Muidugi vaatasin.
Ja mitte kuidagi tagantjärgi, vaid lausa otse. Istusin teleka ette ja valmistusin elamuseks.
Sest tunnistan ausalt, see ettekiitmine ja haip oli mulle mõjunud küll.
Pealegi Sergo Vares, Tambet Tuisk, Võigemastid - kõik suurepärased näitlejad, eriti ekraanil.
"Me kasvame liiga kiiresti," oli lause, mis Evelin Võigemasti esituses esimesest osast vist küll kõigile meelde jäi. Me napilt hakkasime juba kihla vedama, mitu korda ta seda veel öelda jõuab. Kas oligi tegemist omamoodi "plantinguga" ja see lause saab edasistes osades mingi maagilise ja kõikemäärava tähenduse? Ma väga loodan, sest muidu oleks see korrutamine ju lihtsalt ... tobe.
Kui suht alguses kohe poolpoeetilise kaadritaguse tekstiga sisse sõideti, siis arvasin, et äkki polnud piisavalt materjali, et lugu ainult kaadrisiseselt käima tõmmata. Ja eks see ongi keeruline, aga siiski mõjusid need arhiivikaadrid mulle puhtalt ballastina. Natuke meenutas ühte mu lemmiksarja (Narcos, eriti 1. hooaeg), kus ka suht julgelt dok.materjali kasutati, aga seal oli see balanss rohkem paigas. Muidugi on alati eestikeelset materjali raskem objektiivselt hinnata. Keelebarjääri tõttu tunduvad välismaa seriaalides mingid üleminekud alati pehmemad kui eestikates.
Oijah, need üleminekud. Või täpsemalt, mitte üleminekutes pole minu ohkamise põhjus, vaid selles, millele üle mindi. No kui huvitav on vaadata kahte inimest üldplaanis teed joomas, eriti kui kumbagi tegelast veel ei tunne? Joogu oma teed kaadriväliselt.
Ja need pikad - ilmselt põhjamaade stiili tabada üritavad - pausid. Kui tegelasega pole veel sidet tekkinud, siis läheb sellel kohal mõte kohe uitama. Mida jokutame, rääkige asjast või müüge mõned aktsiad selle aja jooksul.
Sergo Vares tegi väga hea rolli. Tambet Tuisk ka. Priit Võigemastile oli antud mingi eriti tobe (aga selleeest pikk!) monoloog, mida isegi Anthony Hopkins poleks suures plaanis välja kandnud. Jne.
Kõige parem screen-presence on Tiina Tauraitel. Tema puhul mõtlen alati, et ingliskeelses keskkonnas kasvades ja heade juhuste kokkulangemisel, oleks saanud temast suurepärane seriaalinäitleja UK või USA teleproductionites.
Ei, häid kohti oli ikka ka. Muigama ajavaid kohti.
Võib-olla oligi tegijate taotlus selline eklektiline tervikut etendav pusa. Ikkagi 90nendad.
Kõik oleks okei, kui ma oleks saanud sellest kõigest mingigi sisulise või visuaalse elamuse. Või sooviks teada, mis edasi saab. Kahjuks ei ühte ega teist.
Üldse ei taha nii kriitiline olla. Aga ma tõesti ei saa öelda, et "Oh, kui lahe" kui ei olnud.
Wikmani poisid, Tuulepealne maa ja Alpimaja on endiselt parimad seriaalid, mis eestikeelsest telekast tulnud.
Showing posts with label reviews. Show all posts
Showing posts with label reviews. Show all posts
Sunday, October 21, 2018
Monday, May 30, 2016
Musical chairs
Nädalavahetus läks Kultuurikatlas eesti muusika lainel.
Laupäeval I Wear* Experiment ja pühapäeval Mick Pedaja & Jüri Pootsmann.
Ootused olid suht kõrged ja õnneks pettuma ei pidanud. Kõige rohkem mõjus mulle mõlema live puhul hoopis valgus ja muu visuaal. IWE oma oli eriti äge: pealtnäha lihtne, puhas, aga väga täpne ja muusikaga ideaalselt sobiv.
IWE puhul jäi mind live lõppedes aga ikkagi kummitama mõte, et mis värk see on nende eesti artistide ja bändidega, et kunagi ei ole tunnet, et endast antakse 100, 110 või 150% Ikka jääb natukene puudu, et oleks täiega äge, et oleks lausa füüsiliselt tunda seda energiat ja tahtmist, mis seal laval on. Olen ja laulan ja mängin pilli ka, aga ... oma hinge ikka käest ei anna. Võib-olla eestlased ei oskagi seda, mine tea.
Ja teiseks ikka see keelevärk ka. Kui ma poleks lugusid enne Spotifyst kordi kuulanud, siis oleks arusaamisega suuri raskusi. Ma tahan teada saada, millest lugu räägib (eriti kui muusika ka kohati väga catchy pole. Aga see on juba kolmas teema, et kõikide artistide probleem on see, et neil pole häid lugusid). IWE puhul ma saan inglise keeles laulmisest aru küll, pilk on niikuinii pigem Eestist välja suunatud ja tõenäoliselt ongi neil a la Taanis või Hollandis oluliselt lihtsam nö oma publik kätte saada. Aga Mick võiks küll ainult eesti keeles teha. Ei usu, et see tema veenvust kahandaks - pigem vastupidi.
Ja nagu tõestas MetsaKutsu, kes täiesti kickstart energiaga Jüri livesse sisse hüppas, on eesti keeles võimalik ennast väljendada küll. Kättevõtmise asi.
Laupäeval I Wear* Experiment ja pühapäeval Mick Pedaja & Jüri Pootsmann.
Ootused olid suht kõrged ja õnneks pettuma ei pidanud. Kõige rohkem mõjus mulle mõlema live puhul hoopis valgus ja muu visuaal. IWE oma oli eriti äge: pealtnäha lihtne, puhas, aga väga täpne ja muusikaga ideaalselt sobiv.
IWE puhul jäi mind live lõppedes aga ikkagi kummitama mõte, et mis värk see on nende eesti artistide ja bändidega, et kunagi ei ole tunnet, et endast antakse 100, 110 või 150% Ikka jääb natukene puudu, et oleks täiega äge, et oleks lausa füüsiliselt tunda seda energiat ja tahtmist, mis seal laval on. Olen ja laulan ja mängin pilli ka, aga ... oma hinge ikka käest ei anna. Võib-olla eestlased ei oskagi seda, mine tea.
Ja teiseks ikka see keelevärk ka. Kui ma poleks lugusid enne Spotifyst kordi kuulanud, siis oleks arusaamisega suuri raskusi. Ma tahan teada saada, millest lugu räägib (eriti kui muusika ka kohati väga catchy pole. Aga see on juba kolmas teema, et kõikide artistide probleem on see, et neil pole häid lugusid). IWE puhul ma saan inglise keeles laulmisest aru küll, pilk on niikuinii pigem Eestist välja suunatud ja tõenäoliselt ongi neil a la Taanis või Hollandis oluliselt lihtsam nö oma publik kätte saada. Aga Mick võiks küll ainult eesti keeles teha. Ei usu, et see tema veenvust kahandaks - pigem vastupidi.
Ja nagu tõestas MetsaKutsu, kes täiesti kickstart energiaga Jüri livesse sisse hüppas, on eesti keeles võimalik ennast väljendada küll. Kättevõtmise asi.
Thursday, April 30, 2015
The Age of Adaline
Stsenaarium oligi selle asja kõige nõrgem koht, aga eks seda oli ka arvata. Kui tahta antud teemal - naine, kes ei vanane - teha just naisi massidena kinno meelitavat romcomi, siis ei saagi muudmoodi. Peabki läila olema.
Ja mis värk on sellega, et kusiganes filmis süüa tehakse, siis peab lõikelaual mingi paprika vedelema? Kas vabad ja vallalised mehed valmistavad ainult paprikatoite?
Mis mulle tohutult meeldis, oli operaatori- (Davind Lanzenberg) ja kunstnikutöö (Claude Pare). Eriti filmi esimeses pooles oli teatav ajatu atmosfäär ja varjatud pinge just visuaalselt suurepäraselt edasi antud.
Üllatas Blake Lively ja seda just heas mõttes. Ma pole teda siiamaani eriti heaks näitlejaks pidanud, aga see roll sobis talle. Anda edasi aastakümnete pikkust painavat elukogemust ei ole kerge isegi vanemale näitlejale, aga Blake sai sellega hakkama. Rääkides vanemast näitlejast - selles filmis mängis Harrison Ford! Jaa, tema ise. Ja tegi nii hea rolli, et lausa valus oli vaadata.
P.S. Kui eile kinno jõudsin, siis ründas mind kõigepealt üks proua lokitangide- ja teine siidripurgiga. Ma olin piletit ostes vaateväljast eemaldanud sõnad "Ainult naistele" ning ei osanud aimatagi, et enne filmi algust keeratakse lokke, määritakse kuhugi kreemi ja kinosaalis toimub ka väike teleturg. Loosimised ja puha. Õnneks olid mul klapid kaasas, sain paarkümmend minutit seriaali vaadata.
Saturday, December 13, 2014
Sons of Anarchy ... What a ride, brother
I fall into a very strange category of SOA fans. You see, just about three months ago I only knew these series existed and even that knowledge was a result of looking at Charlie Hunnam's IMDb page. Random posts by my co-worker/friend on FB suggesting soundtrack songs from SOA caught my attention, but I never moved past the music. My bad.
I decided to give SOA a go on one lazy Sunday afternoon after watching a Calvin Klein perfume ad where aforementioned Charlie Hunnam just made me forget everything about the product he was promoting. I mean, the man is hot. In a very old-fashioned way: dominant, but not aggressive, strong, but not condescending.
Jokes aside, I watched the first episode of SOA and I was sold. I watch a lot of stuff, some good, some bad, but I rarely get emotionally attached like I did with this.
And before I knew it, I had all the seasons on my iTunes library and exactly 50 days to watch a little over 90 episodes. Why 50 days, you ask. (Actually you don't, but I am trying to improve my creative writing here). After seeing the first three episodes I had no doubt in my mind that I have to see it all and the sooner the better. So I started my SOA marathon and although it makes me look like all twelve kinds of weirdo, I decided to be done with all the previous episodes by the time the final ride takes place. And I am so glad for that stubborn decision.
I got to experience this show in all its intensity. When you only watch an episode in a week, your own everyday life kicks in too strong and you lose touch with the characters or events. But watching it in a row, sometimes 4 or 5 episodes in a day (in a night - to be correct) gave me a totally different perspective of things.
Sons of Anarchy has created a lot of heated opinions, heavy debates about the use of violence and the overall conception of the show. I have no problem either with the concept or with the violence, because first of all - it's a fiction, y'all. And second - I see SOA more as a drama about family and brotherhood than a heroic praise-singing to a bunch of outlaws on a killing-spree. Yes, it can be totally senseless at times (hey, fiction, remember?), but it keeps you invested, attached. It keeps you caring about the characters and that's what I value the most. I love the casting of this show, it is hands down one of the best casts I have seen. It's real. It's realistic in the very best sense of the word. The interactions between characters come across as real as they can be on screen.
So I watched the #FinalRide on Tuesday with thousands of others. Coming through a thunderstorm of emotions this show had made me feel during the last 2 months. Some say the finale was too long, but I loved it. It gave me time to reflect on all my own feelings and thoughts while still keeping up with the events. It gave me time to cry and say good-bye to all of these guys. Somehow it made the right and wrong even. It gave me closure. I never doubted Kurt Sutter's ability to see the bigger picture and the finale proved it. Yes, it was pretty damn symbolic at the end, but c'mon - it was the last act of a play never seen on screens before.
I doubt I will ever rewatch these episodes. The first experience was too strong and I would like to keep it like this.
I decided to give SOA a go on one lazy Sunday afternoon after watching a Calvin Klein perfume ad where aforementioned Charlie Hunnam just made me forget everything about the product he was promoting. I mean, the man is hot. In a very old-fashioned way: dominant, but not aggressive, strong, but not condescending.
Jokes aside, I watched the first episode of SOA and I was sold. I watch a lot of stuff, some good, some bad, but I rarely get emotionally attached like I did with this.
And before I knew it, I had all the seasons on my iTunes library and exactly 50 days to watch a little over 90 episodes. Why 50 days, you ask. (Actually you don't, but I am trying to improve my creative writing here). After seeing the first three episodes I had no doubt in my mind that I have to see it all and the sooner the better. So I started my SOA marathon and although it makes me look like all twelve kinds of weirdo, I decided to be done with all the previous episodes by the time the final ride takes place. And I am so glad for that stubborn decision.
I got to experience this show in all its intensity. When you only watch an episode in a week, your own everyday life kicks in too strong and you lose touch with the characters or events. But watching it in a row, sometimes 4 or 5 episodes in a day (in a night - to be correct) gave me a totally different perspective of things.
Sons of Anarchy has created a lot of heated opinions, heavy debates about the use of violence and the overall conception of the show. I have no problem either with the concept or with the violence, because first of all - it's a fiction, y'all. And second - I see SOA more as a drama about family and brotherhood than a heroic praise-singing to a bunch of outlaws on a killing-spree. Yes, it can be totally senseless at times (hey, fiction, remember?), but it keeps you invested, attached. It keeps you caring about the characters and that's what I value the most. I love the casting of this show, it is hands down one of the best casts I have seen. It's real. It's realistic in the very best sense of the word. The interactions between characters come across as real as they can be on screen.
So I watched the #FinalRide on Tuesday with thousands of others. Coming through a thunderstorm of emotions this show had made me feel during the last 2 months. Some say the finale was too long, but I loved it. It gave me time to reflect on all my own feelings and thoughts while still keeping up with the events. It gave me time to cry and say good-bye to all of these guys. Somehow it made the right and wrong even. It gave me closure. I never doubted Kurt Sutter's ability to see the bigger picture and the finale proved it. Yes, it was pretty damn symbolic at the end, but c'mon - it was the last act of a play never seen on screens before.
I doubt I will ever rewatch these episodes. The first experience was too strong and I would like to keep it like this.
Thursday, July 17, 2014
The Counselor (2013)
Ridley Scott and Cormac McCarthy should be a sure thing, but .... despite of the visual excitement it provided, I fell asleep halfway through it. "Don't get involved in drug trafficking" Was that the message of this film? It must have been, because all the other storylines or characters didn't lead anywhere. Even more - they did not even start anywhere. In order to be attached to a film I need to like/dislike a character. I need something to base my likes or dislikes on. This film gave me nothing, so I couldn't help but yawn when Michael Fassbender tried to act the hell out of this.
I have not given up on Ridley Scott, but the days when only the visual counted, are over. At least for me.
I have not given up on Ridley Scott, but the days when only the visual counted, are over. At least for me.
Saturday, October 12, 2013
What you should and should not do
I should be writing about the election night coverage.
I should be depressed out of my mind that the time is running out and there is so much to do.
I should dedicate my every waking moment (I get to spend without kids) to organizing, controlling, screaming and shouting.
But no!
Instead I am genuinely happy about the fact that summer is finally over and my favourite TV-shows are back on screen.
First of all "Nashville" with fabulous Connie Britton. I became quite a fan of country music thanks to the first season of this show. I was under the impression of country music being a boring and ridiculous ji-ha for men too stupid to wear anything but boots and cowboy hats, but ... I could not have been more far from the truth. Country music - especially the early stages of it - is captivating and deep and brings out emotions like no other genre. This is me exaggerating again, but I can not help it. Think of Johnny Cash, Patsy Cline or even Kris Kristofferson ... listening to their songs have made me revaluate some things. Seriously.
Of course "Nashville" is not that deep. And the main reason I watch this show, apart from the music and Connie Britton, is a pure lust after Michiel Huisman - a dutch actor who came to my radar while playing Sonny in Treme. He is just so damn attractive and so spot on for this role. Too bad they don't give him as much air-time as I would like e. g 43 minutes per series. Just kidding.
Ok, moving on.
I also started with ABC's other hits that have reached season 3 - "Scandal" and "Revenge" and I am experiencing the same problem as at the beginning of last season. After having such strong season finales they both just fell flat in my eyes. "Revenge" does not make any sense - the characters are blurry and not in a good way and the events are just piled together for the sake of it. Maybe it has something to do with its new showrunner Sunil Nayar and his desire to "Go back to basics". We'll see.
"Scandal" disappointed me by being so weakly constructed. Kerry Washington is as sharp as ever, but the storylines just don't add up. They feel so forced and unnatural - maybe it is done on purpose? I have faith on Shonda Rhimes, she is a very clever woman who gets the viewers on the hook, one way or another.
I also tried to watch ABC's new thing "Betrayal", but - excuse my French - it was just boring as hell. Stuart Townsend and Hannah Ware's lips are the best part of it, but it is not enough to keep me interested. As picky as I am. Joke.
I should be depressed out of my mind that the time is running out and there is so much to do.
I should dedicate my every waking moment (I get to spend without kids) to organizing, controlling, screaming and shouting.
But no!
Instead I am genuinely happy about the fact that summer is finally over and my favourite TV-shows are back on screen.
First of all "Nashville" with fabulous Connie Britton. I became quite a fan of country music thanks to the first season of this show. I was under the impression of country music being a boring and ridiculous ji-ha for men too stupid to wear anything but boots and cowboy hats, but ... I could not have been more far from the truth. Country music - especially the early stages of it - is captivating and deep and brings out emotions like no other genre. This is me exaggerating again, but I can not help it. Think of Johnny Cash, Patsy Cline or even Kris Kristofferson ... listening to their songs have made me revaluate some things. Seriously.
Of course "Nashville" is not that deep. And the main reason I watch this show, apart from the music and Connie Britton, is a pure lust after Michiel Huisman - a dutch actor who came to my radar while playing Sonny in Treme. He is just so damn attractive and so spot on for this role. Too bad they don't give him as much air-time as I would like e. g 43 minutes per series. Just kidding.
 |
| photo via screenrant.com |
Ok, moving on.
I also started with ABC's other hits that have reached season 3 - "Scandal" and "Revenge" and I am experiencing the same problem as at the beginning of last season. After having such strong season finales they both just fell flat in my eyes. "Revenge" does not make any sense - the characters are blurry and not in a good way and the events are just piled together for the sake of it. Maybe it has something to do with its new showrunner Sunil Nayar and his desire to "Go back to basics". We'll see.
"Scandal" disappointed me by being so weakly constructed. Kerry Washington is as sharp as ever, but the storylines just don't add up. They feel so forced and unnatural - maybe it is done on purpose? I have faith on Shonda Rhimes, she is a very clever woman who gets the viewers on the hook, one way or another.
I also tried to watch ABC's new thing "Betrayal", but - excuse my French - it was just boring as hell. Stuart Townsend and Hannah Ware's lips are the best part of it, but it is not enough to keep me interested. As picky as I am. Joke.
Thursday, August 29, 2013
Eat Drink Love ... or not
You know my obsession with some really bad reality TV, right? I am not proud of it, but for some reason it is something that fascinates the hell out of me. And although I realize it makes me look like twelve kinds of crazy, I can not stop. Well, actually I just don't care about superficial opinions made about my character based only on the contents of my iTunes section of TV-shows.
There is a new show on Bravo called Eat Drink Love which - according to the Bravo official page - follows five single ladies as they claw their way to the top of the male-dominated Los Angeles food scene. Sounds quite interesting. Except ... there is not much "food" in all this. It is definitely more Real Housewives than an inside look at the LA food scene. We see someone mixing a bowl of salad or frosting a cake once in a while, but that's about it. Unless we count wine as an individual food group, because there is a lot of drinking going on. Maybe they should have called it simply, I don't know ... Drink? I am not being fair here - of course it features a lot of restaurants etc, but basically it is more about jealousy and d-bag (ex)boyfriends than food. The latter serves just as a garnish to the main course - a big plate of juicy gossip and weird (staged) relationships.
The cast, however, is highly likable. And equally dislikable at the same time. This is how it should be. The protagonists becoming antagonists over the course of episodes. I bet the ones I find relatable right now turn out to be my worst enemies at the end. There is always a twist in that type of reality shows. So I am curious to find out who will be the most "played" in this one.
There is a new show on Bravo called Eat Drink Love which - according to the Bravo official page - follows five single ladies as they claw their way to the top of the male-dominated Los Angeles food scene. Sounds quite interesting. Except ... there is not much "food" in all this. It is definitely more Real Housewives than an inside look at the LA food scene. We see someone mixing a bowl of salad or frosting a cake once in a while, but that's about it. Unless we count wine as an individual food group, because there is a lot of drinking going on. Maybe they should have called it simply, I don't know ... Drink? I am not being fair here - of course it features a lot of restaurants etc, but basically it is more about jealousy and d-bag (ex)boyfriends than food. The latter serves just as a garnish to the main course - a big plate of juicy gossip and weird (staged) relationships.
The cast, however, is highly likable. And equally dislikable at the same time. This is how it should be. The protagonists becoming antagonists over the course of episodes. I bet the ones I find relatable right now turn out to be my worst enemies at the end. There is always a twist in that type of reality shows. So I am curious to find out who will be the most "played" in this one.
Sunday, June 19, 2011
Paradiis on puuriida taga
Loomulikult on see postitus Rabarockist ja sellega seonduvast, aga enne põhisündmust hüppan korraks tänasesse päeva, mille highlight oli kokkupõrge Kadriorus mööda Narva maanteed sörkjooksu tegeva härraga, kes lähemal vaatlusel ja vastastikuste vabanduste vahetamisel osutus lauljaks nimega Seal.
Aga Rabarock oli väga lahe! Võib-olla oli asi selles, et olen piisavalt kaua nii rahvamassidest kui kontsentreeritud sõprade seltskonnast eemal olnud, aga need poolteist päeva andsid mulle ikka tõsise positiivse laksu. Muusikaliselt oli seekordne festival minu maitsele ehk pisut lahja, aga ma ei nurise, sest Pendulum ja Nevesis olid täpselt nii head nagu ma ootasin ja sellest piisas.
Reede õhtu läks mõnusaks juba meie traditsioonilisel telkimisplatsil Martini hoovi pesupuude all. Telki me muidugi kohe üles ei pannud, kuigi mul oli kuri kahtlus, et hiljem vihmaga, väsinuna ja joovastavate jookide mõju all võib see tegevus suhteliselt keerukaks osutuda. Aga öömaja pärast muretsemine ei olnud sel hetkel meie prioriteediks. Hoopis mõnusam oli puuriida varjus chillida, Kissa toodud sinise jänesega torti narrida ja veini libistada. Aeg-ajalt jõudsime ka festivaliplatsile, kuid liigselt end programmi jälgimisega ei vaevanud.
Ewert & The Two Dragons jõudis meieni põhiliselt piletisabas oodates, aga kuna pealava oli sobivalt sissepääsu poole, siis polnud sellest väga lugu. Kuigi mõned nende lood on täitsa kuulatavad, eelistaksin neid nautida pigem kuskil klubilaval. Ultima Thule ja J.M.K.E jätsin vahele, Sunrise Avenue'st hoidsin heaga eemale. Selle bändi totaalpromost Eestis pole ma siiamaani aru saanud. Okei, "Hollywood Hills" võib ju raadiost kuidagi kõlada, aga .... no ma ei tea. Soomes on ka seda stiili esindavatest bändidest võimalik teha oluliselt teravam valik kui see.
Electric Wizardist ei teadnud ma enne mitte midagi ja ütleme nii, et see ei muutunud ka pärast kahte lugu, mida ma end kuulama sundisin. Needki kaheksa minutit pidasin vastu vaid seepärast, et bändi bassimees Tas Danazoglou pakkus oma tätoveeritud näoga piisavalt huvitavat vaatlusmaterjali. Selle visuaalse kogemuse eest pean tänama Anu, keda kohtasin just siis, kui olin otsustanud, et ei viitsi seda bändi vaatama minna. Ehe emotsioon Anu näos sundis mind meelt muutma ja veidi aega lava ees ligunema üritades kõigest väest tätoveeritud kolli näole pilku heita. Too muidugi ei teinud seda ülesannet sugugi lihtsaks, sest vehkis kogu aeg juustega. Sellepärast ka eelpoolmainitud kaks lugu ja kaheksa minutit, millest tubli 30 sekundit oli ka tüübi nägu näha.
Def Räädut kuulasin vist seepärast, et mõneks ajaks vihma eest varju saada ning Mustaschini aega parajaks teha. Ka Mustaschist ei teadnud ma enne eriti midagi, kuid see ei takistanud mind nende live't nautimast. Hoolimata üha tihenevast vihmast tõmbasid nad rahva kenasti käima. Nii et - jättebra.
Pärast seda läksin auto juurde, et tõsine vihmavarustus selga ajada, sest .... seda vihma ikka tuli. Kõvasti. Värvatest sisse-välja käimine oli sel aastal eriti mugav, sest paaril korral ei kontrollitud isegi käepaela. Rääkimata taskute või koti läbiotsimisest. Seoses läbi vihma ja pori autoni ja tagasi orienteerumise, riietega pusserdamise ning paari-kolme-nelja tuttavaga jutustamisega ei näinud ma (kahjuks) Winny Puhhi, kuid platsile tagasi jõudes oligi (õnneks) Pendulumi aeg käes.
Kuna olin kõik meie seltskonna inimesed (k.a. Pezi, kes loomulikult telefoni ei kuulnud) ära kaotanud, siis otsisin hea koha tantsimiseks ja jäin Pendulumi ootama. Kahjuks pidin sellest kohast loobuma, sest saatuse irooniana sättis end minu lähedusse seisma Tüüp Keda Ma Mingil Juhul Näha Ei Taha. Ma ei näinud tervet rodu armsaid-kalleid-toredaid tegelasi kordagi terve festari jooksul, aga Tüüp Keda Ma Mingil Juhul Näha Ei Taha sattus mulle ikka n+1 korda ette. Karma is a bitch. Õnneks läks pimedaks, Pendulum hakkas kütma ja ma unustasin tunnikeseks kogu muu maailma. Mõned mu sõbrad ütlesid pärast, et "Ei tea, polnud ikka see ...", aga minu meelest oli vägagi "see". Ainuke tõrvatilk oli liiga üks ühele copy-paste Prodigy klassikast "Voodoo People", aga muu oli küll puhas kuld.
Apelsini järgi jalga keerutama ei viitsinud ma jääda (eelnev magamata öö seoses tšikkide klubituuriga andis juba kõvasti tunda) ning kuna selgus, et Pez ootab mind juba sada aastat auto juures (Kas ma ütlesin, et kaks autovõtit peab olema või kas ma ütlesin, et .... nevermind), siis lobistasin läbi sopa laagriplatsile. Vihma virutas alla nagu peaaegu oavarrest, uni murdis nagu karu, aga Pez ei teinud ühtegi telgi ülespanekule sarnanevat liigutust. Ütles, et ta ootab, kuni vihm korraks üle jääb. Selle peale ma läksin muidugi autosse mossitama, aga võta näpust - viie mintsa pärast lõppes vihmasadu nagu lõigatult ning me saime telgi täiesti kuivalt üles. Usu meest, ma ütlen. Telgipüstitamise käigus leppisime ära ning magama minnes oli kõik jälle parimas korras. Meie telk oli seekord väga hea koha peal, sest ülejäänud laagriliste mulin ei kostnud üldse meieni. See, et telk oli ühtlasi veidi viltu, mistõttu ma pidevalt Pezle selga veeresin, ei tasu siinkohal mainimist.
Rabarocki kõige mõnusam osa on alati laupäevane pikk hommikusöök puuriida all. Nii ka seekord. Pidevalt on toimunud teatav upgrade, seekord oli meil lausa kaks priimust ja laudlinaga laud. Seal puuriida varjus on nii mõnus tiksuda, et platsile minekuks peab end tõsiselt kätte võtma. Laupäevastest bändidest võtsime põhjalikumalt ette kolm. Orelipoiss oli hea teise päeva sissejuhatus. Ma pole varem tema kontserdile sattunud, seetõttu olin eriti meeldivalt üllatunud. Geniaalne tüüp ja laulab paremini kui Koit Toome.
Sama kehtis ka Nevesise kohta. (Et olin meeldivalt üllatunud. Ja et solist laulab paremini kui Koit Toome). Juba varem raadiost kuulates mõjusid nad nagu "välismaa bänd" ja Rabarocki live ainult kinnitas seda. Äge, kui suudetakse teha oma asja siiralt, nautides ja punnitamata. Mitte, et "Panen siin jala monitorile, sest ma olen nii lahe". Kui keegi ei tea sellest bändist midagi, siis vaadke seda Masa tehtud videot. Ja kindlasti on keegi ka Rabarocki kontserdist üht-teist Youtube'i üles visanud.
Kasutasime vahepeal aega väga targasti ehk et sõime portsu rasvast liha (ilma selleta pole õige festival) ning meie matsutamise taustaks mängis Teräsbetoni. Peale "Missä miehet ratsastaa" biisi, mille saatel Ats ja Potik ennastunustavalt hobustel kappamist imiteerisid, jäi selle bändi võlu minu jaoks tabamatuks. Pärast hilist lõunasööki mõnulesime muidugi mõnda aega jälle ka oma puuriida juures. "Ega sipelgatega polegi midagi rääkida" oli päeva parim kild - selle lahtiseletamine läheks siin liiga keeruliseks. Kes teab, see teab ja kes mäletab, see mäletab.
Filter valmistas mulle pettumuse. Olin kuulnud, et nende livesound ei pruugi meeldida, aga et see plaadi omast nii totaalselt erineb, ei osanud ma ka ette kujutada. Saund saundiks, sellega harjusin lõpuks ära ja head lood panid kaasa hüppama ka. Kuigi pidevalt üritasin distantseerida kuuldavat muusikat laulja lugudevahelisest mölast (no ei saa selle kohta viisakamalt öelda). Täpselt "Panen siin jala monitorile, sest ma olen nii lahe" ättitjuud, mis mulle kohe üldse peale ei läinud.
Võtsime enne äratulekut veel paar lugu Metsatöllu, ostsime šokolaadi tee peale une peletamiseks ja kimasime Tallinna poole. Terve tee saime imetleda fantastilisi uduseid lagendikke. Igati kordaläinud festival!
Rohkem ei jaksa praegu kirjutada, kui midagi eriti head meelde tuleb, eks siis täiendan
*** update Paar lugu kuulasime ka Abrahami. Ajaraisk. No ei olnud terav. Lihtsalt tüütu ropendamine.
*** update Mind ajavad alati naerma need n.ö. VIPid, kes ürituselt üritusele kooserdavad, siis terve aja kuskil backstage's telgis tiksuvad ja ühtegi bändi ei kuula ning lõpuks Facebookis vinguvad, et kui jama kõik oli. Kummik jalga ja platsile, see on festival, mitte sohvabaari avamine!
Aga Rabarock oli väga lahe! Võib-olla oli asi selles, et olen piisavalt kaua nii rahvamassidest kui kontsentreeritud sõprade seltskonnast eemal olnud, aga need poolteist päeva andsid mulle ikka tõsise positiivse laksu. Muusikaliselt oli seekordne festival minu maitsele ehk pisut lahja, aga ma ei nurise, sest Pendulum ja Nevesis olid täpselt nii head nagu ma ootasin ja sellest piisas.
Reede õhtu läks mõnusaks juba meie traditsioonilisel telkimisplatsil Martini hoovi pesupuude all. Telki me muidugi kohe üles ei pannud, kuigi mul oli kuri kahtlus, et hiljem vihmaga, väsinuna ja joovastavate jookide mõju all võib see tegevus suhteliselt keerukaks osutuda. Aga öömaja pärast muretsemine ei olnud sel hetkel meie prioriteediks. Hoopis mõnusam oli puuriida varjus chillida, Kissa toodud sinise jänesega torti narrida ja veini libistada. Aeg-ajalt jõudsime ka festivaliplatsile, kuid liigselt end programmi jälgimisega ei vaevanud.
Ewert & The Two Dragons jõudis meieni põhiliselt piletisabas oodates, aga kuna pealava oli sobivalt sissepääsu poole, siis polnud sellest väga lugu. Kuigi mõned nende lood on täitsa kuulatavad, eelistaksin neid nautida pigem kuskil klubilaval. Ultima Thule ja J.M.K.E jätsin vahele, Sunrise Avenue'st hoidsin heaga eemale. Selle bändi totaalpromost Eestis pole ma siiamaani aru saanud. Okei, "Hollywood Hills" võib ju raadiost kuidagi kõlada, aga .... no ma ei tea. Soomes on ka seda stiili esindavatest bändidest võimalik teha oluliselt teravam valik kui see.
 |
| Tas Danazoglou |
Def Räädut kuulasin vist seepärast, et mõneks ajaks vihma eest varju saada ning Mustaschini aega parajaks teha. Ka Mustaschist ei teadnud ma enne eriti midagi, kuid see ei takistanud mind nende live't nautimast. Hoolimata üha tihenevast vihmast tõmbasid nad rahva kenasti käima. Nii et - jättebra.
Pärast seda läksin auto juurde, et tõsine vihmavarustus selga ajada, sest .... seda vihma ikka tuli. Kõvasti. Värvatest sisse-välja käimine oli sel aastal eriti mugav, sest paaril korral ei kontrollitud isegi käepaela. Rääkimata taskute või koti läbiotsimisest. Seoses läbi vihma ja pori autoni ja tagasi orienteerumise, riietega pusserdamise ning paari-kolme-nelja tuttavaga jutustamisega ei näinud ma (kahjuks) Winny Puhhi, kuid platsile tagasi jõudes oligi (õnneks) Pendulumi aeg käes.
 |
| Pendulum |
Apelsini järgi jalga keerutama ei viitsinud ma jääda (eelnev magamata öö seoses tšikkide klubituuriga andis juba kõvasti tunda) ning kuna selgus, et Pez ootab mind juba sada aastat auto juures (Kas ma ütlesin, et kaks autovõtit peab olema või kas ma ütlesin, et .... nevermind), siis lobistasin läbi sopa laagriplatsile. Vihma virutas alla nagu peaaegu oavarrest, uni murdis nagu karu, aga Pez ei teinud ühtegi telgi ülespanekule sarnanevat liigutust. Ütles, et ta ootab, kuni vihm korraks üle jääb. Selle peale ma läksin muidugi autosse mossitama, aga võta näpust - viie mintsa pärast lõppes vihmasadu nagu lõigatult ning me saime telgi täiesti kuivalt üles. Usu meest, ma ütlen. Telgipüstitamise käigus leppisime ära ning magama minnes oli kõik jälle parimas korras. Meie telk oli seekord väga hea koha peal, sest ülejäänud laagriliste mulin ei kostnud üldse meieni. See, et telk oli ühtlasi veidi viltu, mistõttu ma pidevalt Pezle selga veeresin, ei tasu siinkohal mainimist.
Rabarocki kõige mõnusam osa on alati laupäevane pikk hommikusöök puuriida all. Nii ka seekord. Pidevalt on toimunud teatav upgrade, seekord oli meil lausa kaks priimust ja laudlinaga laud. Seal puuriida varjus on nii mõnus tiksuda, et platsile minekuks peab end tõsiselt kätte võtma. Laupäevastest bändidest võtsime põhjalikumalt ette kolm. Orelipoiss oli hea teise päeva sissejuhatus. Ma pole varem tema kontserdile sattunud, seetõttu olin eriti meeldivalt üllatunud. Geniaalne tüüp ja laulab paremini kui Koit Toome.
Sama kehtis ka Nevesise kohta. (Et olin meeldivalt üllatunud. Ja et solist laulab paremini kui Koit Toome). Juba varem raadiost kuulates mõjusid nad nagu "välismaa bänd" ja Rabarocki live ainult kinnitas seda. Äge, kui suudetakse teha oma asja siiralt, nautides ja punnitamata. Mitte, et "Panen siin jala monitorile, sest ma olen nii lahe". Kui keegi ei tea sellest bändist midagi, siis vaadke seda Masa tehtud videot. Ja kindlasti on keegi ka Rabarocki kontserdist üht-teist Youtube'i üles visanud.
Kasutasime vahepeal aega väga targasti ehk et sõime portsu rasvast liha (ilma selleta pole õige festival) ning meie matsutamise taustaks mängis Teräsbetoni. Peale "Missä miehet ratsastaa" biisi, mille saatel Ats ja Potik ennastunustavalt hobustel kappamist imiteerisid, jäi selle bändi võlu minu jaoks tabamatuks. Pärast hilist lõunasööki mõnulesime muidugi mõnda aega jälle ka oma puuriida juures. "Ega sipelgatega polegi midagi rääkida" oli päeva parim kild - selle lahtiseletamine läheks siin liiga keeruliseks. Kes teab, see teab ja kes mäletab, see mäletab.
 |
| Filter |
Võtsime enne äratulekut veel paar lugu Metsatöllu, ostsime šokolaadi tee peale une peletamiseks ja kimasime Tallinna poole. Terve tee saime imetleda fantastilisi uduseid lagendikke. Igati kordaläinud festival!
Rohkem ei jaksa praegu kirjutada, kui midagi eriti head meelde tuleb, eks siis täiendan
*** update Paar lugu kuulasime ka Abrahami. Ajaraisk. No ei olnud terav. Lihtsalt tüütu ropendamine.
*** update Mind ajavad alati naerma need n.ö. VIPid, kes ürituselt üritusele kooserdavad, siis terve aja kuskil backstage's telgis tiksuvad ja ühtegi bändi ei kuula ning lõpuks Facebookis vinguvad, et kui jama kõik oli. Kummik jalga ja platsile, see on festival, mitte sohvabaari avamine!
Monday, June 6, 2011
Fast Five
Käisime Kertuga eelmisel nädalal üle mitme aja taas koos kinos. Ja muidugi ei hakanud me aega raiskama mingi pagana väärtfilmi peale. Kui Vin Diesel on kinolinal, siis võivad kõik maailma väärtfilmid minu poolest olemata olla. See on muidugi kerge liialdus, aga mitte totaalne vale. Vin Diesel, Tyrese Gibson ja kihutavad autod on selline kombinatsioon, mis minu puhul kahjuks/õnneks sajaprotsendiliselt töötab. Nii et kui te imestate, et "kes kurat neid Fast & Furious filme vaatab", siis nüüd te teate vastust.
Filmist ka.
Stsenaarium oli suhteliselt üks ühele maha viksitud "Ocean 11" ja "Itaalia röövi" pealt, aga kuna need on head filmid, siis anname andeks. Kihutamist, kõmmutamist ja pasunasse andmist oli piisavalt ning kuigi Müüdimurdjad saaksid enamiku stseenide kallal kõvasti keelt teritada, siis oluliselt haigutama ei ajanud ükski koht. Viimane tagaajamine oli ehk liiga pikk, aga no las poisid lõbutsevad.
Üllatavalt ei kuulunudki selle filmi kõige suuremad musklid Vin Dieseli külge. Tõeiselt laheda rolli tegi Dwayne Johnson, aga tema käed kohutasid nõrgemad mehed ka ilma AK 47-ta ära.
 |
| photo by AllMoviePhoto |
 |
| photo by AllMoviePhoto |
Saturday, June 4, 2011
The Social Network
Believe it or not, but I just got around to watching The Social Network on DVD. Although I have heard the soundtrack (thanks to my undying love for Trent Reznor) and read a handful of reviews. I did not have any expectations to be honest. Just thought I might like the movie because of the music and maybe because of Jesse Eisenberg and Justin Timberlake. Eisenberg was brilliant, really spot on in his mumblings and reactions, best casting I have seen in a while. Timberlake on the other hand was pretty predictable - he just needed to show up and act like the character in many of his music videos.
The movie was interesting to watch, but at some point it just ended very abruptly. I understand there was not much material to pull from RL without getting filmmakers' own asses sued, but still ... I wish there would have been some kind of a different "closure" instead of plain titles.
All and all I truly recommend the film to facebook-junkies out there although all the events and characters are not 100 per cent accurate, so I would not base my final judgements on that. E.g. Sean Parker (played by Justin Timberlake) was not the founder of Napster as stated in the film, but one of the early employees of the firm.
P.S. Check this out, it's quite clever
Subscribe to:
Posts (Atom)