Kui vana sa oled?

Täna hakkasin miskipärast mõtlema oma vanuse peale. Ja mõne teise inimese vanuse peale ka. Ja siis veel vanuse kui sellise peale üleüldiselt. Üsna rappa jooksid need mu mõttekäigud, aga vähemalt olen veel mõtlemisvõimeline. Praeguse elukorralduse juures kipun aeg-ajalt oma terves mõistuses kahtlema, mingit arukat vestlust ma üle kaheksa minuti võimeline pidama ei ole. Miks? Sest hiljemalt üheksanda minuti alguses sõidab kas ühe või teise nurga alt mingi lapseteema sisse. Tõestatud.
Niisiis, vanusest.
Kui oled alla kahekümne, siis tundub kõik, mis jääb 20+ areaali täieliku fossiilide kokkutulekuna, kuhu endal kunagi asja olema ei saa. Hiljem see arvamus muidugi korrigeerub ja elu tundub elamisväärsena ka kahekümnekuuesena. Ja kahekümnekaheksasena. Ja kolmkümmendkaks ei ole ka veel maailma lõpp. Ma jäin üsna mugavalt sinna kahekümne kahe peale pidama. Lihtsalt ligi kümne aasta jooksul olin ma siiralt veendunud, et olen täpselt nii vana. Ja kuna kortsud ei kummitanud, siis pool- ja juhututtavad said ikka tõsiselt imestada, kuidas mul aastaid järjest sama numbriga sünnipäev jutuks tuli.
Iseenda vanust tajud alati kuidagi ebaadekvaatselt ning reaalsus sõidab sisse, kui mõnes eluolukorras hulga teiste omavanustega koos pead olema. Näiteks klassi kokkutulekul paar aastat tagasi olin ma siiras hämmingus oma endiste klassikaaslaste täiskasvanulikkuse üle. Samal ajal kui ennast tundsin geograafiaklassi tahvlinurgas seistes peaaegu et kuueteistkümnesena.
Paljudel minuvanustel on juba suured lapsed. Mis on väga äge. Ja samas ikka väga veider ka. Ma ei suuda praegugi kohati uskuda, et meil on kaks last ning on hetki, kus ma tõsiselt kahtlen, kas ikka tohin enda kohta kasutada sõna "lapsevanem". Tunnen juba praegu hirmu tulevikus kummitava lastevanemate koosoleku ees ... loodetavasti saab selle P. kaela lükata.
Ja siis on veel see punt Selveri kassapidajaid, kes minu käest alati - ja ma mõtlen alati - dokumenti küsib, kui mul mõnikord tuleb tahtmine osta kangemat kraami kui ploomimahl. Kas ma tõesti näen välja nagu hilisteismeline, kes üritab kiiresti kahte Coronat kassast läbi libistada? Ju siis. Ja kui mõnda aega tagasi oleks see mind pigem rõõmustanud, siis nüüd tekitab "Palun dokumenti" nõutust. Kas ma jäängi igavesti oma kakskümmend kahte kinni?