TV3s alustas sel sügisel saade "Omakohus", mida olen kaks korda vaadanud ja kolm korda kuulanud. Kuna saadet teisest toast ainult kuulates ei tekkinud mul korrakski vajadust ekraanile kiigata, liigitasin selle formaadi pigem raadiosse sobivaks ning ei peljanud oma arvamust ka Facebookis jagada.
Mind on kasvatatud julgema oma mõtteid välja öelda ning nende eest seista. Ning umbmäärase ja salajase klatshimise asemel eelistan selgeid seisukohavõtte. Kui ma mingil põhjusel ei taha n.ö. pooli valida, siis olen pigem vait kui valetan.
Loomulikult puhkes torm veeklaasis (loe: Facebookis) ja saatega seotud inimesed tundsid end isiklikult puudutatutena. Unustades solvumistundes marineerides, et minul tavalise televaatajana ja Eesti Vabariigi kodanikuna on õigus oma arvamust avaldada.
Kõigi silme all (loe: meedias) töötamine on raske just seetõttu, et igaüks võib sinu töö kohta midagi arvata. Justnimelt. Rõhuga sõnal "võib". Tegelikult lausa peab. Sest nagu ütleb kolleeg Reikop "Me teeme saateid ainult ja ainult vaataja jaoks." See on kõige tähtsam. Enesearendusega võib tegeleda ka käsitööringis ristpistet õppides.
Ja ma ausalt öeldes ei tea inimest, kes tõemeeli negatiivset kriitikat armastaks. Loomulikult saab kriitikast õppida ja peabki - muidu võiks oma ajukääre lihtsalt aastate kaupa sirgemaks elada, aga see ei tähenda, et see alati kerge on.
Väide "Ma teen oma tööd südamega" ei säästa kedagi kriitikast. Ja ei peagi. Vaatajale on oluline ainult see, mis ekraanilt paistab ning kui talle ei meeldi, siis talle ei meeldi. Mõnele teisele jälle meeldib väga.
Teles töötatud aastate ja kümnete saadete jooksul olen saanud selgeks kaks asja.
1. Kasvata endale paks nahk, sest muidu kaotad usu oma sisetundesse
2. Rebi selle paksu naha sisse praod, muidu kaotad oskuse pidevalt kahelda ning selle kahtluse läbi paremaks muutuda.
No comments:
Post a Comment
What do you think?