Armastan Eestit. Ma vähemalt arvan, et armastan. Olen ju siin sündinud ja kasvanud, eestlase DNAd on minus protsentuaalselt kõige rohkem ja kui keegi mu välismaa sõpradest hakkab "Estonians are so slow" nalja tegema, siis üritan ikka vastu tervameelitseda.
Samas ei tunne ma eriti midagi kui laulupeo teleülekandest veekalkvel silmadega inimesi Mu isamaad laulmas vaatan. Tõenäoliselt olen üks vähestest, keda Tõde ja Õigus (nii film kui raamat) haigutama ajas. Seda ei julge muidugi kõva häälega välja öelda. Ja pole vajagi.
Kas selleks, et midagi armastada, peab oskama seda kollektiivselt teha?
Eilne EV100 lõpuüritus jättis mind küll täiesti ükskõikseks. Saan aru, et suur hulk inimesi on suure hulga tööd ära teinud, aga koorilaul kõlab telekast endiselt sama igavalt. Olgu ta mässitud kõlavate kõnede isamaalisse rüüsse. Ja 10 minutit Mutionu ei tohiks isegi lasteaia lõpupeol esitada.
Samas - mis alternatiivi ma ise välja pakuksin? Tõenäoliselt midagi veelgi igavamat ja pseudopidulikku, kui keegi peaks mingil hullumeelsushoos mulle sellise ülesande andma.
