Kui iPodi ja päikeseprille ei oleks leiutatud, siis ilmselt jääks mul pooled poeskäigud ja muidu linnaskäigud tegemata. Mida vanemaks ma saan, seda madalamaks läheb mu taluvuspiir rahvamasside suhtes. Mõnikord inimeste suhtes üleüldse ... See, et ma lähen pooltuttavaid ja peaaegututtavaid nähes üle tänava või raamaturiiulite vahele peitu on minu puhul täitsa tavaline. Kusjuures mul ei ole nende inimeste vastu mitte midagi, nad isegi meeldivad mulle, aga nendega suhtlemiseks (loe: teretamiseks ja paari lause vahetamiseks) ma ennast kokku võtta ei suuda. Ilmselt on tegemist mingit sorti sotsiaalse hälbe või ebaküpsusega, millest ma ei vaevugi end vabastama. Kuigi vist peaks, sest arvestades, et kõik analoogsed protsessid saavad aastatega ainult hoogu juurde, ähvarab mind mullamuti pime ja üksildane elu.
Paradoksaalsel kombel on vähemalt 50 prossa mu tööst seotud suhtlemise, suhtlemise ja veelkord suhtlemisega .... ja selsamal paradoksaalsel kombel saan ma tolle suhtlemisega enam-vähem rahuldavalt hakkama. Segane jutt, aga vahet pole.
Lugesin täna ühte kolumni, kus öeldi väga armsalt, et "Mu abikaasa ajab mugavusest oma juuksed iga paari nädala tagant peaaegu nulli". Mis lillekardinat eest tõmmates tähendab, et abikaasat ähvardab kiilanev pealagi (mida ta üritab - arukalt ju - ülilühida-laheda cut'iga varjata. P.S. mulle üks lähedalseisev isik teeb samamoodi), aga armastav naine mängib välja mugavuse-kaardi. Igavene truudus mehe poolt garanteeritud! Ja sellest juustelõikamisest kirjutati veel pikalt, aga mis point oli, ma enam ei mäletagi ... Ja siis lugesin teist kolumni, kus juba mitmendat-setmendat aastat Eestis elav ja eesti naisega abielus välismaa mees ikka veel imestab moosikeetmise ja seenekorjamise üle. Ei kõla eriti usutavalt, aga ju siis ei tulnud muid mõtteid, millest vajalikud tähemärgid täis kirjutada. Ma vahel ikka mõtlen, et huvitav, kui palju sellise naistelehe kolumnikese eest ka füüri visatakse? Et kas saab natuke klahve klõbistades täiega "Seks ja linn" olla või peab veel päris tööl ka käima?
Ah, ma olen täna üks vinguja. Parem lõpetan.
------------------------------
Tegelikult on täna väga väga kurb päev.
R.I.P. Revo
Let there be Angels by your side and watching over your loved ones!
No comments:
Post a Comment
What do you think?