Tänavalaternate tuhmkollases valguses langeb pehmet lund.
Täpselt nagu sel ööl, kui vedelesime minu korteri põrandal, jõime calvadost ning ei suutnud otsustada, kas pool pakki rosinaid kõlbab õhtusöögiks või peaks midagi toekamat hankima.
Sina olid incognito Eestisse mulle külla tulnud ja ausalt öeldes ei teadnud ma, kas selle üle rõõmustada või kurvastada. Sina olid muidugi õnnelik, paljuski seetõttu, et päeval linnas ringi jalutades ei pidanud sa varjuma päikseprillide taha ning võisid restoranis vabalt lauda valida, kartmata, et ülejäänud külastajate pilgud su selja sisse augud puurivad.
Minu jaoks olid sa lihtsalt sina. Ilma tuntusepaine, meeletu töögraafiku ja viieks aastaks etteplaneeritud-manageeritud karjäärita. Olid ikka seesama tüüp, kes pool aastat tagasi ühes Berliini klubis mulle joogi selga kallas ning pärast vabanduseks Regenti hotellis sviidi üüris. Kellega Kreuzbergis falafele sõime ja Core Tex Recordsist kotitäie plaate ostsime. Muidugi tundsin ma su ära, aga kummalisel kombel ei tähendanud see mulle midagi.
Lumi ...
Sa tahtsid, et tuleksin sinuga kaasa. Dublinisse. Ameerikasse. Kuhu iganes. Ja ma peaagu viis minutit isegi mõtlesin sellele. Mulle jääb alatiseks meelde, kuidas sa käe aknast välja pistsid ja aknalaualt lund pihku võtsid, siis minust justkui läbi vaatasid ja rohkem nagu omaette ütlesid, et ma olen nagu see lumi - ilus, külm ja kaduv. Ja sa teadsid, et ma ei tule. Ei Dublinisse. Ei kuhugi.
Järgmisel hommikul viisin sind lennujaama. Lund sadas endiselt.
Ma olen kõiki su filme näinud. Aeg-ajalt isegi mõnda su intervjuud lugenud.
Ja ma ei ole kordagi kahetsenud.
Ma loodan, et sa oled õnnelik. Sest mina olen.
