Mood on tagasi!

Ma sattusin alles nüüd lugema ajakirja "Säde", mida oma ignorantsuses siiamaani mingiks hobiajakirjaks pidasin (ilmselged mõjutused ajalehest Säde ja 90ndatest). Võib-olla pole see tõesti moeajakirjale parim nimi, aga who cares. On meil ju uuenenud ajakiri "Mood", mis nimest hoolimata lahterdub minu jaoks tavaliseks naistekaks.

Aga Säde on täpselt see, mida eestikeelses moeruumis vajan ja igatesen. 

Happy Birthday Mr.President

Kõik need PK debatid on ju toredad ja saab eetrit täita jne., aga sisuliselt ei tähenda need ju midagi. Isegi kui üks kandidaat osutub kõikides debattides/saadetes teistest peajagu paremaks, väärikamaks, targemaks, sobilikumaks, siis so what - see, kes lõpuks valituks osutub, ei sõltu ühestki debatist või ajaleheartiklist. See ei sõltu kandidaadi isikuomadustest või suutlikkusest presidendikohta täita. Lõpuks on kõik ikkagi mingite parteisiseste ja -üleste kokkulepete küsimus. Ja ka ihaldatud kohale jõudnud väljavalitu võib oma head ja paremad küljed unustada, sest mingit olulist rolli ta meie riigis niikuinii täitma ei hakka. Vabariigi aastapäeval korralikult kätt suruda ja Võidupühal kõne koperdamata maha lugeda - sellega saaksid nad kõik vist hakkama.

Bloody hell

Täiesti närvi ajab, kui mingit põhjust pole, aga tunned end totaalselt õnnetuna. Alati on põhjus, ütleksid proua ja härra psühholoog ja tõenäoliselt on neil õigus, aga ilma eriti sügava kaevamiseta ma praegu selleni küll ei jõua. 

Puhkus sellises vormis ei sobi mulle üldse. Selline tunne, et läheks lihtsalt autoga kihutama või hüppaks 100 korda järjest peakat, aga ei - korjan hoopis sõstraid. Või mustikaid. Või mida iganes vaja korjata on. 

Riia, mu arm

Viimati käisin ma Riias 2003. aastal. Eurovisioonil, kusjuures. Sellest korrast on mul elavalt meeles kaks asja. Pidev ekslemine Riia tänavatel ja sügav pettumus, et Eurovisiooni rezhissöör osutus gayks. Oh mind küll.
Seekord ei olnud ekslemist (vähemalt mitte tänavatel) ega gaysid. Hoopis Muse'i live ja supertore tripp sõbraga.
Muse on ka üks neist bändidest (koos nt Kasabiani ja Kings of Leoniga), kes mul kindlasti igapäevases Spotify playlistis ei figureeri, kuid kelle kontserti ma iga hinna eest näha/kuulda tahtsin. Ja pettuma ei pidanud.
Ma olen vist suhteliselt vähenõudlik kontserdikülastaja. Selles mõttes, et mind on väga lihtne rõõmustada: kui on sound, mis ei pane kõrvu huugama ja setlist, mis pole lihtsalt tuim konveier, vaid omamoodi lugu, siis ongi juba põhimõtteliselt hästi. Muse'l olid mõlemad tingimused täidetud, lisaks lihtne ja stiilne visuaal. Matt Bellamy oli äge nagu alati.

Huvitav oli Arenal veel see, et turva- ja piletikontroll osutus üllatavalt suvaliseks. Turvaväravatest läbi tulles tüüp lihtsalt noogutas mulle, ei mingit inimlikku kontakti. Mitte et mul midagi varjata oleks olnud (need ajad, kui viski Sprite pudelisse villiti ja Von Krahli sisse smugeldati, on õnneks möödas), aga üldise turvalisuse huvides oleks eeldanud siiski pisut pingelisemat suhtumist. Sama lugu oli piletikontrolliga. Kui esimest korda saali sisse läksime, vaatas meie pileteid küll vähemalt kolm inimest, aga kahtlustan, et kuna neil polnud kõige pisemaidki valgusallikaid, millega piletil olevat kirbukirja näha, siis põhines see kontroll vastastikuse usalduse põhimõttel. Kuns soojendusbänd erilist muljet ei jätnud ja palav oli ka, siis seadsime sammud hoopis siidrijärjekorda ja chillisime fuajees. Uuesti show alguses saali minnes ei hakanud lava äärde 'scream-zone'i' trügima, teleinimene seisab ikka kaamerapoodiumi juurde ja helipuldi lähedale. 

Siis oli kaks tundi hästi äge, aja- ja ruumitaju kadus kohati ikka täitsa ära. Aga nagu ma juba ütlesin, on mind lihtne rõõmustada. Ja see, et Chris Wolstenholme lisaks helilistele elamustele ka silmailu pakkus, oli puhas boonus. 

Ülejäänud aeg Riias oli väga meeleolukas. Puhas puhkus maailma parimas seltskonnas. Sest ainult TM saab aru, et täiesti normaalne on sõita Riiga ja veeta aega hotellis jalkat vaadates. Või istuda kaks tundi ühes ja kaks tundi teises kohvikus. Või süüa öösel maailma kõige kahtlasemat burgerit samal ajal kui kõrval paar inimest kaklevad ja ilmselgelt liiga palju vägijooki tarbinuna sirgelt põrandale kukuvad. 

Meie endi suhe alkoholiga jäi kahtlaselt tagasihoidlikuks. Lihtsalt nii lõbus oli niikuinii kogu aeg, et oleks olnud tobe seda hommikuse peavaluga ära rikkuda. 

Allesjäänud veini valasime siiski veepudelisse ja jõime tagasiteel bussis ära. Ega muidu poleks selle bussijuhi sõidustiiliga kuidagi Tallinnani vastu pidanud ka. Kas juhtidel pole kohustust vähemalt üritadagi sõita nii, et reisijatel pidevatest äkkpidurdustest hambad eesistuja toolis kinni ei ole? 

----------------------

Esimest korda käisin Riias 1978. aastal. Peaaegu oleksin sinna jäänudki. Kui poleks olnud dr. Lacist, selle aja ühte parimat südamekirurgi Nõukogude Liidus, kes ütles mu vanematele pärast kohustusliku altkäemaksu esimest poolt, et "Ma ei luba teile absoluutselt mitte midagi. Isegi mitte ühte protsenti". Jõi seejärel pool pudelit konjakit, et käed opereerides ei väriseks ja parandas mu südame ära. 

Nutikad lapsed või ...

Ma ei oska kuidagi suhtuda lastele/väikelastele mõeldud portaalidesse-äppidesse. Ühest küljest on nt selline asi nagu Lastejaam suurepärane (idee, teostus jne), aga teisalt meelitab see ju lapsi veetma veelgi enam aega arvuti ja/või mingi nutiseadmega. Samal ajal kui laste (juba lasteaialaste) kehaline aktiivsus väheneb, sõnavara kahaneb ja keskendumisvõime aina halveneb. Silmanägemisest rääkimata: nutitelefoni ekraani halb mõju silmadele pole ju mingi saladus. 

Seega ongi mu lapsed teiste omavanuste seas nagu tulnukad, sest ei oska isegi kõige algelisemal tasemel ühtegi "nutikat" kasutada. Loodan, et kui kooliaeg kätte jõuab, siis võtavad kiirelt järgi. Või siis süüdistavad mind, et olen nende elu juba enne kooli ära rikkunud. 

Musical chairs

Nädalavahetus läks Kultuurikatlas eesti muusika lainel.
Laupäeval I Wear* Experiment ja pühapäeval Mick Pedaja & Jüri Pootsmann.
Ootused olid suht kõrged ja õnneks pettuma ei pidanud. Kõige rohkem mõjus mulle mõlema live puhul hoopis valgus ja muu visuaal. IWE oma oli eriti äge: pealtnäha lihtne, puhas, aga väga täpne ja muusikaga ideaalselt sobiv.
IWE puhul jäi mind live lõppedes aga ikkagi kummitama mõte, et mis värk see on nende eesti artistide ja bändidega, et kunagi ei ole tunnet, et endast antakse 100, 110 või 150% Ikka jääb natukene puudu, et oleks täiega äge, et oleks lausa füüsiliselt tunda seda energiat ja tahtmist, mis seal laval on. Olen ja laulan ja mängin pilli ka, aga ... oma hinge ikka käest ei anna. Võib-olla eestlased ei oskagi seda, mine tea.
Ja teiseks ikka see keelevärk ka. Kui ma poleks lugusid enne Spotifyst kordi kuulanud, siis oleks arusaamisega suuri raskusi. Ma tahan teada saada, millest lugu räägib (eriti kui muusika ka kohati väga catchy pole. Aga see on juba kolmas teema, et kõikide artistide probleem on see, et neil pole häid lugusid). IWE puhul ma saan inglise keeles laulmisest aru küll, pilk on niikuinii pigem Eestist välja suunatud ja tõenäoliselt ongi neil a la Taanis või Hollandis oluliselt lihtsam nö oma publik kätte saada. Aga Mick võiks küll ainult eesti keeles teha. Ei usu, et see tema veenvust kahandaks - pigem vastupidi.
Ja nagu tõestas MetsaKutsu, kes täiesti kickstart energiaga Jüri livesse sisse hüppas, on eesti keeles võimalik ennast väljendada küll. Kättevõtmise asi.

Delegation Bubble ehk elu mullis

Eurovision selleks korraks jälle läbi. Õnneks ja kahjuks.
Seekord venis kuidagi eriti pikale. Selgus et õigel ajal koju lennates ma laupäevast saadet mingi nipiga valmis ei saa ning otsustasin veel päevaks sinna jääda. Igati õige otsus.

Ma ei tahtnud sel aastal üldse minna. Veel ärasõidupäeva õhtul kurtsin Ruthile, et nii kõrini on kõigest, mis kaudseltki Eurovisioni meenutab. Lükkasin pakkimise sõna otseses mõttes viimasele minutile ja olin üldse kuidagi liimist lahti. Mis ei ole minu puhul muidugi mingi ime, aga seekord oli asi ikka eriti hull. Kui kellelgi on oskus oma elu keeruliseks elada, siis olen see mina.

Õnneks on Eurovision üks täiesti omaette maailm. Nagu teine planeet, kuhu maandudes oled sunnitud kõik igapäevase ja koormava maha jätma. Päevarütmi määravad Ringvaatele õhtuks lubatud saateminutid ja töö on nii intensiivne, et kõik muu hajub tahaplaanile. Pole aega, tahtmist ega vajadust oma jamadega tegeleda ja nagu minu puhul tavaliselt - jaanalinnuna pead liiva alla peites laheneb enamik asju iseenesest. Ja mõnikord ongi lihtsalt vaja seda ühte hetke, ühte inimest, ühte drinki, ühte head emotsiooni, mis isegi kõigi kriteeriumide järgi vale olles tegelikult kõik jälle paika lükkab.

Show ja produktsioon olid muidugi viimase peal. Raske on ette kujutada, et keegi suudaks ESCd üldse rootslastest paremini teha. Teist poolfinaali sain ka saalist vaadata - üliäge!