Mida Mutionu?

Armastan Eestit. Ma vähemalt arvan, et armastan. Olen ju siin sündinud ja kasvanud, eestlase DNAd on minus protsentuaalselt kõige rohkem ja kui keegi mu välismaa sõpradest hakkab "Estonians are so slow" nalja tegema, siis üritan ikka vastu tervameelitseda.
Samas ei tunne ma eriti midagi kui laulupeo teleülekandest veekalkvel silmadega inimesi Mu isamaad laulmas vaatan. Tõenäoliselt olen üks vähestest, keda Tõde ja Õigus (nii film kui raamat) haigutama ajas. Seda ei julge muidugi kõva häälega välja öelda. Ja pole vajagi.
Kas selleks, et midagi armastada, peab oskama seda kollektiivselt teha?

Eilne EV100 lõpuüritus jättis mind küll täiesti ükskõikseks. Saan aru, et suur hulk inimesi on suure hulga tööd ära teinud, aga koorilaul kõlab telekast endiselt sama igavalt. Olgu ta mässitud kõlavate kõnede isamaalisse rüüsse. Ja 10 minutit Mutionu ei tohiks isegi lasteaia lõpupeol esitada.
Samas - mis alternatiivi ma ise välja pakuksin? Tõenäoliselt midagi veelgi igavamat ja pseudopidulikku, kui keegi peaks mingil hullumeelsushoos mulle sellise ülesande andma.

Lendav hollandlane/Estonia

Puhtalt Ain Angeri pärast läksin vaatama.
Teistesse osatäitjatesse mul eriti usku ei olnud ja kahjuks see õhtu lõpuks nii ka jäi.
Anger oli muidugi suurepärane ja mul oli teistest solistidest isegi pisut kahju, kui nende aplaus ikka oluliselt kesisemalt kõlas.
P.S. Lavakujundus oli Estonia suhteliselt piiratud võimalusi arvestades üllatavalt äge.
---------------------------------------
Dirigent Jüri Alperten, lavastaja Pamela Recinella (Itaalia), kunstnik Yannis Thavoris (Suurbritannia), valguskunstnik Matt Haskins (Suurbritannia), video Apparati Effimeri (Itaalia), koreograaf Daniel Kirsipuu

Pank, panga, panka ...

Muidugi vaatasin.
Ja mitte kuidagi tagantjärgi, vaid lausa otse. Istusin teleka ette ja valmistusin elamuseks.
Sest tunnistan ausalt, see ettekiitmine ja haip oli mulle mõjunud küll.
Pealegi Sergo Vares, Tambet Tuisk, Võigemastid - kõik suurepärased näitlejad, eriti ekraanil.

"Me kasvame liiga kiiresti," oli lause, mis Evelin Võigemasti esituses esimesest osast vist küll kõigile meelde jäi. Me napilt hakkasime juba kihla vedama, mitu korda ta seda veel öelda jõuab. Kas oligi tegemist omamoodi "plantinguga" ja see lause saab edasistes osades mingi maagilise ja kõikemäärava tähenduse? Ma väga loodan, sest muidu oleks see korrutamine ju lihtsalt ... tobe.

Kui suht alguses kohe poolpoeetilise kaadritaguse tekstiga sisse sõideti, siis arvasin, et äkki polnud piisavalt materjali, et lugu ainult kaadrisiseselt käima tõmmata. Ja eks see ongi keeruline, aga siiski mõjusid need arhiivikaadrid mulle puhtalt ballastina. Natuke meenutas ühte mu lemmiksarja (Narcos, eriti 1. hooaeg), kus ka suht julgelt dok.materjali kasutati, aga seal oli see balanss rohkem paigas. Muidugi on alati eestikeelset materjali raskem objektiivselt hinnata. Keelebarjääri tõttu tunduvad  välismaa seriaalides mingid üleminekud alati pehmemad kui eestikates.
Oijah, need üleminekud. Või täpsemalt, mitte üleminekutes pole minu ohkamise põhjus, vaid selles, millele üle mindi. No kui huvitav on vaadata kahte inimest üldplaanis teed joomas, eriti kui kumbagi tegelast veel ei tunne? Joogu oma teed kaadriväliselt.
Ja need pikad - ilmselt põhjamaade stiili tabada üritavad - pausid. Kui tegelasega pole veel sidet tekkinud, siis läheb sellel kohal mõte kohe uitama. Mida jokutame, rääkige asjast või müüge mõned aktsiad selle aja jooksul.

Sergo Vares tegi väga hea rolli. Tambet Tuisk ka. Priit Võigemastile oli antud mingi eriti tobe  (aga selleeest pikk!) monoloog, mida isegi Anthony Hopkins poleks suures plaanis välja kandnud. Jne.
Kõige parem screen-presence on Tiina Tauraitel. Tema puhul mõtlen alati, et ingliskeelses keskkonnas kasvades ja heade juhuste kokkulangemisel, oleks saanud temast suurepärane seriaalinäitleja UK või USA teleproductionites.

Ei, häid kohti oli ikka ka. Muigama ajavaid kohti.
Võib-olla oligi tegijate taotlus selline eklektiline tervikut etendav pusa. Ikkagi 90nendad.
Kõik oleks okei, kui ma oleks saanud sellest kõigest mingigi sisulise või visuaalse elamuse. Või sooviks teada, mis edasi saab. Kahjuks ei ühte ega teist.

Üldse ei taha nii kriitiline olla. Aga ma tõesti ei saa öelda, et "Oh, kui lahe" kui ei olnud.
Wikmani poisid, Tuulepealne maa ja Alpimaja on endiselt parimad seriaalid, mis eestikeelsest telekast tulnud.

Nimega ja nimetu vägivald

Mees lööb naist.

Enamik meist arvab, et nõme tegu.

Tuntud teatri tuntud lavastaja lööb naist.

Ju naine ikka näägutas, ju mehel olid rasked ajad, arvavad järsku nii paljud.

Tüüp ähvardab noaga müüjat.

Enamik meist arvab jälle, et see ikka ei kõlba kuhugi. 

Mõni isegi muretseb, kas müüjaga on kõik korras.

Tuntud räppar ähvardab noaga müüjat.

Eksperiment. Promo. PR. Suhtumise väljendus. Loominguline kriis ... 

Tuleb välja, et nimi on pehmendav asjaolu nr 1

No, WTF?

(e)STONER

Ma põrkasin uue Eesti brändiga kokku üleeile hommikul, kui messengeris vilkusid töökaaslaste imestunud kirjaread teemal, et mis küll selle Terevisiooni FB cover shotiga juhtunud on? Klikkasin ka kiiresti õigesse kohta ja mis ma nägin - Terevisiooni FB lehe päisesse oli ilmunud mingite veidrate tuhmi värvi plötakate ja naljaka fondiga kirjas pilt. Esmamulje oli ... kole. Teine mulje oli, et see sarnaneb natuke Eesti Laulu pilvedega ja pisut ESC2002 logoga. Ilumeelt need viimased seosed ei veennud ja tuli edasi uurida. Nii jõudsingi uue Eesti brändi kontseptsioonini ja selle palju kära tekitanud rohelise plätakani.

"See ei ole Eesti märk", jäi kõlama lause EAS turundusinimeste suust. "See on tööriist"

Okei, tööriist, siis tööriist. Silme ette tuli jälle Terevisiooni uus cover shot ja tööriist tundus endiselt väheveenev. Ei aidanud ka see, et sotsiaalmeedias plätakas kiiresti "oksendavaks siiliks" ristiti. Kas on võimalik seda veel kuidagi teistmoodi näha?

Lugesin kontseptsiooni veelkord läbi. Eesmärgid, vajadused. Kõik kõlab nagu õigesti, aga tulemus tundub endiselt imelik. Roheline plönn on roheline plönn. Vabandust, rahn. Rahn. Ja et kott, millel see peesitas kandis silti "Made in India" ei teinud asja paremaks.

Olen kaugel sellest, et kogu projekti hukka mõista. Inimesed peavad millegagi tegelema. Ega ma ise ka igapäevaselt just kosmoserakette ei ehita. 

"Eesti märk" on väga hoomamatu asi. Meil kõigil on oma ettekujutus Eestist ja sellest, kuidas see peaks või võiks visuaalselt väljenduda. On vaja väga nutikat ideed, mis meist enamikku liidaks, mitte ei lahutaks. Peter Kentie EST-idee on kahtlemata midagi sellist. Miks me selle esialgu täiesti maha trampisime? Et rohelise plönniga ägedamad olla? Naah ....

Hannes Võrno "Missioon"

Pingutan siin seda Võrno Afganistani päevikut lugeda. Paarsada lehekülge olen läbi närinud, ilmselt jätan varsti pooleli. Praegu veel on õhkõrn lootus, et ehk läheb huvitavamaks või vähemalt raamatulikumaks, kirjanduslikumaks, avaramaks.
Tükk aega ei saanud ma aru, mis mind Võrno juures nii väga häirib, et lugemine ei edene. Olen ju klassikirjandi tasemel raamatuid a la Stig Rästa "Minu Kennedy"ennegi diagonaalis läbi hekseldanud.
Lõpuks koitis - Võrnol puudub igasugune empaatiavõime!
Küll mõistab ta hukka oma kompanii sõdurite keelekasutust ja rõivastust, küll pahurdab emigreeruda soovivate afgaanidega, imestab üleolevalt, miks Margus Hunt ja Taavi Peetre mingil India-reisil ainult hotellitoas aega viitsid ja minule ehk kõige üllatavam - ise kristlasena ei näe ta armulaual ja hingeteenistusel enda kõrval kohta ristimata sõduritel. Tõsine kristlane missugune!
Võrno kirjutab ise ka, et on õnnetu ja kurb ning see kajab vastu tõesti igalt leheküljelt. Aga kahjuks ei anna see kurbus ja eneseotsing tulemust suurepärase kirjandusteose näol, vaid mandub vähemalt esimesel kahesajal leheküljel tuimaks oma naba imetlemiseks.

Ma loodan, et saabub mingi valgustatus ja viimased paarsada lehekülge on tasu praeguse piina eest.

Riia, mu arm

Viimati käisin ma Riias 2003. aastal. Eurovisioonil, kusjuures. Sellest korrast on mul elavalt meeles kaks asja. Pidev ekslemine Riia tänavatel ja sügav pettumus, et Eurovisiooni rezhissöör osutus gayks. Oh mind küll.
Seekord ei olnud ekslemist (vähemalt mitte tänavatel) ega gaysid. Hoopis Muse'i live ja supertore tripp sõbraga.
Muse on ka üks neist bändidest (koos nt Kasabiani ja Kings of Leoniga), kes mul kindlasti igapäevases Spotify playlistis ei figureeri, kuid kelle kontserti ma iga hinna eest näha/kuulda tahtsin. Ja pettuma ei pidanud.
Ma olen vist suhteliselt vähenõudlik kontserdikülastaja. Selles mõttes, et mind on väga lihtne rõõmustada: kui on sound, mis ei pane kõrvu huugama ja setlist, mis pole lihtsalt tuim konveier, vaid omamoodi lugu, siis ongi juba põhimõtteliselt hästi. Muse'l olid mõlemad tingimused täidetud, lisaks lihtne ja stiilne visuaal. Matt Bellamy oli äge nagu alati.

Huvitav oli Arenal veel see, et turva- ja piletikontroll osutus üllatavalt suvaliseks. Turvaväravatest läbi tulles tüüp lihtsalt noogutas mulle, ei mingit inimlikku kontakti. Mitte et mul midagi varjata oleks olnud (need ajad, kui viski Sprite pudelisse villiti ja Von Krahli sisse smugeldati, on õnneks möödas), aga üldise turvalisuse huvides oleks eeldanud siiski pisut pingelisemat suhtumist. Sama lugu oli piletikontrolliga. Kui esimest korda saali sisse läksime, vaatas meie pileteid küll vähemalt kolm inimest, aga kahtlustan, et kuna neil polnud kõige pisemaidki valgusallikaid, millega piletil olevat kirbukirja näha, siis põhines see kontroll vastastikuse usalduse põhimõttel. Kuns soojendusbänd erilist muljet ei jätnud ja palav oli ka, siis seadsime sammud hoopis siidrijärjekorda ja chillisime fuajees. Uuesti show alguses saali minnes ei hakanud lava äärde 'scream-zone'i' trügima, teleinimene seisab ikka kaamerapoodiumi juurde ja helipuldi lähedale. 

Siis oli kaks tundi hästi äge, aja- ja ruumitaju kadus kohati ikka täitsa ära. Aga nagu ma juba ütlesin, on mind lihtne rõõmustada. Ja see, et Chris Wolstenholme lisaks helilistele elamustele ka silmailu pakkus, oli puhas boonus. 

Ülejäänud aeg Riias oli väga meeleolukas. Puhas puhkus maailma parimas seltskonnas. Sest ainult TM saab aru, et täiesti normaalne on sõita Riiga ja veeta aega hotellis jalkat vaadates. Või istuda kaks tundi ühes ja kaks tundi teises kohvikus. Või süüa öösel maailma kõige kahtlasemat burgerit samal ajal kui kõrval paar inimest kaklevad ja ilmselgelt liiga palju vägijooki tarbinuna sirgelt põrandale kukuvad. 

Meie endi suhe alkoholiga jäi kahtlaselt tagasihoidlikuks. Lihtsalt nii lõbus oli niikuinii kogu aeg, et oleks olnud tobe seda hommikuse peavaluga ära rikkuda. 

Allesjäänud veini valasime siiski veepudelisse ja jõime tagasiteel bussis ära. Ega muidu poleks selle bussijuhi sõidustiiliga kuidagi Tallinnani vastu pidanud ka. Kas juhtidel pole kohustust vähemalt üritadagi sõita nii, et reisijatel pidevatest äkkpidurdustest hambad eesistuja toolis kinni ei ole? 

----------------------

Esimest korda käisin Riias 1978. aastal. Peaaegu oleksin sinna jäänudki. Kui poleks olnud dr. Lacist, selle aja ühte parimat südamekirurgi Nõukogude Liidus, kes ütles mu vanematele pärast kohustusliku altkäemaksu esimest poolt, et "Ma ei luba teile absoluutselt mitte midagi. Isegi mitte ühte protsenti". Jõi seejärel pool pudelit konjakit, et käed opereerides ei väriseks ja parandas mu südame ära. 

Musical chairs

Nädalavahetus läks Kultuurikatlas eesti muusika lainel.
Laupäeval I Wear* Experiment ja pühapäeval Mick Pedaja & Jüri Pootsmann.
Ootused olid suht kõrged ja õnneks pettuma ei pidanud. Kõige rohkem mõjus mulle mõlema live puhul hoopis valgus ja muu visuaal. IWE oma oli eriti äge: pealtnäha lihtne, puhas, aga väga täpne ja muusikaga ideaalselt sobiv.
IWE puhul jäi mind live lõppedes aga ikkagi kummitama mõte, et mis värk see on nende eesti artistide ja bändidega, et kunagi ei ole tunnet, et endast antakse 100, 110 või 150% Ikka jääb natukene puudu, et oleks täiega äge, et oleks lausa füüsiliselt tunda seda energiat ja tahtmist, mis seal laval on. Olen ja laulan ja mängin pilli ka, aga ... oma hinge ikka käest ei anna. Võib-olla eestlased ei oskagi seda, mine tea.
Ja teiseks ikka see keelevärk ka. Kui ma poleks lugusid enne Spotifyst kordi kuulanud, siis oleks arusaamisega suuri raskusi. Ma tahan teada saada, millest lugu räägib (eriti kui muusika ka kohati väga catchy pole. Aga see on juba kolmas teema, et kõikide artistide probleem on see, et neil pole häid lugusid). IWE puhul ma saan inglise keeles laulmisest aru küll, pilk on niikuinii pigem Eestist välja suunatud ja tõenäoliselt ongi neil a la Taanis või Hollandis oluliselt lihtsam nö oma publik kätte saada. Aga Mick võiks küll ainult eesti keeles teha. Ei usu, et see tema veenvust kahandaks - pigem vastupidi.
Ja nagu tõestas MetsaKutsu, kes täiesti kickstart energiaga Jüri livesse sisse hüppas, on eesti keeles võimalik ennast väljendada küll. Kättevõtmise asi.

The Age of Adaline

Käisin eile vaatamas. Põhjuseks loomulikult filmi peaosalist mängiv Michiel Huisman, kes ei valmistanud pettumust, sest palja ülakehaga duši alt tulek oli täitsa olemas. Nali naljaks, aga ma arvan, et selle filmi kontekstis see võib-olla oligi ta parim stseen. Mulle tundub, et see roll oli tema jaoks liiga "vanilla", liiga positiivne, liiga üheplaaniline.

Stsenaarium oligi selle asja kõige nõrgem koht, aga eks seda oli ka arvata. Kui tahta antud teemal - naine, kes ei vanane - teha just naisi massidena kinno meelitavat romcomi, siis ei saagi muudmoodi. Peabki läila olema.

Ja mis värk on sellega, et kusiganes filmis süüa tehakse, siis peab lõikelaual mingi paprika vedelema? Kas vabad ja vallalised mehed valmistavad ainult paprikatoite?

Mis mulle tohutult meeldis, oli operaatori- (Davind Lanzenberg) ja kunstnikutöö (Claude Pare). Eriti filmi esimeses pooles oli teatav ajatu atmosfäär ja varjatud pinge just visuaalselt suurepäraselt edasi antud. 

Üllatas Blake Lively ja seda just heas mõttes. Ma pole teda siiamaani eriti heaks näitlejaks pidanud, aga see roll sobis talle. Anda edasi aastakümnete pikkust painavat elukogemust ei ole kerge isegi vanemale näitlejale, aga Blake sai sellega hakkama. Rääkides vanemast näitlejast - selles filmis mängis Harrison Ford! Jaa, tema ise. Ja tegi nii hea rolli, et lausa valus oli vaadata. 

P.S. Kui eile kinno jõudsin, siis ründas mind kõigepealt üks proua lokitangide- ja teine siidripurgiga. Ma olin piletit ostes vaateväljast eemaldanud sõnad "Ainult naistele" ning ei osanud aimatagi, et enne filmi algust keeratakse lokke, määritakse kuhugi kreemi ja kinosaalis toimub ka väike teleturg. Loosimised ja puha. Õnneks olid mul klapid kaasas, sain paarkümmend minutit seriaali vaadata.

Kontakt. Minuga? Teatriga?

Olen alates oktoobrist kord kuus salvestanud/monteerinud saadet "Kontakt", mis on Linnateatri 50. juubelile pühendatud kohtumisõhtute sari selle teatri näitlejatega.
Kui Annamaria mulle sügisel helistas ja seda projekti pakkus, siis ma esimese raksuga ütlesin loomulikult, et mitte mingil juhul! Sest teatavasti olen ma välistanud enda jaoks kõik asjad, mis mingitkipidi teatriga kokku puutuvad. Ma pole kunagi ühtegi etendust salvestanud, ühtegi teatripäeva ülekannet teinud, rääkimata lavastuslikest saadetest või näitlejate portreedest. Kõik, mis seostub teatri ja näitlemisega, võiks minust soovitavalt paari valgusaasta kaugusel olla.
Annamaria seda muidugi ei teadnud ja kuna ta oli mulle juba teatripoolse projekti sünopsise saatnud, siis lubasin viisaka kolleegina selle vähemalt läbi lugeda. Loomulikult ei muutnud mu meelt see mõneleheküljeline kaunilt kujundatud presentatsioon. Isegi kui Elmo Nüganen ja Raivo Põldma oleks selle duetina ette kandnud, poleks sellest piisanud.
Minu vastumeelsus teatri suhtes ulatub paarikümne aasta taha, täpsemalt ülikooli esimesele kursusele. Enne seda oli mu suhe teatriga 50:60 ehk Harju keskmine. Mitte ülemäära vaimustunud (ma pole kunagi tahtnud saada näitlejaks, lauljaks, baleriiniks), aga teatris käisin hea meelega. Põgenemine teismelise karmist argipäevast või midagi. Ülikooli minnes tegin oma arust halvimatest valikutest parima, loobusin juurast ja majandusest ning selle asemel, et kohe telesse tööle minna, otsustasin proovida Pedas näitejuhtimise asemele loodud telerezhiid. Ega mina võinud teada, et Laia tänava seltskond oli muutnud riikliku tellimuse soovis ainult õppekava nime, kuid sisu oli jäetud 95% osas samaks.
Minu vaimustus ägedast kursusest (meil oli väga äge kursus!) asendus ülehelikiirusel halvava hirmuga esimeses erialatunnis, kus kursuse juhendaja meile kiirelt selgeks tegi, et Stanislavski on jumal ja ilma laval oma hinge avamata siit keegi ei pääse.
Mul poleks olnud midagi selle vastu, et kõike seda (etüüdid, töö näitlejaga, lavakõne jne) õppida, aga kuna see toimus tohutult despootlikus õhkkkonnas, kus absoluutselt ei arvestatud, et mõni meist ei ole sinna kursusele tulnud näitlejana laval seisma, siis sai juba nendest paarist esimesest tunnist alguse minu tohutu vastumeelsus kõige teatriga seonduva suhtes. Minu jaoks ei olnud/ei ole midagi hirmsamat kui olla laval, mul puudub igasugune tahtmine-vajadus-salasoov ennast niimoodi väljendada. Aga ma oleks suutnud sellest üle saada ja proovida, kui meie kursusejuhendaja poleks rakendanud nii valusaid võtteid, et mind lavale ajada ja seal hoida. Lisaks esmaspäevi ja kolmapäevi mürgitavatele erialatundidele (millise eriala?), pidime käima ka pidevalt teatris. Sama regulaarselt filme ja telesaateid vaadata polnud vaja. Pole siis ime, et teatriskäimisest sai järjekordne kannatuste rada, ääristatud trotsi ja alati viimasel hetkel erialapäevikusse kritseldatud analüüsidega.
Pikalt arvasin, et viga on minus. Teistele tüdrukutele paistis see teatrivärk sobivat (muidugi olid kõik ülejäänud meie kursuse tüdrukud ka näiteringi kogemusega) ja poisid pääsesid nii ehk naa lihtsamalt.
Siis tuli meile kuuks ajaks Moskvast Mokejev. Tegime Tsehhovi "Kolme õde", analüüsisime ja mängisime. Tema lähenemine oli hoopis teistsugune. Mäletan, et sain pikalt ainult analüüsija rollis olla, enne kui ta mind lavale saatis. Oli endiselt hirmus ja raske, aga tehtav. Ja ei olnud alandav nagu terve eelmine aasta.
Sama kordus kolmandal kursusel Kaarin Raidiga, kui tegime "Onu Vanjat". Ka Kaarin ei surunud meid kõiki iga hinna eest lavale, mängisid need, kes tahtsid, teised said muud ülesanded.
Tavalised erialatunnid muutusid talutavaks kolmanda kursuse lõpus, kui ise enam lavale minema ei pidanud. Shakespeare' sonette lavastades tegin kursusejuhendajaga lõpuks rahu. Näiliselt, aga siiski. Pragmaatik minus ei tahtnud nende Laia tänava saalis veedetud tundide pärast diplomist loobuda, meelega pingutasin lausa cum laudeni välja. Diplomitööks oli õnneks juba telesaade, mille hindamisel mängis suuremat rolli meie telepoolne juhendaja.

Kuidas ma lõpuks ikkagi Kontakti tegema sattusin, jääb mulle endalegi mõistatuseks. (Ilmselt oli asi ka selles, et Annamaria on lihtsalt niivõrd armas kolleeg ja eks ma olen ennegi teinud asju ainult sellepärast, et on lahe seltskond). Mingil meeletesegaduse hetkel ma igatahes oma jah-sõna ütlesin. Seda seejärel kohe kahetsesin ja paar järgnevat nädalat muretsesin, et nüüd ma keeran selle projekti .... ühesõnaga, kihva.
Lisaks kõigele ei tundnud ma ei Paavot, Veikot ega Henrikut - selle asja teatripoolseid vedajaid ja mitte eriti vahetu suhtlejana olin veendunud, et vähemalt pool aastat nad lihtsalt põrnitsevad mind altkulmu ja imestavad, et kust selline teatrivaenaja küll välja on võetud. Ei saanud ma ju esimesel kohtumisel hakata pikalt laialt oma "rasket saatust" selgitama ja lootma, et mulle võõrad tüübid kohe lahkelt noogutavad ja oma kallist projekti teraapiana kasutada annavad.
Esimest salvestust läksin tegema üsna suure umbusuga hinges. Kuigi olin selleks hetkeks asjad enda jaoks juba üsna selgeks mõelnud, painas kuskil kuklas ikka hirm, et äkki see kõik mulle üldse ei meeldi. Ja ma ei mõtle siinkohal, et on igav või kipub venima või muud tavalised hädad. Ei, ma kartsin, et äkki tuleb koos näitlejate ja teatrijutuga minu sisse jälle see vastik tunne, mis tabas mind iga kord, kui ülikoolis saaliuksest sisse astusin. Mõistusega sain aru, kui lapsik see on. Kõik viiskümmend hullu varjundit.

Kell saab seitse. Veel natuke kohmitsemist ja algabki.
Esimesteks külalisteks Evelin ja Hele.
...
Poolteist tundi hiljem on hirm asendunud uskumatu vabanemistundega.
See kõik mõjub hoopis teistmoodi, kui ma oskasin ette kujutada.
See meeldib mulle.
...
Kontakt.

tegeltkavä + Madge, get a life

See, kuidas suhtleme nt. FBs ja Twitteris n.ö. vabal ajal on üks asi ja mulle isegi meeldib, kuidas mõni oskab leida eriti nutikaid lühendeid ja sõnavigureid ning suurtähtede ja kirjavahemärkide puudumine mind selles kontekstis pöördesse ei aja, aga ... kui ma saan tööasju puudutava e-kirja, mis on samas stiilis "valmis visatud", siis ma küll kortsutan kulmu natuke. Ja teen oma veidras peas ühte kasti linnukese.

On totally another note - Benedict Cumberbatch and his maybe-maybe-maybe pregnant fiancee have won the internet. On every gossip-site there are tons of comments under any random Cumby-post. How has that happened? He beats Brangelina and Kim Kardashian, comments-wise. And on these same sites we find poor Madonna wrapping dead celebrities into black rubber stripes claiming them to be her fellow Rebel Hearts. Whatever that means. Number of comments? Too small to notice. I feel sorry for Madge. The woman is old enough to be my mother, but does not seem to have a clue how to sell herself at that age. I get her desire to be controversial, edgy, relevant etc., but to be honest - without at least a half-descent album she does not stand a chance. And the songs that "leaked", well ... they caused probably as much fuss as U2's latest forced download on iTunes. If that. She already is a pop icon, no need to make people forget that with her present-day awful PR.

Õnnepäev

Kicka$$ disainer nagu ma ise loomulikult olen, pean tunnistama, et juhuslikult poes Eesti plaatide riiuli ette sattudes, sain naerukrambid. Kes neid kujundusi teeb, kes neid pealkirju välja mõtleb?
On loomulikult ka häid ja väga häid karpe ja nimesid, aga totaalset saasta on kordades rohkem.
Ma siiralt loodan, et on läbi viidud mingidki uuringud, mis nende veidrate pildikeste plaadikaanele toppimist õigustab.

Linnuke kirjas

Et kas ma olen silmakirjalik, kui ei taha näha Evelin Ilvest isadepäeva pidulikul kontserdil Aasta Isale aumärki rinda kinnitamas?
Ühelt poolt jah. Sest naisena (või mis naisena, lihtsalt emotsionaalse ja vastandamisse mitteuskuva inimesena) ma võin ju tema käitumist mõista. Ma ei pea silmas märgikinnitamise aktsiooni, vaid ikka seda KissGate'i. Kes meist poleks olnud olukorras, kus on kõigest ükskõik, kus iseenast tajud ainult mingi probleemidepuntrana üksikuna universumis tiirutamas. Kus mõni hullumeelne hetk kellegagi - kellega iganes - aitab kasvõi korrakski jälle jalgu maha saada. Iga pealt kolmekümnene võiks sellest aru saada.
Teiselt poolt aga ... no ega ikka ei ole nii, et troonid patroonina kõrgustes ning etendad sulle määratud  rolli vaid siis, kui sobib. Ning sülitad Solarise keskuse katuseterrassilt pähe kõigile, kes selle rolli reeglitepärase mängimise eest maksnud on.
Nii et jah, pigem ma ei tahaks teda pereväärtuste ülistamisele pühendatud üritusele linnukest kirja saama. Ei tahaks näha ka tema abikaasat, kes iseenda rumaluse ja arrogantsi või nõunike kehva töö tulemusena käitus kogu selles loos nagu auguliseks hõõrutud jalamatt. Ja ausalt öeldes, ei tahtnud ma pärast Siiri Oviiri kõnet, et selline (oi kui ülla eesmärgiga) üritus üldse toimunud oleks. Lapsed laulsid oma hinged laiali, aga kõnepuldist targutati selle üle, et väljaspool ametlikku abielu sündivaid lapsi on ikka liiga palju.
I hate this sh!t, I do.

@IsaLapsegaKodus

Tõsiselt. Selline kasutaja on @twitteris.
Ainult mees saab selle peale tulla, et ennast määratleda lapsega kodusolemise kaudu. Mitte et mul midagi selle vastu oleks, vastupidi. Kui see on huumoriga tehtud konto (okei, okei, ha-ha-ha) ja sissekanded peaksid näitama lapsega kodus oleva isa humoorikat argipäeva (sain aru, ha-ha-ha veelkord), siis hea küll. Sest lapsed ja nende kasvatamine ongi ju suur huumor. Mille mõistmiseks emadel kahjuks ajast ning kasutusel olevast ajumahust puudu jääb.
Kahju ainult, et see kodanik oma eksistentsi kirevamatest hetkedest väga palju teada ei anna. Võiks. Siis ehk julgeks rohkem isasid lapsega koju jääda. Isegi ilma seda ilmale kuulutamata.

Time is a flat circle

Pealkirja järgi tunduks loogiline, et järgnev jutt on seotud sarjaga "True Detective". Vale puha, lihtsalt meenus see tsitaat ning et meelest maha ei läheks, siis panin (peal)kirja.
Aga sarjadest rääkides on mu elu hetkel jälle nagu lilleõis, sest nii "Revenge", "Scandal" kui "Nashville" on täies hoos, lisaks "Madam Secretary" ning ETV2 hakkas eilsest näitama "House of Cardsi". Viimast olen muidugi juba näinud, aga nii head asja pole liiast ka üle vaadata. Alustasin (oh, miks küll) ka "Sons of Anarchy" maratoniga ja ikka korralikult: esimesest hooajast ja esimesest osast peale. Kahe nädalaga olen läbi töötanud kolm hooaega ja nõustun Kevin Spaceyga - seriaale on hea järjest vaadata. Mul kaob telekast sarju vaadates tihtipeale juba hooaja alguses huvi ära, sest kui tegelased pole veel tuttavaks saanud ja süžeeliinid ähmased, on jube raske nädal aega kõike meeles pidada ja sama emotsiooniga edasi vaadata.
"Sons ..." on üle pika aja üks asi, mis mulle tõeliselt meeldib. Esiteks on seal päris inimesed. Selles mõttes, et tegelased ei jagune headeks ja halbadeks. Ja ei ole ka nii, et peategelane on ikka "põhimõtteliselt ainult hea ja õiglane ning teeb halbu asju ainult sellepärast, et ta on selleks sunnitud" Oo ei! Peategelane suskab noaga ja kõmmutab revolvriga teinekord ka lihtsalt vihast ja kättemaksuhimust. Minu meelest on väga ok ka see, et tegelased ei kõnni ringi ideaalse meigi ja maniküüritud küüntega, kammitud juustest ja puhastest teksadest rääkimata.
Mulle meeldib, et Kurt Sutter ajab oma rida, teeb sellist sarja nagu ta tahab ja täpselt selliste tegelastega nagu ta tahab. Ja juhtuvad just need sündmused ja surma saavad ka need, keda tahaks viimase osa lõpuski elusana näha.
Ja soundtrack on puhas kuld. Puhas. Kuld.
Ühesõnaga, I'm hooked. (Kolme sõnaga, aga who cares)

4 viilu leiba

7. oktoober

Okei, kõik algas sellest, et minu kodupoe kõrval seisev reklaampost kuulutas:

Mille peale ma muidugi reageerisin totaalselt üle nagu mul kombeks ja pasundasin erinevatel kontodel, et "Kuidas, kuidas ja veelkord kuidas on võimalik süüa neli viilu leiba päevas ja kuhu see muu toit sel juhul mahtuma peaks?"
Paar tundi hiljem ja veidi rahunenuna otsustasin proovida. Et kas ma suudan nädal aega järjest iga päev need neli imettegevat (vt. plakatit) viilu sisse kühveldada.
Taustaks niipalju, et eriline leivasõber ma ei ole. Kui just ciabattat (seda kõige tumedamat ja mis maitseb Pezi tsiteerides "Nagu mittemidagi") kuidagimoodi leivatoote kategooriasse ei anna sokutada, siis olen ma leiva ja leibade suhtes üsna leigel seisukohal. Kodune leivaküpsetamisbuum läks minust kaarega mööda, aga selle võib ka mu üleüldise kulinaar-gastronoomse käpardluse süüks panna. Lastele ma korralik olla püüdva emana muidugi leiba annan, aga kas just neli viilu .... Kuigi - minu mäletamist mööda oli nii Stellal kui Helenal mingil ajal selline periood, et sõidki ainult leiba. Päevade kaupa. Nii et mitme aasta peale jagades saame ilmselt küllalt korraliku keskmise.
Aga mina ise . Mitte et ma nüüd mingi leivavihkaja oleks, aga esiteks on ju nii palju muid häid asju ja teiseks ... neli viilu? Neli? Nali.
Kuna hetkel on koduses leivakausis ainult sepik, siis lükkub leivanädala eksperimendi algus homsele.
Kõigepealt üritan poest mingid tooted leida ja siis läheb lahti. Nädal aega järjest ja neli viilu päevas. Päris huvitav.

8. oktoober, here we go!

Alustan kohe hommikul kahe viiluga, et saaks suurema mure kaelast ära. Olles kaks kurgileiba ära nosinud (mis ei maitse sugugi halvasti) peatub mu pilk kurvalt pudrukausil. Kuigi neljaviljapuder riivitud õuna, pohlade ja astelpajumarjadega lõhnab isuäratavalt, ei ole mul kõhus enam ruumi. Aga vähemalt on pool päevasest leivanormist käes, mis sest et puuviljapeotäite arvelt.
Lõunaks tegin kanasuppi, mille juurde võiks ju teoreetiliselt leiba võtta küll ... ainult, et mul on hommikust peale juba ainult leiva maitse suus ja rohkem ei tahaks. Hea küll, eksperimendi nimel - üks viil supi kõrvale.
Kuna õhtul lähen tööle, teen enne seda ka ühe võileiva. Ongi päevanorm söödud!
Tööõhtu venib pikale ja kõht koriseb kella kaheksa ajal juba päris hullusti. Homseks ostetud leivakott on mul kaasas, kuid tundub tobe kohustuslikele viiludele veel v a b a t a h t l i k u l t  leiba otsa süüa.

9. oktoober 

Pez teeb hommikul omletti. Piirdun väiksema portsuga ja teen juurde ühe võileiva.
Kuna on pikk ülekande päev ja lähim söögikoht, kuhu korraks keha kinnitama jõuame, pakub india toitu, siis pole leivasöömine lihtne ülesanne.
Koju jõuan enne südaööd ja jäängi kolme viiluga miinusesse.
Samas meenutades ütlust, et "Õlu on vedel leib" polegi asi nii hull.

10. oktoober 

Hommikul teen kohvi kõrvale kaks juustuleiba, laps sööb ühest pool ära. Erinevatel põhjustel jääb täna lõunasöök vahele ning kui vahepeal veidi aega leian, siis tahaks kiireks ampsuks pigem banaani, õuna või külmkappi ei-tea-kust ilmunud lumekrabi. Ei, tuleb eesmärgile kindlaks jääda. Üks leivaviil.
Õhtusöögiks on meil täna küpsetatud kala, mille kõrvale leiva söömine tundub lausa tobedana ... aga no millalgi peab selle viimase viilu ju kirja saama. Tehtud!
P.S. Ma väga loodan, et see veider kõhuvalu, mis kuidagi järele ei anna, pole "tervisliku leivadieedi" kõrvalprodukt.

11. oktoober

Täna on alles neljas päev, aga võin põhimõtteliselt oma üritusele joone alla tõmmata. Ei õnnestu see leivasöömine mul ka siis, kui selle peale teadlikult mõtlen ja endale lausa kohustuslikuks teen. 

Hommikul tegin pannkooke ehk et ei mingit leiba. Siis sõitsime/jõudsime lõpuks maale, kus pere nõudmisel vupsas menüüsse traditsiooniline makaroni-muna-singiroog. No selle kõrvale ometi leiba ei söö. 

Ka õhtusöögiga läks kuidagi nii, et leiba ma väga ei näinud ega söönud.

Päeva skoor: -4

12. oktoober

Kuna oleme maal ja gurmeekrõbinatega pole just priisata, siis hommikul söön võileiba küll. Lausa kaks.
Sellega kahjuks tänane leivatarbimine ka piirdub, sest muud maale kaasavõetud ja linna mittetagasitulevad söögid peab kuskile mahutama. Õhtul linnas tagasi olles võtan küll suppi, aga leiva unustan. Ja pärast enam ei taha ega viitsi.

13. oktoober

Tööpäev. Mis tähendab algatuseks kiluleiba telemaja kohvikus. Kilu l e i b a, eks.
...
Rohkem pole midagi lisada.

14. oktoober

Hommikuse kiluleivaga alustan teadliku leivatarbimisnädala viimast päeva. Ja nagu arvata võib, ka lõpetan.
Leivaliit, anna mulle andeks. Ma tõesti üritasin, aga ilmselt mitte piisavalt. Reklaamitüdruku (või pigem selle reklaamivanamuti, kes kudumise ja kassipaitamise vahepeal võltshammastega leiba nosib) kohta mulle seekord ei pakuta.

P.S. Sattusin vaatama "Armukeste" ameerika versiooni. Halb. Aga Sarah Parishi ja Orla Brady vastu polegi võimalik saada. Olgu neil USA chicadel kui hea meik tahes.

Cry your eyes out

Ma ei nuta oluliste asjade pärast. Seriaali või kassipoega vaadates tõmbab silma märjaks, aga kui midagi päriselt juhtub, siis tegelen sellega kuidagi teistmoodi. Emotsionaalne külmus, argus, veider arusaam täiskasvanulikkusest - tont seda teab.
Vaatasin youtubest *koos* videoid, lugesin Risto Kübara blogipostitust ja oma sõprade postitusi
FBs, silme ees ka pildid Toompea meeleavalduselt ja erinevad debatid meedias ...

Ja lihtsalt tuleb nutt peale.
Ahastusest, jõuetusest ja hirmust selle rumaluse ja sallimatuse pärast.
Elades ajal, kus ühes maailma nurgas murrab Ebola ja teises despootlus, tundub väiklane ja vale kraagelda millegi nii olulise pärast, kui seda on iga inimese õigus õnnele.

"Kas ainult mees ja naine saavad abielluda," küsis Helena hommikul multikat vaadates. "Ei, abielluda saavad need, kes teineteist armastavad," vastasin mina. "Ma praegu abielluks sinuga ja hiljem võib-olla kellegi teisega" ütles laps sellepeale rõõmsalt.

This Kiss

Ma ootasin juba ammu, millal see juhtub. 

Sest olin veendunud, et juhtumata see ei jää. Ja nii oligi.

Mis puutub väitesse nagu oleks presidendiproua eraelu tema isiklik asi ning see, kus ja kuidas õnnetu printsess konna kuningapojaks suudleb, ei tohiks laiadele massidele üldse korda minna, siis ... nojah. Paraku on nii president kui tema kallis kaasa naha ja karvadega rahva omad, meeldib see neile või mitte. Ja pereväärtusi propageerivate organisatsioonide patrooniks olles ei ole vist kõige parem välja näidata, et käige ainult minu sõnade, mitte minu tegude järgi. 

Seisus kohustab. 

Kuhu suvi jäi?

Mitte ühelgi varasemal aastal pole suvi nii lühike olnud. Ausalt. Tähendab see nüüd seda, et olen äkki vanaks jäänud või on tõesti kalendris mingid mulle märkamata jäänud muutused läbi viidud. Kas mitte paar päeva tagasi ei olnud hooaja lõpupidu või jaanipäev ja laulupidu oleks küll nagu eile olnud? 

Ehk on asi ka selles, et oleme sel suvel kummaliselt paiksed olnud ja Viitnalt ainult mõned korrad Põlvasse põiganud? On, mis on, september saabub ootamatult ning teadmine, et juba mõne päeva pärast peab lapse lasteaeda viima ja ise linna kolima, ei vaimusta sugugi. Pealegi, isegi pika suve järel, ei suuda ma sügisesse heldimusega suhtuda. Pushkin Pushkiniks, lehesadu ja kuldsed puuvõrad ... tegelikult pole see ikkagi muu kui piinav eelmäng kuid kestvale külmale ja niiskele ligalögale, mida miskipärast talveks kutsutakse.

Ahjaa, head taasiseseisvumispäeva!

Mis miskipärast seostub mul kohe sellega, et meie president on viimasel ajal Twitteris nii aktiivne, et mul tekib kahtlus, kas tema kontot mitte mõni nõunik ei halda. Isegi Kim Kardashiani Instagrammis pole nii palju postitusi per tund kui @IlvesToomas säutsuda jaksab. Less might really be more in this case ...

Machete tappis Risttuule

Üritasin ka vaadata paljukiidetud filmi "Risttuules". Justnimelt üritasin, sest vaatamata katsest olla avatud ja huvituda, ei suutnud see ... okei, öelgem ta kohta hetkel ikka film ... mind esimese 10 minutiga küll kuidagi käima tõmmata. Andsin talle armust veel 10, aga ei midagi. Kui on igav, siis on igav - isegi kui teemaks küüditamine, mis peaks ju iga eestlase plaksust ekraani külge liimima.
Ma ei ole üldse eriline süngete-õudsete-elame-siin-halli-pilve-all filmide austaja. Mitte et ma neid üldse ei vaataks, vaatan küll. Aga ainult väga valitud asju. Leian, et asjatult ja suure kunsti nimel end pidevalt masendada lasta (mida võib ka "mõtlema panemiseks" või muuks sügavmõtteliseks BS-ks kutsuda) pole mõtet.
Küüditamise teema ja Eesti kurb ajalugu üleüldse võiks muidugi olla meie filmitegijate leib ja või. Aga mina paluks seda oluliselt atraktiivsema sisu ja vormiga. Mitte et stedicamiga tummalt seisvate inimeste ümber tuiutamine omamoodi huvitav poleks olnud, aga just nimelt ainult tehnilisest vaatenurgast see mind paeluski. Sisu - niipaljukest kui seda selle 20 minuti jooksul oli - jäi kurvalt üheülbaliseks. Küüditamine oli raju ja karm ja traagiline - yeah, I get it, let's move on.

Elioni videolaenutusest vaatasin Rodriguese järjekat "Machete Kills". See tõmbas küll kohe tuurid üles ja pulsi pekslema, rääkimata naerulihaste pidevast kasutusest. Tundus, nagu oleks RR teinud selle filmi ainult montaazhitrikkide pärast. Aga vahet pole, väga meeleolukalt kukkus välja.

"Machete don't tweet"