... olid nagu kõige kõvemad asjad üleüldse? Kusjuures Orkutist ei olnud praktiliselt ju mingit tolku, aga masse võlus nagu tibu boamadu. Kõige interaktiivsem asi oli sõprade kontodele testimoniale kirjutada ja mingeid suhteliselt algelise lahendusega sõnumeid jätta. Ja MSN ... ärme parem hakka rääkimagi. Kui sa "messengeris" ei olnud, siis elu tormas sinust ikka sajaga mööda nagu Škoda Sapakast.
Ma elasin pidevas identiteedikriisis (loe: ei suutnud teha valikut, kas omada Orkutis profiili ja logida MSN-i sisse või mitte). Ma tahaksin mõelda, et minu geniaalne ettenägelikkus andis juba siis märku, et Orkut on peagi so yesterday ning pole mõtet sellega oma netiCV-d risustada, aga tegelikult käis selline passiivne kogukondlik passimine mulle lihtsalt närvidele. Ja ehk tahtsin natukene esineda ka. Igal juhul liitusin-lahkusin-liitusin uuesti ja lahkusin uuesti vähemalt kümme korda.
MSN oli tiba põnevam. Eriti kui mõni potentsiaalne peika silmapiiril/online oli. Aga peale mõnda mitte nii hästi lõppenud vestlust, veetsin nädalaid offlines ja vihkasin MSN-i kogu südamest.
Ka FB pole mulle alati meeldinud, kuigi pean tunnistama, et praegu, lastega kodus olles, on see mulle täiesti vältimatult asendamatu. Muidu tunneksin end küll kõigest ja kõikidest totaalselt äralõigatuna.
No comments:
Post a Comment
What do you think?