Mul on päris palju kiikse (kellel ei oleks). Enamikku nendest varjan ma kiivalt avalikkuse eest (kes seda ei teeks) ja kõige veidramaid ei jaga ka kõige paremate sõprade ega koduloomadega. Koduloomi mul tegelikult ei ole, nii et see viimane väide jääb siinkohal poolikuks.
Näiteks käin ma suurema osa ajast täiesti suvaliselt riides. Stiilis "ketsid ja dressipluus", parematel päevadel ehk teksad ja pintsak või midagi muud Harju keskmist. Samas võin ma vabalt ette vuristada, millised on valitsevad trendid sügise jalatsimoes, kelle kollektsioon tekitas suurimat furoori viimasel Londoni moenädalal või mida peaks kindlasti tähele panema järgmise kevade must have kleitide juures. Tavaline pilt minust ühistranspordis on eelpoolmainitud dressipluusis pussakas kuulamas iPodist Kings of Leoni, Oomph!i või Asian Dub Foundationit ning lugemas .... Kafkat? Salingeri? Murakamit? Vale! Hoopis viimast Vogue'i (pigem UK) või Elle'i (pigem US).
Toidupoes asju kotti ladudes ei sorteeri ma neid mitte raskuse, kuju või läheb-katki-loksub-puruneb põhimõttel, vaid grupeerin värvide ja mustrite kaupa. Väga ebaratsionaalne ja ajamahukas, aga väga lõbus.
No comments:
Post a Comment
What do you think?