Kohtusin mõned kuud tagasi ühe tuttavaga, kes rääkis, kuidas ta "täiesti seaduslikult" sai enda (korraliku) sissetuleku pealt vanemahüvitist ja käis tööl edasi ning tema abikaasa oli vormistatud tema enda riiulifirmasse tööle ja sai lapsega kodus olla. Tuttava hääles kõlas uhkus, et sellise skeemi (üsna levinud nagu ma aru olen saanud) välja mõtles ja töösse rakendas. Mul oli ka hea meel, et nende pere saab koos lapsega olla ning ei pea toimetuleku pärast muretsema. Kuid minu küsimuse peale, kas tal endal kuskil südames ei kripelda, et niimoodi riiki petab, vastas ta, et teda ei huvita. Ja küsis vastu, kas ma olen tõesti nii naiivne ja idealistlik, et ei kasuta seadustes olevaid auke enda kasuks, kui see võimalikuks osutub.
Pean tunnistama, et olen jah. Ja sugugi mitte seetõttu, et ma meie riigi korraldusest ja seadustest pimesi vaimustunud oleksin, vaid ma olen sügavalt veendunud, et tolereerides JOKK-i üksikisiku tasandil, aitame kaasa oma riigi moraali lagunemisele üleüldse. Mis õigust on mul vehkida näpuga "maadevahetajate" või "ärastajate" poole, kui ma ise (küll veidi madalamal skaalal, kuid see ei muuda tegevuse sisu) käitun täpselt samamoodi. Ma ei pruugi olla väga hea inimene, aga ma tean igal õhtul magama minnes, et mu südametunnistus on puhas. Ja see on minu jaoks tähtis.
Selle sama tuttavaga arenes vestlus JOKKi juurest kaugematele radadele ning lõpuks rääkisime kirglikult hea- ja vabatahtlikust tegevusest, kodanikualgatusest ja empaatiavõimest. Tuleb välja, et teoreetiliselt on väga lihtne kuulutada ennast tolerantseks ja kaasatundjaks, hoolivaks ja aitajaks, kuid reaalselt jõuavad tegudeni vähesed. Kui tuttavalt - kes kuulub pigem keskklassi jõukamasse ossa - küsisin, kui tihti ta mõtleb nendele, kellel ei ole elus nii hästi läinud nagu temal, vastas ta, et ausalt öeldes eriti mitte kunagi. Ja lisas selgituseks, et tal on oma eluga piisavalt tegemist. Ma mõistan seda hästi, sest olin ka ise aastaid tagasi samasugune. Enda elu tundus nii meeletult tähtis, et silmad jäid ümbritsevale üsnagi selektiivselt suletuks. Miks tekkis minu elus murrang, ma siinkohal selgitama ei hakka, aga mul on hea meel, et oskasin selle pöördemomendi ära tunda.
Ma tõesti usun, et tuleb aidata neid, kes on less fortunate, sest kunagi ei või teada, miks on elu nendega sellise ebaõiglase vingerpussi mänginud. Kui mind on Jumal õnnistanud sooja kodu ja armastava perega, siis on minu kohus avada oma süda - ja rahakott! - neile, kellel hetkel seda ei ole. Giving is Receiving. So true.
Thursday, April 28, 2011
Tuesday, April 26, 2011
Soe
Lõpuks ometi on väljas enam-vähem soe. Isegi minu jaoks.
Meil käisid täna hästi toredad inimesed külas. Kohe kahju, et ma pole nendega varem kohtunud. Boonusena olid neil veel hästi toredad lapsed ka.
Keetsin lapsele lõunaks läätsi (raud) ja peeti. Endale ei viitsinud ka muud tegema hakata, kuigi ei läätsed ega peet pole naturaalsel kujul minu lemmikasjad. Õnneks oli kapis kitsejuustu. Määrisin nii läätsed kui peedi sellega ohtralt kokku. Nämma.
Meil käisid täna hästi toredad inimesed külas. Kohe kahju, et ma pole nendega varem kohtunud. Boonusena olid neil veel hästi toredad lapsed ka.
Keetsin lapsele lõunaks läätsi (raud) ja peeti. Endale ei viitsinud ka muud tegema hakata, kuigi ei läätsed ega peet pole naturaalsel kujul minu lemmikasjad. Õnneks oli kapis kitsejuustu. Määrisin nii läätsed kui peedi sellega ohtralt kokku. Nämma.
Monday, April 25, 2011
Lapsega arsti juures
Ma tundsin juba lapsevankrit koduuksest välja lükates, et tänane arstilkäik kujuneb katsumusterohkeks. Mõnikord lihtsalt tunned kontides ebameeldivat surinat ning nii seitsmes meel kui kolmas silm annavad märku, et parem oleks koju jääda. Aga kui on meie suurepärases meditsiinisüsteemis number saadud, siis ei ole vabandusi, miks arstilkäik ära jätta. Alustuseks ei olnud ma ilmselt korralikult termomeetrit vaadanud, sest juba pärast esimesi meetreid hakkas mul meeletult palav. Ning meil ei olnud aega rahulikult jalutada, vaid tuli ikka täiskäik sisse lajatada, sest kell tiksus armutult vastuvõtuaja poole. Kablutasime - mina higist tilkudes ja Helena vankris üles-alla rappudes - lastepolikliiniku poole ning jõudsime isegi õigeks ajaks kohale. Abivalmis registraatoritädi ütles pilku meie vankrile visates, et sellega peaksite lifti mahtuma küll. Mahtusimegi. Napilt.
Arsti ukse taga kiskusin Helenal riided seljast ning heameelega oleks ka endal kõik riided maha visanud. Ei hakanud siiski koridoris ootavaid ontlikke prouasid ja nende lapsukesi šokeerima. Kuigi higi voolas ojadena, juuksed olid sassis ning vastutustundliku lapsevanemana ma küll välja ei paistnud.
Meie järjekord jõudis kätte ja vinnasin Helena arstikabinetti. Ma ei saanud veel korralikult maha istuda kui arst ja õde kahest rauast tuld andma hakkasid. Esimese paari minutiga oli neil selge, et ma teen kõike valesti - kuigi ma ei olnud jõudnud isegi ühele küsimusele vastata. Kui nad jõudsid mind juba lapsele suhkru sissesöötmises süüdistama hakata, sai mul viisakas-olemisest kõrini ning ütlesin üsna terava tooniga, et kui võib, siis ma nüüd natukene ka räägiks. Selle peale saabus üllatus-üllatus vaikus ning edasine visiit kulges juba märksa meeldivamalt. Saime pataka saatekirju analüüsidele ja UH uuringule.
Helena taas riidesse topitud ja vankrisse lukustatud, ründasime uuesti lifti. Mahtusime sisse, aga välja ... enam ei saanud. Mina kui kergemakujulise klaustrofoobia all kannataja suutsin korraks ikka üle keha jäässe minna, aga siis hakkas mõistus õnneks tööle. Mõtlesin, et kui me sisse mahtusime, siis me peame ju kuidagimoodi välja saama ning taipasin liftiuksi toore jõuga rohkem laiali suruda. Paanikahoost rohkem kartsin, et kohe-kohe lendavad peale järjekordsed kurjad tädikesed ning pole võimatu, et homme leiame end Õhtulehe "Ema ja laps liftiuste vahel" kangelastena.
Tulime - nüüd juba mõõdukamas tempos - kodu poole tagasi. Ma ei suuda kirjeldada, milline kergendus mind valdas, kui oma kodusesse Kadriorgu jõudsime. Mul on "kadriorulase" staaži küll alles pealt nelja aasta, kuid tunnen, nagu oleksin kogu aeg siin elanud. Nii rahulik ja mõnus ja soe tundub Kadriorg oma roheliste tänavate, trammikolina ja merelõhnaga.
Arsti ukse taga kiskusin Helenal riided seljast ning heameelega oleks ka endal kõik riided maha visanud. Ei hakanud siiski koridoris ootavaid ontlikke prouasid ja nende lapsukesi šokeerima. Kuigi higi voolas ojadena, juuksed olid sassis ning vastutustundliku lapsevanemana ma küll välja ei paistnud.
Meie järjekord jõudis kätte ja vinnasin Helena arstikabinetti. Ma ei saanud veel korralikult maha istuda kui arst ja õde kahest rauast tuld andma hakkasid. Esimese paari minutiga oli neil selge, et ma teen kõike valesti - kuigi ma ei olnud jõudnud isegi ühele küsimusele vastata. Kui nad jõudsid mind juba lapsele suhkru sissesöötmises süüdistama hakata, sai mul viisakas-olemisest kõrini ning ütlesin üsna terava tooniga, et kui võib, siis ma nüüd natukene ka räägiks. Selle peale saabus üllatus-üllatus vaikus ning edasine visiit kulges juba märksa meeldivamalt. Saime pataka saatekirju analüüsidele ja UH uuringule.
Helena taas riidesse topitud ja vankrisse lukustatud, ründasime uuesti lifti. Mahtusime sisse, aga välja ... enam ei saanud. Mina kui kergemakujulise klaustrofoobia all kannataja suutsin korraks ikka üle keha jäässe minna, aga siis hakkas mõistus õnneks tööle. Mõtlesin, et kui me sisse mahtusime, siis me peame ju kuidagimoodi välja saama ning taipasin liftiuksi toore jõuga rohkem laiali suruda. Paanikahoost rohkem kartsin, et kohe-kohe lendavad peale järjekordsed kurjad tädikesed ning pole võimatu, et homme leiame end Õhtulehe "Ema ja laps liftiuste vahel" kangelastena.
Tulime - nüüd juba mõõdukamas tempos - kodu poole tagasi. Ma ei suuda kirjeldada, milline kergendus mind valdas, kui oma kodusesse Kadriorgu jõudsime. Mul on "kadriorulase" staaži küll alles pealt nelja aasta, kuid tunnen, nagu oleksin kogu aeg siin elanud. Nii rahulik ja mõnus ja soe tundub Kadriorg oma roheliste tänavate, trammikolina ja merelõhnaga.
Robert Rodrigues "Machete"
Mulle Rodriguese filmid meeldivad.
Esiteks see, kuidas ta vägivalda käsitleb. See on nii jabur, aga samas nii efektne.
Teiseks: huumor.
Kolmandaks: näitlejate valik. No ei arvaks ma Jessica Albast üldse mitte midagi, aga näe - Danny Trejo kõrval pole vigagi. Ja Steven Seagal oli geniaalne, isegi selles filmis ei võtnud ta idamaist hõlsti seljast.
Esiteks see, kuidas ta vägivalda käsitleb. See on nii jabur, aga samas nii efektne.
Teiseks: huumor.
Kolmandaks: näitlejate valik. No ei arvaks ma Jessica Albast üldse mitte midagi, aga näe - Danny Trejo kõrval pole vigagi. Ja Steven Seagal oli geniaalne, isegi selles filmis ei võtnud ta idamaist hõlsti seljast.
Saturday, April 23, 2011
Pictures of the Year: One of the winning images from 2010 ...
 |
| The New York Times won the award of excellence for impact for this photo of the collapse of the Deepwater Horizon rig taken by a worker on a nearby boat. The newspaper said they did not reveal the photographer's identity to protect him |
Raamaturiiulilt: Aigi Vahing "Valik"
Lugesin öösel läbi. Kuna uni tuli peale, siis andsin gaasi ja suutsin paari tunniga hakkama saada. Alguses meeldis, siis jättis ükskõikseks ja tundus igav ning lõpus hakkas jälle meeldima. Kui sama teema oleks vormistatud novelli või ajaleheartiklina, kiidaksin oluliselt rohkem. Kirjutada Aigi ju veidi oskab ning aus olla/näida ka piisavalt, aga sellest jäi minu jaoks paraku väheks. Kuidagi liiga paljusõnaline ja samas siiski skemaatiliselt ühe koha peal tammuv. Lisaks väsitas mind pidev viitamine erinevatele praktikatele, gurudele ja-tont-teab-kellele veel - referaat, mitte romaan.Ning kõige olulisem küsimus - miks? Miks üldse käivitusid need protsessid, mille tagajärgedega võitlemise lugu see on? Vaikus.
Kõigest hoolimata on mul hea meel, et Aigi selle raamatu kirjutas. Ausalt.
P.S. Hilinenult, kuid siiski. Muruplats me akna all on eilse #EarthDay auks üleöö roheliseks läinud.
Thursday, April 21, 2011
Sex and the City 2 ... waste of time & money
I took a deep breath and started to watch "Sex and the City 2". I was a sucker for SATC series when it started in 1998 and I have probably seen some of the episodes more than ten times. I was quite disappointed in the first movie, but it was worth seeing mainly because of the clothes and some witty dialogue. After reading reviews about SATC 2 (and I mean reviews from people whose opinion really matters and who have made similar film-related choices as me in the past) I decided not to see it unless it comes to telly. But somehow I came across that really cheap DVD today and I couldn't resist.Needless to say that if I am able to blog while watching a film then it really has to be a bad one.
00:20:00 So - twenty minutes in and nothing interesting has happened. The "girls" look old, even Kristen Davis (Charlotte) has lost her youthful preppy looks. And Sarah Jessica Parker (Carrie) is definitely pushing it too far. All her Carrie-gestures, eye-rolling and giggling just feels like a bad remake of an original. The only things keeping me even remotely interested are Samantha's lines.
00:24:00 The braless nanny ... don't even know what to say about that.
00:25:00 A glimpse of Carrie's wardrobe and apartment. So that's how the chosen ones live in Manhattan? Definitely not my style or taste, looks a bit like furniture shop.
00:26:00 What's with the dialogue between Big and Carrie? Boring.
00:28:00 Miranda is still cool and delivers her scene well.
00:29:00 The braless nanny again. In slow motion. Again. I see where this is heading.
00:30:55 offtopic It brakes my heart to see the babies crying.
00:32:00 Ok, first the nanny braless, now Samantha pantless ... and ding-ding-ding! We have Smith Jerrod shirtless.
00:60:00 An hour! An hour and almost nothing has happened worth mentioning. Except some really bad dialogue and constant eye-rolling. It all just seems so fake and clinically constructed. When does the film start?
00:64:30 It looks more like a program on a travel channel. "Beautiful hotel interiors of Abu Dhabi"
Not to mention Miranda's occasional comments about Middle-East culture.
00:68:45 Sarah Jessica Parker in sleeveless top is scary. The woman should really cover up her arms.
00:71:40 And some word of wisdom while warming the milk.
00:74:00 Yawn. If something doesn't happen in few minutes I will stop watching this.
00:76:48 And there he is, approaching Carrie in slow motion. Aidan. Of course.
My DVD player just stopped working. Even the machine understands a bad product. Have to switch to the computer.
00:81:50 The miraculous arrival of Aidan seemed like a promising turning point, but no! The ladies have to conquer the desert first. Just to show off some clothes in a "Book a camel-ride for four" commercial.
00:86:00 Danish architect just passed by at the desert to say he is not going back to the hotel yet.
00:88:30 Now what? Karaoke? Are you kidding me? The SATC first movie really starts to look like a piece of jewelry next to that catastrophe. I feel like literally throwing up now. They should have at least picked some cool and funky song and presented it totally wrong.
00:91:00 At least the danish architect is hot
00:93:00 The first scene I actually like. Carrie's reaction to the bad book review seems accurate
00:95:20 Ok, it finally starts to develop something here. Although we know what will happen, it still beats the travelchannelesque rubbish shown us so far.
00:97:45 Charlotte and Miranda have it heart to heart discussing the ups and downs of motherhood. Not so bad. "Take a sip!"
00:101:30 The scene with Aidan & Carrie at the dinner has tension in it. Feels real.
00:104:00 The girls process the news of Carrie and Aidan kissing. Love Charlotte in that scene. Hate Carrie, so overacted once again.
00:107:00 The danish architect is still hot. And Samantha is Samantha.
00:108:00 The contrast between Carrie's looks and her acting like a 20 year old is just so fake.
00:111:00 Sex On The Beach and its consequences. Didn't we all know that a condom will drop on the table?
00:113:00 Carrie doing the fake-sobbing routine again. Waiting for the film to end. Just discovered it will continue for another 30 minutes. Yawn. Double-yawn.
00:118:00 Carrie has left her passport at the market table. And of course it is still there.
00:121:30 Samantha's little "Bite me!" show seems really tacky. Not funny as it was probably meant to be.
00:122:00 Yeah right, follow some strange women to some "secret room"to be praised for being brave americans. I expected to see the muslim women to drop their burkas and show "the spring collection". And they did! --- Carrie showing her leg under a burka to get a taxi .... yikes!
00:128:00 Another minute of bad dialogue between Big and Carrie, but the ring was a nice twist.
00:130:00 And another corny piece of dialogue.
And a corny end.
How did they managed to pull off 146' film without almost anything happening during that time? I mean, seriously. There is no relevant story-line in that, no character growth or clever twist at the end. Everything is either so predictable or absolutely meaningless. Take the gay-wedding for a start - what was the point of that considering the following (non)events?
To wrap this experience up. Crap.
See, it even rhymes.
Wednesday, April 20, 2011
Hüvasti, kallis!
Olin sunnitud lõpuks uue telefoni ostma, sest vanal andis aku lõplikult otsad ja julgelt 50 prossa klahvidest enam ei töötanud ka. Natuke kurb olen: viis aastat ühist elu on ikka täitsa pikk aeg.
Ega ma uue telefoni valikul kaua ei kõhelnud. Olen piisavalt konservatiivne, et Sony Ericssonist mitte loobuda (no ei meeldi mulle Nokia, midagi pole teha ning teisi pole lihtsalt viitsinud pikemalt katsetada) ja kuna ma nutitelefonist huvitatud ei ole, siis saidki põhilisteks valikukriteeriumiteks hind ja ... uskumatu küll - keskkonnasõbralikkus.
Siin on minu uus telefon
Ega ma uue telefoni valikul kaua ei kõhelnud. Olen piisavalt konservatiivne, et Sony Ericssonist mitte loobuda (no ei meeldi mulle Nokia, midagi pole teha ning teisi pole lihtsalt viitsinud pikemalt katsetada) ja kuna ma nutitelefonist huvitatud ei ole, siis saidki põhilisteks valikukriteeriumiteks hind ja ... uskumatu küll - keskkonnasõbralikkus.
Siin on minu uus telefon
 |
| photo by sonyericsson.com |
Tuesday, April 19, 2011
Gwyneth vs. Kate
I read the interview with Kate and just enjoyed it. She is one of my favourite actresses (together with Meryl Streep of course) and as you know I can get pretty obsessed about the people I like. In a good way, I mean. I just try to read as many interviews and see as many films or listen to as many records as I possibly can. And I love Kate. In addition to being absolutely brilliant actress she is just so approachable, so grounded in her choices, not to mention so well-spoken and funny. And all of this comes through in her interviews and even the typical kiss-ass comments from the editors don't change the way she presents herself. Of course she has a "public face" and I do believe that the Kate without journalists & photographers is much different from what we know, but still - she comes across as a real person.
I totally understand (as I mentioned before about Kate as well) that the way celebrities present themselves might all be an act and well-calculated strategy and sometimes a bad editor can make a total sweetheart sound like Charles Manson, but still ... I believe you can not hide who you really are, there is always something that gives away the "real" you.
P.S. The clothes Gwyneth wears on Vogue's photos are fabulous. And she looks like a supermodel, no doubt about that. But then again - the photos are taken by Mario Testino. As are Kate's.
 |
| Kate Winslet bt Mario Testino |
 |
| Gwyneth Paltrow by Mario Testino |
Monday, April 18, 2011
Kondekas
Et mis see veel on? Kondenspiim loomulikult, aga mitte mingi tavaline lurr, vaid see klassikaline - sinise paberiga plekkpurgis, Leedu toode. Tõmbasin praegu ühe jutiga pool purki naha vahele, nii et süda on natuke paha. Aga ainult natuke. Mitte piisavalt, et mõne aja pärast ka üle(alles)jäänud pool ära süüa. Kondekas muidugi ei kuulu kevadiste tervislike eluviiside juurde mitte üks raas, aga - loll, kes vabandusi ei leia, eks? - kuna mul oli täna hambaarst ja ma unustasin enne seda süüa ning pärast mingi megapika nõelaga hambas sorkimist ka mitu tundi süüa ei tohtinud, siis ... kui kell kukkus, ei hakanud ma muidugi salatit hakkima, vaid võtsin Puhhi-moodi mõmisedes hoopis kondeka ette. Ja kui siis Jänes veel küsis, mida külaline leiva peale sooviks, kas mett või kondenspiima, oli Puhhi erutus juba nii suureks kasvanud, et ta vastas: "Mõlemat!"
See pole küll teemasse, aga ma olen tähele pannud, et pärast mõne väga toreda blogi lugemist, hakkan ma alateadlikult samas stiilis kirjutama. Ega te niikuinii ära ei arva, kelle blogi ma just lugesin ....
See pole küll teemasse, aga ma olen tähele pannud, et pärast mõne väga toreda blogi lugemist, hakkan ma alateadlikult samas stiilis kirjutama. Ega te niikuinii ära ei arva, kelle blogi ma just lugesin ....
Sunday, April 17, 2011
Elus on tähtsamatki teha, kas pole?
Eelmise postituse peale kontakteerus minuga üks ei-mäleta-kust-ma-teda-tunnen tuttav ja küsis, kas ma ei võiks uurida ka teisi Katrin Lusti lugusid staaride kohta. No et kas vastavad tõele. Kui ma olin tükk aega lõbustatult itsitanud - ikka on meelitav, kui sind lausa detektiiviks nimetatakse - pidin kahjuks tuttavat kurvastama ja "huvitavast ettepanekust" keelduma. Nimelt ei huvita mind karvavõrdki, kas nimetatud ajakirjanik on või ei ole kõikide nende kuulsustega kohtunud ning mismoodi tema artiklid sündinud on. Nagu ma ka mainisin, huvitusin konkreetsest loost ainult tänu sellele, et tegemist oli ühe minu lemmikfilmiga ja lemmiknäitlejatega, kelle kohta olin juba varasemalt nii palju lugenud, et Katrini väited tekitasid üsna suure ebakõla minu mälus talletunuga .
Ma ei näe põhjust, miks peaks üks ennast ajakirjanikuks nimetav inimene nädalate kaupa meediasse lausvalet paiskama. Kes seda üldse teha viitsiks? Ma usun, et Katrin liigub Londonis elades erinevates seltskondades ning kindlasti on Londoni-suguses suurlinnas kuulsustega kohtuda oluliselt lihtsam kui Tallinnas. Ja kuigi nii mõnedki tema lugudes-blogis esitatud faktid on teinekord mindki kulmu kergitama pannud, ei arva ma, et ta kõik sajaprotsendiliselt välja mõtleb. Teinekord lihtsalt ei anna reaalne situatsioon nii magusat lugu kätte kui vaja oleks ning siis tulebki paar mahlasemat pala juurde luuletada. Selle tõdemusega tõmban omalt poolt Katrin Lusti teemale joone alla, soovin talle edu ning loen mõnikord ajaviiteks tema Londoni Lusti Blogi ka. Ja soovitan teistelgi kollast meediat mitte nii tõsiselt võtta.
P.S. Kirjeldades oma raamatus 2005aasta BAFTA galat, suutis Katrin mind küll muigama panna. Nimelt kirjutas ta, kuidas Leonardo DiCaprio osalenud galale järgnenud õhtusöögil koos oma vanaema ja ema-isaga. "Nemad tundsin ma ära näo järgi, nii sarnased olid nad oma pojaga olekult ja välimuselt" kirjutab Katrin. Mnjah. Esiteks on DiCaprio vanemad Irmelin ja George juba aastakümneid lahutatud (see juhtus peaaegu kohe pärast poja sündi) ning kuigi DiCaprio isaga tihedalt suhtleb, ei chilli nad kolmekesi (+ vanaema) mööda auhinnagalasid. Vastasel juhul leiduks selle kohta kuskil vähemalt üksainuski udune pilt. Teiseks ei ole George kindlasti oma pojaga "nii sarnane".
Tõsi, nii Dicaprio ema kui vanaema Helene Indenbirken (kes kahjuks suri 2008ndal aastal) on teda saatnud mitmel esilinastusel ja muudelgi üritustel, nii et pole võimatu, et nad ka BAFTAl kohal olid. Ühtegi pilti selle kohta mul igatahes leida pole õnnestunud.
Tõsi, nii Dicaprio ema kui vanaema Helene Indenbirken (kes kahjuks suri 2008ndal aastal) on teda saatnud mitmel esilinastusel ja muudelgi üritustel, nii et pole võimatu, et nad ka BAFTAl kohal olid. Ühtegi pilti selle kohta mul igatahes leida pole õnnestunud.
 |
| George DiCaprio, father of actor Leonardo DiCaprio, accepts a Special Achievement Award in Entertainment on his son's behalf at the National Italian American Foundation's 33rd Anniversary Awards Gala on October 18, 2008 in Washington, DC. Photo by daylife.com |
 |
Actor Leonardo DiCaprio with his mother Irmelin attends the Annual Cinema For Peace Gala during day five of the 60th Berlin International Film Festival at the Konzerthaus am Gendarmenmarkt on February 15, 2010 in Berlin, Germany.Photo by Andreas Rentz/Getty Images Europe |
 |
| Irmelin DiCaprio ja Helene Indenbirken "Vereteemandi" esilinastusel Madridis. January 25, 2007 - Photo by Carlos Alvarez/Getty Images Entertainment |
Friday, April 15, 2011
Seks, valed ja eneseusk ... make your pick
Kui arvaksin, et mul on nii äge elu, et sellest tasuks kogu eesti rahvale kirjutada, siis tunduks mulle "Minu äge elu" ka oluliselt sobilikuma pealkirjana kui "Seks, valed ja eneseusk". Teisalt tagavad need kolm sõna otsingumootorites ilmselt suurema vastukaja ning ehk ka reaalse müügiedu.
Katrin Lust-Buchanani raamatulaadse teose lugesin läbi enam-vähem tunniga. Hoolimata mu kohatisest huvist klatši ja kõmu vastu, läheb vaja siiski märksa teravama sulega autorit, et ma vaevuksin põhjalikumalt süvenema. Selles raamatus - for the lack of a better word - leidsin ma tegelikult ainult ühe huvitava loo. See puudutas filmi "The Holiday", kus Katrin olevat töötanud nädalaid Cameron Diazi kehadublandina.
"The Holiday" on üks minu lemmikuid romantiliste komöödiate seas (eelkõige tänu Kate Winsletile ja Cameron Diazile). Ning minu üks kiikse on oma lemmikfilmide ja näitlejate kohta netist täiesti haiglase visadusega erinevat informatsiooni otsida. Teate ju küll, kuidas võib netis surfates ühe uuetele ja uutele linkidele vajutades esialgsest teemast ei-tea-kuhu kalduda. Ning kuigi üsna palju sellest infost teenib vaid meeleahutuslikku eesmärki, jätab mu veider aju vahel meelde täitsa tähtsusetuid fakte.
Miskipärast tundus Katrini lugu (mida kajastas ka meie ajakirjandus - 1, 2, 3) endast kui Cameron Diazi kehadublandist (body double) nati kahtlane. Täpsemalt sellises mahus, nagu tema kirjutas - viis nädalat ja peaaegu kõik välisvõtted. Esiteks seepärast, et ma ei olnud ise kuskilt sellist fakti leidnud. Aga noh, see pole ju tegelikult mingi näitaja. Otsisin välja mitmeid lehekülgi "The Holiday" full cast & crew kohta (näiteks siin ja siin ), kuid Katrini nime ei hüpanud kuskilt esile. Tõepoolest - kui staaridel on nii stand-inid kui body-doubled, siis esimesed märgitakse tiitrites ära ja teised enamasti mitte. Paarkümmend aastat tagasi tehti katse kehadublantide tööd rohkem väärtustada ja nende nimed ka tiitritesse saada, kuid see ei läinud läbi. Ja tihtipeale ei taha nii näitlejad kui nende kehadublandid, et see informatsioon tiitrites oleks.
Cameron Diazi stand-in selles filmis oli Madison R. Wells, kes on Cameroni stand-in olnud ka filmides "My Sister's Keeper", "In Her Shoes", "Charlie's Angels: Full Throttle". Diazi body-double'i tööd tegi aga Katie-Jane Cooper, keda tõepoolest ei ole lõputiitrites mainitud. Kuid siiski on Cooperi kehadublandiks olemise kohta filmis "The Holiday" üsna mitu viidet. Näiteks siin ja siin.
IMDb "The Holiday" trivia sektsioonist leidsin sellise infokillu - In the Special Features, Cameron Diaz claims this movie is her most physical due to all the running she had to do - mis seab omakorda kahtluse alla Katrini väite, et kõikides jooksu- ja kohvrivedamise stseenides on tema, mitte Cameron. Ka režissöör Nancy Meyers kiidab Rob Carnevalele antud intervjuus Cameroni just kohvrivedamise stseenis - But she’s also extraordinarily gifted as a physical comedian. I can’t think of other women that I think are that funny, that can do that kind of stuff such as slipping and sliding on the ice. We initially brought in a stuntwoman because it was the first day of shooting and we didn’t want Cameron breaking her leg, but as we were watching Cameron asked: “Do you mind if I try it?” She did it in one or two takes.
Stuntwoman, keda selles lõigus mainitakse, on lõputiitrites märgitud Nina Armstrong, kes on Cameroniga töötanud ka filmides "The Gangs of New York"ja "Charlie's Angels".
Katrin paigutab enda tööaja alguse filmi juures märtsi keskele ja väidab, et võtted Inglismaal olevat kestnud lausa aprilli keskpaigani.
Hello! veebist leidsin selle uudise, mille kohaselt filmiti Cameroni kohvritega lumes sumpamise stseeni veebruari alguses. Ka see blogipostitus annab Shere's toimunud võtete üheks kuupäevaks 11. veebruari.
Lisaks kinnitavad mitmed allikad, nt. Cinemareview, et - Production on The Holiday began in Los Angeles, then moved to England for a month before completing filming back in L.A. Ehk et Inglismaal filmiti kokku vaid kuu aega.
Ilmselt filmiti ilma Cameronita kaadreid pärast juurde, sest tihtipeale 2nd unit filmib osa materjali hiljem ja kasutab sealjuures just dublante. Raamatus ära toodud "Second unit call sheet" Katrini nimega ja kuupäevaga 15. märts seda ka kinnitab. Seesama koopia lükkab aga ümber Katrini väited mitmenädalasest filmimisperioodist, kuna tähelepanelikult lugedes saab aru, et juba ühel päeval filmiti kolmes locationis. Samuti ei saanud Katrin 2nd unitiga filmides mingil juhul kohtuda režissöör Nancy Meyersiga (isegi Katrini call sheeti koopial on kirjas 2nd uniti režissöörina Bruce Block) ega olla "viis nädalat ninapidi koos" Cameron Diaziga, sest kogu second uniti mõte ongi selles, et staaride võtteperiood oleks võimalikult kompaktne ja lühike (first unit).
Ja veel - Katrin väidab raamatus, et kohtus võtete jooksul Kate Winsletiga (mainib, kuidas tolle abikaasa koos lastega Kate'i iga päev pärast võtte lõppu koju sõidutas), mis ei olnud võimalik ainuüksi seetõttu, et Cameron Diazi tegelaskuju Amanda ja Kate Winsleti tegelaskuju Iris jagavad ühist stseeni ainult filmi lõpus aastavahetuspeol ning see filmiti Californias. Nagu peaaegu kõik interior stseenid k.a. need, mis filmis toimuvad Irise kodus Inglismaal. Ehk et ajal, kui filmiti Cameron Diazi kehadublanti vajavaid stseene, ei olnud Kate Winsletil kindlasti põhjust võtteplatsil (ja üldse Inglismaal) ringi kolada.
Vot selline Sherlock võin ma aeg-ajalt olla. Isegi imestan.
Tegelikult ikkagi loodan, et Katrini jutul on tõepõhi all, sest mulle meeldiks kui mõni eestlane oleks minu ühe lemmikfilmiga seotud. Hoolimata sellest, et Katrini nimi selle filmiga seoses kuskil mujal peale eesti meedia ei esine, võis ta ju ometigi mõne "sutsaka" seal kehadublandi või extrana teha. Ja kogu loo lihtsalt veidi suuremaks jutustada, kui asi tegelikult väärt oli.
Katrin Lust-Buchanani raamatulaadse teose lugesin läbi enam-vähem tunniga. Hoolimata mu kohatisest huvist klatši ja kõmu vastu, läheb vaja siiski märksa teravama sulega autorit, et ma vaevuksin põhjalikumalt süvenema. Selles raamatus - for the lack of a better word - leidsin ma tegelikult ainult ühe huvitava loo. See puudutas filmi "The Holiday", kus Katrin olevat töötanud nädalaid Cameron Diazi kehadublandina.
Miskipärast tundus Katrini lugu (mida kajastas ka meie ajakirjandus - 1, 2, 3) endast kui Cameron Diazi kehadublandist (body double) nati kahtlane. Täpsemalt sellises mahus, nagu tema kirjutas - viis nädalat ja peaaegu kõik välisvõtted. Esiteks seepärast, et ma ei olnud ise kuskilt sellist fakti leidnud. Aga noh, see pole ju tegelikult mingi näitaja. Otsisin välja mitmeid lehekülgi "The Holiday" full cast & crew kohta (näiteks siin ja siin ), kuid Katrini nime ei hüpanud kuskilt esile. Tõepoolest - kui staaridel on nii stand-inid kui body-doubled, siis esimesed märgitakse tiitrites ära ja teised enamasti mitte. Paarkümmend aastat tagasi tehti katse kehadublantide tööd rohkem väärtustada ja nende nimed ka tiitritesse saada, kuid see ei läinud läbi. Ja tihtipeale ei taha nii näitlejad kui nende kehadublandid, et see informatsioon tiitrites oleks.
Cameron Diazi stand-in selles filmis oli Madison R. Wells, kes on Cameroni stand-in olnud ka filmides "My Sister's Keeper", "In Her Shoes", "Charlie's Angels: Full Throttle". Diazi body-double'i tööd tegi aga Katie-Jane Cooper, keda tõepoolest ei ole lõputiitrites mainitud. Kuid siiski on Cooperi kehadublandiks olemise kohta filmis "The Holiday" üsna mitu viidet. Näiteks siin ja siin.
IMDb "The Holiday" trivia sektsioonist leidsin sellise infokillu - In the Special Features, Cameron Diaz claims this movie is her most physical due to all the running she had to do - mis seab omakorda kahtluse alla Katrini väite, et kõikides jooksu- ja kohvrivedamise stseenides on tema, mitte Cameron. Ka režissöör Nancy Meyers kiidab Rob Carnevalele antud intervjuus Cameroni just kohvrivedamise stseenis - But she’s also extraordinarily gifted as a physical comedian. I can’t think of other women that I think are that funny, that can do that kind of stuff such as slipping and sliding on the ice. We initially brought in a stuntwoman because it was the first day of shooting and we didn’t want Cameron breaking her leg, but as we were watching Cameron asked: “Do you mind if I try it?” She did it in one or two takes.
Stuntwoman, keda selles lõigus mainitakse, on lõputiitrites märgitud Nina Armstrong, kes on Cameroniga töötanud ka filmides "The Gangs of New York"ja "Charlie's Angels".
Katrin paigutab enda tööaja alguse filmi juures märtsi keskele ja väidab, et võtted Inglismaal olevat kestnud lausa aprilli keskpaigani.
Hello! veebist leidsin selle uudise, mille kohaselt filmiti Cameroni kohvritega lumes sumpamise stseeni veebruari alguses. Ka see blogipostitus annab Shere's toimunud võtete üheks kuupäevaks 11. veebruari.
Lisaks kinnitavad mitmed allikad, nt. Cinemareview, et - Production on The Holiday began in Los Angeles, then moved to England for a month before completing filming back in L.A. Ehk et Inglismaal filmiti kokku vaid kuu aega.
Ilmselt filmiti ilma Cameronita kaadreid pärast juurde, sest tihtipeale 2nd unit filmib osa materjali hiljem ja kasutab sealjuures just dublante. Raamatus ära toodud "Second unit call sheet" Katrini nimega ja kuupäevaga 15. märts seda ka kinnitab. Seesama koopia lükkab aga ümber Katrini väited mitmenädalasest filmimisperioodist, kuna tähelepanelikult lugedes saab aru, et juba ühel päeval filmiti kolmes locationis. Samuti ei saanud Katrin 2nd unitiga filmides mingil juhul kohtuda režissöör Nancy Meyersiga (isegi Katrini call sheeti koopial on kirjas 2nd uniti režissöörina Bruce Block) ega olla "viis nädalat ninapidi koos" Cameron Diaziga, sest kogu second uniti mõte ongi selles, et staaride võtteperiood oleks võimalikult kompaktne ja lühike (first unit).
 |
Nancy Meyers, directing Kate Winslet in The Holiday (Photo Credit: Columbia Pictures Industries, Inc.) |
Vot selline Sherlock võin ma aeg-ajalt olla. Isegi imestan.
Tegelikult ikkagi loodan, et Katrini jutul on tõepõhi all, sest mulle meeldiks kui mõni eestlane oleks minu ühe lemmikfilmiga seotud. Hoolimata sellest, et Katrini nimi selle filmiga seoses kuskil mujal peale eesti meedia ei esine, võis ta ju ometigi mõne "sutsaka" seal kehadublandi või extrana teha. Ja kogu loo lihtsalt veidi suuremaks jutustada, kui asi tegelikult väärt oli.
Thursday, April 14, 2011
Cannes 2011
Just glimpsed through the lineup of Cannes film festival 2011. At first I was pretty surprised to discover Woody Allen's "Midnight In Paris" to be the kick off for the whole thing. But as it has Carla Bruni playing the Museum Guide and the rest of the cast is quite star-struck as well it might not be the worst choice after all. At least if gives the opening night its fare share of red-carpet worthy stars.
The Main Competition is pretty descent this year and might I add - the big guns are back. (I highlighted my personal favourites)
Pedro Almodóvar: La Piel que Habito
Bertrand Bonello: L'Apollonide - Souvenirs de la Maison Close
Alain Cavalier: Pater
Joseph Cedar: Hearat Shulayim
Nuri Bilge Ceylan: Bir Zamanlar Anadolu'da
Jean-Pierre et Luc Dardenne: Le Gamin au Vélo
Aki Kaurismäki: Le Havre
Naomi Kawase: Hanezu No Tsuki
Julia Leigh: Sleeping Beauty
Maïwenn Le Besco: Polisse
Terrence Malick: The Tree of Life
Radu Mihaileanu: La Source des Femmes (The Source)
Takashi Miike: Ichemei (Hara-Kiri: Death of a Samurai)
Nanni Moretti: Habemus Papam
Lynne Ramsay: We Need to Talk About Kevin
Markus Schleinzer: Michael
Paolo Sorrentino: This Must be the Place
Lars Von Trier: Melancholia
Nicolas Winding Refn: Drive
I am happy for Almadovar working with Antonio Banderas again (Although the film itself is a bit different from Almadovars usual work. It is said to be quite dark & twisted). I have always liked Banderas, but I feel that Almadovar can really bring out the best of him.
Lynne Ramsay's "We Need to Talk About Kevin" has Tilda Swinton playing Eva and I can not wait to see this. I already know she is going to be brilliant in it, I actually can not imagine anyone else in that role. I do find John C. Reilly to be a pretty predictable choice for Franklin. Kevin Spacey would have rocked this (in my mind), but we'll see.
The Main Competition is pretty descent this year and might I add - the big guns are back. (I highlighted my personal favourites)
Pedro Almodóvar: La Piel que Habito
Bertrand Bonello: L'Apollonide - Souvenirs de la Maison Close
Alain Cavalier: Pater
Joseph Cedar: Hearat Shulayim
Nuri Bilge Ceylan: Bir Zamanlar Anadolu'da
Jean-Pierre et Luc Dardenne: Le Gamin au Vélo
Aki Kaurismäki: Le Havre
Naomi Kawase: Hanezu No Tsuki
Julia Leigh: Sleeping Beauty
Maïwenn Le Besco: Polisse
Terrence Malick: The Tree of Life
Radu Mihaileanu: La Source des Femmes (The Source)
Takashi Miike: Ichemei (Hara-Kiri: Death of a Samurai)
Nanni Moretti: Habemus Papam
Lynne Ramsay: We Need to Talk About Kevin
Markus Schleinzer: Michael
Paolo Sorrentino: This Must be the Place
Lars Von Trier: Melancholia
Nicolas Winding Refn: Drive
I am happy for Almadovar working with Antonio Banderas again (Although the film itself is a bit different from Almadovars usual work. It is said to be quite dark & twisted). I have always liked Banderas, but I feel that Almadovar can really bring out the best of him.
Lynne Ramsay's "We Need to Talk About Kevin" has Tilda Swinton playing Eva and I can not wait to see this. I already know she is going to be brilliant in it, I actually can not imagine anyone else in that role. I do find John C. Reilly to be a pretty predictable choice for Franklin. Kevin Spacey would have rocked this (in my mind), but we'll see.
Kolm laulu & elu
Mul ei olnud tavalist kassettmakki, vaid mingi veider jaapani päritolu ei-tea-kust hangitud suur ja kobakas pleier. Selle miinuseid ei jõua üles lugeda (a la puudus tagasikerimisnupp), kuid plussiks olid ülikorralikud kõrvaklapid. Sellesse imevidinasse pistsin ka äsjasaadud U2 kasseti ja ... ausõna, aeg peatus, taevas läks lahti ja minu hing niisamuti. Ma ei oska öelda, mitu korda ma seda kassetti algusest lõpuni järjest kuulasin, aga järgmiseks päevaks jäi mul raudselt õppimata.
Sellest päevast alates on The Joshua Tree lood olnud minu elus alati kohal ning muidu suhteliselt muusikakauge inimesena olen nendes lauludes leidnud midagi mis mind südamepõhjani liigutab.
Ma kuulasin SEDA lugu juba veidi moodsama kassettpleieriga ja juba teab-mitmendat-korda uuestilindistatud kasseti pealt. Olin just lõpetanud keskkooli, saanud sisse ülikooli, kuid tulevik tundus miskipärast nii kohutavalt tume. Mu esimene (suhteliselt platooniline) suur armastus kaugenes minust iga päevaga ning pöördvõrdeliselt sellega kasvas kõikehõlmav üksildusetunne minu südames. Ma tahtsin ära, täpselt teadmata kuhu või milleks. Peaasi, et ära.
SEE lugu on aja jooksul omandanud minu jaoks täiesti müstilise tähenduse.
Kuulasin seda aastaid tagasi ühel hallil novembripäeval, kui mu süda oli nii puruks kui üks süda olla saab. Ma ei olnud varem tundnud sellist valu ja ahastust ning ma arvasin, et ma ei saa sellest iial üle. Ma ei teadnud siis veel, et see lahkuminek oli parim, mis minuga juhtuda sai, sest tänu sellele valule kasvasin ma tugevaks.
Ma kuulasin seda lugu uuesti ja uuesti ... ja uuesti. Ning läbi pisarate ja lausa füüsiliselt haiget tegeva üksinduse hakkas äkki paistma valgus. Mida rohkem ma seda lugu kuulasin, seda vähem kuulsin ma seal valu ja aina rohkem lootust. Ja järsku sain ma aru, et iial enam ei saa keegi mulle niimoodi haiget teha. Mitte kunagi enam ei ole ma nii nõrk kui praegu. Sest kõige-kõige saab olla ainult üks kord ning see kord on juba minevik.
Alati, kui olen omadega väga puntras, kuulan ma seda lugu. Kuulan niikaua, kui mõjuma hakkab. Niikaua, kui enam ei ole valus ja paha, vaid läbi valu hakkab paistma tõde. Niikaua, kui pisarad enam ei voola ja päike taas välja tuleb.
SEE lugu andis mulle jõudu viis aastat tagasi, kui sain aru, et niimoodi edasi elada ma enam ei taha. Olin valmis radikaalseteks - isegi äärmuslikeks - muutusteks ning olin otsustanud sügisel Eestist lahkuda. See otsus andis mulle seletamatu vabadusetunde ning avas uksi, millest ma enne isegi teadlik ei olnud. Ja siis juhtus see, mida ma tükk aega uskuda ei julgenud.
Üks pilk, üks naeratus, üks lühike vestlus .... ja kõik mu plaanid lendasid üle parda. Mul ei olnud vaja enam kuskile minna, et ennast leida ja kokku lappida. You completed me.
2009 aasta augustis Wembley staadionil kuulasin neid lugusid ja .... neid emotsioone ei suuda ma isegi praegu - kaks aastat hiljem - kirjeldada. Ma mäletan, et tundsin seletamatut tänutunnet, et mu elu on läinud just niimoodi. Ja et on olemas muusika, mis suudab seda minu jaoks alati väljendada.
Wednesday, April 13, 2011
Be active!
Kõigepealt vastuseks neile, kes on minuga kurjustanud, et miks mõned mu postitused ingliskeelsed on. Esiteks mulle lihtsalt meeldib inglise keeles kirjutada ning teiseks - mõnel päeval lonkab mu eesti keel lausa kahte jalga korraga. Ja kolmandaks - mul on palju sõpru, kes eesti keeles teavad ainult sõnu "Öö" ja "Terviseks" ning selle pagasiga just pikemaid tekste ei loe.
Täna tunnen end hoolimata hallist ilmast kuidagi eriti tegusana. Ilmselt aitasid ka öised 4,5 unetundi. Uskumatu, kui vähe on väljapuhkamiseks vaja, kui eelnevad ööd vaid paarikümne minuti kaupa tukkuda. Tahaks välja minna, aga kuna pisike tegelane on ikka veel tõbine, siis peame toas energilisemaid liigutusi tegema.
Ka vahepeal kimbutanud mõttelaiskus hakkab vaikselt asju pakkima. Eile lugesin üle pika aja natuke ilukirjandust. Olin juba unustanud, millist naudingut raamatud võivad pakkuda.
Täna tunnen end hoolimata hallist ilmast kuidagi eriti tegusana. Ilmselt aitasid ka öised 4,5 unetundi. Uskumatu, kui vähe on väljapuhkamiseks vaja, kui eelnevad ööd vaid paarikümne minuti kaupa tukkuda. Tahaks välja minna, aga kuna pisike tegelane on ikka veel tõbine, siis peame toas energilisemaid liigutusi tegema.
Ka vahepeal kimbutanud mõttelaiskus hakkab vaikselt asju pakkima. Eile lugesin üle pika aja natuke ilukirjandust. Olin juba unustanud, millist naudingut raamatud võivad pakkuda.
Tuesday, April 12, 2011
#RealMen
Here are some of the videos which are part of the Ashton Kutcher and Demi Moore’s campaign to bring awareness to human trafficking and child sex slavery. A very good cause, no doubt about that. This is a serious problem which demands full attention from all of us, but these clips ... They are just wrong. The concept of these clips comes across as a weak attempt to be funny and serious at the same time and to be honest - it makes the whole issue of human trafficking seem light. As Richard Lawson says it on Gawker Everyone needs a joke now and then, but do we really need one now, when discussing the very real and very horrifying problem of sex slavery? Hm, no, I don't think we do? So it's a bit strange that that's the angle Ash and Dem chose to go with these ads, featuring silly things that Real Men are doing followed by Jessica Biel or Eva Longoria informing us who are Real Men. See, Real Men don't buy sex slaves. See that's how that works. So... no more sex slaves then, because Sean Penn made a grilled cheese? Right
I have been following #RealMen tweets for couple of days now and it seems Ashton really has his heart in it. Although I do not exactly see the outcome of all this social fuss. But I will not judge it just now - let's see how it turns out.
Veerpalu vs Kalevipoeg
Liibanonis kidnappitud jalgratturid on kasvuhormooni tõttu täiesti tähelepanuta jäänud. Terevisioon tundub olevat ainuke, kes veel nüri järjekindlusega (jumal tänatud) välisminister Paeti telefoni otsas hoiab ja uudiseid-ei-ole uudist edastab.
Indrek Treufeldti juhitud Vabariigi kodanikud on etteaimatavalt veerpaluline, aga sellest hoolimata väga kaasahaarav. Seda eriti tänu üliekstaatilisele Rein Veidemannile, kellest on viimaste sündmuste valguses tõeline dopinguekspert saanud. Treufeldt saatejuhina on hea, hoiab saate alguses väljakäidud mõtteid ja küsimusi pidevalt laual ning jõuab erinevate nurkade kaudu põhiteema juurde tagasi. Kompaktsus, mis Rannamäel tihti puudu jääb, on tänu Treufeldtile täna saates olemas.
Indrek Treufeldti juhitud Vabariigi kodanikud on etteaimatavalt veerpaluline, aga sellest hoolimata väga kaasahaarav. Seda eriti tänu üliekstaatilisele Rein Veidemannile, kellest on viimaste sündmuste valguses tõeline dopinguekspert saanud. Treufeldt saatejuhina on hea, hoiab saate alguses väljakäidud mõtteid ja küsimusi pidevalt laual ning jõuab erinevate nurkade kaudu põhiteema juurde tagasi. Kompaktsus, mis Rannamäel tihti puudu jääb, on tänu Treufeldtile täna saates olemas.
Eesti otsib Superstaari
Ma ei ole väga järjekindel Superstaari vaataja, aga Mihkel Raua pärast aeg-ajalt ikka üritan. Ja üha enam tundub mulle, et Mihkel Raud ongi selle projekti ainuke superstaar. Erinevalt Birgitist, Janast ja Otist, on tal ette näidata bestseller "Musta pori näkku" ning oma telesaade. Tehke järgi!
See hooaeg tundub siiamaani küll erakordselt igav. Võib-olla on see igal aastal nii olnud, ei mäleta. Loodetavasti läheb paremaks ja Teele Viira ning Liis Lemsalu ei jää ainukesteks, kellel mingigi elu ja oma kiiks sees on.
Vahelduseks-võrdluseks vaatasin "American Idolit", kuigi võrrelda ei ole ilmselt kohane. Esiteks on mastaap nii erinev ning ma usun, et praeguseks on ka teaduslikult tõestatud, et eestlasest tuimemat tükki annab ikka otsida. Kui juba noored, kellel peaks kõigi eelduste kohaselt veel veri keema ja silmad särama, ei suuda enamat kohmetust naeratusest ja käeviipest, siis ... quo vadis?
Saatejuhtidest Evelin Pangest ja Hele Kõrvest on kirjutatud siin ja seal ning ma olen nende hulgas, kes näitlejataride saatejuhidebüüdist erilises vaimustuses ei ole. Ma saan aru, et nad peaks olema justkui rollis, aga millises? Ja milleks? Ja kellele nad seda rolli mängivad?
"American Idolit" juhib algusest peale Ryan Seacrest, teeb seda väga hästi ning pole mingit vajadust tda välja vahetada. Ehk tuleks ühe kindla saatejuhi kasuks otsustamine ka meil arvesse? Hea telesaatejuht on omaette tõug ja teda on vaja pidevalt arendada. Eriti mis puudutab otsesaateid, kus on vaja kiirelt-vaimukalt reageerida, et oma kohta veidigi õigustada. Eilses saates mängis üks staarikspürgijatest Evelin Pngele lausa kuldkala kätte, öeldes "Ma loodan, et ma selle lauluga väga pange ei pane". Mida tegi saatejuht? Mitte midagi.
See hooaeg tundub siiamaani küll erakordselt igav. Võib-olla on see igal aastal nii olnud, ei mäleta. Loodetavasti läheb paremaks ja Teele Viira ning Liis Lemsalu ei jää ainukesteks, kellel mingigi elu ja oma kiiks sees on.
Vahelduseks-võrdluseks vaatasin "American Idolit", kuigi võrrelda ei ole ilmselt kohane. Esiteks on mastaap nii erinev ning ma usun, et praeguseks on ka teaduslikult tõestatud, et eestlasest tuimemat tükki annab ikka otsida. Kui juba noored, kellel peaks kõigi eelduste kohaselt veel veri keema ja silmad särama, ei suuda enamat kohmetust naeratusest ja käeviipest, siis ... quo vadis?
Saatejuhtidest Evelin Pangest ja Hele Kõrvest on kirjutatud siin ja seal ning ma olen nende hulgas, kes näitlejataride saatejuhidebüüdist erilises vaimustuses ei ole. Ma saan aru, et nad peaks olema justkui rollis, aga millises? Ja milleks? Ja kellele nad seda rolli mängivad?
"American Idolit" juhib algusest peale Ryan Seacrest, teeb seda väga hästi ning pole mingit vajadust tda välja vahetada. Ehk tuleks ühe kindla saatejuhi kasuks otsustamine ka meil arvesse? Hea telesaatejuht on omaette tõug ja teda on vaja pidevalt arendada. Eriti mis puudutab otsesaateid, kus on vaja kiirelt-vaimukalt reageerida, et oma kohta veidigi õigustada. Eilses saates mängis üks staarikspürgijatest Evelin Pngele lausa kuldkala kätte, öeldes "Ma loodan, et ma selle lauluga väga pange ei pane". Mida tegi saatejuht? Mitte midagi.
Magamatus
Mulle väga meeldib magada. Magades tulevad igasugused head mõtted, lisaks näeb tasuta filme (loe: unenägusid). Seega on minu praegune frustratsioon täiesti mõistetav. Juba neljas öö.
Monday, April 11, 2011
Make a wish
Sometimes you just need a bit of luck to make things work. And I am not talking about winning the lottery or meeting Prince Charming - these are matters of a higher power which have to be dealt in another level. But simple luck might turn tables around in a second. And you just have to be man (woman) enough to ride along. How deep is that? If I did not know me I would say a prescription of pills are in order, but fortunately I can realize where this is coming from. You see, I had a revelation today. I discovered the beauty of life again. After ten years I saw the world without shadows.
Don't be afraid, I am not loosing it. On the contrary - I have found myself. As crazy as it sounds.
Don't be afraid, I am not loosing it. On the contrary - I have found myself. As crazy as it sounds.
Subscribe to:
Posts (Atom)