Nädalavahetuse Positivus oli nii positiivne, et pani pikemalt arutlema juba mitmeid kordi läbinämmutatud teemal, miks küll eestlane (mina sealhulgas) on nii tuim, loll ja vaimuvaene. Kuidas on võimalik, et vaid mõnikümmend kilomeetrit Maarjamaa piirist tehakse selline üritus, et sõna otseses mõttes suu vajub töllakile ning hea meelega taotleks Läti kodakondsuse.
Esiteks sponsorlus ja sellega seonduv. Kui Eestis festivalidel käies saad tasuta heal juhul mõne erakordselt halva alkoholivaba õlle ja kohe puruneva õhupalli, siis Positivusel oleks võinud veeta tunde ja tunde ilma ühegi latita taskus mööda erinevaid atraktsioone seigeldes, lihtsalt lahedaid müügikohti läbi kammides või metsa all kiiges lesides. Meie turundustegelased tuleks järgmisel aastal kohustuslikus korras Positivusele komandeerida. Ehk ilmuks ka meie festaritele veidigi loomingulisemat sponsorlust tavapärase "panime siin oma logo plakatinurgale" asemel.
Teiseks. Minu teada, on eestlastel liivast rannajoont samuti üsna laialt käes, aga ma ei tea peale Surfilaagri ühtegi festivali, mis seda kuidagi mõistlikult ära kasutaks. Lätlased suutsid kitsukesele rannaribale paigutada mitu telki ja tantsupõrandat, katapuldi ja põhutorni ... ja see moodustas kogu festivalialalst vaid tühise osa.
Kolmandaks. Lätlaste DNA ehk üldine meeleolu - inimesed naeratavad!
Muusikaliselt ei olnud seekordne festival mulle nii meeltmööda kui 2009nda aasta oma, aga see ei kahandanud saadud emotsiooni küll grammigi. Nagu Pez ütleb: "Ma põhimõtteliselt ei käi festivalidel bändide pärast". Bändid bändideks, britipopp ei ole mulle kunagi liiga palju meeldinud, aga veidi pettusin DJ-des, kes nagu kokkulepitult mingit kahtlast piu-piud täristasid. Liiga palju kunsti, liiga vähe biiti.
Kokkuvõtteks sõnastasime oma seltskonnaga vastuse küsimusele, kuidas festival oli, niimoodi: hea meeleolu, fantastiline seltskond, suurepärane söök, sitt muusika.
Järgmisel aastal jälle!
No comments:
Post a Comment
What do you think?