Öösel enne lendu magan üllatavalt hästi (kuigi lühidalt) ning varahommikuses Tallinna lennujaamas reedab kellaega ainult mu kärisev hääl. Nohu on endiselt kohal ning hoolikalt minuteid lugedes manustan mõned tabletid. Poleks ju eriti meeldiv järgnevad päevad lukus kõrvadega veeta. Ning ka monteerimine võib sellisel juhul üsna raskeks osutuda. Siis ma veel ei aimagi, et töötingimused Eurovisiooni arena pressikeskuses on sellised, et lukus kõrvad oleks pigem õnnistuseks.
Lend läheb sujuvalt, nohurohi mõjub ilmselt ka rahustina, sest tavapärane kohe-kukume-alla paanika jääb saabumata.
Kopenhaagenis on aeg veelgi varajasem ning meile vastu tulnud tütreke (eesti tüdruk, kes Taanis õpib ja Eurovisioonil vabatahtlikuna töötab) saadab meid hotelli. Ühtlasi soovitab lennujaamast alkoholi osta (ei viitsi) ning hoiatab, et Kristiaanias ei tohi filmida (teame, teame).
Hotellis tabab meid ebameeldiv üllatus, sest vabu tube nii vara ei ole, juba Kopenhaagenis kohal olev Eesti delegatsioon on sügavas unes ning meie illusioon kosutavast puhkusest enne töörühmamist saab valusa hoobi. Torssis ja tigedatena otsustame minna hommikusöögilauda ning õnneks meid keegi ei takista. Munapuder, peekon ja kaneelisaiad teevad tuju paremaks.
Tukume fuajee diivanil ning tunni pärast tuleb ka päike välja.
Seda Mart Normeti kehastuses, kellele on puhkus lõunamaadel mõjunud kadestamisväärselt hästi.
Varsti õnnestub meil välja kaubelda kaks tuba ning elu tundub veidi ilusam.
Kell 11 kohtume Eesti delegatsiooniga, et koos võistluspaika sõita.
Olin ju lugenud küll, et kontserdisaal on ehitatud vanasse laevaehitustehasesse kuskil saarel, aga midagi nii radikaalset ei osanud oodatagi. Arena näeb välja nagu suur kuut (selleks seda ka kutsuma hakkame), mis asub keset võsa. Otse meie hotellist sõidab buss sinna 20 minutit, aga seda luksust ei saa me mitte iga päev kasutada. Intrigeeriv igatahes.
Kaua ei jõua omapärase asukoha üle juurelda, sest Tanjal algab proov ning meil on vaja õhtuks Ringvaatele lugu toota. Kaamerad-mikrofonid surisema ja tööle!
Kontserdisaal ja lava on tõesti võimsad, ma ei ole midagi sellist kunagi näinud. Sellest, kuidas Eesti lugu mõjub, ma eriti aru ei saa, sest ümberringi on nii palju huvitavat.
 |
| lava |
Tagasi linna sõidame shuttle-bussiga. Busse on kahte sorti - A ja B - kuid pole võimalik tuvastada, kuhu nad täpselt sõidavad, sest sõiduplaane ja muud infot pole veel üles pandud. Valime ei-mäleta-miks bussi A ja reis algab. See buss sõidab läbi absoluutselt igalt poolt ning kuigi mul pole midagi tasuta linnatuuri vastu, võtavad nälg ja väsimus võimust ning ainus soov on kiiresti oma hotelli jõuda. Pärast pikka üht ja teistpidi keerutamist saabume lõpuks oma hotelli lähistele ning veel mõned tiirud hiljem lubatakse meil ka bussist väljuda. Home, sweet Scandic!
Õhtusöögiks soovitab Vilbre meile hotelli vastas asuvat restorani Sultan, mis on tõepoolest suurepärane koht. Ettekandjad pole eriti entusiastlikud, kuid toit on maitsev ja kesklinna arvestades täiesti mõistliku hinnaga. Rohkemaks meil tol õhtul jõudu ei jätku. Head ööd!
Laupäev, 03.05
Alustame hommikut juba tuttava munapudru, peekoni ja kaneelisaiadega. Reikop testib ka erinevaid juustusid, millest üks on hea ja teine lõhnab nagu kaalikas. Rahvast on murdu, ilmselt on selle põhjuseks möödunud 1. mai ja pikk nädalavahetus. Erinevad keeled, mida kuuleme, annavad märku sellest, et Eurovisioon on majas. Nägupidi kedagi veel ei tunne. See on ka mõistetav, sest esinejad tuunitakse lavaleminekuks nii üles, et Harju keskmisest prillidega tuustist saab tõesti imekaunis printsess ja hommikuse müslikausi taga teda tõesti ära ei tunne ja autogrammi saamiseks pikali ei jookse. Aja jooksul tuvastame, et meie hotellis elavad nii ungarlased, lätlased, soomlased, austerlased, makedoonlased kui prantslased.
Tänane märksõna on "3+1" ehk läheme Reikopi ja Meelisega tegema lugu mõnest Kopenhaageni vaatamisväärsusest. Pusserdame ESC ametlikud kõnekaardid kaasavõtud vanadesse telefonidesse, jagame oma uusi numbreid, soovime Reimole kena hommikupoolikut loomaaias ja asume teele. Paberil tundub plaan suhteliselt kergesti teostatav, kuid esimene tõrge ilmneb juba tellitud autosse istudes, sest meile autojuhiks saabunud tütarlaps ei ole kohalik ning isegi Väikese Merineitsi leidmine osutub parajaks pähkliks. Õnneks on Reimo veel hotellis/netis ning ta saadab meile igaks juhuks kõikide kohtade aadressid. (See tegevus kulutab kõnekaardilt kogu "tasuta" suhtluse limiidi ning edaspidi jätame topelttelefonid hotelli)
Üle vee näeme oma "kuuti" ka pidulikumast küljest ning toodame stände ja katteplaane. Loomulikult ka turistifotosid. Sama kordub Merineitsi juures, kus käib ootamatult suur möll. Ausalt öeldes ei arva ma sellest kivijunnist eriti midagi ning olen nõus libedatel kividel turnima ainult selleks, et Reikopi ständi ajal peegeldajat hoida.
Edasi suundume Kristiaaniasse. Taksotüdruk on vahepeal ka ise kõikide kohtade aadressid hankinud, kuid see ei tähenda, et edasine marsruut lihtsamalt läbitud saaks.
Kristiaanias teeme mõned kiired ständid ja põõsa vahelt ka paar katekat. Ei hakka peksa saamisega riskima ning iga hinna eest kanepipläru pildile ei püüa. Isegi n.ö. väravast on pilt piisavalt huvitav.
Jalgrataste rohkus linnas on muljetavaldav ja kadedakstegev. Iga nurga peal puntrasse pakitud rattad ja suvaliselt seintele-plankudele kleebitud Europarlamendi valimistel kandideerijate plakatid loovad mõnusalt vaba õhkkonna. Arutame omavahel, et Eesti/Tallinn on muutumas liigselt kontrollitud-reglementeeritud steriilseks ja igavaks kohaks. Rohkem lipendavaid plakateid!
Järgmine peatus on maailma kõige parema restorani, NOMA, juures. Enne peatume iga teise lähedalasuva maja kõrval, sest maailma kõige parema restorani leidmine ei ole just lihtne ülesanne. Lõpuks oleme kohal, sisse meid muidugi ei lasta, aga pole hullu. Ka väljast on majakärakas piisavalt huvitav. lisaks on neil ukse kõrval kaks mesitaru, mille juures askeldav mesinik koos oma hoolealustega "kindlustab" meile vähemalt neli head plaani. Mesilinnukesed on kohal ka Reikopi ständi juures, aga kolleeg on vapper ja lõpetab ühe duubliga.Kopenhaageni linnaplaneerijatele tuleb au anda, et kanali äärt ei ole umbselt täis ehitatud ning seetõttu avanevad igalt poolt imekaunid vaated.
Tivolis kaob Reikop mitmekümneks minutiks "läbirääkimiste laua taha" ja naaseb kolme lehekülje allkirjastatud dokumentidega. Kõik ikka selleks, et me paari-kolme karusselli filmida saaks. Neid pabereid ei küsi meilt seespool väravaid küll mitte keegi, aga kokkukortsutatuna transpordin need isegi kohusetundlikult Tallinnasse. Mine sa tea.
Mina pole suur lõbustusparkide fänn ning atraktsioonidest enam paelub mind söögitänav (kõht on juba ammu selgroo küljes kinni), aga püsime kursil ja otsime erinevatest soppidest huvitavaid plaane. Maailma kõige kõrgem kettkarusell mind samuti eriti ei vaimusta, aga kõrgustkartvale inimesene pole ilmselt ka sihtgrupp.
Oleme välja teeninud lõunapausi. Kohtume Raekoja platsil Reimoga, ühtlasi näeme ametlikku Eurovisiooni väravat ja homset avaürituse paika. Ei midagi erilist, aga ehk on asi selles, et pool platsi on ehituseks suletud ning grandioosseid vaateid ei avane.
Lõunatame juba tuttavas Sultanis. Toit on endiselt hea, ettekandja endiselt mitteentusiastlik ning selgub, et suur õlu on tõeliselt suur. Mis muidugi liigitub pigem plusside kui miinuste valdkonda. Ei ole mingit tahtmist uuesti võttele minna, aga kuna 2+1 episoodi on veel tegemata, siis pole pääsu.
Esimene peatus on maailma pikimal jalakäijate tänaval, kus peale Eurovisiooni siltide pole midagi huvitavat. Ka nende loogikast ei saa me aru ning tõmbame kiirelt otsad kokku. Kaneelisaiade leidmine on omaette väljakutse ning esialgu jääme sellele esmapilgul lihtsa ülesandega jänni. Taani kuulsamat kondiitritoodet ei pakuta laupäeva pärastlõunal mitte üheski kohvikus. Lõpuks marsib Reikop hotelli läheduses asuvasse Lidli poodi ning leiab (hoolikalt peidetuna, kusjuures) kaks viimast saiakest. Teostame saiaepisoodi hotelli lobby-baaris.
Paar tundi puhkuseks ning jälle minek. Sedakorda koos Eesti delegatsiooniga klubiõhtule, kus peaksid lauldes ja juteldes vennastuma vennasrahvaste (ja teiste) esindused. Kohal on peale meie ka lätlased, leedulased, ungarlased. Meeleolu on alguses pisut jäik ja kohmetu, kuid õnneks pakutakse piisavas koguses tujutõstjaid. Teeme mõned intervjuud ning otsustame vahepeal tagasi hotelli minna, sest Tanja esinemine on planeeritud alles kella poole üheks öösel. Lisaks lubatakse klubis suitsetada (suitsetajate ja mittesuitsetajate tsooni vahel on mõtteline joon) ning tunnen, kuidas silmad kiiresti kipitama hakkavad. Ja kuna silmi on vaja lähipäevadel rohkem, kui läti bändimehe muljeid või ungari lauja kurba pilku, siis lahkumegi. Seven Elevenist võtame õlled ja suupisted ning teeme hotellitoas mõnusa äraolemise. Reimo ja Meelis suunduvad tagasi klubisse, mina lähen magama.
Hommikul kuulen, et Tanja ja Timo esinemine oli väga hoogne, klubitäis rahvast huilgas ja hüppas ning ürituse võis lugeda kordaläinuks. Selles pole mul mingit kahtlust, sest juba nende kahe päevaga on Tanja end näidanud kõige paremast küljest. Tõepoolest artist suure A tähega. Amazing!
Pühapäev, 04.05
Pärast juba traditsioonilist hommikust kombinatsiooni munapudru-peekon-kaneelisaiad, läheb Reikop kunsti nautima, Meelis linna peale, Reimo lugu kokku panema ja mina materjali sisse võtma.
Lõunatame jälle Sultanis, seekord saame ka väikese meelelahutusprogrammi osaliseks, sest saali ühes otsas tähistab pisemat sorti taani suguselts kas pulmi või matuseid. Reimo teeb meile otsereportaazhi vanavanemate ja lapselapse suhetest, samal ajal kui Reikop annab intervjuud Vikerraadiole.
Päeva teine osa on glamuurne.
Nali.
Täna on Eurovisiooni ametlik avamine, mis tähendab nn. punase vaiba üritust Raekoja ees ja linnapea vastuvõttu delegatsioonidele sama hoone sees. Läheme punase vaiba äärde küll oma arust piisavalt vara, kuid mitte ühtegi vaba kohta, kuhu kaamera panna, me enam ei leia. Esialgne frustratsioon asendub peagi hasardiga. Meelis võtab plaane nii võimatutest kohtadest nagu ta vist kunagi pole teinud. Isegi ühel jalal seistes on tal kaader laitmatu kompaga, fantastiline! Reimo surub mikrofoni peaaegu läbi kellegi kõhu, aga oma soundbite'i same kätte. Me pole ainukesed, kes peavad töötama nagu piletikontrollid täistunni bussis. Rootsi riigitelevisiooni reporter peab kohe-kohe tegema live-lülituse, kuid ka tema ei pääse n.ö. reelingu äärde punasel vaibal kõndijatele ligi. Kohtade pärast käib armutu võitlus, korraks öeldakse inetusi, aga lõpuks on kõik jälle sõbrad. See tähendab, suurte kaameratega grupid on sõbrad ja elavad üheskoos oma ärritust välja online reporterite peale. Veebimeedia pealetung tähendab ka Eurovisioonil seda, et pressi on punase vaiba ääres kordades rohkem kui vanasti, sest iga telefoniga filmija on ühtäkki ajakirjanik. Saabub Reikop, kes asub kohe tootma stände stiilis "Oleme siin sündmuste keerises, kus iga kaadri pärast võideldakse elu eest" ning on täielikult oma sõiduvees. Korraks tundub mulle, et tunde kestnud trügimine tekitab juba hallutsinatsioone, sest üle piirdeaia hüppab Super Hot Cosmos Blues Bandi solist Janno Reim. Kui ta sujuvalt kaamera haarab, saan aru, et tegemist on siiski Hollandi TV operaatoriga. Stiil ja attitude on igatahes sama.
Kauaks ei saa ma "Janno Reimiga" pilke vahetama jääda, sest punasele vaibale on jõudnud üks tänavuse Eurovisiooni saatejuhte Pilou Asbaek, ilmselt ainus selle üritusega seotud inimene, kellest ma sel hetkel tõsiselt vaimustuda suudan. Reikop on käpp ja teeb pilti ning torkab pärast seda härrale veel ka meie mikrofoni nina alla.
Intervjueerime veel islandlasi. Tuleb välja, et tüüp, keda seni parlamendisaadikuks pidanud oleme, ei ole seda mitte. On hoopis üks teine tüüp.
Kuna kõik elavad endiselt meil seljas ja meie elame teistel seljas ning Reikopil on luureinfot, et Raekojas sees on hoopis lahedam ja lisaks pakutakse süüa, siis korjame kodinad kokku ja jätame punase vaiba oma elu elama.
Sees on tõesti mõnusam, kõik artistid kohe käe-jala juures. Võitlen kiusatusega Pilou Asbaeki pintsakust sikutada, aga jätan selle siiski tegemata. Paljuski sellepärast, et tema kõrval seisab teine õhtujuht, Nikolaj Koppel, kes pole ka just papist poiss. Kahjuks lahkuvad nad mõlemad üsna pea, aga see eest siseneb tõelisel lavakõnnakul Filipp Kirkorov. Kõik kogunevad nagu mesilased kohe tema ümber, unustades isegi "habemega naise", kes siiamaani intervjuuderekordit hoidis. Ei jäta meiegi Kirkorovit rahule ja on täiesti uskumatu, kuidas mõjub sõnapaar "Estonskoje televidenije". Kirkorov pööritab meelitatult silmi ning saadab tervitusi Anne Veskile.
Jututame kõiki vähegi erksamaid tegelasi, laseme armeenia poisil eesti lugu järele teha ning islandi lauljal Tanjaga kleite võrrelda. Tanja särab igas situatsioonis ja iga nurga alt. Temas on see miski, mis kaameratule süttides ka kõik ümberringi särama paneb.
Viimaks tundub, et aitab kah. Lubame endale paar õlut ja sööme kõhud täis. Andres, üks kolmest Eurovisiooni ametlikust fotograafist, jagab huvitavat siseinfot (ei midagi keelatut, lihtsalt tema näeb oma töö tõttu rohkem kui teised), nurgas silmame üht kõhukat hiina härrat. Kas tõesti on huvi Eurovisiooni vastu Hiinas nii suur?
WC-s kohtun Conchitaga ("habemega naine"), kes kohmitseb oma kleidi kallal ja teatab võluvalt naeratades, et nende seelikutega on jube tüütu asju ajada. Ta on niimoodi meetri pealt suheldes veel sharmantsem kui intervjuudes. Olen leidnud uue lemmiku!
Lahkume Raekojast, kus pidu veel kestma jääb, sest mõned on ikka täitsa hoos. Läti naine vehib tantsida nii hoogsalt, et tema juustes olev lill, mis muidu näib olevat kruviga kinnitatud, ähvardab kohe minema lennata. Võtame õuest veel ühed õlled ja suundume hotelli poole. Teel püüab pilku erinevates lipuvärvides veiklev klaasist maja. Meelis paneb kaamera käima: kaks kärbest ühe hoobiga - head plaanid ja ei pea kõndides õlletoobiga vehkima.
Hotellis hakkab Reimo kohe intekaid läbi vaatama, mina võtan materjali sisse ja kobin magama. Äratuse panen kella viieks.
Esmaspäev, 05.05
Vean end vaevaliselt voodist välja ja arvuti taha. Lõpetan laupäeval tehtud lugude katmise, jahmerdan mingi tobeda tiitriga, vaatan läbi eilset punase vaiba materjali. Lõpuks on käes hommikusöögiaeg - munapuder ja kaneelisaiad ootavad! Kuna tundub, et meie hotellis on kaneelisaiade kontsentratsioon ühe ruutmeetri kohta kõige suurem, siis teeme mõned katteplaanid laupäevasele loole juurde.
Poisid lähevad kuuti (arenale) ja mina jään hotelli monteerima. Mõne tunni pärast, kui proovin loo esimesi minuteid üles laadida, saan aru, et wi-figa on nagu on. Ehk et eriti ei ole. Shuttle-buss arenale peaks väljuma viie mintsa pärast. Pakin ülehelikiirusel asjad ja torman alla. Jooksen peaga kõhtu Timole ja Vilbrele ning smugeldan end hoopis Eesti delegatsiooni bussi peale.
Pressikeskuses on olukord endine - tuul puhub telgipragudest, traktorid kolistavad seina taga ja musa möirgab. Aga muidu pole viga midagi, automaadist saab kohvi ja vett, delegatsioonide alast näppame küpsiseid ja puuvilju.
Monteerin, monteerin, monteerin.
Panen loo üles kahes osas ja vaene Andres peab minu soperdustega Tallinnas ilmselt suurt vaeva nägema. Aga lugu jõuab eetrisse ja kõik on õnnelikud.
Poisid läehvad uurima kas, kust ja kuhu sõidab lubatud shuttle-boat, et sellest homse Ringvaate loo juurde väike episood teha. Mängin mõttega minna saali vaatama õhtust proovi, kuid loobun sellest. Pealegi, Reikop lahkub homme hommikul ning otsustame hotelli lobby-baaris väikese lahkumisõhtu teha. Pakin tehnika kokku ja lähen shuttle-bussi ootama. Kohtun paari kohaliku põõsa-inimesega, kes küsivad pileteid üritusele ning olen tunnistajaks Vera Serdutshka uhkele saabumisele. Kõigest tund aega bussis koos kohustuslike lisatiirudega ja olengi kodus.
Reikopi ja Reimoga jätkub juttu kauemaks ning alkoholi ja uneaja kuritarvitamisest päästab meid mingi erakanali operaator, kes koos Eesti delegatsiooniga proovist saabudes meid miskipärast filmima hakkab. No thanks!
Teisipäev, 06.05 poolfinaali päev
Igahommikust munaputru manustades ei ole küll mingit erilist tunnet. Et tähtis päev või nii. Pigem rõõm pisut vabamast hommikust, mis võimaldab korraks mänguasjapoodi minna ja lapsukestele "Emme, mis sa tõid?" asjad hankida.
Lõunaks sõidame arenale. Mina hakkan monteerima tänase päeva lugu, Reimo hoiab toimuval silma peal. Peagi saabub ka Eesti delegatsioon ja hakkab valmistuma viimaseks prooviks. Teeme Tanjaga n+1 intervjuud.
Saan õhtuse Ringvaate loo valmis ja üles laetud, kõrvulukustav muusika ja selga puhuv tuul ei morjenda enam üldse. Pressikeskuses töötav seltskond hakkab vaikselt omaks saama. Kuna poolfinaalini on veel aega ja vahepeal linna sõita pole mõtet, sobitangi uusi tutvusi.
Lõpuks on aeg kaamerad garderoobide juurde valmis seada, Eesti delegatsioonilt viimaseid lausejuppe püüda ja Tanja koos kaaskonnaga lavale saata.
