on valitsevad trendid sügise jalatsimoes, kelle kollektsioon tekitas suurimat furoori viimasel Londoni moenädalal või mida peaks kindlasti tähele panema järgmise kevade must have kleitide juures. Tavaline pilt minust ühistranspordis on eelpoolmainitud dressipluusis pussakas kuulamas iPodist Kings of Leoni, Oomph!i või Asian Dub Foundationit ning lugemas .... Kafkat? Salingeri? Murakamit? Vale! Hoopis viimast Vogue'i (pigem UK) või Elle'i (pigem US).
Toidupoes asju kotti ladudes ei sorteeri ma neid mitte raskuse, kuju või läheb-katki-loksub-puruneb põhimõttel, vaid grupeerin värvide ja mustrite kaupa. Väga ebaratsionaalne ja ajamahukas, aga väga lõbus.

Vabaduse laul

Legendaarse "Eestimaa Laulu" ajal olin mina 12-aastane. Raadiost kuulates sain aru, et see on midagi uskumatut. Midagi sellist, millele kõigest hingest kaasa elada ja eluks ajaks meelde jätta. Nii väga tahtsin sel päeval Lauluväljakul olla ...
Ka ärevatel augustipäevadel 20 aastat tagasi ei olnud ma sündmuste keerises Tallinnas, vaid sadakond kilomeetrit eemal metsas. Kartsin, sest pimedas hilissuve öös raadiost uudiseid neelates olid ema silmis pisarad ja hääles mure.
-------
Ka sel laupäeval ei saanud ma Lauluväljakule kohale minna, kuid pärast teleülekande lõppu ei olnudki mul sellest kahju.
Ma ei pea ennast mindiks kivistunud vaadetega fossiiliks, aga ka mina oleks tahtnud kuulda Tõnis Mägi "Koitu" ning "Viit isamaalist laulu", oleks tahtud olla oma rahvaga koos just läbi nende laulude, mis ühel või teisel moel meile nii palju tähendavad.
Kõik artistid, kes Vabaduse laulul esinesid on ju suurepärased, aga .... kontsert on kontsert ja sellist masti pidupäeva auks korraldatud üritus hoopis midagi muud.

***

Ka õnnelikuna võib kiusatust tunda ...

20.08.2011

Vabadus!

See pole ainult sõna, mida hooletult siia sinna loopida.

See on väärtus, mida tuleb hellalt hoida, toita ja kaitsta.

Eesti, ma armastan sind!

P.S. Hetkelisel patriotismi- ja härduselainel seilates ei saa ma muidugi märkimata jätta, et olen täna n+1 intervjuud kuulates paar korda ikka tõsiselt vihastanud. Mõned tüübid ikka suudavad ka tänasel kaunil päeval inimeste südametel trampides endale poliitilist võid moka peale määrida. Rohkem riigimehelikkust, rohkem selget pilku ajalukku vaadates!

Rääkimine hõbe ... jne

Lappasin täna vahelduseks (ei teagi, mille vahelduseks) online Õhtulehte ja muid kollaseid väljaandeid. Ja nii tahaks keelt teritada selle kallal, et kuidas mõned avaliku elu tegelased suudavad endast nii ise kui kindlasti usinate ajakirjanike abiga ikka eriti pooletoobist muljet jätta.
Pakun, et Õhtulehe ajakirjanikel on lausa mingi nimekiri nendest, kes absoluutselt igale küsimusele alati vastata tahavad. Olgu teemaks püsililled koduaias või kondoomivaba seks.
Sattusin peale ka suvisele naistesaatele "Minu imeline elu", kus räägiti lahkuminekutest. Ja üks armas naiska ütles, et armastus on vabadus ja kui sa kedagi armastad, siis sa oled õnnelik ka siis, kui ta leiab kellegi teise, keda armastada. Väga suuremeelne, aga minu jaoks küll täiesti teostamatu. Ma ei kujuta ette, et suudaksin hellal häälel mehele head teed soovida, kui järsku mingi teine naine teele satub.

Mina ja kaks asja

On mingid nimed või nimetused või pealkirjad, mis lihtsalt ei meeldi. Ja ajavad täiesti närvi. Kuigi saan aru, et selline emotsioonitsemine mingi minusse absoluutselt mittepuutuva asja üle, on sulaselge tobedus. Aga no teisiti ka ei saa. 

Näiteks mind ajab täiesti hulluks see pagana Ewert and the Two Dragons. Two Dragons iseenesest oleks ju veel korralik C-kategooria bändinimi, aga niimoodi kokkumunserdatuna .... Nagu mingi vaese mehe Nick Cave and the Bad Seeds. Ja iga kord, kui seda ewertandthetwodragonsit kuskilt kuulen (ja seda kuuleb sel suvel ikka üsna ohtralt ja igalt poolt), on mul selline tunne, nagu oleks nõgestega vastu sääri saanud.

Kusjuures mõnede lugude mõned kohad ei ole sellel bändil sugugi halvad. Vastupidi. Täiesti toimivaid viisijuppe on suudetud välja mõelda. Aga siis tuleb mulle kohe jälle meelde, et Ewert ja Kaks Draakonit ja ... ongi korras. Ja siis veel, et .... aitab juba sellest mütsist.

Photo: Annika Haas / Eesti Ekspress

P.S. Mina ise olen muidugi maailma parima stiilitajuga, maailma kõige ägedama nimega ning maailma parimate lugude autor. Aga sellest olete te juba niikuinii aru saanud.

Day 7

Ikka valutab. Täiesti "by the book" on see asi mul. Loodetavasti nii ka jätkub, et ehk max. 10-11 päevaga saab valuaeg ümber. Paracetamol ajab juba rohkem iiveldama kui antibiootikum.
Kõhutäiteks on kartuli-porgandipuder ning banaani-jogurti-piima smoothie.
Vaatasin Youtubest mandlioperatsiooni videosid (olen, jah, imelik). Pretty scary.

Day 6

Jälle valutab. Aga see pidigi vist niimoodi "lainetena" käima, isegi arsti poolt kaasaantud paberile on kirjutatud, et valu kestab 10-11 päeva, valumaksimumiga 5-7 päev. Nii et tuleb ära kannatada. Kuna eile sain juba rohkem süüa (kartuli-porgandipuder), siis ei ajanud ka antibiootikum nii jubedalt iiveldama.
Ohh, oleks juba kõik ok.
Kõige vastikum on see, et ei tohi päikese kätte ja ujuma minna. Mitte et meil praegu mingid super-rannailmad oleksid või et minust järsku ei-tea-mis beach-babe oleks saanud, aga augustis on tavaliselt meri soojem ning hästi mõnus õhtuti ujumas käia.

Day 5

Konsulteerisin eile perearstiga ning ta kirjutas mulle teise antibiootikumi. Duracef. Lahustuvad tabletid. Põhjusel, et neid teisi - pirakaid Amoxicillini tablette -  ei saaks ma ka terve kurguga neelatud. Mina ja minu foobiad.
Olen küll totaalne antibiootikumide vastane, kuid praegu - pärast esimest enam-vähem normaalselt magatud ööd - pean tunnistama, et mõnikord on neist kasu ka. Pärast Duracefi võtmist ajab muidugi meeletult iiveldama, aga see on talutav. Eriti kuna tundub, et lisaks põletikuga võitlemisele aitab antibiots ka selle halva lõhna ja maitse vastu, mis pidevalt suus on. Loodetavasti pärastpoole, kui haavad paranenud ja antibiootikumikuur lõppenud, on lihtsam ka sellega võidelda. Praegu ei tundu nätsu närimine eriti mõnusa ideena, ei teagi miks.
Huvitav on see, et mul valutab kurk ainult ühelt poolt. Lugesin, et selle põhjuseks on asjaolu, et ühelt poolt lõigatakse mandel kuidagi sügavamalt või on seal rohkem õmblusi. Endale kurku vaadanud ma igatahes veel pole. Suu ei käi eriti hästi lahti, aga õnneks on põse-paistetus alla läinud ja see vastik krõgin ka ära kadunud. Eile kui üritasin midagi närida, oli küll selline tunne nagu kõik hambad oleksid lahti, aga see on ilmselt vaid minu ettekujutus.

Day 4

Just one word.
PAIN

I don't regret the having the surgery, but it just hurts so much. I have not slept for all these nights, because I still haven't taken the strong painkillers. Because I am afraid that it might get worse and I need something when that happens.

Day 3

Kolmas operatsioonijärgne päev. Kolleeg Reikop vitsutas sel ajal juba viinereid, aga mina ei saa peale jäätise ja keefiri midagi neelatud. Ega eriti ei julge ka. Nagu arvata võis, läheb üldine enesetunne paremaks, aga kurguvalu hullemaks. Ei taha kangeid valuvaigisteid ka võtta, hoian neid selleks ajaks, kui valu väljakannatamatuks läheb. See veider põsepaistetus ja ragin tunduvad pisut järgi andvat, igaks juhuks helistan mõne päeva pärast arstile ja uurin, kas see kõik peabki niimoodi olema.
-------
BTW, how cute is David & Victoria Beckham's daughter Harper Seven in this picture that Victoria shared via her Twitter account .... Just adorable little angel.

photo via Victoria Beckham's Twitter

I feel like shit ... and look even worse

Eile sain oma mandlitest lahti. Kartsin seda operatsiooni nagu tuld, sest tehti üldnarkoos, mille suurimaks fänniks mind kindlasti arvata ei saa. Õnneks olid nii dr. Vaide kui operatsiooni anestesioloog ülimalt mõistvad minu hirmude suhtes. Ning üles ärgates olid nad mul toru juba kõrist ära võtnud, mille eest olen äärmiselt tänulik. Narkoosi vajumine oli hirmus, aga see käis kähku ja järgmisel teadvustatud hetkel olin juba palatis ja sülitasin paberkaussi.
Praegu on enesetunne ikka üsna sant, aga eks seda oligi arvata. Üritan võimalikult väheste valuvaigistitega läbi ajada, eks näis kaua läheb, kui kangemaid tablette vaja läheb. Antibiootikume pole veel võtma hakanud, sest kuna dr. Vaide neid mulle kohe ei määranud, siis ... järelikult pole see nii vajalik. Pealegi on need antibiootikumi tabletid niiiiiii suured, et isegi terve kurguga ei saaks ma neid alla. Kõige ebameeldivam on terav valu kõrvas, mis valuvaigistile ei allu ning miskipärast on terve mu vasak näopool paistes ja valus. Esmaspäeval helistan KNK-sse ja uurin, kas peabki nii olema.
Menüüs on jogurt (öäk), jäätis (ka juba öäk), keefir ja lapsest alles jäänud beebitoidud (eriti öäk).
Loodan, et kõigest sellest on kasu ja need jubedad kurguhaigused on minevik. Ja ehk saan muudest jamadest ka lahti.

Coke

Mees ja laps magavad, mina joon kokakoolat ja vaatan Ameerika Supermodelli. Miks? Sest mu pea lõhub valutada nagu teeks seitse puuraidurit teist päeva ületunde, aga kuna ülehomme on operatsioon ja narkoos, siis ei tohi valuvaigisteid võtta. Tavaliselt aitab mind peavalu puhul kuum kakao, aga seda hetkel pole. Üritan kokakoolast ja suhkrust viimast võtta. Ah, et miks ma seda mõttetut supermodelli vaatan, küsivad nüüd mõned kriitilisemad ja intelligentsemad. Sellepärast, et mulle meeldib.
Shoot me.
USA variant eesotsas silmi volksutava Tyra Banksiga on muidugi superigav, kunstlik ja ettearvatav võrreldes Briti või Austraalia omaga, aga hot-hot-hot Nigel Barker päästab päeva. Ja fotode analüüs - peamine põhjus, miks seda ikka vaatan - on alati huvitav. Mulle meeldib, kuidas hallid hiirekesed fotol särama löövad ja igapäevaselt peaaegu inetu ilusaks ja paeluvaks muutub. Bloody poetic. Or pathetic. Go figure.

Mr. B

I just watched "Traffic" again. It has such a great cast and Soderbergh is so good telling stories like this. I am not so thrilled about the blue-yellow separation trick he used in "Traffic", but it is a minor problem. Especially as one of my favourite actors makes such a brilliant role there. Of course I am talking about Benicio Del Toro who has kept a special place in my heart already since "China Moon" and "Basquiat".
I know that he is considered weird and scruffy and some might even say that he is not such a great actor, but I totally disagree. Yes, he does not play in many films, but the ones he chooses to be a part of usually tend to be quite significant. I doubt "21 grams" would be half as good without him. Or "Snatch". Or "Fear and Loathing in Las Vegas". Del Toro is just one of these guys who crawls under your skin and stays there. Whether you like it or not. I like it. A lot.

Photo: WENN

Time of my Life

I just can't stand the traffic lights which count the seconds while you are crossing the road. Every time I catch myself thinking that these seconds of my life are gone and there is no way of getting them back. The fact that I managed to cross the road safely does not seem like much of a bonus at that moment ... but it should.
Every second of life spent alive is so valuable ....

12 points go to ... Latvia!

Nädalavahetuse Positivus oli nii positiivne, et pani pikemalt arutlema juba mitmeid kordi läbinämmutatud teemal, miks küll eestlane (mina sealhulgas) on nii tuim, loll ja vaimuvaene. Kuidas on võimalik, et vaid mõnikümmend kilomeetrit Maarjamaa piirist tehakse selline üritus, et sõna otseses mõttes suu vajub töllakile ning hea meelega taotleks Läti kodakondsuse.
Esiteks sponsorlus ja sellega seonduv. Kui Eestis festivalidel käies saad tasuta heal juhul mõne erakordselt halva alkoholivaba õlle ja kohe puruneva õhupalli, siis Positivusel oleks võinud veeta tunde ja tunde ilma ühegi latita taskus mööda erinevaid atraktsioone seigeldes, lihtsalt lahedaid müügikohti läbi kammides või metsa all kiiges lesides. Meie turundustegelased tuleks järgmisel aastal kohustuslikus korras Positivusele komandeerida. Ehk ilmuks ka meie festaritele veidigi loomingulisemat sponsorlust tavapärase "panime siin oma logo plakatinurgale" asemel.
Teiseks. Minu teada, on eestlastel liivast rannajoont samuti üsna laialt käes, aga ma ei tea peale Surfilaagri ühtegi festivali, mis seda kuidagi mõistlikult ära kasutaks. Lätlased suutsid kitsukesele rannaribale paigutada mitu telki ja tantsupõrandat, katapuldi ja põhutorni ... ja see moodustas kogu festivalialalst vaid tühise osa.
Kolmandaks. Lätlaste DNA ehk üldine meeleolu - inimesed naeratavad!
Muusikaliselt ei olnud seekordne festival mulle nii meeltmööda kui 2009nda aasta oma, aga see ei kahandanud saadud emotsiooni küll grammigi. Nagu Pez ütleb: "Ma põhimõtteliselt ei käi festivalidel bändide pärast". Bändid bändideks, britipopp ei ole mulle kunagi liiga palju meeldinud, aga veidi pettusin DJ-des, kes nagu kokkulepitult mingit kahtlast piu-piud täristasid. Liiga palju kunsti, liiga vähe biiti.
Kokkuvõtteks sõnastasime oma seltskonnaga vastuse küsimusele, kuidas festival oli, niimoodi: hea meeleolu, fantastiline seltskond, suurepärane söök, sitt muusika.
Järgmisel aastal jälle!

---

Tervis veab jälle alt ... jälle ... Kui mu keha oleks sama tugev kui mu vaim, siis võiksin ilmselt Iron Womeni lõdva randmega kinni panna.

Liiga palju ja liiga vähe

Mu pea on hetkel igasugust jama servast servani täis. Peaks üht-teist siia kirja panema, ehk läheks kergemaks. Aga ei oska kuskilt otsast alustada. Alati, kui mu elus on kõik liiga korras, tabab mind kergekujuline masendus. Täitsa närvi ajab.

Ahjaa, kui seda siin juhtub lugema mõni Torupilli Selveri kassapidajatest, siis võtku teadmiseks, et ma võin juba kõva neliteist aastat alkohoolseid jooke osta. Lõpetage see dokumendi küsimine, tüütuks muutub.

Ke$ha - We R Who We R

Aulu-idu ...

... just sellisena kõlab sõna "laulupidu" meie aasta-kolmekuuse suust. Ja ta vist arvab, et see on minu teine nimi, sest iga kord, kui ta möödunud nädalavahetusel küsis, kus emme on, vastati talle, et laulupeol.
Tegin pärast pooleteiseaastast pausi esimese ülekande. Laulupeo rongkäik. Olles netist tagatjärele kõik üle vaadanud, panen ma endale hindeks kolm pluss ning jään oma tööga üldjoontes rahule. Kõik jõudis enam-vähem korralikult eetrisse, pilt (minust sõltuvatel asjaoludel) ära ei kadunud ning piinlikkusest värisema panevaid "kalasid" ei olnud. Kolm plussist kõrgemat hinnet pole ma aga sellegipoolest välja teeninud, sest režiiliselt tegin ma ikka suhteliselt nõrka tööd. Ma ei hakka ennast õigustama objektiivsete ja subjektiivsete põhjustega, mis selle tingisid - televaatajat see ei huvita ega peagi huvitama. Tema väärib parimat. Seda parimat mul kahjuks endast seekord välja pigistada ei õnnestunud ning eelpoolmainitud pooleteiseaastane tööpaus pole siinkohal üldse määrav. Mul peaks olema piisavalt kogemusi, et üsna elementaarsete asjadega mitte orki lennata, aga ju siis jäin seekord iseendale alla.
Praegu tunnen, et tahaks kindlasti ühe rongkäigu-ülekande kunagi veel teha. Kasvõi ainult sellepärast, et iseendale tõestada, et olen võimeline oma vigadest õppima.
Ja selle ülekande kõige parem osa oli muidugi võimalus jälle väga toredate inimestega koos töötada. Siiamaani on südames soe tunne.
P.S. Laulupeo ülekandeid saab järelvaadata siit

Tibijuttu ka

Ostsin eile dušigeeli. Mida ei juhtu eriti sageli, sest mulle ei meeldi naistele mõeldud dušigeelide lõhn. Seepärast lähebki käiku vana hea kitsepiimaseep või kui tekib tahtmine vahutada ja mullitada, siis näppan Pezi riiulilt. Miskipärast suudetakse meeste dušigeelid toota normaalse lõhnaga, aga naiste omad ... No ei ole mul soovi lõhnata nagu "Maasikas meets sidrun featuring karusmari", siis lisada sellele kompotile veel kehakreem ja mõnikord ka parfüüm. Öäk! Kindlasti on olemas ka oluliselt tagasihoidlikuma lõhnabuketiga tooteid, aga nende hind ei kannata minu silmis mingit kriitikat. Minu meelest on lauslollus maksta d u š i g e e l i  eesti rohkem kui kaks (jah, kaks) eurot. Et miks ma selle siis eile ikkagi ostsin? Aga just sellepärast, et maksis 0.98! Ja lõhnas ka enam-vähem.

Rabarock vs eetikanõunik

Oi, ma läksin leili praegu!
Lugesin just ülevaadet/protokolli meie juhtide iganädalasest infokoosolekust ja torkas silma eetikanõunik Tarmu Tammerki lause "Kindlasti on uudistevalikuga suvel raskusi, nii asjalike teemade nappuse kui ka puhkuste tõttu. Aga raadiouudised on mu meelest suutnud ikka joont hoida. Pole sattunud peale sellisele “üllatusele”, nagu pühapäeval (19. juunil) AK-s, kus põhisaade algas peale reportaažliku looga Rabarockist jms." 
No tule taevas appi!
Okei, antud loo ülesehituse ja rõhuasetuste kohta võib tõesti nii ajakirjaniku kui ka tavalise uudistehuvilisena veidi kriitikat teha, aga pidada Rabarocki kajastamist AK uudistes"üllatuseks" ja "mitte joone hoidmiseks" on ikka tõsine silmaklaplus. Just sellise suhtumise pärast ongi meil ainult üks mingitki mastaapi välja andev rockifestival. Jah, seesama Rabarock. Sest mingid tegelased, kellele on antud ametikoht arvamiseks ja tihtipeale kahjuks ka otsustamiseks, väidavad isiklikust maitseeelistusest lähtuvalt, et "See pole ikka väärt uudistes esiloona kajastamist". Miks? Kas rockmuusika ei ole piisavalt Kultuur? Kas John Lydon on mõttetu ussikene, kelle nime ei peaks uudistesaates mingil juhul välja ütlema? Muidugi, mingi orava suvalisel teemal suures plaanis pobisemine toob kindlasti märksa rohkem vaatajaid teleka ette ning annab Rahvusringhäälingule "tõsiseltvõetava" imago.
Laske mind nüüd lahti, aga ma lihtsalt ei suutnud vait olla.

Taome mõõgad atradeks

Sattusin Facebookis sellise event'i peale. Lühidalt kokkuvõetuna on tegemist üleskutsega rääkida venelastega eesti keeles. Nojah. Laske käia. Palun rääkige. Võib rääkida ka soome ja prantsuse keeles. Minu meelest kasvõi mandariini või islandi.
Et miks ma olen nii irooniline?
Esiteks, ma olengi irooniline. Enamuse ajast üritan seda varjata, sest nagu olen ennegi maininud, sobib konstantne küünilisus ja paduiroonia pigem kakskümmend + vanusega, kuid kümnend või isegi poolteist vanemana võib pidev irooniavari hoopis kibestumisena paista. Mis ta sageli muidugi ka on.
Teiseks ajas sellel leheküljel kirjapandud üleskutse vorm ja toon mul lihtsalt kopsu üle maksa. Kas tõesti on 2011ndal aastal Eestis veel inimesi, kes arvavad, et kui mitte-eestlased kõik püüdlikult eesti keeles vadistaksid, siis kaoks muud probleemid kui nõiaväel? Et näiteks Ida-Virumaa töötute protsent kahaneks kui kevadine sulalumi, kui Narva tänavatel rohkem eesti keelt kuulda oleks?
Muidugi on keel tähtis ja ma olen igati selle poolt, et mistahes riigis elades, tuleb selle keel võimalikult kiiresti omandada. Ma olen nõus ka selle väitega, et tihtipeale pursime me tõepoolest vene keelt, selle asemel, et lasta kaasvestlejal eesti keelt purssida. Aga - ma ei tea kedagi, kes oleks just eelpoolmainitud põhjusel jätnud keele omandamata.

Sellised diletantlikud, kirjavigadega (keeleteemaline algatus võiks ju olla korrektselt kirja pandud?) ja ülbed üleskutsed ei saavuta iialgi rahvaste sõprust ja ülimat integratsiooni. Pigem vastupidi. Ka antud FB lehel on juba lademes solvavaid kommentaare ja virtuaalset rusikatega vehkimist. Vastik.

Ei ole vahet, mis keeles me suhtleme. Oluline, et suhtleme. Ja et tahame suhelda. Küll see keel ka lõpuks sõlmest lahti saab.

35

Age is just a number, right? At least that is how I feel. Even today.
I think the most important is not to regret anything. If possible, learn something and move on. Life doesn't stop while you spend time obsessing what could or could not have happened. Looking back I would not change anything ... and that feels good!
Happy birthday!
------------------------------------------
Suurepärane sünnipäev. Tõmbasime Peziga kahepeale ühe sefiiritordi sisse. Oeh ...

Sobivalt jaanipäevane

Ma olen nüüd need mõned päevad seedinud seda Kerttu Rakke keissi. Lugenud tema puhtsüdamlikku ülestunnistust ja üritanud aru saada. Et kas ta on loll või mängib lolli. Aga see polegi lõpuks oluline.
Ma olen must-valgelt veendunud, et purjuspäi rooliminek on üks idiootsemaid asju üleüldse. Ja kui nüüd keegi võtab vaevaks õiendada, et kindlasti pole ma ise ka sellest patust täiesti puhas (sest väidetavalt keegi ei ole) ning olen elu ja juhtimisõiguse jooksul veinisõõm või siidrilonks hinge all rooli läinud (sest väidetavalt kõik on), siis võin öelda, et mitte kunagi. Null. Kuigi ma kujutan ette olukordi, kus selline asi võiks juhtuda ning oleks ka täiesti vältimatu. Õnneks ei ole mul sedasorti situatsioone (a la keset eikusagit raskelt haigestunud laps, kellega tuleb kähku arsti juurde jõuda) ette tulnud. Ja loodan väga, et ei tulegi.
Konkreetse juhtumi puhul hämmastab mind kõige rohkem täiskasvanud - arukana tunduva - naisterahva ebaadekvaatsus oma alkoholitarbimise hindamisel. See selgitus "Nii olin ma juba mitu päeva vaikselt „tinutanud”, kui äkitselt saabus pühapäeva õhtu, kus pidin lapse isale lennujaama vastu sõitma. Kui alustada alkoholitarbimist nii noorelt kui mina (15aastaselt), siis on selge, et harjutamine teeb „meistriks” ja teinekord mahub minusse päris palju, enne kui end purjus tunnen. Vahet pole, palju sinusse "mahub", kui sa ei mäleta, et sa oled joonud üks, kaks või viis džinntoonikut, siis pole sa kindlasti enam selles staadiumis, et üldse autoni kõndidagi. Nii et väga hale vabandus. Ja isegi kui sa ei tunne ennast purjus olevana, siis teadmine, et oled ju viimaste päevade jooksul "vaikselt tinutanud", peaks väikesegi häirekella käima lööma. Et äkki on kuskil midagi öeldud selle kohta, et kui jood, ära sõida. Tunned sa siis ennast purjakil või mitte.
Ma väga loodan, et antud loo kangelanna teeb sellest omad järeldused. Ja veel rohkem loodan, et see lugu on hoiatuseks paljudele teistele. Sest no kurat võtaks, nii idioot ei saa ju olla! Mina tahan eluga liiklusest koju jõuda, mitte muretseda, et mingid debiilikud (kes ei saa aru, et nad päevade kaupa tinutades tõesti ka purju jäävad) on otsustanud mööda linna ringi rallida.
Turvalist jaanipäeva! 

Heights

I had to climb to the top of a church tower today. Well, at least that's how it seemed to me. In reality it was just half a tower, but who is measuring when your legs are shaking and head is spinning. I am not a fan of heights, especially when the stairs that lead to the tower where probably built .... a long time ago. The lady who showed me the beginning of the stairs said that it might be dirty and dusty along the way. That was the least of my problems considering the amount of time I spent trying to figure out wether it is a wise move to step on something that looks older than the universe. But I can be proud of myself because I did climb these stairs and I did look out of the window at the top. As it came out it was totally unnecessary because the window was too narrow to get a good look at the square (I was looking for a camera spot. If you are wondering why I was there in the first place). And as I also realized (after climbing to the tower, of course) there were probably at least five cameramen who could have saved me from that experience and told me that it was not the spot I needed. And if I think of it now - I could have figured it out myself just looking at the windows from the ground ...

photo by Ilya Flickr/Wikimedia Commons

Lihtsalt mingid asjad Vol.2

Sai ju lubatud, et täiendan ....
Alati, kui satun ebameeldivate teenindajate küüsi, mõtlen, et mille pagana pärast nad ennast ja eelkõige teisi piinavad. Ilmselt on vastuseks raha, mis muud. Eestis on keskpärane teenindus kahjuks ikka veel pigem reegel kui erand ning nii mõnigi koht, mida muidu söögi-, joogi- või kaubavaliku pärast külastaks, saab just teenindajate pärast keelumärgi külge. Kui ettekandja viskab sulle menüü lauale sellise näoga nagu hakkaks ta kohe surema või oskab iga küsimuse peale ainult turtsuda ja nähvata, siis meenub mulle hea sõbra Heinari (kes on ise üks maailma parimaid teenindajaid üleüldse) lause - "Kui tahad lõuga sõita, hakka poksijaks". Couldn't agree more.
Teinekord võivad teenindajad isegi püüdlikud ja viisakad olla, aga üllatus-üllatus, omanik ise suudab kogu meeleolu ära rikkuda. Olen mitu korda Viru Keskuse raamatupoes käies sattunud neljandal korrusel mõned kuud tagasi avatud kohvikusse More. Seal on Tallinna ühed parimad küpsetised (rabarberi tosca viib keele alla), aga need vähesed korrad, mil seal kohvitanud olen, pole kahjuks positiivset muljet jätnud. Kaks korda olen olnud tunnistajaks kohviku omaniku (keda kõik vähegi ajakirjade retseptinurki, kokaraamatuid jms. lugevad külastajad kindlasti teavad) valjuhäälsetele telefonikõnedele leti taga, kus ta vinguva tooniga millegi üle kaebleb. Halloo! Mine räägi kasvõi köögis, kui muud kohta pole. Mina ei taha oma cappucinot limpsides tahtmatult sinu probleemidele kaasakuulaja olla. Lisaks ei teeks paha mõnikord pisutki naeratada, muidu jääb tõesti mulje, et see kohvik on antud prouale üks rist ja viletsus kaelas.
Õnneks on meil tekkinud ka piisavalt kohti, kus alati naeratatakse, juba uksel hea tuju luuakse ning külastaja rahakoti paksust mõõtmata talle hea äraolemine korraldatakse. Läbi aegade on minu jaoks selliseks kohaks olnud Olümpia hotelli kohvik Boulevard, kus töötavad särasilmsed, viisakad ja igati professionaalsed teenindajad.
Olen ka ise teenindajana töötanud, mistõttu olen veendunud, et see amet vajab kindlaid isikuomadusi ning kaugeltki mitte kõik, kes raha lugeda ja kandikut hoida oskavad, seda elukutset valima ei peaks. Öeldakse ju, et kõige suuremat jootraha teenivad need, kes jootraha peale üldse ei mõtle.

Segasin just praegu ühe tõeliselt mõnusa suvejoogi. Võrdsetes osades roosat veini, mullivett ja alkoholivaba siidrit (nt. seda). Serveerida jääga, soovi korral apelsini- või sidrunilõigu, miks mitte ka külmutatud marjadega.

Lihtsalt mingid asjad

Mõnikord jääb pähe ringlema hulk mingeid tobedaid mõtteid, millest ei saa enne lahti, kui oled nad välja rääkinud/kirjutanud. Kusjuures nad pole enamasti vähimalgi määral üksteisega seotud ning nende pähetekkimise algpõhjuse olen ka enamasti unustanud. Aga tunnen, et praegu on just see hetk, et natuke pead tühjendada ja keelt teritada. Ma olengi viimasel ajal olnud leebe nagu kevadetuul ja tolerantne nagu geiparaadi poster. Aeg seda viga parandada.
Tuuseldasin Facebookis sõprade, tuttavate ja sõprade tuttavate lehtedel. Enamasti vaatasin pilte ja tabasin end järsku mõttelt, et mustaks värvitud juuksed on ikka koledad küll. Eriti originaalis kartulikoore-looki viljelevate eestlaste peas. Mitte et ma ise sellest patust puhas oleksin. Vaadates oma ülikooli lõpupilte, ei suuda ma ära imestada, kes see must takukoonal küll on ja miks keegi talle kasvõi läbi lillede ei vihjanud, et nii ei lähe mitte. Õnneks tutvusin ühe toreda töökaaslase veel toredama naisega, kes oli ja on ametilt juuksur. Ja selline otsekohene juuksur, kes ütles mulle suhteliselt meie tutvuse alguses, et "Sellest mustast asjast tuleks küll loobuda". Öeldud, tehtud.
Teine teema, millest ma ei saa üle ega ümber on tätoveeringud. Okei, üks uss või tribal või minu poolest kasvõi rist või pealuu pole veel maailmalõpp ning mõistlikus suuruses suudab need peaaegu igaüks enam-vähem välja kanda. Aga see "Ma tegin selja peale jõe ja mäe ja näkineiu pluss veel kapaga haldjaid ja liblikaid" on küll pisut liiast. Leebelt väljendudes. Kahekümnendates võib selja- või jalgadetäis liblikaid ju nummi olla, aga neljakümpiselt on siis ilmselt ka palaval suvepäeval pikad püksid ja dressipluus kohustuslik outfit. Kui pole kavatsust oma elupäevade lõpuni just jörm motokoll või muu analoogne tegelane olla, siis võiks enne nõela alla minekut mõelda. Ja siis mõelda veel natuke.
Kolmandaks. Punase tulega üle tee minemine. Kuhu teil nii kiire on, et ei jaksa kakskümmend sekundit oodata? Eriti armastavad liikluseeskirja eirata sent-surmale-võlgu pensionärid, kes korralikult rohelist ootavaid lapsi eest nügivad ja sõiduteele tormavad. No mida!
Sain natuke auru välja lasta. Aiman, et täiendan seda postitust õige pea. Hetkel hakkan "Mentalisti" vaatama. Ja loomulikult panen siia pildi Simon Bakerist. Kes on lihtsalt absoluutselt vastupandamatu.

photos Celebitchy/WENN