Kui vana sa oled?

Täna hakkasin miskipärast mõtlema oma vanuse peale. Ja mõne teise inimese vanuse peale ka. Ja siis veel vanuse kui sellise peale üleüldiselt. Üsna rappa jooksid need mu mõttekäigud, aga vähemalt olen veel mõtlemisvõimeline. Praeguse elukorralduse juures kipun aeg-ajalt oma terves mõistuses kahtlema, mingit arukat vestlust ma üle kaheksa minuti võimeline pidama ei ole. Miks? Sest hiljemalt üheksanda minuti alguses sõidab kas ühe või teise nurga alt mingi lapseteema sisse. Tõestatud.
Niisiis, vanusest.
Kui oled alla kahekümne, siis tundub kõik, mis jääb 20+ areaali täieliku fossiilide kokkutulekuna, kuhu endal kunagi asja olema ei saa. Hiljem see arvamus muidugi korrigeerub ja elu tundub elamisväärsena ka kahekümnekuuesena. Ja kahekümnekaheksasena. Ja kolmkümmendkaks ei ole ka veel maailma lõpp. Ma jäin üsna mugavalt sinna kahekümne kahe peale pidama. Lihtsalt ligi kümne aasta jooksul olin ma siiralt veendunud, et olen täpselt nii vana. Ja kuna kortsud ei kummitanud, siis pool- ja juhututtavad said ikka tõsiselt imestada, kuidas mul aastaid järjest sama numbriga sünnipäev jutuks tuli.
Iseenda vanust tajud alati kuidagi ebaadekvaatselt ning reaalsus sõidab sisse, kui mõnes eluolukorras hulga teiste omavanustega koos pead olema. Näiteks klassi kokkutulekul paar aastat tagasi olin ma siiras hämmingus oma endiste klassikaaslaste täiskasvanulikkuse üle. Samal ajal kui ennast tundsin geograafiaklassi tahvlinurgas seistes peaaegu et kuueteistkümnesena.
Paljudel minuvanustel on juba suured lapsed. Mis on väga äge. Ja samas ikka väga veider ka. Ma ei suuda praegugi kohati uskuda, et meil on kaks last ning on hetki, kus ma tõsiselt kahtlen, kas ikka tohin enda kohta kasutada sõna "lapsevanem". Tunnen juba praegu hirmu tulevikus kummitava lastevanemate koosoleku ees ... loodetavasti saab selle P. kaela lükata.
Ja siis on veel see punt Selveri kassapidajaid, kes minu käest alati - ja ma mõtlen alati - dokumenti küsib, kui mul mõnikord tuleb tahtmine osta kangemat kraami kui ploomimahl. Kas ma tõesti näen välja nagu hilisteismeline, kes üritab kiiresti kahte Coronat kassast läbi libistada? Ju siis. Ja kui mõnda aega tagasi oleks see mind pigem rõõmustanud, siis nüüd tekitab "Palun dokumenti" nõutust. Kas ma jäängi igavesti oma kakskümmend kahte kinni?

Uus Maailm

Miks sa kirjutad pooled postitused inglise keeles? - Ma olen sellele juba vastanud.
Kas sa pole liiga vana, et olla sõltuvuses teleseriaalidest ja kompudest näitlejatest? - Ma olen sellele juba vastanud.
Kas sa tõesti loed Kroonikat? - Ma olen sellele juba vastanud

Ma ikka imestan, kuidas mõnel jätkub jõudu, et lisaks oma elule ka teiste elusid keeruliseks elada. Kui ei meeldi, ära loe. Kui ei meeldi, ära vaata. Kui ei meeldi, mine jaluta õues ja viska arvuti aknast välja ...

Tegelikult tahtsin täna kirjutada hoopis Jaan Tootseni filmist Uus Maailm, mida ETVst eile vaatasime. (Ja-jah, ma ei käinud seda kinos vaatamas, ei käinud, jah). Mulle see film väga meeldis, eriti helikujundus - Jaan on ju tegelikult raadiomees, ja seda oli tunda. Üle tüki aja nägin eesti dokki, kus ei prevaleeri tegija enda kaadritagused/esised ambitsioonid, vaid kogu audiovisuaal on terviku teenistuses. Väga sümpaatne.
Mina ise kolisin sealtkandist ära just sel ajal kui Uue Maailma asi n.ö. susisema hakkas, nii et huvitav on mõelda, kas ja kuipalju ma kõiges selles osalenud oleksin ... Mnjah. Igaljuhul. Hea film. Köitev on vist kõige tabavam sõna.

Quick look at the red carpet ... Emmys of course

I will only post my favourite ladies here who happened to wear the most amazing outfits as well. I would kill (well, maybe not kill, but you know what I mean) for Julianna Marguiles' dress (Giambattista Valli) - it is just so beautiful. Not to mention Kerry Washington's Vivienne Westwood gown - so chic! I think Emily VanCamp is wearing J Mendel, it certainly looks like it. And Claire's dress is Lanvin.
I need to rob a bank. Seriously. Soon.

Emily VanCamp / photo Just Jared

Claire Danes / photo Just Jared

Kerry Washington / photo WENN.com

Julianna Marguiles / photo Just Jared

Whining ...

Every year this time I feel like shit, I really do. I can not tell whether it is because of the weather or just something in our living-arrangements, but the end of September really gets on my nerves. I feel like a ticking time-bomb, ready to explode any minute now. It does not really help that both girls are sick and P. has plans for weekend which means I have to manage on my own again. All I want is to lie on the couch, eat chocolate and watch Fox Life ... pretty pathetic, isn't it? The good thing is I know it will pass and I return to Normalland again. Since then ... aaaarrrrghhh!

Time for new @Revenge

I absolutely love Revenge - a captivating ABC drama series created by Mike Kelley. I started to watch it because of Emily VanCamp who was brilliant in "Brothers & Sisters", but I did not expect the whole thing to be so damn good. I have to say it is probably the best casted US series I have seen for a long time. Madeleine Stowe for instance is so spot on in her role as Victoria Grayson that I find it hard to believe she could actually be a nice person in real life. Which she definitely is. Also the character of Gabriel Mann - IT genius Nolan Ross - is so different from what is expected in such a genre. I also admire Ashley Madekwe who brings along a touch of brit arrogance and immaculate style.
So - as you can see, I am totally obsessed by it. I can not remember the last time I was so caught up in TV since Knight Rider .... Some of my friends are laughing at me and I can not blame them not understanding the revenge-appeal. Maybe there is something hidden in me that has drawn this plot so close to my heart? But you have to agree that revenge is a desire pretty easy to relate to. In some way or another we have all felt the urge to get even, make "the bad guys" pay for our heartaches etc.

Photo by ABC

Omakohus vs ülekohus

TV3s alustas sel sügisel saade "Omakohus", mida olen kaks korda vaadanud ja kolm korda kuulanud. Kuna saadet teisest toast ainult kuulates ei tekkinud mul korrakski vajadust ekraanile kiigata, liigitasin selle formaadi pigem raadiosse sobivaks ning ei peljanud oma arvamust ka Facebookis jagada. 

Mind on kasvatatud julgema oma mõtteid välja öelda ning nende eest seista. Ning umbmäärase ja salajase klatshimise asemel eelistan selgeid seisukohavõtte. Kui ma mingil põhjusel ei taha n.ö. pooli valida, siis olen pigem vait kui valetan.

Loomulikult puhkes torm veeklaasis (loe: Facebookis) ja saatega seotud inimesed tundsid end isiklikult puudutatutena. Unustades solvumistundes marineerides, et minul tavalise televaatajana ja Eesti Vabariigi kodanikuna on õigus oma arvamust avaldada. 

Kõigi silme all (loe: meedias) töötamine on raske just seetõttu, et igaüks võib sinu töö kohta midagi arvata. Justnimelt. Rõhuga sõnal "võib". Tegelikult lausa peab. Sest nagu ütleb kolleeg Reikop "Me teeme saateid ainult ja ainult vaataja jaoks." See on kõige tähtsam. Enesearendusega võib tegeleda ka käsitööringis ristpistet õppides. 

Ja ma ausalt öeldes ei tea inimest, kes tõemeeli negatiivset kriitikat armastaks. Loomulikult saab kriitikast õppida ja peabki - muidu võiks oma ajukääre lihtsalt aastate kaupa sirgemaks elada, aga see ei tähenda, et see alati kerge on.

Väide "Ma teen oma tööd südamega" ei säästa kedagi kriitikast. Ja ei peagi. Vaatajale on oluline ainult see, mis ekraanilt paistab ning kui talle ei meeldi, siis talle ei meeldi. Mõnele teisele jälle meeldib väga.

Teles töötatud aastate ja kümnete saadete jooksul olen saanud selgeks kaks asja.

1. Kasvata endale paks nahk, sest muidu kaotad usu oma sisetundesse

2. Rebi selle paksu naha sisse praod, muidu kaotad oskuse pidevalt kahelda ning selle kahtluse läbi paremaks muutuda.

Programmipoliitika

Sügis.
Igasugused lahedad telesarjad jälle alustamas.
Ja mida ma näen. Üks minu lemmikuid "The Good Wife" on eetris 23:30, kordusega järgmisel öösel 01:10! Aitäh, Kanal 2 - milline suurepärane eetriaeg. Aga no hea vähemalt, et "Pilvede all" jms. kräpp seetõttu normaalsel ajal eetrisse saab.
Kuri olen. Ja lähen joonelt iTunesi.

Yes, baby!

Busy bunny

Ei, ma pole maamuna pealt kadunud või äkitselt kirjaoskamatuks muutunud. Lihtsalt meie pere on nüüd neljaliikmeline ja see neljas - hetkel 2,5-kuune - ei ole just kõige lineaarsem tüüp, kelle kõrvalt oma kirjutamisvajadust nii kergelt rahuldada saaks. Igatsen nelja kätt, kahte pead ja vähemalt kaheksat jalga - siis ehk jõuaks kuidagi elada ka.
Suvi on möödunud nii kiiresti, et tänane kuupäev mõjub lausa pilkena. Mismõttes on juba september? Mida ma terve selle suve teinud olen?
Ahjaa ... lapsi kasvatasin. Nende kohta saab lugeda siit.