Mida Mutionu?

Armastan Eestit. Ma vähemalt arvan, et armastan. Olen ju siin sündinud ja kasvanud, eestlase DNAd on minus protsentuaalselt kõige rohkem ja kui keegi mu välismaa sõpradest hakkab "Estonians are so slow" nalja tegema, siis üritan ikka vastu tervameelitseda.
Samas ei tunne ma eriti midagi kui laulupeo teleülekandest veekalkvel silmadega inimesi Mu isamaad laulmas vaatan. Tõenäoliselt olen üks vähestest, keda Tõde ja Õigus (nii film kui raamat) haigutama ajas. Seda ei julge muidugi kõva häälega välja öelda. Ja pole vajagi.
Kas selleks, et midagi armastada, peab oskama seda kollektiivselt teha?

Eilne EV100 lõpuüritus jättis mind küll täiesti ükskõikseks. Saan aru, et suur hulk inimesi on suure hulga tööd ära teinud, aga koorilaul kõlab telekast endiselt sama igavalt. Olgu ta mässitud kõlavate kõnede isamaalisse rüüsse. Ja 10 minutit Mutionu ei tohiks isegi lasteaia lõpupeol esitada.
Samas - mis alternatiivi ma ise välja pakuksin? Tõenäoliselt midagi veelgi igavamat ja pseudopidulikku, kui keegi peaks mingil hullumeelsushoos mulle sellise ülesande andma.

Nimega ja nimetu vägivald

Mees lööb naist.

Enamik meist arvab, et nõme tegu.

Tuntud teatri tuntud lavastaja lööb naist.

Ju naine ikka näägutas, ju mehel olid rasked ajad, arvavad järsku nii paljud.

Tüüp ähvardab noaga müüjat.

Enamik meist arvab jälle, et see ikka ei kõlba kuhugi. 

Mõni isegi muretseb, kas müüjaga on kõik korras.

Tuntud räppar ähvardab noaga müüjat.

Eksperiment. Promo. PR. Suhtumise väljendus. Loominguline kriis ... 

Tuleb välja, et nimi on pehmendav asjaolu nr 1

No, WTF?

(e)STONER

Ma põrkasin uue Eesti brändiga kokku üleeile hommikul, kui messengeris vilkusid töökaaslaste imestunud kirjaread teemal, et mis küll selle Terevisiooni FB cover shotiga juhtunud on? Klikkasin ka kiiresti õigesse kohta ja mis ma nägin - Terevisiooni FB lehe päisesse oli ilmunud mingite veidrate tuhmi värvi plötakate ja naljaka fondiga kirjas pilt. Esmamulje oli ... kole. Teine mulje oli, et see sarnaneb natuke Eesti Laulu pilvedega ja pisut ESC2002 logoga. Ilumeelt need viimased seosed ei veennud ja tuli edasi uurida. Nii jõudsingi uue Eesti brändi kontseptsioonini ja selle palju kära tekitanud rohelise plätakani.

"See ei ole Eesti märk", jäi kõlama lause EAS turundusinimeste suust. "See on tööriist"

Okei, tööriist, siis tööriist. Silme ette tuli jälle Terevisiooni uus cover shot ja tööriist tundus endiselt väheveenev. Ei aidanud ka see, et sotsiaalmeedias plätakas kiiresti "oksendavaks siiliks" ristiti. Kas on võimalik seda veel kuidagi teistmoodi näha?

Lugesin kontseptsiooni veelkord läbi. Eesmärgid, vajadused. Kõik kõlab nagu õigesti, aga tulemus tundub endiselt imelik. Roheline plönn on roheline plönn. Vabandust, rahn. Rahn. Ja et kott, millel see peesitas kandis silti "Made in India" ei teinud asja paremaks.

Olen kaugel sellest, et kogu projekti hukka mõista. Inimesed peavad millegagi tegelema. Ega ma ise ka igapäevaselt just kosmoserakette ei ehita. 

"Eesti märk" on väga hoomamatu asi. Meil kõigil on oma ettekujutus Eestist ja sellest, kuidas see peaks või võiks visuaalselt väljenduda. On vaja väga nutikat ideed, mis meist enamikku liidaks, mitte ei lahutaks. Peter Kentie EST-idee on kahtlemata midagi sellist. Miks me selle esialgu täiesti maha trampisime? Et rohelise plönniga ägedamad olla? Naah ....

Linnuke kirjas

Et kas ma olen silmakirjalik, kui ei taha näha Evelin Ilvest isadepäeva pidulikul kontserdil Aasta Isale aumärki rinda kinnitamas?
Ühelt poolt jah. Sest naisena (või mis naisena, lihtsalt emotsionaalse ja vastandamisse mitteuskuva inimesena) ma võin ju tema käitumist mõista. Ma ei pea silmas märgikinnitamise aktsiooni, vaid ikka seda KissGate'i. Kes meist poleks olnud olukorras, kus on kõigest ükskõik, kus iseenast tajud ainult mingi probleemidepuntrana üksikuna universumis tiirutamas. Kus mõni hullumeelne hetk kellegagi - kellega iganes - aitab kasvõi korrakski jälle jalgu maha saada. Iga pealt kolmekümnene võiks sellest aru saada.
Teiselt poolt aga ... no ega ikka ei ole nii, et troonid patroonina kõrgustes ning etendad sulle määratud  rolli vaid siis, kui sobib. Ning sülitad Solarise keskuse katuseterrassilt pähe kõigile, kes selle rolli reeglitepärase mängimise eest maksnud on.
Nii et jah, pigem ma ei tahaks teda pereväärtuste ülistamisele pühendatud üritusele linnukest kirja saama. Ei tahaks näha ka tema abikaasat, kes iseenda rumaluse ja arrogantsi või nõunike kehva töö tulemusena käitus kogu selles loos nagu auguliseks hõõrutud jalamatt. Ja ausalt öeldes, ei tahtnud ma pärast Siiri Oviiri kõnet, et selline (oi kui ülla eesmärgiga) üritus üldse toimunud oleks. Lapsed laulsid oma hinged laiali, aga kõnepuldist targutati selle üle, et väljaspool ametlikku abielu sündivaid lapsi on ikka liiga palju.
I hate this sh!t, I do.

@IsaLapsegaKodus

Tõsiselt. Selline kasutaja on @twitteris.
Ainult mees saab selle peale tulla, et ennast määratleda lapsega kodusolemise kaudu. Mitte et mul midagi selle vastu oleks, vastupidi. Kui see on huumoriga tehtud konto (okei, okei, ha-ha-ha) ja sissekanded peaksid näitama lapsega kodus oleva isa humoorikat argipäeva (sain aru, ha-ha-ha veelkord), siis hea küll. Sest lapsed ja nende kasvatamine ongi ju suur huumor. Mille mõistmiseks emadel kahjuks ajast ning kasutusel olevast ajumahust puudu jääb.
Kahju ainult, et see kodanik oma eksistentsi kirevamatest hetkedest väga palju teada ei anna. Võiks. Siis ehk julgeks rohkem isasid lapsega koju jääda. Isegi ilma seda ilmale kuulutamata.

Cry your eyes out

Ma ei nuta oluliste asjade pärast. Seriaali või kassipoega vaadates tõmbab silma märjaks, aga kui midagi päriselt juhtub, siis tegelen sellega kuidagi teistmoodi. Emotsionaalne külmus, argus, veider arusaam täiskasvanulikkusest - tont seda teab.
Vaatasin youtubest *koos* videoid, lugesin Risto Kübara blogipostitust ja oma sõprade postitusi
FBs, silme ees ka pildid Toompea meeleavalduselt ja erinevad debatid meedias ...

Ja lihtsalt tuleb nutt peale.
Ahastusest, jõuetusest ja hirmust selle rumaluse ja sallimatuse pärast.
Elades ajal, kus ühes maailma nurgas murrab Ebola ja teises despootlus, tundub väiklane ja vale kraagelda millegi nii olulise pärast, kui seda on iga inimese õigus õnnele.

"Kas ainult mees ja naine saavad abielluda," küsis Helena hommikul multikat vaadates. "Ei, abielluda saavad need, kes teineteist armastavad," vastasin mina. "Ma praegu abielluks sinuga ja hiljem võib-olla kellegi teisega" ütles laps sellepeale rõõmsalt.

This Kiss

Ma ootasin juba ammu, millal see juhtub. 

Sest olin veendunud, et juhtumata see ei jää. Ja nii oligi.

Mis puutub väitesse nagu oleks presidendiproua eraelu tema isiklik asi ning see, kus ja kuidas õnnetu printsess konna kuningapojaks suudleb, ei tohiks laiadele massidele üldse korda minna, siis ... nojah. Paraku on nii president kui tema kallis kaasa naha ja karvadega rahva omad, meeldib see neile või mitte. Ja pereväärtusi propageerivate organisatsioonide patrooniks olles ei ole vist kõige parem välja näidata, et käige ainult minu sõnade, mitte minu tegude järgi. 

Seisus kohustab. 

Pussy Riot @TlnMusicWeek

See, kuidas Pussy Rioti liikmetega Venemaal käituti, on üks asi ja väärib paljuski hukkamõistu.
Kuid neid mingiteks erilisteks demokraatiakuulutajateks pidada on minu meelest ka natuke liig.
Võin olla vanamoodne, kuid teiste usulistel väärtustel tallamine (olgugi õilsal eesmärgil ja kasvõi performance' sildi all), ei ole õige.

21.sajand? Vist siiski mitte

Ma olen, isegi kui see kõlab minu enda suust ning võib seetõttu mõjuda natuke või rohkem kui natuke uhkustamisena, enamasti väga tolerantne tüüp. Mille eest ma tänan oma vanemaid ning elu esimeses pooles läbiloetud ilukirjandust. Ma ei pruugi alati kõike mõista, ma ei tahagi alati kõike mõista, aga see pole takistuseks. Sallivus ei ole minu jaoks kunagi tähendanud absoluutset, veel vähem arutut nõustumist kõige ja kõigiga. Tolerantne olemise suurim väljakutse on olla piisavalt enesekindel, mitte karta väljendada oma mõtteid ja tundeid ning omada jätkuvalt kriitilist meelt iseenda ja ümbritseva suhtes. Kõige sallivam oled sa siis, kui sallid seda, mida ei salli. Kui eksisteerid kõrvuti millegagi, mis sul juhtme korralikult kokku ajab. Kõige tolerantsem on see, kes ei pea tolerantsuse peale üldse mõtlemagi.

Praegu, valimiste künnisel (kõlab nagu erakonna infovoldik, eks?) joonistuvad sallivusejooned meie ühiskonnas jälle teravalt välja. Osad teesklevad ülimat tolerantsust ja teised vastanduvad sellele. Kolmandad teesklevad vastavalt vajadusele.

Asi, mis mind üsna turri ajab, on nn. pereväärtuste teema. Ajada aastal 2013 endiselt suust välja sooja õhku mingi traditsioonilise peremudeli teemal, tundub eriti silmakirjalik. Just nimelt silmakirjalik, sest poliitik, kes ei ole võimeline märkama, kuidas maailm muutub mitte aastate, vaid tundidega, paneb mind siiralt kahtlema tema analüüsi- ja otsustusvõimes ning eelkõige valmisolekus esindada oma valijaid. Valijaid, kes väga suures osas kindlasti ei lahterdu "traditsioonilise peremudeli" kastikesse. Kui see energia, mis kulutatakse meie paarisuhete eelistuste defineerimisele traditsioonilisteks ja mittetraditsioonilisteks, panustada hoopis laste õiguste ja heaolu kaitseks, tunneks ma end meie riigis märksa turvalisemalt.

Tsirkus on linnas

Mida rohkem seda presidendivalimiste tingel-tangelit jälgin, seda enam tundub, et ajakirjanikud keskenduvad täiesti valedele asjadele. Ajakirjanduse roll võiks olla siiski natuke suurem kui tühipaljas emotsioonidel sõitmine.
Käib suur kisa selle ümber, miks Tarand ja Ilves pole korralikku debatti pidanud. Aga miks nad peaks? Tarand ei ole ju tõsiseltvõetav kandidaat ning see, et meedia tal n.ö. peost sööb on lihtsalt piinlik. Mind huvitaks Tarandi mõtted ja ideed ainult sel juhul, kui oleksin veendunud, et tema siiras soov on tõesti saada Eesti Vabariigi presidendiks. Aga niisama valimiskorra vastu protesteerija võiks minupoolest ka lihtsalt plakatiga tänaval vehkida. Vahet pole.

Taome mõõgad atradeks

Sattusin Facebookis sellise event'i peale. Lühidalt kokkuvõetuna on tegemist üleskutsega rääkida venelastega eesti keeles. Nojah. Laske käia. Palun rääkige. Võib rääkida ka soome ja prantsuse keeles. Minu meelest kasvõi mandariini või islandi.
Et miks ma olen nii irooniline?
Esiteks, ma olengi irooniline. Enamuse ajast üritan seda varjata, sest nagu olen ennegi maininud, sobib konstantne küünilisus ja paduiroonia pigem kakskümmend + vanusega, kuid kümnend või isegi poolteist vanemana võib pidev irooniavari hoopis kibestumisena paista. Mis ta sageli muidugi ka on.
Teiseks ajas sellel leheküljel kirjapandud üleskutse vorm ja toon mul lihtsalt kopsu üle maksa. Kas tõesti on 2011ndal aastal Eestis veel inimesi, kes arvavad, et kui mitte-eestlased kõik püüdlikult eesti keeles vadistaksid, siis kaoks muud probleemid kui nõiaväel? Et näiteks Ida-Virumaa töötute protsent kahaneks kui kevadine sulalumi, kui Narva tänavatel rohkem eesti keelt kuulda oleks?
Muidugi on keel tähtis ja ma olen igati selle poolt, et mistahes riigis elades, tuleb selle keel võimalikult kiiresti omandada. Ma olen nõus ka selle väitega, et tihtipeale pursime me tõepoolest vene keelt, selle asemel, et lasta kaasvestlejal eesti keelt purssida. Aga - ma ei tea kedagi, kes oleks just eelpoolmainitud põhjusel jätnud keele omandamata.

Sellised diletantlikud, kirjavigadega (keeleteemaline algatus võiks ju olla korrektselt kirja pandud?) ja ülbed üleskutsed ei saavuta iialgi rahvaste sõprust ja ülimat integratsiooni. Pigem vastupidi. Ka antud FB lehel on juba lademes solvavaid kommentaare ja virtuaalset rusikatega vehkimist. Vastik.

Ei ole vahet, mis keeles me suhtleme. Oluline, et suhtleme. Ja et tahame suhelda. Küll see keel ka lõpuks sõlmest lahti saab.

Sobivalt jaanipäevane

Ma olen nüüd need mõned päevad seedinud seda Kerttu Rakke keissi. Lugenud tema puhtsüdamlikku ülestunnistust ja üritanud aru saada. Et kas ta on loll või mängib lolli. Aga see polegi lõpuks oluline.
Ma olen must-valgelt veendunud, et purjuspäi rooliminek on üks idiootsemaid asju üleüldse. Ja kui nüüd keegi võtab vaevaks õiendada, et kindlasti pole ma ise ka sellest patust täiesti puhas (sest väidetavalt keegi ei ole) ning olen elu ja juhtimisõiguse jooksul veinisõõm või siidrilonks hinge all rooli läinud (sest väidetavalt kõik on), siis võin öelda, et mitte kunagi. Null. Kuigi ma kujutan ette olukordi, kus selline asi võiks juhtuda ning oleks ka täiesti vältimatu. Õnneks ei ole mul sedasorti situatsioone (a la keset eikusagit raskelt haigestunud laps, kellega tuleb kähku arsti juurde jõuda) ette tulnud. Ja loodan väga, et ei tulegi.
Konkreetse juhtumi puhul hämmastab mind kõige rohkem täiskasvanud - arukana tunduva - naisterahva ebaadekvaatsus oma alkoholitarbimise hindamisel. See selgitus "Nii olin ma juba mitu päeva vaikselt „tinutanud”, kui äkitselt saabus pühapäeva õhtu, kus pidin lapse isale lennujaama vastu sõitma. Kui alustada alkoholitarbimist nii noorelt kui mina (15aastaselt), siis on selge, et harjutamine teeb „meistriks” ja teinekord mahub minusse päris palju, enne kui end purjus tunnen. Vahet pole, palju sinusse "mahub", kui sa ei mäleta, et sa oled joonud üks, kaks või viis džinntoonikut, siis pole sa kindlasti enam selles staadiumis, et üldse autoni kõndidagi. Nii et väga hale vabandus. Ja isegi kui sa ei tunne ennast purjus olevana, siis teadmine, et oled ju viimaste päevade jooksul "vaikselt tinutanud", peaks väikesegi häirekella käima lööma. Et äkki on kuskil midagi öeldud selle kohta, et kui jood, ära sõida. Tunned sa siis ennast purjakil või mitte.
Ma väga loodan, et antud loo kangelanna teeb sellest omad järeldused. Ja veel rohkem loodan, et see lugu on hoiatuseks paljudele teistele. Sest no kurat võtaks, nii idioot ei saa ju olla! Mina tahan eluga liiklusest koju jõuda, mitte muretseda, et mingid debiilikud (kes ei saa aru, et nad päevade kaupa tinutades tõesti ka purju jäävad) on otsustanud mööda linna ringi rallida.
Turvalist jaanipäeva! 

Kuidas toetad sina?

Ajendatuna valulistest rektsioonidest, mida põhjustas minu imestus Evelin Ilvese taaraautomaadi-charity üle, pidasin eile maha pika chati ühe ammuse sõbraga. Veendumaks, et ma pole lapsega kodus olles totaalselt oma sotsiaalset närvi ära suretanud ja mõnest asjast ikkagi veel adekvaatselt aru saan. Selgus, et kõik pole lootusetult kadunud ning minu seisukohad ei kuulu esialgu veel punasesse raamatusse.
Olgu selle taaraautomaadiga kuidas on - minu meelest on see kampaania (eriti muidugi Roosiaia PR üritus) läbimõtlemata ja toores, aga eks heategevuse sildi all antakse paljugi andeks. It's the idea that counts, right? Aga mind jäi painama mõnede mulle vastanute argument, et küll on hea, kui saab lihtsalt automaadil nuppu vajutada ning ei pea annetamiseks (heategevuseks) tont-teab-mida tegema. No kui laisk saab üks inimene olla? Või kui külmalt heategemist kalkuleeriv, et ühe nupuvajutusega oma südametunnistus selles valdkonnas pikemaks ajaks vaigistada? Ja kuidas saab tänapäeval (kui just ei ela keset põlislaant ilma igasuguse inim- või elektrooniliste kontaktideta, mis mõnes mõttes on juba ise heategevus) väita, et annetamine või heategemine on keeruline? Vali endale südamelähedane organisatsioon, fond, misiganes - tee pangas püsikorraldus ja oledki andnud oma väikese, kuigi umbisikulise, panuse. Pole ju keeruline. Ja lapsed saavad rõõmuga taarat edasi viia ja teenitud raha eest endale kommi osta .... mitte ei pea näitlejaid-teatreid toetama ....

Isiklik JOKK on kõige hullem

Kohtusin mõned kuud tagasi ühe tuttavaga, kes rääkis, kuidas ta "täiesti seaduslikult" sai enda (korraliku) sissetuleku pealt vanemahüvitist ja käis tööl edasi ning tema abikaasa oli vormistatud tema enda riiulifirmasse tööle ja sai lapsega kodus olla. Tuttava hääles kõlas uhkus, et sellise skeemi (üsna levinud nagu ma aru olen saanud) välja mõtles ja töösse rakendas. Mul oli ka hea meel, et nende pere saab koos lapsega olla ning ei pea toimetuleku pärast muretsema. Kuid minu küsimuse peale, kas tal endal kuskil südames ei kripelda, et niimoodi riiki petab, vastas ta, et teda ei huvita. Ja küsis vastu, kas ma olen tõesti nii naiivne ja idealistlik, et ei kasuta seadustes olevaid auke enda kasuks, kui see võimalikuks osutub.
Pean tunnistama, et olen jah. Ja sugugi mitte seetõttu, et ma meie riigi korraldusest ja seadustest pimesi vaimustunud oleksin, vaid ma olen sügavalt veendunud, et tolereerides JOKK-i üksikisiku tasandil, aitame kaasa oma riigi moraali lagunemisele üleüldse. Mis õigust on mul vehkida näpuga "maadevahetajate" või "ärastajate" poole, kui ma ise (küll veidi madalamal skaalal, kuid see ei muuda tegevuse sisu) käitun täpselt samamoodi. Ma ei pruugi olla väga hea inimene, aga ma tean igal õhtul magama minnes, et mu südametunnistus on puhas. Ja see on minu jaoks tähtis.
Selle sama tuttavaga arenes vestlus JOKKi juurest kaugematele radadele ning lõpuks rääkisime kirglikult hea- ja vabatahtlikust tegevusest, kodanikualgatusest ja empaatiavõimest. Tuleb välja, et teoreetiliselt on väga lihtne kuulutada ennast tolerantseks ja kaasatundjaks, hoolivaks ja aitajaks, kuid reaalselt jõuavad tegudeni vähesed. Kui tuttavalt - kes kuulub pigem keskklassi jõukamasse ossa -   küsisin, kui tihti ta mõtleb nendele, kellel ei ole elus nii hästi läinud nagu temal, vastas ta, et ausalt öeldes eriti mitte kunagi. Ja lisas selgituseks, et tal on oma eluga piisavalt tegemist. Ma mõistan seda hästi, sest olin ka ise aastaid tagasi samasugune. Enda elu tundus nii meeletult tähtis, et silmad jäid ümbritsevale üsnagi selektiivselt suletuks. Miks tekkis minu elus murrang, ma siinkohal selgitama ei hakka, aga mul on hea meel, et oskasin selle pöördemomendi ära tunda.
Ma tõesti usun, et tuleb aidata neid, kes on less fortunate, sest kunagi ei või teada, miks on elu nendega sellise ebaõiglase vingerpussi mänginud. Kui mind on Jumal õnnistanud sooja kodu ja armastava perega, siis on minu kohus avada oma süda - ja rahakott! - neile, kellel hetkel seda ei ole. Giving is Receiving. So true.