Riia, mu arm

Viimati käisin ma Riias 2003. aastal. Eurovisioonil, kusjuures. Sellest korrast on mul elavalt meeles kaks asja. Pidev ekslemine Riia tänavatel ja sügav pettumus, et Eurovisiooni rezhissöör osutus gayks. Oh mind küll.
Seekord ei olnud ekslemist (vähemalt mitte tänavatel) ega gaysid. Hoopis Muse'i live ja supertore tripp sõbraga.
Muse on ka üks neist bändidest (koos nt Kasabiani ja Kings of Leoniga), kes mul kindlasti igapäevases Spotify playlistis ei figureeri, kuid kelle kontserti ma iga hinna eest näha/kuulda tahtsin. Ja pettuma ei pidanud.
Ma olen vist suhteliselt vähenõudlik kontserdikülastaja. Selles mõttes, et mind on väga lihtne rõõmustada: kui on sound, mis ei pane kõrvu huugama ja setlist, mis pole lihtsalt tuim konveier, vaid omamoodi lugu, siis ongi juba põhimõtteliselt hästi. Muse'l olid mõlemad tingimused täidetud, lisaks lihtne ja stiilne visuaal. Matt Bellamy oli äge nagu alati.

Huvitav oli Arenal veel see, et turva- ja piletikontroll osutus üllatavalt suvaliseks. Turvaväravatest läbi tulles tüüp lihtsalt noogutas mulle, ei mingit inimlikku kontakti. Mitte et mul midagi varjata oleks olnud (need ajad, kui viski Sprite pudelisse villiti ja Von Krahli sisse smugeldati, on õnneks möödas), aga üldise turvalisuse huvides oleks eeldanud siiski pisut pingelisemat suhtumist. Sama lugu oli piletikontrolliga. Kui esimest korda saali sisse läksime, vaatas meie pileteid küll vähemalt kolm inimest, aga kahtlustan, et kuna neil polnud kõige pisemaidki valgusallikaid, millega piletil olevat kirbukirja näha, siis põhines see kontroll vastastikuse usalduse põhimõttel. Kuns soojendusbänd erilist muljet ei jätnud ja palav oli ka, siis seadsime sammud hoopis siidrijärjekorda ja chillisime fuajees. Uuesti show alguses saali minnes ei hakanud lava äärde 'scream-zone'i' trügima, teleinimene seisab ikka kaamerapoodiumi juurde ja helipuldi lähedale. 

Siis oli kaks tundi hästi äge, aja- ja ruumitaju kadus kohati ikka täitsa ära. Aga nagu ma juba ütlesin, on mind lihtne rõõmustada. Ja see, et Chris Wolstenholme lisaks helilistele elamustele ka silmailu pakkus, oli puhas boonus. 

Ülejäänud aeg Riias oli väga meeleolukas. Puhas puhkus maailma parimas seltskonnas. Sest ainult TM saab aru, et täiesti normaalne on sõita Riiga ja veeta aega hotellis jalkat vaadates. Või istuda kaks tundi ühes ja kaks tundi teises kohvikus. Või süüa öösel maailma kõige kahtlasemat burgerit samal ajal kui kõrval paar inimest kaklevad ja ilmselgelt liiga palju vägijooki tarbinuna sirgelt põrandale kukuvad. 

Meie endi suhe alkoholiga jäi kahtlaselt tagasihoidlikuks. Lihtsalt nii lõbus oli niikuinii kogu aeg, et oleks olnud tobe seda hommikuse peavaluga ära rikkuda. 

Allesjäänud veini valasime siiski veepudelisse ja jõime tagasiteel bussis ära. Ega muidu poleks selle bussijuhi sõidustiiliga kuidagi Tallinnani vastu pidanud ka. Kas juhtidel pole kohustust vähemalt üritadagi sõita nii, et reisijatel pidevatest äkkpidurdustest hambad eesistuja toolis kinni ei ole? 

----------------------

Esimest korda käisin Riias 1978. aastal. Peaaegu oleksin sinna jäänudki. Kui poleks olnud dr. Lacist, selle aja ühte parimat südamekirurgi Nõukogude Liidus, kes ütles mu vanematele pärast kohustusliku altkäemaksu esimest poolt, et "Ma ei luba teile absoluutselt mitte midagi. Isegi mitte ühte protsenti". Jõi seejärel pool pudelit konjakit, et käed opereerides ei väriseks ja parandas mu südame ära. 

Kontakt. Minuga? Teatriga?

Olen alates oktoobrist kord kuus salvestanud/monteerinud saadet "Kontakt", mis on Linnateatri 50. juubelile pühendatud kohtumisõhtute sari selle teatri näitlejatega.
Kui Annamaria mulle sügisel helistas ja seda projekti pakkus, siis ma esimese raksuga ütlesin loomulikult, et mitte mingil juhul! Sest teatavasti olen ma välistanud enda jaoks kõik asjad, mis mingitkipidi teatriga kokku puutuvad. Ma pole kunagi ühtegi etendust salvestanud, ühtegi teatripäeva ülekannet teinud, rääkimata lavastuslikest saadetest või näitlejate portreedest. Kõik, mis seostub teatri ja näitlemisega, võiks minust soovitavalt paari valgusaasta kaugusel olla.
Annamaria seda muidugi ei teadnud ja kuna ta oli mulle juba teatripoolse projekti sünopsise saatnud, siis lubasin viisaka kolleegina selle vähemalt läbi lugeda. Loomulikult ei muutnud mu meelt see mõneleheküljeline kaunilt kujundatud presentatsioon. Isegi kui Elmo Nüganen ja Raivo Põldma oleks selle duetina ette kandnud, poleks sellest piisanud.
Minu vastumeelsus teatri suhtes ulatub paarikümne aasta taha, täpsemalt ülikooli esimesele kursusele. Enne seda oli mu suhe teatriga 50:60 ehk Harju keskmine. Mitte ülemäära vaimustunud (ma pole kunagi tahtnud saada näitlejaks, lauljaks, baleriiniks), aga teatris käisin hea meelega. Põgenemine teismelise karmist argipäevast või midagi. Ülikooli minnes tegin oma arust halvimatest valikutest parima, loobusin juurast ja majandusest ning selle asemel, et kohe telesse tööle minna, otsustasin proovida Pedas näitejuhtimise asemele loodud telerezhiid. Ega mina võinud teada, et Laia tänava seltskond oli muutnud riikliku tellimuse soovis ainult õppekava nime, kuid sisu oli jäetud 95% osas samaks.
Minu vaimustus ägedast kursusest (meil oli väga äge kursus!) asendus ülehelikiirusel halvava hirmuga esimeses erialatunnis, kus kursuse juhendaja meile kiirelt selgeks tegi, et Stanislavski on jumal ja ilma laval oma hinge avamata siit keegi ei pääse.
Mul poleks olnud midagi selle vastu, et kõike seda (etüüdid, töö näitlejaga, lavakõne jne) õppida, aga kuna see toimus tohutult despootlikus õhkkkonnas, kus absoluutselt ei arvestatud, et mõni meist ei ole sinna kursusele tulnud näitlejana laval seisma, siis sai juba nendest paarist esimesest tunnist alguse minu tohutu vastumeelsus kõige teatriga seonduva suhtes. Minu jaoks ei olnud/ei ole midagi hirmsamat kui olla laval, mul puudub igasugune tahtmine-vajadus-salasoov ennast niimoodi väljendada. Aga ma oleks suutnud sellest üle saada ja proovida, kui meie kursusejuhendaja poleks rakendanud nii valusaid võtteid, et mind lavale ajada ja seal hoida. Lisaks esmaspäevi ja kolmapäevi mürgitavatele erialatundidele (millise eriala?), pidime käima ka pidevalt teatris. Sama regulaarselt filme ja telesaateid vaadata polnud vaja. Pole siis ime, et teatriskäimisest sai järjekordne kannatuste rada, ääristatud trotsi ja alati viimasel hetkel erialapäevikusse kritseldatud analüüsidega.
Pikalt arvasin, et viga on minus. Teistele tüdrukutele paistis see teatrivärk sobivat (muidugi olid kõik ülejäänud meie kursuse tüdrukud ka näiteringi kogemusega) ja poisid pääsesid nii ehk naa lihtsamalt.
Siis tuli meile kuuks ajaks Moskvast Mokejev. Tegime Tsehhovi "Kolme õde", analüüsisime ja mängisime. Tema lähenemine oli hoopis teistsugune. Mäletan, et sain pikalt ainult analüüsija rollis olla, enne kui ta mind lavale saatis. Oli endiselt hirmus ja raske, aga tehtav. Ja ei olnud alandav nagu terve eelmine aasta.
Sama kordus kolmandal kursusel Kaarin Raidiga, kui tegime "Onu Vanjat". Ka Kaarin ei surunud meid kõiki iga hinna eest lavale, mängisid need, kes tahtsid, teised said muud ülesanded.
Tavalised erialatunnid muutusid talutavaks kolmanda kursuse lõpus, kui ise enam lavale minema ei pidanud. Shakespeare' sonette lavastades tegin kursusejuhendajaga lõpuks rahu. Näiliselt, aga siiski. Pragmaatik minus ei tahtnud nende Laia tänava saalis veedetud tundide pärast diplomist loobuda, meelega pingutasin lausa cum laudeni välja. Diplomitööks oli õnneks juba telesaade, mille hindamisel mängis suuremat rolli meie telepoolne juhendaja.

Kuidas ma lõpuks ikkagi Kontakti tegema sattusin, jääb mulle endalegi mõistatuseks. (Ilmselt oli asi ka selles, et Annamaria on lihtsalt niivõrd armas kolleeg ja eks ma olen ennegi teinud asju ainult sellepärast, et on lahe seltskond). Mingil meeletesegaduse hetkel ma igatahes oma jah-sõna ütlesin. Seda seejärel kohe kahetsesin ja paar järgnevat nädalat muretsesin, et nüüd ma keeran selle projekti .... ühesõnaga, kihva.
Lisaks kõigele ei tundnud ma ei Paavot, Veikot ega Henrikut - selle asja teatripoolseid vedajaid ja mitte eriti vahetu suhtlejana olin veendunud, et vähemalt pool aastat nad lihtsalt põrnitsevad mind altkulmu ja imestavad, et kust selline teatrivaenaja küll välja on võetud. Ei saanud ma ju esimesel kohtumisel hakata pikalt laialt oma "rasket saatust" selgitama ja lootma, et mulle võõrad tüübid kohe lahkelt noogutavad ja oma kallist projekti teraapiana kasutada annavad.
Esimest salvestust läksin tegema üsna suure umbusuga hinges. Kuigi olin selleks hetkeks asjad enda jaoks juba üsna selgeks mõelnud, painas kuskil kuklas ikka hirm, et äkki see kõik mulle üldse ei meeldi. Ja ma ei mõtle siinkohal, et on igav või kipub venima või muud tavalised hädad. Ei, ma kartsin, et äkki tuleb koos näitlejate ja teatrijutuga minu sisse jälle see vastik tunne, mis tabas mind iga kord, kui ülikoolis saaliuksest sisse astusin. Mõistusega sain aru, kui lapsik see on. Kõik viiskümmend hullu varjundit.

Kell saab seitse. Veel natuke kohmitsemist ja algabki.
Esimesteks külalisteks Evelin ja Hele.
...
Poolteist tundi hiljem on hirm asendunud uskumatu vabanemistundega.
See kõik mõjub hoopis teistmoodi, kui ma oskasin ette kujutada.
See meeldib mulle.
...
Kontakt.

4 viilu leiba

7. oktoober

Okei, kõik algas sellest, et minu kodupoe kõrval seisev reklaampost kuulutas:

Mille peale ma muidugi reageerisin totaalselt üle nagu mul kombeks ja pasundasin erinevatel kontodel, et "Kuidas, kuidas ja veelkord kuidas on võimalik süüa neli viilu leiba päevas ja kuhu see muu toit sel juhul mahtuma peaks?"
Paar tundi hiljem ja veidi rahunenuna otsustasin proovida. Et kas ma suudan nädal aega järjest iga päev need neli imettegevat (vt. plakatit) viilu sisse kühveldada.
Taustaks niipalju, et eriline leivasõber ma ei ole. Kui just ciabattat (seda kõige tumedamat ja mis maitseb Pezi tsiteerides "Nagu mittemidagi") kuidagimoodi leivatoote kategooriasse ei anna sokutada, siis olen ma leiva ja leibade suhtes üsna leigel seisukohal. Kodune leivaküpsetamisbuum läks minust kaarega mööda, aga selle võib ka mu üleüldise kulinaar-gastronoomse käpardluse süüks panna. Lastele ma korralik olla püüdva emana muidugi leiba annan, aga kas just neli viilu .... Kuigi - minu mäletamist mööda oli nii Stellal kui Helenal mingil ajal selline periood, et sõidki ainult leiba. Päevade kaupa. Nii et mitme aasta peale jagades saame ilmselt küllalt korraliku keskmise.
Aga mina ise . Mitte et ma nüüd mingi leivavihkaja oleks, aga esiteks on ju nii palju muid häid asju ja teiseks ... neli viilu? Neli? Nali.
Kuna hetkel on koduses leivakausis ainult sepik, siis lükkub leivanädala eksperimendi algus homsele.
Kõigepealt üritan poest mingid tooted leida ja siis läheb lahti. Nädal aega järjest ja neli viilu päevas. Päris huvitav.

8. oktoober, here we go!

Alustan kohe hommikul kahe viiluga, et saaks suurema mure kaelast ära. Olles kaks kurgileiba ära nosinud (mis ei maitse sugugi halvasti) peatub mu pilk kurvalt pudrukausil. Kuigi neljaviljapuder riivitud õuna, pohlade ja astelpajumarjadega lõhnab isuäratavalt, ei ole mul kõhus enam ruumi. Aga vähemalt on pool päevasest leivanormist käes, mis sest et puuviljapeotäite arvelt.
Lõunaks tegin kanasuppi, mille juurde võiks ju teoreetiliselt leiba võtta küll ... ainult, et mul on hommikust peale juba ainult leiva maitse suus ja rohkem ei tahaks. Hea küll, eksperimendi nimel - üks viil supi kõrvale.
Kuna õhtul lähen tööle, teen enne seda ka ühe võileiva. Ongi päevanorm söödud!
Tööõhtu venib pikale ja kõht koriseb kella kaheksa ajal juba päris hullusti. Homseks ostetud leivakott on mul kaasas, kuid tundub tobe kohustuslikele viiludele veel v a b a t a h t l i k u l t  leiba otsa süüa.

9. oktoober 

Pez teeb hommikul omletti. Piirdun väiksema portsuga ja teen juurde ühe võileiva.
Kuna on pikk ülekande päev ja lähim söögikoht, kuhu korraks keha kinnitama jõuame, pakub india toitu, siis pole leivasöömine lihtne ülesanne.
Koju jõuan enne südaööd ja jäängi kolme viiluga miinusesse.
Samas meenutades ütlust, et "Õlu on vedel leib" polegi asi nii hull.

10. oktoober 

Hommikul teen kohvi kõrvale kaks juustuleiba, laps sööb ühest pool ära. Erinevatel põhjustel jääb täna lõunasöök vahele ning kui vahepeal veidi aega leian, siis tahaks kiireks ampsuks pigem banaani, õuna või külmkappi ei-tea-kust ilmunud lumekrabi. Ei, tuleb eesmärgile kindlaks jääda. Üks leivaviil.
Õhtusöögiks on meil täna küpsetatud kala, mille kõrvale leiva söömine tundub lausa tobedana ... aga no millalgi peab selle viimase viilu ju kirja saama. Tehtud!
P.S. Ma väga loodan, et see veider kõhuvalu, mis kuidagi järele ei anna, pole "tervisliku leivadieedi" kõrvalprodukt.

11. oktoober

Täna on alles neljas päev, aga võin põhimõtteliselt oma üritusele joone alla tõmmata. Ei õnnestu see leivasöömine mul ka siis, kui selle peale teadlikult mõtlen ja endale lausa kohustuslikuks teen. 

Hommikul tegin pannkooke ehk et ei mingit leiba. Siis sõitsime/jõudsime lõpuks maale, kus pere nõudmisel vupsas menüüsse traditsiooniline makaroni-muna-singiroog. No selle kõrvale ometi leiba ei söö. 

Ka õhtusöögiga läks kuidagi nii, et leiba ma väga ei näinud ega söönud.

Päeva skoor: -4

12. oktoober

Kuna oleme maal ja gurmeekrõbinatega pole just priisata, siis hommikul söön võileiba küll. Lausa kaks.
Sellega kahjuks tänane leivatarbimine ka piirdub, sest muud maale kaasavõetud ja linna mittetagasitulevad söögid peab kuskile mahutama. Õhtul linnas tagasi olles võtan küll suppi, aga leiva unustan. Ja pärast enam ei taha ega viitsi.

13. oktoober

Tööpäev. Mis tähendab algatuseks kiluleiba telemaja kohvikus. Kilu l e i b a, eks.
...
Rohkem pole midagi lisada.

14. oktoober

Hommikuse kiluleivaga alustan teadliku leivatarbimisnädala viimast päeva. Ja nagu arvata võib, ka lõpetan.
Leivaliit, anna mulle andeks. Ma tõesti üritasin, aga ilmselt mitte piisavalt. Reklaamitüdruku (või pigem selle reklaamivanamuti, kes kudumise ja kassipaitamise vahepeal võltshammastega leiba nosib) kohta mulle seekord ei pakuta.

P.S. Sattusin vaatama "Armukeste" ameerika versiooni. Halb. Aga Sarah Parishi ja Orla Brady vastu polegi võimalik saada. Olgu neil USA chicadel kui hea meik tahes.

Kuhu suvi jäi?

Mitte ühelgi varasemal aastal pole suvi nii lühike olnud. Ausalt. Tähendab see nüüd seda, et olen äkki vanaks jäänud või on tõesti kalendris mingid mulle märkamata jäänud muutused läbi viidud. Kas mitte paar päeva tagasi ei olnud hooaja lõpupidu või jaanipäev ja laulupidu oleks küll nagu eile olnud? 

Ehk on asi ka selles, et oleme sel suvel kummaliselt paiksed olnud ja Viitnalt ainult mõned korrad Põlvasse põiganud? On, mis on, september saabub ootamatult ning teadmine, et juba mõne päeva pärast peab lapse lasteaeda viima ja ise linna kolima, ei vaimusta sugugi. Pealegi, isegi pika suve järel, ei suuda ma sügisesse heldimusega suhtuda. Pushkin Pushkiniks, lehesadu ja kuldsed puuvõrad ... tegelikult pole see ikkagi muu kui piinav eelmäng kuid kestvale külmale ja niiskele ligalögale, mida miskipärast talveks kutsutakse.

Ahjaa, head taasiseseisvumispäeva!

Mis miskipärast seostub mul kohe sellega, et meie president on viimasel ajal Twitteris nii aktiivne, et mul tekib kahtlus, kas tema kontot mitte mõni nõunik ei halda. Isegi Kim Kardashiani Instagrammis pole nii palju postitusi per tund kui @IlvesToomas säutsuda jaksab. Less might really be more in this case ...

TMI: ilukirurgia suurest ja väikesest

Nagu pealkiri juba näitab, võib järgnev olla mõne peenema silma ja tundlikuma tajuga lugeja jaoks liig mis liig, aga nagu alati jätan lahkelt avatuks võimaluse mitte edasi lugeda.

Käisin nimelt ilukirurgi juures nn. eelkonsultatsioonil. Tegelikult pean mitmust kasutama, sest neid konsultante oli lausa kaks, kuid kuna nende arvamus oli sama ühene kui Ansipil ja Paetil, siis koondagem nad ühisnimetaja alla "doktor". 

Ah, et mis mu mure oli? Ja kas ilukirurgiaks liialt vara pole? Teise küsimuse vastus on loomulikult ei, näiteks Hollywoodi standardite järgi peaks mul praeguses vanuses seljataga olema tosin Botoxikuuri, paar-kolm keemilist koorimist ning ninaoperatsioon. Nii et, pigem olen hiljaks jäänud. 

Nali naljaks või tegelikult mitte, sest hoolimata lõõbist pöördusin ma doktori poole täiesti tõsiseltvõetava küsimusega. 

Mind on miskipärast õnnistatud nii kolmekordse südamerikke kui ka veidra sünnimärgiga näol. Esimesest "veast" kolmandiku fiksis dr. Lacis juba pea 35 aastat tagasi (ülejäänud osa laseb elada) ja selle näoasjaga olen ka viimastel aastatel rahu teinud. On, siis on. Olgu edasi.

Aga "tänu" sellele ammusele südame kallal nokerdamisele, on mu vasak rinnakupool oluliselt kõrgemal kui parem. Omal ajal rebiti rinnakorv ikka korralikult lahti, et sisse saada ja kokkupanemine ei tulnud enam nii netilt välja.

Nutikamad on juba aru saanud, et sellest tulenevalt on mu üks rind suurem kui teine. Ja miskipärast on see ebakõla mind just nüüd - pärast laste saamist - tohutult häirima hakanud.

Ega's midagi, lähen mina lugupeetud doktori juurde, räägin oma murest ja enne, kui jõuan lõpetada, on härral piltlikult öeldes juba skalpell ühes ja silikoon teises käes. "Muidugi saame teie teise rinna ka suuremaks teha!" 

Oot, stopp, ütlen mina, igaks juhuks ka meetrijagu ukse poole nihkudes ... "Kes siin s u u r e n d a m i s e s t  on rääkinud?" Kujuteldav skalpell kukub käest ja doktor pööritab sõna otseses mõttes silmi. "Tahate teist väiksemaks või ... mismõttes väiksemaks ... nagu väiksemaks kui ..." Paistab, et see sõna on vallutanud hetkel kogu niptukkija suust tulevate häälikute kombinatsioonid. Lisaks põrnitseb ta mind kurja näoga ning nagu ma alguses mainisin, on doktoreid tegelikult kaks, nii et mind ründavad neli pöörlevat silma. Hakkan vaikselt oma kotti ja jakki kätte kohmitsema, sest minu arust loogilised selgitused ei lõpeta põrnitsemist. Vastupidi. "Te mõelge ikka hästi järele," hoiatab doktor, kui mina juba üht jalga pidi kabinetist väljas olen ning oma ülejäänud elu ebasümmeetrilise ebardina silme ette manan, "Abikaasa arvamust te loomulikult küsinud ei ole" jätkab mossis tohter, samamoodi oma tõe absoluutsuses veendununa, "Mehed on selles asjas ikka selgelt ühel meelel". Üliüleolev hääletoon paneb mind ennast tõelise veidrikuna tundma, kuid samas tahaks härrale ka seinal rippuva raskes raamis sertifikaadiga vastu pead lüüa. Kodune kasvatus sunnib mind muidugi viisakalt hüvasti jätma, pealegi ei saa minu elukutse puhul kunagi välistada võimalust, et pean sama tegelasega mitte omal valikul uuesti kohtuma. 

Maksan visiiditasu.

Feminist mu sees on erakordselt puhevil, aga ma ei lase tal kaua õitseda. Tegelikult ma ju aimasin, et nii läheb. Ja küllap teeks doktor vajaliku protseduuri suurema virinata ära. Raha on raha.

Aga ma eelistan, et mulle lööb noa sisse keegi, kes on ka päriselt päri sellega, milles kokku lepime.

Eks ma proovin varsti uuesti.

It's about me

Selle (mitte eriti järjekindla) blogi (järjekindlad) lugejad on ilmselt juba aru saanud, et minu peale ei saa loota. Selles mõttes, et midagi püsivat  minult oodata ei ole. Ma olen nagu iga hinna eest abielu vältiv igavene poissmees, kes kannab südames - ja võib-olla ka rahakoti vahel - mälestust mõnest eriti eredast vallutusest ning usub, et tema pidev uueihalus on sarmikuse peamine komponent. Too poissmees on jäägitult truu oma emale ja kahele koerale, võib-olla ka squashipartnerile ja jalkakõrvasele õllele, kuid kõik muu, mis/kes ta elust läbi libiseb, peab olema sama värske kui Apple viimane rakendus.
Minuga on mõneti sama lugu.
Mul on püsivalt tsementeeritud suhted nii mõnegi inimese, filmi, plaadi ja raamatuga. Sellised, mis lähevad aastatega aina paremaks ning mille kadumine tundub loodusseaduste vastane.
Ja siis vaimustun ma igal aastal, igal nädalal ja tihti ka iga päev millestki uuest. Millestki, mis haarab mind korraks nii totaalselt oma haardesse, et kõik muu tundub tühine. Kuigi ka mu vaimustuse objekt võib üsna tihti seista "intelligentsete inimeste" poolt tühiseks peetavale väga lähedal. Või ollagi seda.

Minu supereklektilistest valikutest ükskõik mis eluvaldkonnas saaks kokku panna üleelusuuruse kaleidoskoobi. Ma täiesti siiralt kadestan inimesi, kes suudavad hoida raamaturiiulis ja öökapil ainult Alighierit, Akadeemiat ja Ahmatovat, bookmarksides National Geograficut ja avada iga päev NY Timesi ja Postimehe. You know what I mean? These people have their certain choices and preferences and you don't hear them getting excited about anything outside their "interest zone". I make it sound really harsh, but there are plenty of guys out there being so sure of their likes and dislikes. If they like 70s French cinema, they are not going to buy tickets to see the Machete sequal. Which is called Machete Kills, by the way - gotta love Robert Rodriguez, right? Or if they got smitten by Emerson, Lake & WhatsHisName, you can not convince them to give Justin Timberlake's The 20/20 Experience a try. Which is a brilliant pop-album. Even if you are not so crazy about JT in general.

Well, I am not one of these people. Although I like both Alighieri and Ahmatova, not to mention 70s French cinema. But I also like US reality series and gossip-sites. I could easily go for months without opening any newspaper or start every morning with an hour of BBC News. I get totally mesmerized by Arvo Pärt, but have Bunji Garlin's "Brrt!" on replay for days. The list continues ... and I do get a lot of eye-roll for that.
I could not count the times someone has said "I can't believe you watch/listen/read  t h a t ?!?" Well, I do. And although I do get tired of my constantly changing choices once in a while, I would not have it in any other way.
Maybe I will grow up someday ....

Lumi

Tänavalaternate tuhmkollases valguses langeb pehmet lund.
Täpselt nagu sel ööl, kui vedelesime minu korteri põrandal, jõime calvadost ning ei suutnud otsustada, kas pool pakki rosinaid kõlbab õhtusöögiks või peaks midagi toekamat hankima.
Sina olid incognito Eestisse mulle külla tulnud ja ausalt öeldes ei teadnud ma, kas selle üle rõõmustada või kurvastada. Sina olid muidugi õnnelik, paljuski seetõttu, et päeval linnas ringi jalutades ei pidanud sa varjuma päikseprillide taha ning võisid restoranis vabalt lauda valida, kartmata, et ülejäänud külastajate pilgud su selja sisse augud puurivad.
Minu jaoks olid sa lihtsalt sina. Ilma tuntusepaine, meeletu töögraafiku ja viieks aastaks etteplaneeritud-manageeritud karjäärita. Olid ikka seesama tüüp, kes pool aastat tagasi ühes Berliini klubis mulle joogi selga kallas ning pärast vabanduseks Regenti hotellis sviidi üüris. Kellega Kreuzbergis falafele sõime ja Core Tex Recordsist kotitäie plaate ostsime. Muidugi tundsin ma su ära, aga kummalisel kombel ei tähendanud see mulle midagi.
Lumi ...
Sa tahtsid, et tuleksin sinuga kaasa. Dublinisse. Ameerikasse. Kuhu iganes. Ja ma peaagu viis minutit isegi mõtlesin sellele. Mulle jääb alatiseks meelde, kuidas sa käe aknast välja pistsid ja aknalaualt lund pihku võtsid, siis minust justkui läbi vaatasid ja rohkem nagu omaette ütlesid, et ma olen nagu see lumi - ilus, külm ja kaduv. Ja sa teadsid, et ma ei tule. Ei Dublinisse. Ei kuhugi.
Järgmisel hommikul viisin sind lennujaama. Lund sadas endiselt.

Ma olen kõiki su filme näinud. Aeg-ajalt isegi mõnda su intervjuud lugenud.
Ja ma ei ole kordagi kahetsenud.

Ma loodan, et sa oled õnnelik. Sest mina olen.

Kui vana sa oled?

Täna hakkasin miskipärast mõtlema oma vanuse peale. Ja mõne teise inimese vanuse peale ka. Ja siis veel vanuse kui sellise peale üleüldiselt. Üsna rappa jooksid need mu mõttekäigud, aga vähemalt olen veel mõtlemisvõimeline. Praeguse elukorralduse juures kipun aeg-ajalt oma terves mõistuses kahtlema, mingit arukat vestlust ma üle kaheksa minuti võimeline pidama ei ole. Miks? Sest hiljemalt üheksanda minuti alguses sõidab kas ühe või teise nurga alt mingi lapseteema sisse. Tõestatud.
Niisiis, vanusest.
Kui oled alla kahekümne, siis tundub kõik, mis jääb 20+ areaali täieliku fossiilide kokkutulekuna, kuhu endal kunagi asja olema ei saa. Hiljem see arvamus muidugi korrigeerub ja elu tundub elamisväärsena ka kahekümnekuuesena. Ja kahekümnekaheksasena. Ja kolmkümmendkaks ei ole ka veel maailma lõpp. Ma jäin üsna mugavalt sinna kahekümne kahe peale pidama. Lihtsalt ligi kümne aasta jooksul olin ma siiralt veendunud, et olen täpselt nii vana. Ja kuna kortsud ei kummitanud, siis pool- ja juhututtavad said ikka tõsiselt imestada, kuidas mul aastaid järjest sama numbriga sünnipäev jutuks tuli.
Iseenda vanust tajud alati kuidagi ebaadekvaatselt ning reaalsus sõidab sisse, kui mõnes eluolukorras hulga teiste omavanustega koos pead olema. Näiteks klassi kokkutulekul paar aastat tagasi olin ma siiras hämmingus oma endiste klassikaaslaste täiskasvanulikkuse üle. Samal ajal kui ennast tundsin geograafiaklassi tahvlinurgas seistes peaaegu et kuueteistkümnesena.
Paljudel minuvanustel on juba suured lapsed. Mis on väga äge. Ja samas ikka väga veider ka. Ma ei suuda praegugi kohati uskuda, et meil on kaks last ning on hetki, kus ma tõsiselt kahtlen, kas ikka tohin enda kohta kasutada sõna "lapsevanem". Tunnen juba praegu hirmu tulevikus kummitava lastevanemate koosoleku ees ... loodetavasti saab selle P. kaela lükata.
Ja siis on veel see punt Selveri kassapidajaid, kes minu käest alati - ja ma mõtlen alati - dokumenti küsib, kui mul mõnikord tuleb tahtmine osta kangemat kraami kui ploomimahl. Kas ma tõesti näen välja nagu hilisteismeline, kes üritab kiiresti kahte Coronat kassast läbi libistada? Ju siis. Ja kui mõnda aega tagasi oleks see mind pigem rõõmustanud, siis nüüd tekitab "Palun dokumenti" nõutust. Kas ma jäängi igavesti oma kakskümmend kahte kinni?

Whining ...

Every year this time I feel like shit, I really do. I can not tell whether it is because of the weather or just something in our living-arrangements, but the end of September really gets on my nerves. I feel like a ticking time-bomb, ready to explode any minute now. It does not really help that both girls are sick and P. has plans for weekend which means I have to manage on my own again. All I want is to lie on the couch, eat chocolate and watch Fox Life ... pretty pathetic, isn't it? The good thing is I know it will pass and I return to Normalland again. Since then ... aaaarrrrghhh!

Busy bunny

Ei, ma pole maamuna pealt kadunud või äkitselt kirjaoskamatuks muutunud. Lihtsalt meie pere on nüüd neljaliikmeline ja see neljas - hetkel 2,5-kuune - ei ole just kõige lineaarsem tüüp, kelle kõrvalt oma kirjutamisvajadust nii kergelt rahuldada saaks. Igatsen nelja kätt, kahte pead ja vähemalt kaheksat jalga - siis ehk jõuaks kuidagi elada ka.
Suvi on möödunud nii kiiresti, et tänane kuupäev mõjub lausa pilkena. Mismõttes on juba september? Mida ma terve selle suve teinud olen?
Ahjaa ... lapsi kasvatasin. Nende kohta saab lugeda siit.

F... No!

Alustan rünnakut ropendamise vastu. Ausalt. Ega ma ise ka sellest patust puhas ei ole, aga ma üritan - ma väga väga üritan - ennast parandada.
Lapsega kodus olles kadusid teatud väljendid minu sõnavarast pea täielikult, aga nüüd töökeskkonnas tulevad kõik robinal tagasi. Ja see nii jubedalt häirib mind, et lausa kriibib sees.

P.S. On muidugi teatud teemad (eriti siin blogis), millest kirjutades ei saa mõnest krõbedamast väljendist üle ega ümber. Nimetagem seda kirjanduslikuks stiiliks. Või midagi.
P.P.S. Ma ei saa aru Adele-fenomenist. "Someone Like You" ajab isegi liiklust reguleeriva politseiniku nutma, aga üldiselt tundub tema looming/esitus mulle suhteliselt keskpärane. Eelistan iga kell Amy Winehouse'i.

Aarrrrrgh!

Midagi ei jõua! Midagi ei tule välja! Ükski riideese ei sobi! Juuksed ei hoia! Meik läheb laiali! Isegi Steven Seagali film ajab nutma ...
Ma kohe vihkan neid perioode, kui kõik üht või teistpidi kiivas on ning ükskõik, mida ma olukorra sirgestamiseks teha üritan, ei toimi. Õnneks ma tean, et see läheb üle ning rõõmus meel tuleb peagi tagasi, aga praegu tahaks iseendal nina peast hammustada. Tööle tagasiminekuks ikka suurepärane ajastus, sest ega enne esimest sügishooaja eetrinädalat pole ka teles midagi rahulikku. Mind häirib, et olen pooleteise aastaga ikka päris palju ära unustanud ning monteerimine võtab oluliselt rohkem aega kui peaks. Ma pole tehnikas küll kõige tuhmim pirn, aga kuna nii mõnedki asjad on vahepeal muutnud, siis võtab üsna kõhedaks. Ei taha ju kogu aeg teisi ka tülitada ja lolli blondi mängida.
Õnneks on kergejõustiku MM ja telekast on võimalik suures koguses spordiülekandeid vaadata. Need on mulle alati teraapiliselt mõjunud.

Kiiks-kääks vol.2

Kui iPodi ja päikeseprille ei oleks leiutatud, siis ilmselt jääks mul pooled poeskäigud ja muidu linnaskäigud tegemata. Mida vanemaks ma saan, seda madalamaks läheb mu taluvuspiir rahvamasside suhtes. Mõnikord inimeste suhtes üleüldse ... See, et ma lähen pooltuttavaid ja peaaegututtavaid nähes üle tänava või raamaturiiulite vahele peitu on minu puhul täitsa tavaline. Kusjuures mul ei ole nende inimeste vastu mitte midagi, nad isegi meeldivad mulle, aga nendega suhtlemiseks (loe: teretamiseks ja paari lause vahetamiseks) ma ennast kokku võtta ei suuda. Ilmselt on tegemist mingit sorti sotsiaalse hälbe või ebaküpsusega, millest ma ei vaevugi end vabastama. Kuigi vist peaks, sest arvestades, et kõik analoogsed protsessid saavad aastatega ainult hoogu juurde, ähvarab mind mullamuti pime ja üksildane elu.
Paradoksaalsel kombel on vähemalt 50 prossa mu tööst seotud suhtlemise, suhtlemise ja veelkord suhtlemisega .... ja selsamal paradoksaalsel kombel saan ma tolle suhtlemisega enam-vähem rahuldavalt hakkama. Segane jutt, aga vahet pole.
Lugesin täna ühte kolumni, kus öeldi väga armsalt, et "Mu abikaasa ajab mugavusest oma juuksed iga paari nädala tagant peaaegu nulli". Mis lillekardinat eest tõmmates tähendab, et abikaasat ähvardab kiilanev pealagi (mida ta üritab - arukalt ju - ülilühida-laheda cut'iga varjata. P.S. mulle üks lähedalseisev isik teeb samamoodi), aga armastav naine mängib välja mugavuse-kaardi. Igavene truudus mehe poolt garanteeritud! Ja sellest juustelõikamisest kirjutati veel pikalt, aga mis point oli, ma enam ei mäletagi ... Ja siis lugesin teist kolumni, kus juba mitmendat-setmendat aastat Eestis elav ja eesti naisega abielus välismaa mees ikka veel imestab moosikeetmise ja seenekorjamise üle. Ei kõla eriti usutavalt, aga ju siis ei tulnud muid mõtteid, millest vajalikud tähemärgid täis kirjutada. Ma vahel ikka mõtlen, et huvitav, kui palju sellise naistelehe kolumnikese eest ka füüri visatakse? Et kas saab natuke klahve klõbistades täiega "Seks ja linn" olla või peab veel päris tööl ka käima?
Ah, ma olen täna üks vinguja. Parem lõpetan.
------------------------------
Tegelikult on täna väga väga kurb päev.
R.I.P. Revo
Let there be Angels by your side and watching over your loved ones!

***

Ka õnnelikuna võib kiusatust tunda ...

Day 7

Ikka valutab. Täiesti "by the book" on see asi mul. Loodetavasti nii ka jätkub, et ehk max. 10-11 päevaga saab valuaeg ümber. Paracetamol ajab juba rohkem iiveldama kui antibiootikum.
Kõhutäiteks on kartuli-porgandipuder ning banaani-jogurti-piima smoothie.
Vaatasin Youtubest mandlioperatsiooni videosid (olen, jah, imelik). Pretty scary.

Day 6

Jälle valutab. Aga see pidigi vist niimoodi "lainetena" käima, isegi arsti poolt kaasaantud paberile on kirjutatud, et valu kestab 10-11 päeva, valumaksimumiga 5-7 päev. Nii et tuleb ära kannatada. Kuna eile sain juba rohkem süüa (kartuli-porgandipuder), siis ei ajanud ka antibiootikum nii jubedalt iiveldama.
Ohh, oleks juba kõik ok.
Kõige vastikum on see, et ei tohi päikese kätte ja ujuma minna. Mitte et meil praegu mingid super-rannailmad oleksid või et minust järsku ei-tea-mis beach-babe oleks saanud, aga augustis on tavaliselt meri soojem ning hästi mõnus õhtuti ujumas käia.

Day 5

Konsulteerisin eile perearstiga ning ta kirjutas mulle teise antibiootikumi. Duracef. Lahustuvad tabletid. Põhjusel, et neid teisi - pirakaid Amoxicillini tablette -  ei saaks ma ka terve kurguga neelatud. Mina ja minu foobiad.
Olen küll totaalne antibiootikumide vastane, kuid praegu - pärast esimest enam-vähem normaalselt magatud ööd - pean tunnistama, et mõnikord on neist kasu ka. Pärast Duracefi võtmist ajab muidugi meeletult iiveldama, aga see on talutav. Eriti kuna tundub, et lisaks põletikuga võitlemisele aitab antibiots ka selle halva lõhna ja maitse vastu, mis pidevalt suus on. Loodetavasti pärastpoole, kui haavad paranenud ja antibiootikumikuur lõppenud, on lihtsam ka sellega võidelda. Praegu ei tundu nätsu närimine eriti mõnusa ideena, ei teagi miks.
Huvitav on see, et mul valutab kurk ainult ühelt poolt. Lugesin, et selle põhjuseks on asjaolu, et ühelt poolt lõigatakse mandel kuidagi sügavamalt või on seal rohkem õmblusi. Endale kurku vaadanud ma igatahes veel pole. Suu ei käi eriti hästi lahti, aga õnneks on põse-paistetus alla läinud ja see vastik krõgin ka ära kadunud. Eile kui üritasin midagi närida, oli küll selline tunne nagu kõik hambad oleksid lahti, aga see on ilmselt vaid minu ettekujutus.

Day 3

Kolmas operatsioonijärgne päev. Kolleeg Reikop vitsutas sel ajal juba viinereid, aga mina ei saa peale jäätise ja keefiri midagi neelatud. Ega eriti ei julge ka. Nagu arvata võis, läheb üldine enesetunne paremaks, aga kurguvalu hullemaks. Ei taha kangeid valuvaigisteid ka võtta, hoian neid selleks ajaks, kui valu väljakannatamatuks läheb. See veider põsepaistetus ja ragin tunduvad pisut järgi andvat, igaks juhuks helistan mõne päeva pärast arstile ja uurin, kas see kõik peabki niimoodi olema.
-------
BTW, how cute is David & Victoria Beckham's daughter Harper Seven in this picture that Victoria shared via her Twitter account .... Just adorable little angel.

photo via Victoria Beckham's Twitter

I feel like shit ... and look even worse

Eile sain oma mandlitest lahti. Kartsin seda operatsiooni nagu tuld, sest tehti üldnarkoos, mille suurimaks fänniks mind kindlasti arvata ei saa. Õnneks olid nii dr. Vaide kui operatsiooni anestesioloog ülimalt mõistvad minu hirmude suhtes. Ning üles ärgates olid nad mul toru juba kõrist ära võtnud, mille eest olen äärmiselt tänulik. Narkoosi vajumine oli hirmus, aga see käis kähku ja järgmisel teadvustatud hetkel olin juba palatis ja sülitasin paberkaussi.
Praegu on enesetunne ikka üsna sant, aga eks seda oligi arvata. Üritan võimalikult väheste valuvaigistitega läbi ajada, eks näis kaua läheb, kui kangemaid tablette vaja läheb. Antibiootikume pole veel võtma hakanud, sest kuna dr. Vaide neid mulle kohe ei määranud, siis ... järelikult pole see nii vajalik. Pealegi on need antibiootikumi tabletid niiiiiii suured, et isegi terve kurguga ei saaks ma neid alla. Kõige ebameeldivam on terav valu kõrvas, mis valuvaigistile ei allu ning miskipärast on terve mu vasak näopool paistes ja valus. Esmaspäeval helistan KNK-sse ja uurin, kas peabki nii olema.
Menüüs on jogurt (öäk), jäätis (ka juba öäk), keefir ja lapsest alles jäänud beebitoidud (eriti öäk).
Loodan, et kõigest sellest on kasu ja need jubedad kurguhaigused on minevik. Ja ehk saan muudest jamadest ka lahti.

Aulu-idu ...

... just sellisena kõlab sõna "laulupidu" meie aasta-kolmekuuse suust. Ja ta vist arvab, et see on minu teine nimi, sest iga kord, kui ta möödunud nädalavahetusel küsis, kus emme on, vastati talle, et laulupeol.
Tegin pärast pooleteiseaastast pausi esimese ülekande. Laulupeo rongkäik. Olles netist tagatjärele kõik üle vaadanud, panen ma endale hindeks kolm pluss ning jään oma tööga üldjoontes rahule. Kõik jõudis enam-vähem korralikult eetrisse, pilt (minust sõltuvatel asjaoludel) ära ei kadunud ning piinlikkusest värisema panevaid "kalasid" ei olnud. Kolm plussist kõrgemat hinnet pole ma aga sellegipoolest välja teeninud, sest režiiliselt tegin ma ikka suhteliselt nõrka tööd. Ma ei hakka ennast õigustama objektiivsete ja subjektiivsete põhjustega, mis selle tingisid - televaatajat see ei huvita ega peagi huvitama. Tema väärib parimat. Seda parimat mul kahjuks endast seekord välja pigistada ei õnnestunud ning eelpoolmainitud pooleteiseaastane tööpaus pole siinkohal üldse määrav. Mul peaks olema piisavalt kogemusi, et üsna elementaarsete asjadega mitte orki lennata, aga ju siis jäin seekord iseendale alla.
Praegu tunnen, et tahaks kindlasti ühe rongkäigu-ülekande kunagi veel teha. Kasvõi ainult sellepärast, et iseendale tõestada, et olen võimeline oma vigadest õppima.
Ja selle ülekande kõige parem osa oli muidugi võimalus jälle väga toredate inimestega koos töötada. Siiamaani on südames soe tunne.
P.S. Laulupeo ülekandeid saab järelvaadata siit