Kuhu suvi jäi?

Mitte ühelgi varasemal aastal pole suvi nii lühike olnud. Ausalt. Tähendab see nüüd seda, et olen äkki vanaks jäänud või on tõesti kalendris mingid mulle märkamata jäänud muutused läbi viidud. Kas mitte paar päeva tagasi ei olnud hooaja lõpupidu või jaanipäev ja laulupidu oleks küll nagu eile olnud? 

Ehk on asi ka selles, et oleme sel suvel kummaliselt paiksed olnud ja Viitnalt ainult mõned korrad Põlvasse põiganud? On, mis on, september saabub ootamatult ning teadmine, et juba mõne päeva pärast peab lapse lasteaeda viima ja ise linna kolima, ei vaimusta sugugi. Pealegi, isegi pika suve järel, ei suuda ma sügisesse heldimusega suhtuda. Pushkin Pushkiniks, lehesadu ja kuldsed puuvõrad ... tegelikult pole see ikkagi muu kui piinav eelmäng kuid kestvale külmale ja niiskele ligalögale, mida miskipärast talveks kutsutakse.

Ahjaa, head taasiseseisvumispäeva!

Mis miskipärast seostub mul kohe sellega, et meie president on viimasel ajal Twitteris nii aktiivne, et mul tekib kahtlus, kas tema kontot mitte mõni nõunik ei halda. Isegi Kim Kardashiani Instagrammis pole nii palju postitusi per tund kui @IlvesToomas säutsuda jaksab. Less might really be more in this case ...

It's about me

Selle (mitte eriti järjekindla) blogi (järjekindlad) lugejad on ilmselt juba aru saanud, et minu peale ei saa loota. Selles mõttes, et midagi püsivat  minult oodata ei ole. Ma olen nagu iga hinna eest abielu vältiv igavene poissmees, kes kannab südames - ja võib-olla ka rahakoti vahel - mälestust mõnest eriti eredast vallutusest ning usub, et tema pidev uueihalus on sarmikuse peamine komponent. Too poissmees on jäägitult truu oma emale ja kahele koerale, võib-olla ka squashipartnerile ja jalkakõrvasele õllele, kuid kõik muu, mis/kes ta elust läbi libiseb, peab olema sama värske kui Apple viimane rakendus.
Minuga on mõneti sama lugu.
Mul on püsivalt tsementeeritud suhted nii mõnegi inimese, filmi, plaadi ja raamatuga. Sellised, mis lähevad aastatega aina paremaks ning mille kadumine tundub loodusseaduste vastane.
Ja siis vaimustun ma igal aastal, igal nädalal ja tihti ka iga päev millestki uuest. Millestki, mis haarab mind korraks nii totaalselt oma haardesse, et kõik muu tundub tühine. Kuigi ka mu vaimustuse objekt võib üsna tihti seista "intelligentsete inimeste" poolt tühiseks peetavale väga lähedal. Või ollagi seda.

Minu supereklektilistest valikutest ükskõik mis eluvaldkonnas saaks kokku panna üleelusuuruse kaleidoskoobi. Ma täiesti siiralt kadestan inimesi, kes suudavad hoida raamaturiiulis ja öökapil ainult Alighierit, Akadeemiat ja Ahmatovat, bookmarksides National Geograficut ja avada iga päev NY Timesi ja Postimehe. You know what I mean? These people have their certain choices and preferences and you don't hear them getting excited about anything outside their "interest zone". I make it sound really harsh, but there are plenty of guys out there being so sure of their likes and dislikes. If they like 70s French cinema, they are not going to buy tickets to see the Machete sequal. Which is called Machete Kills, by the way - gotta love Robert Rodriguez, right? Or if they got smitten by Emerson, Lake & WhatsHisName, you can not convince them to give Justin Timberlake's The 20/20 Experience a try. Which is a brilliant pop-album. Even if you are not so crazy about JT in general.

Well, I am not one of these people. Although I like both Alighieri and Ahmatova, not to mention 70s French cinema. But I also like US reality series and gossip-sites. I could easily go for months without opening any newspaper or start every morning with an hour of BBC News. I get totally mesmerized by Arvo Pärt, but have Bunji Garlin's "Brrt!" on replay for days. The list continues ... and I do get a lot of eye-roll for that.
I could not count the times someone has said "I can't believe you watch/listen/read  t h a t ?!?" Well, I do. And although I do get tired of my constantly changing choices once in a while, I would not have it in any other way.
Maybe I will grow up someday ....

Lumi

Tänavalaternate tuhmkollases valguses langeb pehmet lund.
Täpselt nagu sel ööl, kui vedelesime minu korteri põrandal, jõime calvadost ning ei suutnud otsustada, kas pool pakki rosinaid kõlbab õhtusöögiks või peaks midagi toekamat hankima.
Sina olid incognito Eestisse mulle külla tulnud ja ausalt öeldes ei teadnud ma, kas selle üle rõõmustada või kurvastada. Sina olid muidugi õnnelik, paljuski seetõttu, et päeval linnas ringi jalutades ei pidanud sa varjuma päikseprillide taha ning võisid restoranis vabalt lauda valida, kartmata, et ülejäänud külastajate pilgud su selja sisse augud puurivad.
Minu jaoks olid sa lihtsalt sina. Ilma tuntusepaine, meeletu töögraafiku ja viieks aastaks etteplaneeritud-manageeritud karjäärita. Olid ikka seesama tüüp, kes pool aastat tagasi ühes Berliini klubis mulle joogi selga kallas ning pärast vabanduseks Regenti hotellis sviidi üüris. Kellega Kreuzbergis falafele sõime ja Core Tex Recordsist kotitäie plaate ostsime. Muidugi tundsin ma su ära, aga kummalisel kombel ei tähendanud see mulle midagi.
Lumi ...
Sa tahtsid, et tuleksin sinuga kaasa. Dublinisse. Ameerikasse. Kuhu iganes. Ja ma peaagu viis minutit isegi mõtlesin sellele. Mulle jääb alatiseks meelde, kuidas sa käe aknast välja pistsid ja aknalaualt lund pihku võtsid, siis minust justkui läbi vaatasid ja rohkem nagu omaette ütlesid, et ma olen nagu see lumi - ilus, külm ja kaduv. Ja sa teadsid, et ma ei tule. Ei Dublinisse. Ei kuhugi.
Järgmisel hommikul viisin sind lennujaama. Lund sadas endiselt.

Ma olen kõiki su filme näinud. Aeg-ajalt isegi mõnda su intervjuud lugenud.
Ja ma ei ole kordagi kahetsenud.

Ma loodan, et sa oled õnnelik. Sest mina olen.

Uus Maailm

Miks sa kirjutad pooled postitused inglise keeles? - Ma olen sellele juba vastanud.
Kas sa pole liiga vana, et olla sõltuvuses teleseriaalidest ja kompudest näitlejatest? - Ma olen sellele juba vastanud.
Kas sa tõesti loed Kroonikat? - Ma olen sellele juba vastanud

Ma ikka imestan, kuidas mõnel jätkub jõudu, et lisaks oma elule ka teiste elusid keeruliseks elada. Kui ei meeldi, ära loe. Kui ei meeldi, ära vaata. Kui ei meeldi, mine jaluta õues ja viska arvuti aknast välja ...

Tegelikult tahtsin täna kirjutada hoopis Jaan Tootseni filmist Uus Maailm, mida ETVst eile vaatasime. (Ja-jah, ma ei käinud seda kinos vaatamas, ei käinud, jah). Mulle see film väga meeldis, eriti helikujundus - Jaan on ju tegelikult raadiomees, ja seda oli tunda. Üle tüki aja nägin eesti dokki, kus ei prevaleeri tegija enda kaadritagused/esised ambitsioonid, vaid kogu audiovisuaal on terviku teenistuses. Väga sümpaatne.
Mina ise kolisin sealtkandist ära just sel ajal kui Uue Maailma asi n.ö. susisema hakkas, nii et huvitav on mõelda, kas ja kuipalju ma kõiges selles osalenud oleksin ... Mnjah. Igaljuhul. Hea film. Köitev on vist kõige tabavam sõna.

Whining ...

Every year this time I feel like shit, I really do. I can not tell whether it is because of the weather or just something in our living-arrangements, but the end of September really gets on my nerves. I feel like a ticking time-bomb, ready to explode any minute now. It does not really help that both girls are sick and P. has plans for weekend which means I have to manage on my own again. All I want is to lie on the couch, eat chocolate and watch Fox Life ... pretty pathetic, isn't it? The good thing is I know it will pass and I return to Normalland again. Since then ... aaaarrrrghhh!

Kersna & Aunaste

Ma tean, et tõmban nüüd kõigi viha enda peale, aga Kersna ja Aunaste "intervjuud" Pealtnägijas oli mul lihtsalt piinlik vaadata. Ja kurb.
Hindan Kersnat kui ajakirjanikku ülikõrgelt, aga see ja sellisel kujul ... milleks?
Tähtsatest asjadest ei ole vaja rääkida teatraalselt silmi pööritades ja kaunilt kalkuleeritud pause tehes. Selline ilutsemine muudab ka kõige siiramad mõtted hepiklikult esitletud tühjadeks sõnakõlksudeks.

Kiiks-kääks vol.2

Kui iPodi ja päikeseprille ei oleks leiutatud, siis ilmselt jääks mul pooled poeskäigud ja muidu linnaskäigud tegemata. Mida vanemaks ma saan, seda madalamaks läheb mu taluvuspiir rahvamasside suhtes. Mõnikord inimeste suhtes üleüldse ... See, et ma lähen pooltuttavaid ja peaaegututtavaid nähes üle tänava või raamaturiiulite vahele peitu on minu puhul täitsa tavaline. Kusjuures mul ei ole nende inimeste vastu mitte midagi, nad isegi meeldivad mulle, aga nendega suhtlemiseks (loe: teretamiseks ja paari lause vahetamiseks) ma ennast kokku võtta ei suuda. Ilmselt on tegemist mingit sorti sotsiaalse hälbe või ebaküpsusega, millest ma ei vaevugi end vabastama. Kuigi vist peaks, sest arvestades, et kõik analoogsed protsessid saavad aastatega ainult hoogu juurde, ähvarab mind mullamuti pime ja üksildane elu.
Paradoksaalsel kombel on vähemalt 50 prossa mu tööst seotud suhtlemise, suhtlemise ja veelkord suhtlemisega .... ja selsamal paradoksaalsel kombel saan ma tolle suhtlemisega enam-vähem rahuldavalt hakkama. Segane jutt, aga vahet pole.
Lugesin täna ühte kolumni, kus öeldi väga armsalt, et "Mu abikaasa ajab mugavusest oma juuksed iga paari nädala tagant peaaegu nulli". Mis lillekardinat eest tõmmates tähendab, et abikaasat ähvardab kiilanev pealagi (mida ta üritab - arukalt ju - ülilühida-laheda cut'iga varjata. P.S. mulle üks lähedalseisev isik teeb samamoodi), aga armastav naine mängib välja mugavuse-kaardi. Igavene truudus mehe poolt garanteeritud! Ja sellest juustelõikamisest kirjutati veel pikalt, aga mis point oli, ma enam ei mäletagi ... Ja siis lugesin teist kolumni, kus juba mitmendat-setmendat aastat Eestis elav ja eesti naisega abielus välismaa mees ikka veel imestab moosikeetmise ja seenekorjamise üle. Ei kõla eriti usutavalt, aga ju siis ei tulnud muid mõtteid, millest vajalikud tähemärgid täis kirjutada. Ma vahel ikka mõtlen, et huvitav, kui palju sellise naistelehe kolumnikese eest ka füüri visatakse? Et kas saab natuke klahve klõbistades täiega "Seks ja linn" olla või peab veel päris tööl ka käima?
Ah, ma olen täna üks vinguja. Parem lõpetan.
------------------------------
Tegelikult on täna väga väga kurb päev.
R.I.P. Revo
Let there be Angels by your side and watching over your loved ones!

Vabaduse laul

Legendaarse "Eestimaa Laulu" ajal olin mina 12-aastane. Raadiost kuulates sain aru, et see on midagi uskumatut. Midagi sellist, millele kõigest hingest kaasa elada ja eluks ajaks meelde jätta. Nii väga tahtsin sel päeval Lauluväljakul olla ...
Ka ärevatel augustipäevadel 20 aastat tagasi ei olnud ma sündmuste keerises Tallinnas, vaid sadakond kilomeetrit eemal metsas. Kartsin, sest pimedas hilissuve öös raadiost uudiseid neelates olid ema silmis pisarad ja hääles mure.
-------
Ka sel laupäeval ei saanud ma Lauluväljakule kohale minna, kuid pärast teleülekande lõppu ei olnudki mul sellest kahju.
Ma ei pea ennast mindiks kivistunud vaadetega fossiiliks, aga ka mina oleks tahtnud kuulda Tõnis Mägi "Koitu" ning "Viit isamaalist laulu", oleks tahtud olla oma rahvaga koos just läbi nende laulude, mis ühel või teisel moel meile nii palju tähendavad.
Kõik artistid, kes Vabaduse laulul esinesid on ju suurepärased, aga .... kontsert on kontsert ja sellist masti pidupäeva auks korraldatud üritus hoopis midagi muud.

Mina ja kaks asja

On mingid nimed või nimetused või pealkirjad, mis lihtsalt ei meeldi. Ja ajavad täiesti närvi. Kuigi saan aru, et selline emotsioonitsemine mingi minusse absoluutselt mittepuutuva asja üle, on sulaselge tobedus. Aga no teisiti ka ei saa. 

Näiteks mind ajab täiesti hulluks see pagana Ewert and the Two Dragons. Two Dragons iseenesest oleks ju veel korralik C-kategooria bändinimi, aga niimoodi kokkumunserdatuna .... Nagu mingi vaese mehe Nick Cave and the Bad Seeds. Ja iga kord, kui seda ewertandthetwodragonsit kuskilt kuulen (ja seda kuuleb sel suvel ikka üsna ohtralt ja igalt poolt), on mul selline tunne, nagu oleks nõgestega vastu sääri saanud.

Kusjuures mõnede lugude mõned kohad ei ole sellel bändil sugugi halvad. Vastupidi. Täiesti toimivaid viisijuppe on suudetud välja mõelda. Aga siis tuleb mulle kohe jälle meelde, et Ewert ja Kaks Draakonit ja ... ongi korras. Ja siis veel, et .... aitab juba sellest mütsist.

Photo: Annika Haas / Eesti Ekspress

P.S. Mina ise olen muidugi maailma parima stiilitajuga, maailma kõige ägedama nimega ning maailma parimate lugude autor. Aga sellest olete te juba niikuinii aru saanud.

Coke

Mees ja laps magavad, mina joon kokakoolat ja vaatan Ameerika Supermodelli. Miks? Sest mu pea lõhub valutada nagu teeks seitse puuraidurit teist päeva ületunde, aga kuna ülehomme on operatsioon ja narkoos, siis ei tohi valuvaigisteid võtta. Tavaliselt aitab mind peavalu puhul kuum kakao, aga seda hetkel pole. Üritan kokakoolast ja suhkrust viimast võtta. Ah, et miks ma seda mõttetut supermodelli vaatan, küsivad nüüd mõned kriitilisemad ja intelligentsemad. Sellepärast, et mulle meeldib.
Shoot me.
USA variant eesotsas silmi volksutava Tyra Banksiga on muidugi superigav, kunstlik ja ettearvatav võrreldes Briti või Austraalia omaga, aga hot-hot-hot Nigel Barker päästab päeva. Ja fotode analüüs - peamine põhjus, miks seda ikka vaatan - on alati huvitav. Mulle meeldib, kuidas hallid hiirekesed fotol särama löövad ja igapäevaselt peaaegu inetu ilusaks ja paeluvaks muutub. Bloody poetic. Or pathetic. Go figure.

35

Age is just a number, right? At least that is how I feel. Even today.
I think the most important is not to regret anything. If possible, learn something and move on. Life doesn't stop while you spend time obsessing what could or could not have happened. Looking back I would not change anything ... and that feels good!
Happy birthday!
------------------------------------------
Suurepärane sünnipäev. Tõmbasime Peziga kahepeale ühe sefiiritordi sisse. Oeh ...

Lihtsalt mingid asjad Vol.2

Sai ju lubatud, et täiendan ....
Alati, kui satun ebameeldivate teenindajate küüsi, mõtlen, et mille pagana pärast nad ennast ja eelkõige teisi piinavad. Ilmselt on vastuseks raha, mis muud. Eestis on keskpärane teenindus kahjuks ikka veel pigem reegel kui erand ning nii mõnigi koht, mida muidu söögi-, joogi- või kaubavaliku pärast külastaks, saab just teenindajate pärast keelumärgi külge. Kui ettekandja viskab sulle menüü lauale sellise näoga nagu hakkaks ta kohe surema või oskab iga küsimuse peale ainult turtsuda ja nähvata, siis meenub mulle hea sõbra Heinari (kes on ise üks maailma parimaid teenindajaid üleüldse) lause - "Kui tahad lõuga sõita, hakka poksijaks". Couldn't agree more.
Teinekord võivad teenindajad isegi püüdlikud ja viisakad olla, aga üllatus-üllatus, omanik ise suudab kogu meeleolu ära rikkuda. Olen mitu korda Viru Keskuse raamatupoes käies sattunud neljandal korrusel mõned kuud tagasi avatud kohvikusse More. Seal on Tallinna ühed parimad küpsetised (rabarberi tosca viib keele alla), aga need vähesed korrad, mil seal kohvitanud olen, pole kahjuks positiivset muljet jätnud. Kaks korda olen olnud tunnistajaks kohviku omaniku (keda kõik vähegi ajakirjade retseptinurki, kokaraamatuid jms. lugevad külastajad kindlasti teavad) valjuhäälsetele telefonikõnedele leti taga, kus ta vinguva tooniga millegi üle kaebleb. Halloo! Mine räägi kasvõi köögis, kui muud kohta pole. Mina ei taha oma cappucinot limpsides tahtmatult sinu probleemidele kaasakuulaja olla. Lisaks ei teeks paha mõnikord pisutki naeratada, muidu jääb tõesti mulje, et see kohvik on antud prouale üks rist ja viletsus kaelas.
Õnneks on meil tekkinud ka piisavalt kohti, kus alati naeratatakse, juba uksel hea tuju luuakse ning külastaja rahakoti paksust mõõtmata talle hea äraolemine korraldatakse. Läbi aegade on minu jaoks selliseks kohaks olnud Olümpia hotelli kohvik Boulevard, kus töötavad särasilmsed, viisakad ja igati professionaalsed teenindajad.
Olen ka ise teenindajana töötanud, mistõttu olen veendunud, et see amet vajab kindlaid isikuomadusi ning kaugeltki mitte kõik, kes raha lugeda ja kandikut hoida oskavad, seda elukutset valima ei peaks. Öeldakse ju, et kõige suuremat jootraha teenivad need, kes jootraha peale üldse ei mõtle.

Segasin just praegu ühe tõeliselt mõnusa suvejoogi. Võrdsetes osades roosat veini, mullivett ja alkoholivaba siidrit (nt. seda). Serveerida jääga, soovi korral apelsini- või sidrunilõigu, miks mitte ka külmutatud marjadega.

Lihtsalt mingid asjad

Mõnikord jääb pähe ringlema hulk mingeid tobedaid mõtteid, millest ei saa enne lahti, kui oled nad välja rääkinud/kirjutanud. Kusjuures nad pole enamasti vähimalgi määral üksteisega seotud ning nende pähetekkimise algpõhjuse olen ka enamasti unustanud. Aga tunnen, et praegu on just see hetk, et natuke pead tühjendada ja keelt teritada. Ma olengi viimasel ajal olnud leebe nagu kevadetuul ja tolerantne nagu geiparaadi poster. Aeg seda viga parandada.
Tuuseldasin Facebookis sõprade, tuttavate ja sõprade tuttavate lehtedel. Enamasti vaatasin pilte ja tabasin end järsku mõttelt, et mustaks värvitud juuksed on ikka koledad küll. Eriti originaalis kartulikoore-looki viljelevate eestlaste peas. Mitte et ma ise sellest patust puhas oleksin. Vaadates oma ülikooli lõpupilte, ei suuda ma ära imestada, kes see must takukoonal küll on ja miks keegi talle kasvõi läbi lillede ei vihjanud, et nii ei lähe mitte. Õnneks tutvusin ühe toreda töökaaslase veel toredama naisega, kes oli ja on ametilt juuksur. Ja selline otsekohene juuksur, kes ütles mulle suhteliselt meie tutvuse alguses, et "Sellest mustast asjast tuleks küll loobuda". Öeldud, tehtud.
Teine teema, millest ma ei saa üle ega ümber on tätoveeringud. Okei, üks uss või tribal või minu poolest kasvõi rist või pealuu pole veel maailmalõpp ning mõistlikus suuruses suudab need peaaegu igaüks enam-vähem välja kanda. Aga see "Ma tegin selja peale jõe ja mäe ja näkineiu pluss veel kapaga haldjaid ja liblikaid" on küll pisut liiast. Leebelt väljendudes. Kahekümnendates võib selja- või jalgadetäis liblikaid ju nummi olla, aga neljakümpiselt on siis ilmselt ka palaval suvepäeval pikad püksid ja dressipluus kohustuslik outfit. Kui pole kavatsust oma elupäevade lõpuni just jörm motokoll või muu analoogne tegelane olla, siis võiks enne nõela alla minekut mõelda. Ja siis mõelda veel natuke.
Kolmandaks. Punase tulega üle tee minemine. Kuhu teil nii kiire on, et ei jaksa kakskümmend sekundit oodata? Eriti armastavad liikluseeskirja eirata sent-surmale-võlgu pensionärid, kes korralikult rohelist ootavaid lapsi eest nügivad ja sõiduteele tormavad. No mida!
Sain natuke auru välja lasta. Aiman, et täiendan seda postitust õige pea. Hetkel hakkan "Mentalisti" vaatama. Ja loomulikult panen siia pildi Simon Bakerist. Kes on lihtsalt absoluutselt vastupandamatu.

photos Celebitchy/WENN

Paradiis on puuriida taga

Loomulikult on see postitus Rabarockist ja sellega seonduvast, aga enne põhisündmust hüppan korraks tänasesse päeva, mille highlight oli kokkupõrge Kadriorus mööda Narva maanteed sörkjooksu tegeva härraga, kes lähemal vaatlusel ja vastastikuste vabanduste vahetamisel osutus lauljaks nimega Seal.

Aga Rabarock oli väga lahe! Võib-olla oli asi selles, et olen piisavalt kaua nii rahvamassidest kui kontsentreeritud sõprade seltskonnast eemal olnud, aga need poolteist päeva andsid mulle ikka tõsise positiivse laksu. Muusikaliselt oli seekordne festival minu maitsele ehk pisut lahja, aga ma ei nurise, sest Pendulum ja Nevesis olid täpselt nii head nagu ma ootasin ja sellest piisas.
Reede õhtu läks mõnusaks juba meie traditsioonilisel telkimisplatsil Martini hoovi pesupuude all. Telki me muidugi kohe üles ei pannud, kuigi mul oli kuri kahtlus, et hiljem vihmaga, väsinuna ja joovastavate jookide mõju all võib see tegevus suhteliselt keerukaks osutuda. Aga öömaja pärast muretsemine ei olnud sel hetkel meie prioriteediks. Hoopis mõnusam oli puuriida varjus chillida, Kissa toodud sinise jänesega torti narrida ja veini libistada. Aeg-ajalt jõudsime ka festivaliplatsile, kuid liigselt end programmi jälgimisega ei vaevanud.
Ewert & The Two Dragons jõudis meieni põhiliselt piletisabas oodates, aga kuna pealava oli sobivalt sissepääsu poole, siis polnud sellest väga lugu. Kuigi mõned nende lood on täitsa kuulatavad, eelistaksin neid nautida pigem kuskil klubilaval. Ultima Thule ja J.M.K.E jätsin vahele, Sunrise Avenue'st hoidsin heaga eemale. Selle bändi totaalpromost Eestis pole ma siiamaani aru saanud. Okei, "Hollywood Hills" võib ju raadiost kuidagi kõlada, aga .... no ma ei tea. Soomes on ka seda stiili esindavatest bändidest võimalik teha oluliselt teravam valik kui see.

Tas Danazoglou

Electric Wizardist ei teadnud ma enne mitte midagi ja ütleme nii, et see ei muutunud ka pärast kahte lugu, mida ma end kuulama sundisin. Needki kaheksa minutit pidasin vastu vaid seepärast, et bändi bassimees Tas Danazoglou pakkus oma tätoveeritud näoga piisavalt huvitavat vaatlusmaterjali. Selle visuaalse kogemuse eest pean tänama Anu, keda kohtasin just siis, kui olin otsustanud, et ei viitsi seda bändi vaatama minna. Ehe emotsioon Anu näos sundis mind meelt muutma ja veidi aega lava ees ligunema üritades kõigest väest tätoveeritud kolli näole pilku heita. Too muidugi ei teinud seda ülesannet sugugi lihtsaks, sest vehkis kogu aeg juustega. Sellepärast ka eelpoolmainitud kaks lugu ja kaheksa minutit, millest tubli 30 sekundit oli ka tüübi nägu näha.

Def Räädut kuulasin vist seepärast, et mõneks ajaks vihma eest varju saada ning Mustaschini aega parajaks teha. Ka Mustaschist ei teadnud ma enne eriti midagi, kuid see ei takistanud mind nende live't nautimast. Hoolimata üha tihenevast vihmast tõmbasid nad rahva kenasti käima. Nii et -  jättebra. 
Pärast seda läksin auto juurde, et tõsine vihmavarustus selga ajada, sest .... seda vihma ikka tuli. Kõvasti. Värvatest sisse-välja käimine oli sel aastal eriti mugav, sest paaril korral ei kontrollitud isegi käepaela. Rääkimata taskute või koti läbiotsimisest. Seoses läbi vihma ja pori autoni ja tagasi orienteerumise, riietega pusserdamise ning paari-kolme-nelja tuttavaga jutustamisega ei näinud ma (kahjuks) Winny Puhhi, kuid platsile tagasi jõudes oligi (õnneks) Pendulumi aeg käes.

Pendulum

Kuna olin kõik meie seltskonna inimesed (k.a. Pezi, kes loomulikult telefoni ei kuulnud) ära kaotanud, siis otsisin hea koha tantsimiseks ja jäin Pendulumi ootama. Kahjuks pidin sellest kohast loobuma, sest saatuse irooniana sättis end minu lähedusse seisma Tüüp Keda Ma Mingil Juhul Näha Ei Taha. Ma ei näinud tervet rodu armsaid-kalleid-toredaid tegelasi kordagi terve festari jooksul, aga Tüüp Keda Ma Mingil Juhul Näha Ei Taha sattus mulle ikka n+1 korda ette. Karma is a bitch. Õnneks läks pimedaks, Pendulum hakkas kütma ja ma unustasin tunnikeseks kogu muu maailma. Mõned mu sõbrad ütlesid pärast, et "Ei tea, polnud ikka see ...", aga minu meelest oli vägagi "see". Ainuke tõrvatilk oli liiga üks ühele copy-paste Prodigy klassikast "Voodoo People", aga muu oli küll puhas kuld.

Apelsini järgi jalga keerutama ei viitsinud ma jääda (eelnev magamata öö seoses tšikkide klubituuriga andis juba kõvasti tunda) ning kuna selgus, et Pez ootab mind juba sada aastat auto juures (Kas ma ütlesin, et kaks autovõtit peab olema või kas ma ütlesin, et .... nevermind), siis lobistasin läbi sopa laagriplatsile. Vihma virutas alla nagu peaaegu oavarrest, uni murdis nagu karu, aga Pez ei teinud ühtegi telgi ülespanekule sarnanevat liigutust. Ütles, et ta ootab, kuni vihm korraks üle jääb. Selle peale ma läksin muidugi autosse mossitama, aga võta näpust - viie mintsa pärast lõppes vihmasadu nagu lõigatult ning me saime telgi täiesti kuivalt üles. Usu meest, ma ütlen. Telgipüstitamise käigus leppisime ära ning magama minnes oli kõik jälle parimas korras. Meie telk oli seekord väga hea koha peal, sest ülejäänud laagriliste mulin ei kostnud üldse meieni. See, et telk oli ühtlasi veidi viltu, mistõttu ma pidevalt Pezle selga veeresin, ei tasu siinkohal mainimist.

Rabarocki kõige mõnusam osa on alati laupäevane pikk hommikusöök puuriida all. Nii ka seekord. Pidevalt on toimunud teatav upgrade, seekord oli meil lausa kaks priimust ja laudlinaga laud. Seal puuriida varjus on nii mõnus tiksuda, et platsile minekuks peab end tõsiselt kätte võtma. Laupäevastest bändidest võtsime põhjalikumalt ette kolm. Orelipoiss oli hea teise päeva sissejuhatus. Ma pole varem tema kontserdile sattunud, seetõttu olin eriti meeldivalt üllatunud. Geniaalne tüüp ja laulab paremini kui Koit Toome.
Sama kehtis ka Nevesise kohta. (Et olin meeldivalt üllatunud. Ja et solist laulab paremini kui Koit Toome). Juba varem raadiost kuulates mõjusid nad nagu "välismaa bänd" ja Rabarocki live ainult kinnitas seda. Äge, kui suudetakse teha oma asja siiralt, nautides ja punnitamata. Mitte, et "Panen siin jala monitorile, sest ma olen nii lahe". Kui keegi ei tea sellest bändist midagi, siis vaadke seda Masa tehtud videot. Ja kindlasti on keegi ka Rabarocki kontserdist üht-teist Youtube'i üles visanud.

Kasutasime vahepeal aega väga targasti ehk et sõime portsu rasvast liha (ilma selleta pole õige festival) ning meie matsutamise taustaks mängis Teräsbetoni.  Peale "Missä miehet ratsastaa" biisi, mille saatel Ats ja Potik ennastunustavalt hobustel kappamist imiteerisid, jäi selle bändi võlu minu jaoks tabamatuks. Pärast hilist lõunasööki mõnulesime muidugi mõnda aega jälle ka oma puuriida juures. "Ega sipelgatega polegi midagi rääkida" oli päeva parim kild - selle lahtiseletamine läheks siin liiga keeruliseks. Kes teab, see teab ja kes mäletab, see mäletab.

Filter

Filter valmistas mulle pettumuse. Olin kuulnud, et nende livesound  ei pruugi meeldida, aga et see plaadi omast nii totaalselt erineb, ei osanud ma ka ette kujutada. Saund saundiks, sellega harjusin lõpuks ära ja head lood panid kaasa hüppama ka. Kuigi pidevalt üritasin distantseerida kuuldavat muusikat laulja lugudevahelisest mölast (no ei saa selle kohta viisakamalt öelda). Täpselt "Panen siin jala monitorile, sest ma olen nii lahe" ättitjuud, mis mulle kohe üldse peale ei läinud.
Võtsime enne äratulekut veel paar lugu Metsatöllu, ostsime šokolaadi tee peale une peletamiseks ja kimasime Tallinna poole. Terve tee saime imetleda fantastilisi uduseid lagendikke. Igati kordaläinud festival!
Rohkem ei jaksa praegu kirjutada, kui midagi eriti head meelde tuleb, eks siis täiendan

*** update Paar lugu kuulasime ka Abrahami. Ajaraisk. No ei olnud terav. Lihtsalt tüütu ropendamine.
*** update Mind ajavad alati naerma need n.ö. VIPid, kes ürituselt üritusele kooserdavad, siis terve aja kuskil backstage's telgis tiksuvad ja  ühtegi bändi ei kuula ning lõpuks Facebookis vinguvad, et kui jama kõik oli. Kummik jalga ja platsile, see on festival, mitte sohvabaari avamine!

Üks tähelepanek, üks foto

Olen viimasel ajal veetnud märkimisväärse protsendi oma n.ö. netiajast erinevates fotofoorumites. Nii eesti omades (Fotofoorum, Fotokala, Eestifoto), kui sattunud otsingute kaudu ka ingliskeelsetesse (Photographyreview, PhotoForum, dpreview ) Olen lugenud, mida ütlevad Ken Rockwell või Thom Hogan, kuna olen otsustanud siiski Nikonile truuks jääda ning nende leheküljed on minusugusele algajale piisavalt informatiivsed.
Mind hämmastab, kui sõjakad ja õelad on ligi kolmandik vastustest eesti foorumites. Loomulikult ajab nende foormite püsiliikmeid närvi, kui ilmub järjekordne "Millise kaamera ma peaksin ostma, millega saab filmida kaaaa?" tüüpi küsimus, kuid samas ongi nendes foorumites ju alajaotused, mis selliseid küsimusi eeldavad, mis just sellisteks küsimusteks mõeldud on. Vastasel juhul võiks need foorumid olla "members only" blokeeritud leheküljed, mitte avalikud vestlusringid. Selge see, et palju teemasid oleks olemata, kui viitsitaks rohkem otsingut kasutada ning kaks ja kaks ise kokku panna, kuid õelutsemist ja üleolevat suhtumist pole üldjuhul ükski siiralt oma küsimuse esitanu ära teeninud. Õnneks on ka neid, kes viitsivad normaalselt vastata või vähemalt paar linki juba olemasolevatele teemadele lisada.
Tunnistan, et ma pole siiamaani julgenud eesti foorumites ühtegi mind huvitavat teemat püstitada ega küsimust küsida. Just nendesamade bitchivate asjatundjate pärast, kes mõnuga algaja igat keelevääratustki järavad. Praegu pean tõdema, et see hirm on mulle isegi kasuks tulnud, sest olen omal käel ennast juba paljust läbi närinud ning nii mõnedki küsimused on saanud pikad ja põhjalikud vastused ülalnimetatud ingliskeelsetest foorumitest.
Igal juhul mõjub väga kummastavalt, et inimesed, kes suudavad teinekord väga hingeminevaid pilte teha, ei oma tegelikkuses piisavalt hingesuurust, et inimlikult ja empaatiavõimeliselt käituda. Kõik on ju kuskilt alustanud ning seda ei tasuks "profina" ära unustada.

Vastukaaluks sellele negatiivsele emotsioonile, sain eelmisel nädalal ka ühe väga positiivse. Läbi twitteri jõudsin ühe fotoseeriani, mis mind kummaliselt puudutas. Eriti üks foto, mis varsti mind koduseinal inspireerima hakkab. Pärast filme Cidade de Deus ja Última Parada 174 olen Rio favelasid hoopis teise pilguga vaatama hakanud ning kuigi ma pole seal ise kunagi käinud, mõjuvad mõned fotod või videod lausa lummavalt. Need, keda huvitab - vaadake siia!

La Habana ... una ciudad misteriosa

Be active!

Kõigepealt vastuseks neile, kes on minuga kurjustanud, et miks mõned mu postitused ingliskeelsed on. Esiteks mulle lihtsalt meeldib inglise keeles kirjutada ning teiseks - mõnel päeval lonkab mu eesti keel lausa kahte jalga korraga. Ja kolmandaks - mul on palju sõpru, kes eesti keeles teavad ainult sõnu "Öö" ja "Terviseks" ning selle pagasiga just pikemaid tekste ei loe.

Täna tunnen end hoolimata hallist ilmast kuidagi eriti tegusana. Ilmselt aitasid ka öised 4,5 unetundi. Uskumatu, kui vähe on väljapuhkamiseks vaja, kui eelnevad ööd vaid paarikümne minuti kaupa tukkuda. Tahaks välja minna, aga kuna pisike tegelane on ikka veel tõbine, siis peame toas energilisemaid liigutusi tegema.

Ka vahepeal kimbutanud mõttelaiskus hakkab vaikselt asju pakkima. Eile lugesin üle pika aja natuke ilukirjandust. Olin juba unustanud, millist naudingut raamatud võivad pakkuda.

Magamatus

Mulle väga meeldib magada. Magades tulevad igasugused head mõtted, lisaks näeb tasuta filme (loe: unenägusid). Seega on minu praegune frustratsioon täiesti mõistetav. Juba neljas öö.

Make a wish

Sometimes you just need a bit of luck to make things work. And I am not talking about winning the lottery or meeting Prince Charming - these are matters of a higher power which have to be dealt in another level. But simple luck might turn tables around in a second. And you just have to be man (woman) enough to ride along. How deep is that? If I did not know me I would say a prescription of pills are in order, but fortunately I can realize where this is coming from. You see, I had a revelation today. I discovered the beauty of life again. After ten years I saw the world without shadows.
Don't be afraid, I am not loosing it. On the contrary - I have found myself. As crazy as it sounds.