Veelkord sügisest

Ma vist lahendasin selle sügise-müsteeriumi. Vähemalt enda jaoks.
Kõndisin täna hommikul villane smurfimüts peas telemaja poole, nuuskisin karget sügisõhku ja külmetasin natuke varbaid. Mõnus oli. Ilmselt sellepärast, et hoolimata saabuva pimekülma hirmust on sees soe ja hea. Siis kui sisemine saab tähtsamaks välisest, hakkab ka sügis meeldima.

In manus tuas pater commendo spiritu meum

Elu on võitlus. Ja ma ei saa aru, kummal poolel ma olen ... Mulle tundub, et viimased paar-kolm aastat mu keha lihtsalt täiega streigib oma eksistentsi vastu käesoleval kujul. Kõlab jaburalt? Ma tean.
Ma ei ole nõrk. Kui ma oleksin nõrk, siis ma oleksin juba surnud. See on fakt.
Aga midagi on valesti, sest kui mu kehal pole ühtainukestki kohta, mis ei valutaks, siis ...

Vihm

Ei tea, kas see tuleb ka vanusega, et sügis hakkab meeldima? Omateada ma veel paar aastat tagasi ei sallinud sügist ja talve silmaotsaski. Periood oktoobrist aprillini oleks võinud minu poolest Eestis ka olemata olla.
Täna plätserdasin läbi lompide tööle ja täitsa tore oli.
Kuigi ilmselt on see ainult mingi tänase päeva tuju, sest kui ma mõtlen eelolevatele kuudele, siis tahaks kohe Uus-Meremaa üheotsapileti ära broneerida.
Külm ei ole minu sõber.

Kiired ajad-vanad rajad

Selliseid riime tegime tüdrukutega lasteaias, ise olime väga uhked, et nüüd olemegi luuletajad. Kuivanud õlekõrsi kärsatasime põlema, et neid siis sigarettidena sõrme vahel keerutades end täiskasvanuna tunda.
Huvitav, et lapsed tahavad suureks saada, aga suured veel suuremaks saada enam ei taha ...
Mulle tegelikult meeldib vanemaks saada. Mõttetut muretsemist ja teiste arvamusega arvestamist jääb vähemaks, enesekindlust tuleb juurde iga elatud tunniga. Välisest tähtsamaks saab see, mis on pinna all ning sõnadepaar "sisemine ilu" ei ajagi enam naerma.
Kiire on praegu küll hullu moodi. See tüüpiline orav-rattas kiire, mille ainus väljund on õhtuti helendav telekaekraan. Tahaks loota, et sellel asjal on mingigi kasutegur, kasvõi õige pisike.
P. möllab praegu maal. Täna saabus siis lõpuks kopp ning nüüd nad seal siis ragistavad.
Nii tahaks ka maale!

TÜ 375

Selle "TÜ 375" märgi all möödusid viimased 48 tundi.
Praegu on tühi tunne nagu alati pärast ülekannet. Ühelt poolt oleks nagu rõõmus, teisalt jälle ... Ma tean, et ei tohi kõike südamesse võtta, aga ikka ju võtad.
Annad endast maksimumi ja veel natuke ning ikka ei ole nii nagu peab.
Tuleb vist ikka Kruuda spordikanalisse ennast pakkuda või mis?

Pulm

Pulm oli tore. Täielik väljalülitumine igapäevarutiinist, lihtsalt puhas õndsus 2 x 24 tundi.
Ja taaskord tõdemus, et sõbrad on ikka ülekõige!

Erinevad asjad

On asju, mida ma oskan ja asju, milleks mul puudub igasugune anne.
Hetkel maadlen nende teistega.
Edasi ei taha mõeldagi ....

Ma ei taha enam teles töötada

Nii ongi.

Leigo jpm.

Seekord siis "Suurte sõjamasinate muusika".
Kõik minu Leigol-käigud on alati olnud elamus tõeliselt suure E-ga. Selles kohas lihtsalt on mingi seletamatu mõju, mängigu seal siis Kimmo Pohjonen või No-Big-Silence.

Ööbisime Pangodi äärsel telkimisplatsil, kus vasakpoolne seltskond kostitas meid Tanel Padari ja parempoolne mingi suvalise umpaga. Öö edenedes jäid vasakpoolsed tasapisi tasasemaks ja parempoolsed võtsid võimu. Õnneks olime piisavalt väsinud, et seda ignoreerida. Hommikul eeldasime Pangodi kalarestoranist omletti ja pannkkooke, aga selgus, et kumbagi enam menüüs ei ole. Kokteilisalat pidi asja ära ajama. Meiega ühines ka lätlased maha raputanud Kr., kes planeeris sujuvalt ka eeloleva päeva.
Märksõnad: Otepää kaubanduskeskus & hõbedane sõnnikuhark (et kas sellist toodest oleks sobiv sünnipäevakingiks viia?), Kanepi 19 km (P. oli veendunud, et "siit küll Kanepisse ei saa"), loomade jalgpall (seda pole võimalik selgitada ... kuigi küsimusele "Mis loom sa oled?", vastas Kr "Peoloom") ja öine kohvitamine Kärevere teemajas taustaks tumm telekapilt Vilja Savisaare sünnipäevapeoga.
Lõpp hea, kõik hea.

Soe tunne

Eile oli kõik nagu vanasti ja nagu kogu aeg. See pole vist grammatiliselt kõige korrektsem lause, kuid väljendab minu emotsiooni üsna täpselt. Eilne õhtu VS-s tõestas järjekordselt, et sõprust ei saa alati mõõta koosveedetud tundide arvus või reaalselt nahkapistetud soolakogustes. Ja mul on selle üle siiralt hea meel.
Teemapaber (soovitavalt väike ja mustriline paberitükk kuhu kirjutatakse rida eluolulisi punkte, mis tuleb kindlasti läbi vestelda) oli eilselt kohtumiselt küll puudu, kuid teemad ise olid kohal. Ja aeg lendas linnutiivul nagu lennuk, nii et esimesed trammid juba depoosse sõitma hakkasid.
Kosutav õhtu.

Pärast pausi

See "Pärast pausi" oli vist ühe me kunagise Ametilugude saate pealkiri? Või oli see "Enne pausi"? Nagu näha, pole mälu enam see, mis vanasti ... aga eks pealt kolmekümnene vanus peabki ju tunda andma.
Antud kontekstis tähendab paus muidugi hiiglekraatriks kärisenud vahet postituste vahel. Mis teha. Enesetunne oli eelmistel nädalatel täpselt nii halb, et isegi mõtlemine tundus liiga raske.
Aga tundub, et olen nüüd jälle n.ö. järje peale saanud ja tulevik paistab pisut helgemates värvides. How cliché is that?

Igaks juhuks hetkel lõpetan. Et homme jälle tulla

Fracture

Kui Anthony Hopkins mängib mõrvarit, siis on üsna tõenäoline, et film on hea. Nii ka seekord. Lisaks veel see noor tüüp - Ryan Gosling - kellele võiks vabalt näoilmete Oscari anda. Usun, et uus kuum täht on sündinud.

Rabarock

Mõtlesin küll korraks, et tuleks sellele postitusele panna tiba originaalsem pealkiri, aga .... oli ju Rabarock? Või vaidleb keegi vastu?
Igal juhul oli tohutult tore, soe ja hea.
Täpselt õiges annuses muusikat ja päikest, alkoholi ja tolmust festaritoitu, sõpru ja tüütuid tüütajaid. Boonusena telgis kivi kõhu all magamine ja kolmeks algaineks sulanud margariiniga võileivad laupäevahommikuse shampanja kõrvale.
Kõige suurema muusikalise elamuse sain ikkagi Clawfingerist, pole midagi parata - see on minu muusika külmas suveõhtus kui isegi talve üle elanud jope sooja ei anna. Sai rokkida ja peaga vehkida ja "the biggest, the best, better than the rest" kaasa karjuda.
Ja veel ... kannatlik peab olema, rasked ajad on võimalik üle elada.
Selle fantastiliselt sügava lause sisu avan ehk järgmise postitusega.

Mehed autode kõrval

Orkut on ikka tõeline huumoripomm ....
Kui mees poseerib teda tutvustaval pildil maia näoga mingi eriti läikimalöödud sõiduriista kõrval ning tema orkuti-sõpruskonna moodustavad 97 protsenti (jah, ma lausa arvutasin selle välja) modellid, ettekandjad, baaridaamid ja postitantsijad, siis mida sellest järeldada?
Ei olegi midagi järeldada, lihtsalt naerma ajab.

Valgete lillede päev

Minu süda on küll rahutu. Kuigi kell on juba pea pool kaksteist õhtul ning siiamaani on Tallinnas kõik suhteliselt vaikne olnud.
Asetan mõttes oma valged lilled mälestusmärgi juurde ning palun Jumalat, et ta annaks meile kõigile rohkem mõistust, rohkem oskust ükstest mõista ja rohkem tahet elada Rahus. Ilma klisheede ja võitleva patriotismita. Lihtsalt. Koos.

Mõistus ja tunded

- Ma pole kunagi varjanud oma osalist ukraina päritolu. Pole seda häbenenud ega sellega ka põhjuseta uhkustanud ühelgi eluetapil. Olen alati rahvust pidanud inimesega kaasaskäivaks "miskiks". Sa ei saa valida oma vanemaid, sa ei saa valida rahvust/rahvusi, mis sinu verekoodiga kaasas on.
Ja ma tunnen samamoodi ka tänasel päeval. Päeval, kui minu kodulinna on vaid mõnda aega tagasi rüüstatud ja mõnitatud ning iga politseisireen toob ebameeldiva ärevustunde taas südamesse.
Ma ei usu, et küsimus on rahvuses või rahvusluses. Ja on vastutustundetu kogu toimunut sellele tasandile tõsta.
Vandaalitsemisel ja riisumisel ei ole õigustust, olgu selle katevarjuks ükskõik millistes rahvusvärvides kirjutatud loosung.
Ma loodan, et õiguserikkujad ja EV seaduste vastu talitajad saavad oma karistuse - mis iganes rahvusest nad on.
Ma loodan, et Edgar Savisaar tunneb - ehkki ilmselt ealeski seda ka iseendale ei tunnista - teravat häbi nii eestlaste, venelaste kui ükskõik millisest rahvusest linnakodanike ees.
Olla linnapea - see on midagi enamat, kui hoolitseda koristustööde eest. See on midagi enamat, kui õhutada vaenu ja külvata segadust olukorras, kus lapsed ei julge õhtul magama minna, sest akna tagant võib jälle kosta lõhkumishääli.
Olla linnapea - see tähendab seista oma linna ja linnarahva eest. Kõigi eest.
- Ma pole kunagi olnud kampaaniainimene. Aga täna andsin ma oma hääle meie praeguse linnapea vastu. Sest ma ei taha meie linna etteotsa inimest, kes seab enda poliitilise kasu oma linnakodanike turvalisusest ettepoole.

Ei viiiiitsi!

No kohe üldse ei viitsi. Töötada ja muidu asjalik olla.
Mere ääres ratast sõtkuda viitsiks kasvõi päevad läbi.

Nädalavahetus möödus meil siis P. sünnipäeva tähistades.
Reedel alustasime ja pühapäeva hommikul lõpetasime.
Hunnikute viisi kanasnäkke, õlut, siidrit, viinamarju ja chipse,
sekka Kreisiraadiot, surfi- ja lumelauaviidikuid ekraanilt ning
ehtsaid hüppeid jääkülmalt Lauluväljakult.
Ratastega tehtud tagurpidisaltod olid muidugi elamus omaette.

Kellakapi kitseke

Niisiis kaks päeva Võrus. Täpsemalt kultuurimajas (või oli see rahvamaja) "Kannel".
Vot see oli komandeering selle sõna õiges tähenduses.
Vaevalt olime oma kompsud auto pealt maha laadinud, kui Kandle ülitore, üliaktiivne, üliabivalmis ja üli-mis-kõik-veel administraator Ülle meile oma toa andis (sohvade ja telekatega kusjuures), majaperenaine Valve kribinal kohvi ja teed pakkus, lauale küpsised ja moosipurgi võlus.
Pärast sellist avapauku ei saanud me ka kehvemalt esineda - kaamerad-mikrofonid selga ja algas kahepäevane kandlemaraton. Ikka ühest trepist üles ja teisest alla, ühest uksest sisse ja teisest välja. Üles said filmitud kõik laulukoorid ja rokkbändid, breikarid ja tantsumemmed, sekka veel oratooriumiproov ja kunstigalerii.
Ka võõrustajad ei andnud alla: kohv auras laual ja moosipurgile lisandus praekapsas-kartul-lihakäntsakas, leivapäts ja veinipudel.
Ühesõnaga kõik andsid oma parima.
Ja kui eile lahkuma hakkasime tõi Ülle välja kellakappi peidetud shampanja ... Minul läks silm märjaks ja süda soojaks.
P.S. Taidlusest on mul sellegipoolest mõneks ajaks villand.
P.P.S Arutasime Indrekuga, et kui meie põlvkond on 70nendates, siis milline tegevus tundub loogilisem: seenioride tantsuklubi või väriseva käega MSN-s istumine?

Kevad

On ju?
Eile möllasime jälle maal. Elupuu on maja eest maha saetud-võetud ning eile koristasime "raielangi" ka ära.


Tegime suurtest kuuskedest pilte ja mõõtsime tüvede diameetreid, et arborist saaks tegutsema tulla.
Maal on ikka nii mõnus. Eriti kui räästad tilguvad ja mätas jala all lirtsub.
Õhtul läksime Üllari juurde, kes oli Theodoriga kahekesi Erus ja pakkus meile suurepärast lambapraadi.
Täiuslik laupäev.
Hommikul pidime kahjuks suht vara linna kihutama, ent mõni hetk männitüvede vahelt mere piilumist tegi kõik heaks.

Hammas

Ma ei ole paha inimene (vist, no vähemalt enda arvates), aga praegu ma olen küll kuri nagu herilane selle hambaarsti peale, kes 1) mu keele ja pool lõualuud mitmeks kuuks peaaegu halvatuks muutis 2) kogu selle jama peale ka toda õnnetut hammast korralikult ära ei parandanud. Nii et nüüd peab Anneli selle kõik lahti puurima ja kangutama, mürki täis topppima, närvi välja võtma ja siis vaatama, mis edasi saab.
Täna läbisin esimese etapi - lahtipuurimise ja mürgitamise.
Praegu valutab mis kole. Aga ma katsun veel paar tundi kannatada, enne kui juukselõksuga seda plommi sealt ära sonkima hakkan.
Meditsiin ....

Linnast ära

Eile ajasime maal asju. Mina - hajameelne professor - muidugi unustasin võtme maha. Meelde tuli see väike "pisiasi" Loksa teeristis, kus ma siis tulist kurja vandusin, suust tulikuuma teed pükstele puristasin, mandlisaia autopõrandale kukutasin ...
P. ütles sellepeale ainult, et küll me kuidagi selle luku lahti muugime ja sõitis häirimatult edasi.
Õnneks oli hindaja-neiul oma õhukeste saabastega lume sees piisavalt külm, mistõttu ei olnud tal ka soovi meie kuningriigis pikemalt peatuda. Lubasin, et saadan pildid talle hiljem meili peale. Kümme minutit ja valmis.
Siis käisime veel Haljalas ehitusmehe juures (mitte ehitaja, aga see mees kes lubab ehitada) ning Rakveres Eesti Energia esinduses.
Milline vahe on Tallinna ja Rakvere teenindajatel. Lausa pisar tuli silma.
Igatahes proua Ene Tamm on kuldaväärt inimene!
Ja maal on hea.

Ongi läbi

Mis ma ütlesin?
Kõik saab palju kiiremini mööda kui aimatagi oskad.
Kuigi tavapärane paanikaosakond oli eile kohal nagu alati, sest umbes kella 17 paiku ei olenud ma küll eriti veendunud, et me pilti ja heli edastavate korrespondentpunktidega eetrisse jõuame.
Aga jõudsime. Nagu alati.
Ja seda mitte tänu minule. Mulle tundub, et mina olengi nende projektide puhul olemas ainult selleks, et külvata hirmu ja segadust. Küsida kümme korda üle samu küsimusi ja ajada kõiki neid närvi, kes üritavad tööd teha.
Seda ma oskan hästi.

Mul on kõige toredamad töökaaslased. Kõige targemad ja ilusamad ka.
Kokkuvõttes oli eilne õhtu õnnestumine.

Saate (küll kaadrivälised) tipphetked olid muidugi need, kui lugupeetud erakondade esimehed pidid loetud sekundite jooksul stuudiodiivanile ja seal ära jooksma. Savisaar lahendas asja lihtsamalt, tõsusis lihtsalt ise jutu lõpus püsti ja jalutas kaadrist välja. Tehtud!
Oh humoristid.

Kohe on läbi

Kui ma väiksena käisin hambaarsti juures, siis alati mõtlesin, et kohe-kohe on see hetk, kus ma olen uuesti siin koridoris ja arstilkäik on juba läbi. Aitas.
Praegu mõtlen samamoodi. Kohe on esmaspäeva hommik ja kõik see pudrumudru on minevik.
Teistmoodi ma ei oskagi.
Oskaks kõiki neid teisi asju ka mingi sellise nipiga lahendada ...
Võib-olla kõigele ei olegi seda nippi välja mõeldud. Lihtsalt peab tugev olema.

Jäätis

Tavaliselt inimesed minuga ei riidle. Ma ei anna eriti põhjust - üks seletus. Teine - ma jõuan enamasti juba kaks korda vabandust paluda, enne kui üldse riidlemiseks läheb. Olgu, mis on, igatahes ei ole ma eriti tihti riieldava rollis.
Aga ega tali taeva jää ütleb vana eestlane.
Eile sain vist terve aasta eest seda riidlemise värki. Täitsa uskumatutest kohtadest.
Tulemuseks üsnagi ebaadekvaatne käitumine, mis seisnes P.-le täiesti jaburas nähvamises. Mis pole absoluutselt minu stiil.
Õnneks saime ruttu selle jaburuse klaaritud ning rahulikult kinno mindud.
Aga pärast kino tulid päevased riideldamised uuesti meelde ja selle tulemusena ostsin Statoilist (mis on muuseas praegu minu kodupood) suure jäätise.
... aga jäätist ei tohi ma süüa ....

sõrmed vildikased

Isegi kui ma võtan vildika kätte ainult viieks sekundiks, et kirjutada plaadiümbrisele üks number, siis on mul pärast miskipärast vähemalt 2-5 sõrme totaalselt vildikased. Kuidas see juhtub? Üks igapäevaelu müstifikatsioone.
Tegelikult peaksin ma praegu tööd tegema, aga lihtsalt ei jaksa ... Nii tavaline viimasel ajal.
Pühapäevaõhtune "show" muidugi peab toimuma ning minu totaalne katkiolek õnnestub ehk meeletu sebimise taha järjekordselt osavasti ära peita.
Aga nagu ma olen endale kord lubanud - ei mingit allaandmist. Töö tööks ja saade saateks, need saavad alati kuidagi tehtud.
Hetkel on mängus hoopis kõrgemad panused.

Muutumine

Muuda ennast, siis muutub maailm... raske uskuda, veel raskem sundida end selle oletatava tõetera järgi käituma. Võib-olla pole minusugusele egoistile üldse ette nähtudki maailma muutumisest osa saada. Kõige suuremad egoistid pidavat olema katoliiklased ja rezhissöörid. Siin siis kaks ühes.
Isikliku elu toppimine töö vahele õnnestub ja ebaõnnestub enam vähem võrdsetes osades. Hea seegi.
Muidugi fakt et ma viimase 48 tunni jooksul üsna ebaadekvaatselt käitunud olen ei lisa plusspunkte just õnnestumise poolele. Ah, tühja kah. Kas ma võin vahel hüsteeritseda või ei? Loomulikult võin. Ainult et tagjärgedes võin ka ainult iseennast süüdistada.
Kuidagi viltu veab mul nende emotsioonidega viimasel ajal. Siin ma istun praegu. Veel tund aega tagasi olin valmis õdusaks koduseks õhtuks ... ja kas ma olen seal, selle õdususe keskel? Loomulikult mitte. Sest nagu ikka tuli midagi vahele, kõik asjad hakkasid venima ja iga minu keharakk tahaks muutuda nähtamatuks ja kaduda kus kurat. Kaugemale igasugusest kodust ja õdususest. Aga ma ei anna alla.
Muuda ennast, siis muutud sina.

Cold feet

Kas on võimalik olla üheaegselt ja korraga justkui kaks inimest? Näha sama sündmust kahest erinevast vaatenurgast, tajuda sama indikaatori korral kahte erinevat - teineteist justkui välistavat - emotsiooni? Ma ei saa endaga hakkama, kui ma selline olen. Tõeline idenditeedikriis. Kes ma olen? Kumb ma olen?
Kahetsen natuke eilseid lendulastud sõnu ... tagasi võtta enam ei saa, olematuks muuta ei saa. Jääb üle vaid tõdeda, et targutavatel vanamuttidel võib õiguski olla, kui nad liigset emotsionaalsust suhte hukutajaks peavad. Võib-olla on tõesti targem kõik enda sisse jätta, mitte kunagi midagi välja öelda. Olla alati paari kraadi võrra külmem ja kaugem kui tegelikult tahaks?