Lihtsalt mingid asjad

Mõnikord jääb pähe ringlema hulk mingeid tobedaid mõtteid, millest ei saa enne lahti, kui oled nad välja rääkinud/kirjutanud. Kusjuures nad pole enamasti vähimalgi määral üksteisega seotud ning nende pähetekkimise algpõhjuse olen ka enamasti unustanud. Aga tunnen, et praegu on just see hetk, et natuke pead tühjendada ja keelt teritada. Ma olengi viimasel ajal olnud leebe nagu kevadetuul ja tolerantne nagu geiparaadi poster. Aeg seda viga parandada.
Tuuseldasin Facebookis sõprade, tuttavate ja sõprade tuttavate lehtedel. Enamasti vaatasin pilte ja tabasin end järsku mõttelt, et mustaks värvitud juuksed on ikka koledad küll. Eriti originaalis kartulikoore-looki viljelevate eestlaste peas. Mitte et ma ise sellest patust puhas oleksin. Vaadates oma ülikooli lõpupilte, ei suuda ma ära imestada, kes see must takukoonal küll on ja miks keegi talle kasvõi läbi lillede ei vihjanud, et nii ei lähe mitte. Õnneks tutvusin ühe toreda töökaaslase veel toredama naisega, kes oli ja on ametilt juuksur. Ja selline otsekohene juuksur, kes ütles mulle suhteliselt meie tutvuse alguses, et "Sellest mustast asjast tuleks küll loobuda". Öeldud, tehtud.
Teine teema, millest ma ei saa üle ega ümber on tätoveeringud. Okei, üks uss või tribal või minu poolest kasvõi rist või pealuu pole veel maailmalõpp ning mõistlikus suuruses suudab need peaaegu igaüks enam-vähem välja kanda. Aga see "Ma tegin selja peale jõe ja mäe ja näkineiu pluss veel kapaga haldjaid ja liblikaid" on küll pisut liiast. Leebelt väljendudes. Kahekümnendates võib selja- või jalgadetäis liblikaid ju nummi olla, aga neljakümpiselt on siis ilmselt ka palaval suvepäeval pikad püksid ja dressipluus kohustuslik outfit. Kui pole kavatsust oma elupäevade lõpuni just jörm motokoll või muu analoogne tegelane olla, siis võiks enne nõela alla minekut mõelda. Ja siis mõelda veel natuke.
Kolmandaks. Punase tulega üle tee minemine. Kuhu teil nii kiire on, et ei jaksa kakskümmend sekundit oodata? Eriti armastavad liikluseeskirja eirata sent-surmale-võlgu pensionärid, kes korralikult rohelist ootavaid lapsi eest nügivad ja sõiduteele tormavad. No mida!
Sain natuke auru välja lasta. Aiman, et täiendan seda postitust õige pea. Hetkel hakkan "Mentalisti" vaatama. Ja loomulikult panen siia pildi Simon Bakerist. Kes on lihtsalt absoluutselt vastupandamatu.

photos Celebitchy/WENN