Aarrrrrgh!

Midagi ei jõua! Midagi ei tule välja! Ükski riideese ei sobi! Juuksed ei hoia! Meik läheb laiali! Isegi Steven Seagali film ajab nutma ...
Ma kohe vihkan neid perioode, kui kõik üht või teistpidi kiivas on ning ükskõik, mida ma olukorra sirgestamiseks teha üritan, ei toimi. Õnneks ma tean, et see läheb üle ning rõõmus meel tuleb peagi tagasi, aga praegu tahaks iseendal nina peast hammustada. Tööle tagasiminekuks ikka suurepärane ajastus, sest ega enne esimest sügishooaja eetrinädalat pole ka teles midagi rahulikku. Mind häirib, et olen pooleteise aastaga ikka päris palju ära unustanud ning monteerimine võtab oluliselt rohkem aega kui peaks. Ma pole tehnikas küll kõige tuhmim pirn, aga kuna nii mõnedki asjad on vahepeal muutnud, siis võtab üsna kõhedaks. Ei taha ju kogu aeg teisi ka tülitada ja lolli blondi mängida.
Õnneks on kergejõustiku MM ja telekast on võimalik suures koguses spordiülekandeid vaadata. Need on mulle alati teraapiliselt mõjunud.