Eile sain oma mandlitest lahti. Kartsin seda operatsiooni nagu tuld, sest tehti üldnarkoos, mille suurimaks fänniks mind kindlasti arvata ei saa. Õnneks olid nii dr. Vaide kui operatsiooni anestesioloog ülimalt mõistvad minu hirmude suhtes. Ning üles ärgates olid nad mul toru juba kõrist ära võtnud, mille eest olen äärmiselt tänulik. Narkoosi vajumine oli hirmus, aga see käis kähku ja järgmisel teadvustatud hetkel olin juba palatis ja sülitasin paberkaussi.
Praegu on enesetunne ikka üsna sant, aga eks seda oligi arvata. Üritan võimalikult väheste valuvaigistitega läbi ajada, eks näis kaua läheb, kui kangemaid tablette vaja läheb. Antibiootikume pole veel võtma hakanud, sest kuna dr. Vaide neid mulle kohe ei määranud, siis ... järelikult pole see nii vajalik. Pealegi on need antibiootikumi tabletid niiiiiii suured, et isegi terve kurguga ei saaks ma neid alla. Kõige ebameeldivam on terav valu kõrvas, mis valuvaigistile ei allu ning miskipärast on terve mu vasak näopool paistes ja valus. Esmaspäeval helistan KNK-sse ja uurin, kas peabki nii olema.
Menüüs on jogurt (öäk), jäätis (ka juba öäk), keefir ja lapsest alles jäänud beebitoidud (eriti öäk).
Loodan, et kõigest sellest on kasu ja need jubedad kurguhaigused on minevik. Ja ehk saan muudest jamadest ka lahti.
No comments:
Post a Comment
What do you think?