... just sellisena kõlab sõna "laulupidu" meie aasta-kolmekuuse suust. Ja ta vist arvab, et see on minu teine nimi, sest iga kord, kui ta möödunud nädalavahetusel küsis, kus emme on, vastati talle, et laulupeol.
Tegin pärast pooleteiseaastast pausi esimese ülekande. Laulupeo rongkäik. Olles netist tagatjärele kõik üle vaadanud, panen ma endale hindeks kolm pluss ning jään oma tööga üldjoontes rahule. Kõik jõudis enam-vähem korralikult eetrisse, pilt (minust sõltuvatel asjaoludel) ära ei kadunud ning piinlikkusest värisema panevaid "kalasid" ei olnud. Kolm plussist kõrgemat hinnet pole ma aga sellegipoolest välja teeninud, sest režiiliselt tegin ma ikka suhteliselt nõrka tööd. Ma ei hakka ennast õigustama objektiivsete ja subjektiivsete põhjustega, mis selle tingisid - televaatajat see ei huvita ega peagi huvitama. Tema väärib parimat. Seda parimat mul kahjuks endast seekord välja pigistada ei õnnestunud ning eelpoolmainitud pooleteiseaastane tööpaus pole siinkohal üldse määrav. Mul peaks olema piisavalt kogemusi, et üsna elementaarsete asjadega mitte orki lennata, aga ju siis jäin seekord iseendale alla.
Praegu tunnen, et tahaks kindlasti ühe rongkäigu-ülekande kunagi veel teha. Kasvõi ainult sellepärast, et iseendale tõestada, et olen võimeline oma vigadest õppima.
Ja selle ülekande kõige parem osa oli muidugi võimalus jälle väga toredate inimestega koos töötada. Siiamaani on südames soe tunne.
P.S. Laulupeo ülekandeid saab järelvaadata siit
No comments:
Post a Comment
What do you think?