Selle (mitte eriti järjekindla) blogi (järjekindlad) lugejad on ilmselt juba aru saanud, et minu peale ei saa loota. Selles mõttes, et midagi püsivat minult oodata ei ole. Ma olen nagu iga hinna eest abielu vältiv igavene poissmees, kes kannab südames - ja võib-olla ka rahakoti vahel - mälestust mõnest eriti eredast vallutusest ning usub, et tema pidev uueihalus on sarmikuse peamine komponent. Too poissmees on jäägitult truu oma emale ja kahele koerale, võib-olla ka squashipartnerile ja jalkakõrvasele õllele, kuid kõik muu, mis/kes ta elust läbi libiseb, peab olema sama värske kui Apple viimane rakendus.
Minuga on mõneti sama lugu.
Mul on püsivalt tsementeeritud suhted nii mõnegi inimese, filmi, plaadi ja raamatuga. Sellised, mis lähevad aastatega aina paremaks ning mille kadumine tundub loodusseaduste vastane.
Ja siis vaimustun ma igal aastal, igal nädalal ja tihti ka iga päev millestki uuest. Millestki, mis haarab mind korraks nii totaalselt oma haardesse, et kõik muu tundub tühine. Kuigi ka mu vaimustuse objekt võib üsna tihti seista "intelligentsete inimeste" poolt tühiseks peetavale väga lähedal. Või ollagi seda.
Minu supereklektilistest valikutest ükskõik mis eluvaldkonnas saaks kokku panna üleelusuuruse kaleidoskoobi. Ma täiesti siiralt kadestan inimesi, kes suudavad hoida raamaturiiulis ja öökapil ainult Alighierit, Akadeemiat ja Ahmatovat, bookmarksides National Geograficut ja avada iga päev NY Timesi ja Postimehe. You know what I mean? These people have their certain choices and preferences and you don't hear them getting excited about anything outside their "interest zone". I make it sound really harsh, but there are plenty of guys out there being so sure of their likes and dislikes. If they like 70s French cinema, they are not going to buy tickets to see the Machete sequal. Which is called Machete Kills, by the way - gotta love Robert Rodriguez, right? Or if they got smitten by Emerson, Lake & WhatsHisName, you can not convince them to give Justin Timberlake's The 20/20 Experience a try. Which is a brilliant pop-album. Even if you are not so crazy about JT in general.
Well, I am not one of these people. Although I like both Alighieri and Ahmatova, not to mention 70s French cinema. But I also like US reality series and gossip-sites. I could easily go for months without opening any newspaper or start every morning with an hour of BBC News. I get totally mesmerized by Arvo Pärt, but have Bunji Garlin's "Brrt!" on replay for days. The list continues ... and I do get a lot of eye-roll for that.
I could not count the times someone has said "I can't believe you watch/listen/read t h a t ?!?" Well, I do. And although I do get tired of my constantly changing choices once in a while, I would not have it in any other way.
Maybe I will grow up someday ....
No comments:
Post a Comment
What do you think?