What Not To Wear

Ei, seekord - üllatus, üllatus - ei kirjutagi ma sama nimega USA telesarjast, kus Stacy ja see tüüp, kellel on mingi presidendiga sama nimi, viskavad saates osalejate riidekapid (ja nende sisud) pikema jututa prügikasti. Ja siis ostavad neile uued riided, teevad uue soengu ja meigi ja lennutavad ekstaatiliselt kiljuva perekonna rüppe tagasi.

Kuigi ega minu jutt Stacy ja presidendinimega tüübi omast palju ei erinegi. Lüües lahti tänase Eesti Ekspressi jäi mu pilk kohe kinni Reformierakonna juhatuse valimistest kirjutatud loo juures oleva foto külge.
Reformierakonna uue juhatuse paraadpildil poseerivad esireas viis daami, kellest kahe rõivavalik tekitab küll äärmist hämmeldust. Üks neist on kahtlemata tark noor naine, kes oskab endast muljet jätta ning seetõttu erinevatel valimistel rohkelt hääli koguda, kuid sellel fotol näib ta kui eksinud amish rikaste koduperenaiste suvisel aiapeol. Kui mitte liiga hea moetajuga inimene proovib komplekti kokkupanekul lähtuda "toon toonis"põhimõttest on tulemuseks .... see amish, kes küll sobib dekoratsiooniks kohale veeretatud õlepallidega, kuid kindlasti mitte oma intellektuaalse kuvandiga.
Teine proua ei üllata ei värvivaliku ega ka kaubamärgiks (miks küll, aga see selleks) kujunenud sallikese-prossi komboga, küll üllatavad tema veidrad heledad kesäpüksid. Mäletate, kui 90ndate alguses Soomest riideid õnnestus saada? Kesäpüksid olid alati kohal. Kuskohast tuleb ühel 40+ proual üleüldse mõte, et ainult spagettkõhna supermodelli seljas kaunina näivad asjandused jalga tõmmata?
Ženja Fokin, lenda peale! Kiiresti!

Bands to listen to while high

Ei, ma pole pilves. Ilm on pilvine, aga mina mitte.
Pealkiri on tingitud armsa Google otsingumootori äsjasest soovitusest, kui otsisin 2013. aastal esilekerkinud kuulamist väärt bände. Teine valik oli "Bands to listen to before you die".
Leidsin kaks bändi, mis mulle täitsa meeldisid.

Esimene on "Moving Mountains".

Bändi nimi on muidugi tobe, aga mis me ikka meest nime ja mütsi järgi hindame. Enne kui nad maailmakuulsaks saavad, tasuks nimi ära vahetada. Kasvõi osa sellest. "Moving Muppets", anyone?

Teine on "Wooly & the Mammoth" ja ka selle bändi nimi mulle loomulikult ei meeldi. "Loomulikult"sellepärast, et ma olen üks neist kahest inimesest, kellele ei meeldi bändinimed nagu "Ewert and the Two Dragons" ja "Mike and the Mechanics".
Lugu seevastu on täitsa mõnus.



Ja kui need kaks bändi peaks mingil veidral põhjusel ühinema, siis võiks nad end ju kutsuda "Mountain Moving Mammoths", mis omakorda vihjab sellele, et vaene Wooly läheb soolokarjääri tegema.

Mäletate kui Orkut ja MSN ...

... olid nagu kõige kõvemad asjad üleüldse? Kusjuures Orkutist ei olnud praktiliselt ju mingit tolku, aga masse võlus nagu tibu boamadu. Kõige interaktiivsem asi oli sõprade kontodele testimoniale kirjutada ja mingeid suhteliselt algelise lahendusega sõnumeid jätta. Ja MSN ... ärme parem hakka rääkimagi. Kui sa "messengeris" ei olnud, siis elu tormas sinust ikka sajaga mööda nagu Škoda Sapakast.
Ma elasin pidevas identiteedikriisis (loe: ei suutnud teha valikut, kas omada Orkutis profiili ja logida MSN-i sisse või mitte). Ma tahaksin mõelda, et minu geniaalne ettenägelikkus andis juba siis märku, et Orkut on peagi so yesterday ning pole mõtet sellega oma netiCV-d risustada, aga tegelikult käis selline passiivne kogukondlik passimine mulle lihtsalt närvidele. Ja ehk tahtsin natukene esineda ka. Igal juhul liitusin-lahkusin-liitusin uuesti ja lahkusin uuesti vähemalt kümme korda.
MSN oli tiba põnevam. Eriti kui mõni potentsiaalne peika silmapiiril/online oli. Aga peale mõnda mitte nii hästi lõppenud vestlust, veetsin nädalaid offlines ja vihkasin MSN-i kogu südamest.

Ka FB pole mulle alati meeldinud, kuigi pean tunnistama, et praegu, lastega kodus olles, on see mulle täiesti vältimatult asendamatu. Muidu tunneksin end küll kõigest ja kõikidest totaalselt äralõigatuna.

It's about me

Selle (mitte eriti järjekindla) blogi (järjekindlad) lugejad on ilmselt juba aru saanud, et minu peale ei saa loota. Selles mõttes, et midagi püsivat  minult oodata ei ole. Ma olen nagu iga hinna eest abielu vältiv igavene poissmees, kes kannab südames - ja võib-olla ka rahakoti vahel - mälestust mõnest eriti eredast vallutusest ning usub, et tema pidev uueihalus on sarmikuse peamine komponent. Too poissmees on jäägitult truu oma emale ja kahele koerale, võib-olla ka squashipartnerile ja jalkakõrvasele õllele, kuid kõik muu, mis/kes ta elust läbi libiseb, peab olema sama värske kui Apple viimane rakendus.
Minuga on mõneti sama lugu.
Mul on püsivalt tsementeeritud suhted nii mõnegi inimese, filmi, plaadi ja raamatuga. Sellised, mis lähevad aastatega aina paremaks ning mille kadumine tundub loodusseaduste vastane.
Ja siis vaimustun ma igal aastal, igal nädalal ja tihti ka iga päev millestki uuest. Millestki, mis haarab mind korraks nii totaalselt oma haardesse, et kõik muu tundub tühine. Kuigi ka mu vaimustuse objekt võib üsna tihti seista "intelligentsete inimeste" poolt tühiseks peetavale väga lähedal. Või ollagi seda.

Minu supereklektilistest valikutest ükskõik mis eluvaldkonnas saaks kokku panna üleelusuuruse kaleidoskoobi. Ma täiesti siiralt kadestan inimesi, kes suudavad hoida raamaturiiulis ja öökapil ainult Alighierit, Akadeemiat ja Ahmatovat, bookmarksides National Geograficut ja avada iga päev NY Timesi ja Postimehe. You know what I mean? These people have their certain choices and preferences and you don't hear them getting excited about anything outside their "interest zone". I make it sound really harsh, but there are plenty of guys out there being so sure of their likes and dislikes. If they like 70s French cinema, they are not going to buy tickets to see the Machete sequal. Which is called Machete Kills, by the way - gotta love Robert Rodriguez, right? Or if they got smitten by Emerson, Lake & WhatsHisName, you can not convince them to give Justin Timberlake's The 20/20 Experience a try. Which is a brilliant pop-album. Even if you are not so crazy about JT in general.

Well, I am not one of these people. Although I like both Alighieri and Ahmatova, not to mention 70s French cinema. But I also like US reality series and gossip-sites. I could easily go for months without opening any newspaper or start every morning with an hour of BBC News. I get totally mesmerized by Arvo Pärt, but have Bunji Garlin's "Brrt!" on replay for days. The list continues ... and I do get a lot of eye-roll for that.
I could not count the times someone has said "I can't believe you watch/listen/read  t h a t ?!?" Well, I do. And although I do get tired of my constantly changing choices once in a while, I would not have it in any other way.
Maybe I will grow up someday ....

@Revenge S2 finale really delivered

Not until recently I was almost giving up on ABC's Revenge. After a very powerful first season it kind of a fall flat in my eyes when storylines started to blur together and different conspiracy theories emerged in crazy speed and variety.
But I suffered it out and the season finale did not disappoint me. I was maybe hoping to see Victoria more involved with everything, but I guess she deserves a little break after a busy season, right? I definitely did not expect Declan to be crossing over to join Amanda and leave Jack blinded by lost and hate. By the way - where is little Carl when Jack is searching Graysons' house and planning his revenge? No nanny has been introduced and I am seriously worried about that baby. Kidding. He is probably written off productions payroll and returns in S3 as an adult. (Like they do in Bold&Beautiful).

Framing Nolan as Initative ... that must have been the shocker of the hour. Although after seeing the combo of Trusk-Padma-Camera I suspected it will come and bite someone's (Nolan's) ass.

So, I am looking forward to season 3 and I keep my fingers crossed that dead will remain dead. As much as I loved FauxAmanda and Declan, it would be too much to start with these 2 again.