(e)STONER

Ma põrkasin uue Eesti brändiga kokku üleeile hommikul, kui messengeris vilkusid töökaaslaste imestunud kirjaread teemal, et mis küll selle Terevisiooni FB cover shotiga juhtunud on? Klikkasin ka kiiresti õigesse kohta ja mis ma nägin - Terevisiooni FB lehe päisesse oli ilmunud mingite veidrate tuhmi värvi plötakate ja naljaka fondiga kirjas pilt. Esmamulje oli ... kole. Teine mulje oli, et see sarnaneb natuke Eesti Laulu pilvedega ja pisut ESC2002 logoga. Ilumeelt need viimased seosed ei veennud ja tuli edasi uurida. Nii jõudsingi uue Eesti brändi kontseptsioonini ja selle palju kära tekitanud rohelise plätakani.

"See ei ole Eesti märk", jäi kõlama lause EAS turundusinimeste suust. "See on tööriist"

Okei, tööriist, siis tööriist. Silme ette tuli jälle Terevisiooni uus cover shot ja tööriist tundus endiselt väheveenev. Ei aidanud ka see, et sotsiaalmeedias plätakas kiiresti "oksendavaks siiliks" ristiti. Kas on võimalik seda veel kuidagi teistmoodi näha?

Lugesin kontseptsiooni veelkord läbi. Eesmärgid, vajadused. Kõik kõlab nagu õigesti, aga tulemus tundub endiselt imelik. Roheline plönn on roheline plönn. Vabandust, rahn. Rahn. Ja et kott, millel see peesitas kandis silti "Made in India" ei teinud asja paremaks.

Olen kaugel sellest, et kogu projekti hukka mõista. Inimesed peavad millegagi tegelema. Ega ma ise ka igapäevaselt just kosmoserakette ei ehita. 

"Eesti märk" on väga hoomamatu asi. Meil kõigil on oma ettekujutus Eestist ja sellest, kuidas see peaks või võiks visuaalselt väljenduda. On vaja väga nutikat ideed, mis meist enamikku liidaks, mitte ei lahutaks. Peter Kentie EST-idee on kahtlemata midagi sellist. Miks me selle esialgu täiesti maha trampisime? Et rohelise plönniga ägedamad olla? Naah ....

Heights

I had to climb to the top of a church tower today. Well, at least that's how it seemed to me. In reality it was just half a tower, but who is measuring when your legs are shaking and head is spinning. I am not a fan of heights, especially when the stairs that lead to the tower where probably built .... a long time ago. The lady who showed me the beginning of the stairs said that it might be dirty and dusty along the way. That was the least of my problems considering the amount of time I spent trying to figure out wether it is a wise move to step on something that looks older than the universe. But I can be proud of myself because I did climb these stairs and I did look out of the window at the top. As it came out it was totally unnecessary because the window was too narrow to get a good look at the square (I was looking for a camera spot. If you are wondering why I was there in the first place). And as I also realized (after climbing to the tower, of course) there were probably at least five cameramen who could have saved me from that experience and told me that it was not the spot I needed. And if I think of it now - I could have figured it out myself just looking at the windows from the ground ...

photo by Ilya Flickr/Wikimedia Commons

New horizons

I decided to pick up photography again. I found some photos from my old computer and I have to say they were not that bad. And watching them reminded me of all the good emotions I used to go through while being out with my camera. My old proper camera (Canon) is broken and unfortunately it would cost ridiculously too much to repair it so I have to get a new one. All I have right now is a Nikon Coolpix which can produce surprisingly good pictures, but of course it is not enough for more serious work.
As I have birthday coming up soon I will try to get my loved ones to participate in my purchase, how clever is that? I will probably stick with Nikon and take advantage of their free photography course.
It surprises me how few (reliable) photography courses there are in Tallinn. And of course the ones that classify have the most ridiculous schedules, but I try to find smth. that I can attend. Meanwhile there are some online courses and free materials in the net.
Am I crazy or am I crazy? We'll see.

Elus on tähtsamatki teha, kas pole?

Eelmise postituse peale kontakteerus minuga üks ei-mäleta-kust-ma-teda-tunnen tuttav ja küsis, kas ma ei võiks uurida ka teisi Katrin Lusti lugusid staaride kohta. No et kas vastavad tõele. Kui ma olin tükk aega lõbustatult itsitanud - ikka on meelitav, kui sind lausa detektiiviks nimetatakse - pidin kahjuks tuttavat kurvastama ja "huvitavast ettepanekust" keelduma. Nimelt ei huvita mind karvavõrdki, kas nimetatud ajakirjanik on või ei ole kõikide nende kuulsustega kohtunud ning mismoodi tema artiklid sündinud on. Nagu ma ka mainisin, huvitusin konkreetsest loost ainult tänu sellele, et tegemist oli ühe minu lemmikfilmiga ja lemmiknäitlejatega, kelle kohta olin juba varasemalt nii palju lugenud, et Katrini väited tekitasid üsna suure ebakõla minu mälus talletunuga .

Ma ei näe põhjust, miks peaks üks ennast ajakirjanikuks nimetav inimene nädalate kaupa meediasse lausvalet paiskama. Kes seda üldse teha viitsiks? Ma usun, et Katrin liigub Londonis elades erinevates seltskondades ning kindlasti on Londoni-suguses suurlinnas kuulsustega kohtuda oluliselt lihtsam kui Tallinnas. Ja kuigi nii mõnedki tema lugudes-blogis esitatud faktid on teinekord mindki kulmu kergitama pannud, ei arva ma, et ta kõik sajaprotsendiliselt välja mõtleb. Teinekord lihtsalt ei anna reaalne situatsioon nii magusat lugu kätte kui vaja oleks ning siis tulebki paar mahlasemat pala juurde luuletada. Selle tõdemusega tõmban omalt poolt Katrin Lusti teemale joone alla, soovin talle edu ning loen mõnikord ajaviiteks tema Londoni Lusti Blogi ka. Ja soovitan teistelgi kollast meediat mitte nii tõsiselt võtta.

P.S. Kirjeldades oma raamatus 2005aasta BAFTA galat, suutis Katrin mind küll muigama panna. Nimelt kirjutas ta, kuidas Leonardo DiCaprio osalenud galale järgnenud õhtusöögil koos oma vanaema ja ema-isaga. "Nemad tundsin ma ära näo järgi, nii sarnased olid nad oma pojaga olekult ja välimuselt" kirjutab Katrin. Mnjah. Esiteks on DiCaprio vanemad Irmelin ja George juba aastakümneid lahutatud (see juhtus peaaegu kohe pärast poja sündi) ning kuigi DiCaprio isaga tihedalt suhtleb, ei chilli nad kolmekesi (+ vanaema) mööda auhinnagalasid. Vastasel juhul leiduks selle kohta kuskil vähemalt üksainuski udune pilt. Teiseks ei ole George kindlasti oma pojaga "nii sarnane".
Tõsi, nii Dicaprio ema kui vanaema Helene Indenbirken (kes kahjuks suri 2008ndal aastal) on teda saatnud mitmel esilinastusel ja muudelgi üritustel, nii et pole võimatu, et nad ka BAFTAl kohal olid. Ühtegi pilti selle kohta mul igatahes leida pole õnnestunud.

George DiCaprio, father of actor Leonardo DiCaprio, accepts a Special Achievement Award in Entertainment on his son's behalf at the National Italian American Foundation's 33rd Anniversary Awards Gala on October 18, 2008 in Washington, DC. Photo by daylife.com

Actor Leonardo DiCaprio with his mother Irmelin attends the Annual Cinema For Peace Gala during day five of the 60th Berlin International Film Festival at the Konzerthaus am Gendarmenmarkt on February 15, 2010 in Berlin, Germany.Photo by Andreas Rentz/Getty Images Europe

Irmelin DiCaprio ja Helene Indenbirken "Vereteemandi" esilinastusel Madridis.
January 25, 2007 - Photo by Carlos Alvarez/Getty Images Entertainment

Seks, valed ja eneseusk ... make your pick

Kui arvaksin, et mul on nii äge elu, et sellest tasuks kogu eesti rahvale kirjutada, siis tunduks mulle "Minu äge elu" ka oluliselt sobilikuma pealkirjana kui "Seks, valed ja eneseusk". Teisalt tagavad need kolm sõna otsingumootorites ilmselt suurema vastukaja ning ehk ka reaalse müügiedu.
Katrin Lust-Buchanani raamatulaadse teose lugesin läbi enam-vähem tunniga. Hoolimata mu kohatisest huvist klatši ja kõmu vastu, läheb vaja siiski märksa teravama sulega autorit, et ma vaevuksin põhjalikumalt süvenema. Selles raamatus - for the lack of a better word - leidsin ma tegelikult ainult ühe huvitava loo. See puudutas filmi "The Holiday", kus Katrin olevat töötanud nädalaid Cameron Diazi kehadublandina.

"The Holiday" on üks minu lemmikuid romantiliste komöödiate seas (eelkõige tänu Kate Winsletile ja Cameron Diazile). Ning minu üks kiikse on oma lemmikfilmide ja näitlejate kohta netist täiesti haiglase visadusega erinevat informatsiooni otsida. Teate ju küll, kuidas võib netis surfates ühe uuetele ja uutele linkidele vajutades esialgsest teemast ei-tea-kuhu kalduda. Ning kuigi üsna palju sellest infost teenib vaid meeleahutuslikku eesmärki, jätab mu veider aju vahel meelde täitsa tähtsusetuid fakte.

Miskipärast tundus Katrini lugu (mida kajastas ka meie ajakirjandus - 1, 2, 3) endast kui Cameron Diazi kehadublandist (body double) nati kahtlane. Täpsemalt sellises mahus, nagu tema kirjutas - viis nädalat ja peaaegu kõik välisvõtted. Esiteks seepärast, et ma ei olnud ise kuskilt sellist fakti leidnud. Aga noh, see pole ju tegelikult mingi näitaja. Otsisin välja mitmeid lehekülgi "The Holiday" full cast & crew kohta (näiteks siin ja siin ), kuid Katrini nime ei hüpanud kuskilt esile. Tõepoolest - kui staaridel on nii stand-inid kui body-doubled, siis esimesed märgitakse tiitrites ära ja teised enamasti mitte. Paarkümmend aastat tagasi tehti katse kehadublantide tööd rohkem väärtustada ja nende nimed ka tiitritesse saada, kuid see ei läinud läbi. Ja tihtipeale ei taha nii näitlejad kui nende kehadublandid, et see informatsioon tiitrites oleks.
Cameron Diazi stand-in selles filmis oli Madison R. Wells, kes on Cameroni stand-in olnud ka filmides "My Sister's Keeper", "In Her Shoes", "Charlie's Angels: Full Throttle". Diazi body-double'i tööd tegi aga Katie-Jane Cooper, keda tõepoolest ei ole lõputiitrites mainitud. Kuid siiski on Cooperi kehadublandiks olemise kohta filmis "The Holiday" üsna mitu viidet. Näiteks siin ja siin.

IMDb "The Holiday" trivia sektsioonist leidsin sellise infokillu - In the Special Features, Cameron Diaz claims this movie is her most physical due to all the running she had to do - mis seab omakorda kahtluse alla Katrini väite, et kõikides jooksu- ja kohvrivedamise stseenides on tema, mitte Cameron. Ka režissöör Nancy Meyers kiidab Rob Carnevalele antud intervjuus Cameroni just kohvrivedamise stseenis - But she’s also extraordinarily gifted as a physical comedian. I can’t think of other women that I think are that funny, that can do that kind of stuff such as slipping and sliding on the ice. We initially brought in a stuntwoman because it was the first day of shooting and we didn’t want Cameron breaking her leg, but as we were watching Cameron asked: “Do you mind if I try it?” She did it in one or two takes.
Stuntwoman, keda selles lõigus mainitakse, on lõputiitrites märgitud Nina Armstrong, kes on Cameroniga töötanud ka filmides "The Gangs of New York"ja "Charlie's Angels".

Katrin paigutab enda tööaja alguse filmi juures märtsi keskele ja väidab, et võtted Inglismaal olevat kestnud lausa aprilli keskpaigani.
Hello! veebist leidsin selle uudise, mille kohaselt filmiti Cameroni kohvritega lumes sumpamise stseeni veebruari alguses. Ka see blogipostitus annab Shere's toimunud võtete üheks kuupäevaks 11. veebruari.
Lisaks kinnitavad mitmed allikad, nt. Cinemareview, et - Production on The Holiday began in Los Angeles, then moved to England for a month before completing filming back in L.A. Ehk et Inglismaal filmiti kokku vaid kuu aega. 
Ilmselt filmiti ilma Cameronita kaadreid pärast juurde, sest tihtipeale 2nd unit filmib osa materjali hiljem ja kasutab sealjuures just dublante. Raamatus ära toodud "Second unit call sheet" Katrini nimega ja kuupäevaga 15. märts seda ka kinnitab. Seesama koopia lükkab aga ümber Katrini väited mitmenädalasest filmimisperioodist, kuna tähelepanelikult lugedes saab aru, et juba ühel päeval filmiti kolmes locationis. Samuti ei saanud Katrin 2nd unitiga filmides mingil juhul kohtuda režissöör Nancy Meyersiga (isegi Katrini call sheeti koopial on kirjas 2nd uniti režissöörina Bruce Block) ega olla "viis nädalat ninapidi koos" Cameron Diaziga, sest kogu second uniti mõte ongi selles, et staaride võtteperiood oleks võimalikult kompaktne ja lühike (first unit).

Nancy Meyers, directing Kate Winslet in The Holiday

(Photo Credit: Columbia Pictures Industries, Inc.)

Ja veel - Katrin väidab raamatus, et kohtus võtete jooksul Kate Winsletiga (mainib, kuidas tolle abikaasa koos lastega Kate'i iga päev pärast võtte lõppu koju sõidutas), mis ei olnud võimalik ainuüksi seetõttu, et Cameron Diazi tegelaskuju Amanda ja Kate Winsleti tegelaskuju Iris jagavad ühist stseeni ainult filmi lõpus aastavahetuspeol ning see filmiti Californias. Nagu peaaegu kõik interior stseenid k.a. need, mis filmis toimuvad Irise kodus Inglismaal. Ehk et ajal, kui filmiti Cameron Diazi kehadublanti vajavaid stseene, ei olnud Kate Winsletil kindlasti põhjust võtteplatsil (ja üldse Inglismaal) ringi kolada.

Vot selline Sherlock võin ma aeg-ajalt olla. Isegi imestan.
Tegelikult ikkagi loodan, et Katrini jutul on tõepõhi all, sest mulle meeldiks kui mõni eestlane oleks minu ühe lemmikfilmiga seotud. Hoolimata sellest, et Katrini nimi selle filmiga seoses kuskil mujal peale eesti meedia ei esine, võis ta ju ometigi mõne "sutsaka" seal kehadublandi või extrana teha. Ja kogu loo lihtsalt veidi suuremaks jutustada, kui asi tegelikult väärt oli.