Linnuke kirjas

Et kas ma olen silmakirjalik, kui ei taha näha Evelin Ilvest isadepäeva pidulikul kontserdil Aasta Isale aumärki rinda kinnitamas?
Ühelt poolt jah. Sest naisena (või mis naisena, lihtsalt emotsionaalse ja vastandamisse mitteuskuva inimesena) ma võin ju tema käitumist mõista. Ma ei pea silmas märgikinnitamise aktsiooni, vaid ikka seda KissGate'i. Kes meist poleks olnud olukorras, kus on kõigest ükskõik, kus iseenast tajud ainult mingi probleemidepuntrana üksikuna universumis tiirutamas. Kus mõni hullumeelne hetk kellegagi - kellega iganes - aitab kasvõi korrakski jälle jalgu maha saada. Iga pealt kolmekümnene võiks sellest aru saada.
Teiselt poolt aga ... no ega ikka ei ole nii, et troonid patroonina kõrgustes ning etendad sulle määratud  rolli vaid siis, kui sobib. Ning sülitad Solarise keskuse katuseterrassilt pähe kõigile, kes selle rolli reeglitepärase mängimise eest maksnud on.
Nii et jah, pigem ma ei tahaks teda pereväärtuste ülistamisele pühendatud üritusele linnukest kirja saama. Ei tahaks näha ka tema abikaasat, kes iseenda rumaluse ja arrogantsi või nõunike kehva töö tulemusena käitus kogu selles loos nagu auguliseks hõõrutud jalamatt. Ja ausalt öeldes, ei tahtnud ma pärast Siiri Oviiri kõnet, et selline (oi kui ülla eesmärgiga) üritus üldse toimunud oleks. Lapsed laulsid oma hinged laiali, aga kõnepuldist targutati selle üle, et väljaspool ametlikku abielu sündivaid lapsi on ikka liiga palju.
I hate this sh!t, I do.

@IsaLapsegaKodus

Tõsiselt. Selline kasutaja on @twitteris.
Ainult mees saab selle peale tulla, et ennast määratleda lapsega kodusolemise kaudu. Mitte et mul midagi selle vastu oleks, vastupidi. Kui see on huumoriga tehtud konto (okei, okei, ha-ha-ha) ja sissekanded peaksid näitama lapsega kodus oleva isa humoorikat argipäeva (sain aru, ha-ha-ha veelkord), siis hea küll. Sest lapsed ja nende kasvatamine ongi ju suur huumor. Mille mõistmiseks emadel kahjuks ajast ning kasutusel olevast ajumahust puudu jääb.
Kahju ainult, et see kodanik oma eksistentsi kirevamatest hetkedest väga palju teada ei anna. Võiks. Siis ehk julgeks rohkem isasid lapsega koju jääda. Isegi ilma seda ilmale kuulutamata.

From @instagram to reality

I am a big fan of instagram.
I can literally (I hate that word, but I can't help myself) spend hours looking at photos from total strangers. I find it really fascinating, peeking into someone's life, getting a glimpse of someone else's reality or dreams. A compilation of photos can say so much about a person. I tend to erase some of my posts from time to time, because I feel like they don't represent the real me.
Loosing your identity while being active on the social media happens sooner than one can expect. Or maybe it's just me and my split-personality issues. I truly think it should be wiser for someone like me to stay off social media all together. Which obviously is not going to happen anytime soon ... Is my fixation with certain forms of online self-exposure connected to my poor social skills in real life? Maybe.
I follow a lot of celebrity accounts both on @instagram and @twitter . I tend to follow the ones which have real people behind them although I should probably not count too much on the aspect of "real". But I have to praise my deductive online observation skills - I have managed to figure out a handful of people who really post their mind. And that is really worth the trouble of going through tons of junk.
.....
I got a bit lost with my thoughts as usual.
To be continued.

Time is a flat circle

Pealkirja järgi tunduks loogiline, et järgnev jutt on seotud sarjaga "True Detective". Vale puha, lihtsalt meenus see tsitaat ning et meelest maha ei läheks, siis panin (peal)kirja.
Aga sarjadest rääkides on mu elu hetkel jälle nagu lilleõis, sest nii "Revenge", "Scandal" kui "Nashville" on täies hoos, lisaks "Madam Secretary" ning ETV2 hakkas eilsest näitama "House of Cardsi". Viimast olen muidugi juba näinud, aga nii head asja pole liiast ka üle vaadata. Alustasin (oh, miks küll) ka "Sons of Anarchy" maratoniga ja ikka korralikult: esimesest hooajast ja esimesest osast peale. Kahe nädalaga olen läbi töötanud kolm hooaega ja nõustun Kevin Spaceyga - seriaale on hea järjest vaadata. Mul kaob telekast sarju vaadates tihtipeale juba hooaja alguses huvi ära, sest kui tegelased pole veel tuttavaks saanud ja süžeeliinid ähmased, on jube raske nädal aega kõike meeles pidada ja sama emotsiooniga edasi vaadata.
"Sons ..." on üle pika aja üks asi, mis mulle tõeliselt meeldib. Esiteks on seal päris inimesed. Selles mõttes, et tegelased ei jagune headeks ja halbadeks. Ja ei ole ka nii, et peategelane on ikka "põhimõtteliselt ainult hea ja õiglane ning teeb halbu asju ainult sellepärast, et ta on selleks sunnitud" Oo ei! Peategelane suskab noaga ja kõmmutab revolvriga teinekord ka lihtsalt vihast ja kättemaksuhimust. Minu meelest on väga ok ka see, et tegelased ei kõnni ringi ideaalse meigi ja maniküüritud küüntega, kammitud juustest ja puhastest teksadest rääkimata.
Mulle meeldib, et Kurt Sutter ajab oma rida, teeb sellist sarja nagu ta tahab ja täpselt selliste tegelastega nagu ta tahab. Ja juhtuvad just need sündmused ja surma saavad ka need, keda tahaks viimase osa lõpuski elusana näha.
Ja soundtrack on puhas kuld. Puhas. Kuld.
Ühesõnaga, I'm hooked. (Kolme sõnaga, aga who cares)