The Sun Symphonics ... pidulik vs piinlik

Käisime eile Tiinaga Nokias The Sun Symphonics kontserdil.
Muusikaliselt ei pidanud pettuma, küll oleks oodanud sedasorti ürituselt veidigi rohkem väljapeetust. Head nalja oskavad laval teha vähesed ning kahjuks Tanel Padar nende hulka ei kuulu. Sestap oleks võinud lihtsalt muusikat teha ja kogu ülejäänud lollitamisele kindlalt kriipsu peale tõmmata. Sellised neljateistaastaste naljad tundusid ikka eriti kohatud ning pidev teistele bändiliikmetele suunatud veiderdamine muutus lausa piinlikuks. Padaril on veel palju õppida, kuidas laval lihtsalt olla, publikuga suhelda ka kontserdisaalis, mitte ainult hämuses ööklubis.
Laulab Padar õnneks nagu noor jumal ning paljudele pinnuks silmas olnud bändiliikmete riietus mind antud kontekstis isegi ei häirinud. Ja ega see midagi päästnud ka poleks. IQd vaid ülikonda selga tõmmates ei tõsta.

Sänk juu zis is naiss

See on muidugi ainult minu (pseudo)probleem, aga mind panevad imestama need saatejuhid-reporterid, kes üsna tihedalt ingliskeelseid intervjuusid tehes ei vaevugi oma häälduse kallal vaeva nägema. Minu meelest ei ole see puu-inglise keel küll asi, mille üle nädalast nädalasse uhke olla ...  Ja mõned keeletunnid ei tohiks ka kedagi hoobilt vaeseks teha.

I miss the old times

Vaatan "Vabariigi kodanikke". Õigemini, üritan vaadata ja kuidagimoodi jutujärjel sabas tilpneda. Teema on aktuaalne, rääkijad ka enam-vähem ning hariv tunnike kuluks ära küll. Aga ma lihtsalt ei suuda! See täiesti suvaline pildiga vilksutamine ja Rait Maruste pidev ninapooride eksponeerimine ajab mind täiesti hulluks. Kui see kõik toimuks ehk kolm korda aeglasemalt ning jälgiks minimaalseltki jutu mõtet ja loogikat, siis oleks talutav (sans Maruste ninapoorid loomulikult), kuid praegu nõuab ikka meeletut pingutust, et veidigi kuulata.
Soovitan vaadata rohkem soome telekanalite analoogseid saateid, mis on režiiliselt ülimalt läbimõeldud ja maitsekad. Kui inimene räägib, siis ta räägib. Ilma väga mõjuva põhjuseta ei näidata samal ajal mõne teise saatekülalise selga.
Uhh, sain end jälle välja elada ...