Lendav hollandlane/Estonia

Puhtalt Ain Angeri pärast läksin vaatama.
Teistesse osatäitjatesse mul eriti usku ei olnud ja kahjuks see õhtu lõpuks nii ka jäi.
Anger oli muidugi suurepärane ja mul oli teistest solistidest isegi pisut kahju, kui nende aplaus ikka oluliselt kesisemalt kõlas.
P.S. Lavakujundus oli Estonia suhteliselt piiratud võimalusi arvestades üllatavalt äge.
---------------------------------------
Dirigent Jüri Alperten, lavastaja Pamela Recinella (Itaalia), kunstnik Yannis Thavoris (Suurbritannia), valguskunstnik Matt Haskins (Suurbritannia), video Apparati Effimeri (Itaalia), koreograaf Daniel Kirsipuu

Musical chairs

Nädalavahetus läks Kultuurikatlas eesti muusika lainel.
Laupäeval I Wear* Experiment ja pühapäeval Mick Pedaja & Jüri Pootsmann.
Ootused olid suht kõrged ja õnneks pettuma ei pidanud. Kõige rohkem mõjus mulle mõlema live puhul hoopis valgus ja muu visuaal. IWE oma oli eriti äge: pealtnäha lihtne, puhas, aga väga täpne ja muusikaga ideaalselt sobiv.
IWE puhul jäi mind live lõppedes aga ikkagi kummitama mõte, et mis värk see on nende eesti artistide ja bändidega, et kunagi ei ole tunnet, et endast antakse 100, 110 või 150% Ikka jääb natukene puudu, et oleks täiega äge, et oleks lausa füüsiliselt tunda seda energiat ja tahtmist, mis seal laval on. Olen ja laulan ja mängin pilli ka, aga ... oma hinge ikka käest ei anna. Võib-olla eestlased ei oskagi seda, mine tea.
Ja teiseks ikka see keelevärk ka. Kui ma poleks lugusid enne Spotifyst kordi kuulanud, siis oleks arusaamisega suuri raskusi. Ma tahan teada saada, millest lugu räägib (eriti kui muusika ka kohati väga catchy pole. Aga see on juba kolmas teema, et kõikide artistide probleem on see, et neil pole häid lugusid). IWE puhul ma saan inglise keeles laulmisest aru küll, pilk on niikuinii pigem Eestist välja suunatud ja tõenäoliselt ongi neil a la Taanis või Hollandis oluliselt lihtsam nö oma publik kätte saada. Aga Mick võiks küll ainult eesti keeles teha. Ei usu, et see tema veenvust kahandaks - pigem vastupidi.
Ja nagu tõestas MetsaKutsu, kes täiesti kickstart energiaga Jüri livesse sisse hüppas, on eesti keeles võimalik ennast väljendada küll. Kättevõtmise asi.

Bands to listen to while high

Ei, ma pole pilves. Ilm on pilvine, aga mina mitte.
Pealkiri on tingitud armsa Google otsingumootori äsjasest soovitusest, kui otsisin 2013. aastal esilekerkinud kuulamist väärt bände. Teine valik oli "Bands to listen to before you die".
Leidsin kaks bändi, mis mulle täitsa meeldisid.

Esimene on "Moving Mountains".

Bändi nimi on muidugi tobe, aga mis me ikka meest nime ja mütsi järgi hindame. Enne kui nad maailmakuulsaks saavad, tasuks nimi ära vahetada. Kasvõi osa sellest. "Moving Muppets", anyone?

Teine on "Wooly & the Mammoth" ja ka selle bändi nimi mulle loomulikult ei meeldi. "Loomulikult"sellepärast, et ma olen üks neist kahest inimesest, kellele ei meeldi bändinimed nagu "Ewert and the Two Dragons" ja "Mike and the Mechanics".
Lugu seevastu on täitsa mõnus.



Ja kui need kaks bändi peaks mingil veidral põhjusel ühinema, siis võiks nad end ju kutsuda "Mountain Moving Mammoths", mis omakorda vihjab sellele, et vaene Wooly läheb soolokarjääri tegema.

Yes, baby!

The Sun Symphonics ... pidulik vs piinlik

Käisime eile Tiinaga Nokias The Sun Symphonics kontserdil.
Muusikaliselt ei pidanud pettuma, küll oleks oodanud sedasorti ürituselt veidigi rohkem väljapeetust. Head nalja oskavad laval teha vähesed ning kahjuks Tanel Padar nende hulka ei kuulu. Sestap oleks võinud lihtsalt muusikat teha ja kogu ülejäänud lollitamisele kindlalt kriipsu peale tõmmata. Sellised neljateistaastaste naljad tundusid ikka eriti kohatud ning pidev teistele bändiliikmetele suunatud veiderdamine muutus lausa piinlikuks. Padaril on veel palju õppida, kuidas laval lihtsalt olla, publikuga suhelda ka kontserdisaalis, mitte ainult hämuses ööklubis.
Laulab Padar õnneks nagu noor jumal ning paljudele pinnuks silmas olnud bändiliikmete riietus mind antud kontekstis isegi ei häirinud. Ja ega see midagi päästnud ka poleks. IQd vaid ülikonda selga tõmmates ei tõsta.

Nothing Else Matters

Kui midagi suudab minus totaalse mälestuste- ja emotsioonidelaine lahti rullida, siis on see muusika. Kuulasin praegu Vikerraadiost saadet Metallicast ja võin liialdamata öelda, et julgelt pool elu jooksis silme eest läbi. Metallica ei suuda minu südames kunagi saavutada sellist kohta kui U2, aga väga palju olulisi sündmusi on mul nende lugudega seoses meenutada küll. Alustades legendaarsetest pidudest Nõmmel klubis "326" ja lõpetades kasvõi 2006nda aasta Metallica kontserdiga Lauluväljakul.
Good times!

Paradiis on puuriida taga

Loomulikult on see postitus Rabarockist ja sellega seonduvast, aga enne põhisündmust hüppan korraks tänasesse päeva, mille highlight oli kokkupõrge Kadriorus mööda Narva maanteed sörkjooksu tegeva härraga, kes lähemal vaatlusel ja vastastikuste vabanduste vahetamisel osutus lauljaks nimega Seal.

Aga Rabarock oli väga lahe! Võib-olla oli asi selles, et olen piisavalt kaua nii rahvamassidest kui kontsentreeritud sõprade seltskonnast eemal olnud, aga need poolteist päeva andsid mulle ikka tõsise positiivse laksu. Muusikaliselt oli seekordne festival minu maitsele ehk pisut lahja, aga ma ei nurise, sest Pendulum ja Nevesis olid täpselt nii head nagu ma ootasin ja sellest piisas.
Reede õhtu läks mõnusaks juba meie traditsioonilisel telkimisplatsil Martini hoovi pesupuude all. Telki me muidugi kohe üles ei pannud, kuigi mul oli kuri kahtlus, et hiljem vihmaga, väsinuna ja joovastavate jookide mõju all võib see tegevus suhteliselt keerukaks osutuda. Aga öömaja pärast muretsemine ei olnud sel hetkel meie prioriteediks. Hoopis mõnusam oli puuriida varjus chillida, Kissa toodud sinise jänesega torti narrida ja veini libistada. Aeg-ajalt jõudsime ka festivaliplatsile, kuid liigselt end programmi jälgimisega ei vaevanud.
Ewert & The Two Dragons jõudis meieni põhiliselt piletisabas oodates, aga kuna pealava oli sobivalt sissepääsu poole, siis polnud sellest väga lugu. Kuigi mõned nende lood on täitsa kuulatavad, eelistaksin neid nautida pigem kuskil klubilaval. Ultima Thule ja J.M.K.E jätsin vahele, Sunrise Avenue'st hoidsin heaga eemale. Selle bändi totaalpromost Eestis pole ma siiamaani aru saanud. Okei, "Hollywood Hills" võib ju raadiost kuidagi kõlada, aga .... no ma ei tea. Soomes on ka seda stiili esindavatest bändidest võimalik teha oluliselt teravam valik kui see.

Tas Danazoglou

Electric Wizardist ei teadnud ma enne mitte midagi ja ütleme nii, et see ei muutunud ka pärast kahte lugu, mida ma end kuulama sundisin. Needki kaheksa minutit pidasin vastu vaid seepärast, et bändi bassimees Tas Danazoglou pakkus oma tätoveeritud näoga piisavalt huvitavat vaatlusmaterjali. Selle visuaalse kogemuse eest pean tänama Anu, keda kohtasin just siis, kui olin otsustanud, et ei viitsi seda bändi vaatama minna. Ehe emotsioon Anu näos sundis mind meelt muutma ja veidi aega lava ees ligunema üritades kõigest väest tätoveeritud kolli näole pilku heita. Too muidugi ei teinud seda ülesannet sugugi lihtsaks, sest vehkis kogu aeg juustega. Sellepärast ka eelpoolmainitud kaks lugu ja kaheksa minutit, millest tubli 30 sekundit oli ka tüübi nägu näha.

Def Räädut kuulasin vist seepärast, et mõneks ajaks vihma eest varju saada ning Mustaschini aega parajaks teha. Ka Mustaschist ei teadnud ma enne eriti midagi, kuid see ei takistanud mind nende live't nautimast. Hoolimata üha tihenevast vihmast tõmbasid nad rahva kenasti käima. Nii et -  jättebra. 
Pärast seda läksin auto juurde, et tõsine vihmavarustus selga ajada, sest .... seda vihma ikka tuli. Kõvasti. Värvatest sisse-välja käimine oli sel aastal eriti mugav, sest paaril korral ei kontrollitud isegi käepaela. Rääkimata taskute või koti läbiotsimisest. Seoses läbi vihma ja pori autoni ja tagasi orienteerumise, riietega pusserdamise ning paari-kolme-nelja tuttavaga jutustamisega ei näinud ma (kahjuks) Winny Puhhi, kuid platsile tagasi jõudes oligi (õnneks) Pendulumi aeg käes.

Pendulum

Kuna olin kõik meie seltskonna inimesed (k.a. Pezi, kes loomulikult telefoni ei kuulnud) ära kaotanud, siis otsisin hea koha tantsimiseks ja jäin Pendulumi ootama. Kahjuks pidin sellest kohast loobuma, sest saatuse irooniana sättis end minu lähedusse seisma Tüüp Keda Ma Mingil Juhul Näha Ei Taha. Ma ei näinud tervet rodu armsaid-kalleid-toredaid tegelasi kordagi terve festari jooksul, aga Tüüp Keda Ma Mingil Juhul Näha Ei Taha sattus mulle ikka n+1 korda ette. Karma is a bitch. Õnneks läks pimedaks, Pendulum hakkas kütma ja ma unustasin tunnikeseks kogu muu maailma. Mõned mu sõbrad ütlesid pärast, et "Ei tea, polnud ikka see ...", aga minu meelest oli vägagi "see". Ainuke tõrvatilk oli liiga üks ühele copy-paste Prodigy klassikast "Voodoo People", aga muu oli küll puhas kuld.

Apelsini järgi jalga keerutama ei viitsinud ma jääda (eelnev magamata öö seoses tšikkide klubituuriga andis juba kõvasti tunda) ning kuna selgus, et Pez ootab mind juba sada aastat auto juures (Kas ma ütlesin, et kaks autovõtit peab olema või kas ma ütlesin, et .... nevermind), siis lobistasin läbi sopa laagriplatsile. Vihma virutas alla nagu peaaegu oavarrest, uni murdis nagu karu, aga Pez ei teinud ühtegi telgi ülespanekule sarnanevat liigutust. Ütles, et ta ootab, kuni vihm korraks üle jääb. Selle peale ma läksin muidugi autosse mossitama, aga võta näpust - viie mintsa pärast lõppes vihmasadu nagu lõigatult ning me saime telgi täiesti kuivalt üles. Usu meest, ma ütlen. Telgipüstitamise käigus leppisime ära ning magama minnes oli kõik jälle parimas korras. Meie telk oli seekord väga hea koha peal, sest ülejäänud laagriliste mulin ei kostnud üldse meieni. See, et telk oli ühtlasi veidi viltu, mistõttu ma pidevalt Pezle selga veeresin, ei tasu siinkohal mainimist.

Rabarocki kõige mõnusam osa on alati laupäevane pikk hommikusöök puuriida all. Nii ka seekord. Pidevalt on toimunud teatav upgrade, seekord oli meil lausa kaks priimust ja laudlinaga laud. Seal puuriida varjus on nii mõnus tiksuda, et platsile minekuks peab end tõsiselt kätte võtma. Laupäevastest bändidest võtsime põhjalikumalt ette kolm. Orelipoiss oli hea teise päeva sissejuhatus. Ma pole varem tema kontserdile sattunud, seetõttu olin eriti meeldivalt üllatunud. Geniaalne tüüp ja laulab paremini kui Koit Toome.
Sama kehtis ka Nevesise kohta. (Et olin meeldivalt üllatunud. Ja et solist laulab paremini kui Koit Toome). Juba varem raadiost kuulates mõjusid nad nagu "välismaa bänd" ja Rabarocki live ainult kinnitas seda. Äge, kui suudetakse teha oma asja siiralt, nautides ja punnitamata. Mitte, et "Panen siin jala monitorile, sest ma olen nii lahe". Kui keegi ei tea sellest bändist midagi, siis vaadke seda Masa tehtud videot. Ja kindlasti on keegi ka Rabarocki kontserdist üht-teist Youtube'i üles visanud.

Kasutasime vahepeal aega väga targasti ehk et sõime portsu rasvast liha (ilma selleta pole õige festival) ning meie matsutamise taustaks mängis Teräsbetoni.  Peale "Missä miehet ratsastaa" biisi, mille saatel Ats ja Potik ennastunustavalt hobustel kappamist imiteerisid, jäi selle bändi võlu minu jaoks tabamatuks. Pärast hilist lõunasööki mõnulesime muidugi mõnda aega jälle ka oma puuriida juures. "Ega sipelgatega polegi midagi rääkida" oli päeva parim kild - selle lahtiseletamine läheks siin liiga keeruliseks. Kes teab, see teab ja kes mäletab, see mäletab.

Filter

Filter valmistas mulle pettumuse. Olin kuulnud, et nende livesound  ei pruugi meeldida, aga et see plaadi omast nii totaalselt erineb, ei osanud ma ka ette kujutada. Saund saundiks, sellega harjusin lõpuks ära ja head lood panid kaasa hüppama ka. Kuigi pidevalt üritasin distantseerida kuuldavat muusikat laulja lugudevahelisest mölast (no ei saa selle kohta viisakamalt öelda). Täpselt "Panen siin jala monitorile, sest ma olen nii lahe" ättitjuud, mis mulle kohe üldse peale ei läinud.
Võtsime enne äratulekut veel paar lugu Metsatöllu, ostsime šokolaadi tee peale une peletamiseks ja kimasime Tallinna poole. Terve tee saime imetleda fantastilisi uduseid lagendikke. Igati kordaläinud festival!
Rohkem ei jaksa praegu kirjutada, kui midagi eriti head meelde tuleb, eks siis täiendan

*** update Paar lugu kuulasime ka Abrahami. Ajaraisk. No ei olnud terav. Lihtsalt tüütu ropendamine.
*** update Mind ajavad alati naerma need n.ö. VIPid, kes ürituselt üritusele kooserdavad, siis terve aja kuskil backstage's telgis tiksuvad ja  ühtegi bändi ei kuula ning lõpuks Facebookis vinguvad, et kui jama kõik oli. Kummik jalga ja platsile, see on festival, mitte sohvabaari avamine!

Juba homme!

Ma tean, ma tean - mul on imelik muusikamaitse ja filmimaitse ja-mis-kõik veel .... Ma suudan suurepäraselt ühendada armastuse mõne tobeda romantilise komöödia ja sünge dokfilmi vastu. Võin kuulata järjest nii Beyonce'i kui Sepulturat ja üks mu lemmiktoite on makaronid kohupiimaga (Kes pole proovinud, siis andke teada, ma tutvustan teile Ukraina kokakunsti mõningaid aspekte).
Seega - homme lähen ma Rabarockile ja kavatsen Pendulumi ajal totaalselt hulluda. Aga täna ... lähen ma diskole. Vot!
Aga Rabarockile soovitan tulle kõigil, sest sealt leiab head muusikat (tõestatud 2006, 2007, 2008, 2009), head meeleolu (kontrollitud 2006, 2007, 2008, 2009) ja NB! hea mehe igaveseks (tõestatud ja kontrollitud)

Kolm laulu & elu

Kui The Joshua Tree ilmus, olin ma alles laps ning ei teadnud muusikast suurt midagi. Kuid ma mäletan, et see album jõudis helikassetil minuni täpselt aasta hiljem tänu Koit Pärnale, kes telemajas soovijatele kassette ümber lindistas. Ma ei tea, kuidas ma oskasin U2 plaati temalt tellida, ilmselt olin "soome pealt" mingit lugu kuulnud. Nii saingi ühel päeval enda valdusesse kasseti, millele oli Koidu korraliku käega kirjutatud U2 "The Joshua Tree" 1987.

Mul ei olnud tavalist kassettmakki, vaid mingi veider jaapani päritolu ei-tea-kust hangitud suur ja kobakas pleier. Selle miinuseid ei jõua üles lugeda (a la puudus tagasikerimisnupp), kuid plussiks olid ülikorralikud kõrvaklapid. Sellesse imevidinasse pistsin ka äsjasaadud U2 kasseti ja ... ausõna, aeg peatus, taevas läks lahti ja minu hing niisamuti. Ma ei oska öelda, mitu korda ma seda kassetti algusest lõpuni järjest kuulasin, aga järgmiseks päevaks jäi mul raudselt õppimata.

Sellest päevast alates on The Joshua Tree lood olnud minu elus alati kohal ning muidu suhteliselt muusikakauge inimesena olen nendes lauludes leidnud midagi mis mind südamepõhjani liigutab.



Ma kuulasin SEDA lugu juba veidi moodsama kassettpleieriga ja juba teab-mitmendat-korda uuestilindistatud kasseti pealt. Olin just lõpetanud keskkooli, saanud sisse ülikooli, kuid tulevik tundus miskipärast nii kohutavalt tume. Mu esimene (suhteliselt platooniline) suur armastus kaugenes minust iga päevaga ning pöördvõrdeliselt sellega kasvas kõikehõlmav üksildusetunne minu südames. Ma tahtsin ära, täpselt teadmata kuhu või milleks. Peaasi, et ära.



SEE lugu on aja jooksul omandanud minu jaoks täiesti müstilise tähenduse.

Kuulasin seda aastaid tagasi ühel hallil novembripäeval, kui mu süda oli nii puruks kui üks süda olla saab. Ma ei olnud varem tundnud sellist valu ja ahastust ning ma arvasin, et ma ei saa sellest iial üle. Ma ei teadnud siis veel, et see lahkuminek oli parim, mis minuga juhtuda sai, sest tänu sellele valule kasvasin ma tugevaks.
Ma kuulasin seda lugu uuesti ja uuesti ... ja uuesti. Ning läbi pisarate ja lausa füüsiliselt haiget tegeva üksinduse hakkas äkki paistma valgus. Mida rohkem ma seda lugu kuulasin, seda vähem kuulsin ma seal valu ja aina rohkem lootust. Ja järsku sain ma aru, et iial enam ei saa keegi mulle niimoodi haiget teha. Mitte kunagi enam ei ole ma nii nõrk kui praegu. Sest kõige-kõige saab olla ainult üks kord ning see kord on juba minevik.

Alati, kui olen omadega väga puntras, kuulan ma seda lugu. Kuulan niikaua, kui mõjuma hakkab. Niikaua, kui enam ei ole valus ja paha, vaid läbi valu hakkab paistma tõde. Niikaua, kui pisarad enam ei voola ja päike taas välja tuleb.



SEE lugu andis mulle jõudu viis aastat tagasi, kui sain aru, et niimoodi edasi elada ma enam ei taha. Olin valmis radikaalseteks - isegi äärmuslikeks - muutusteks ning olin otsustanud sügisel Eestist lahkuda. See otsus andis mulle seletamatu vabadusetunde ning avas uksi, millest ma enne isegi teadlik ei olnud. Ja siis juhtus see, mida ma tükk aega uskuda ei julgenud.
Üks pilk, üks naeratus, üks lühike vestlus .... ja kõik mu plaanid lendasid üle parda. Mul ei olnud vaja enam kuskile minna, et ennast leida ja kokku lappida. You completed me.





2009 aasta augustis Wembley staadionil kuulasin neid lugusid ja .... neid emotsioone ei suuda ma isegi praegu - kaks aastat hiljem - kirjeldada. Ma mäletan, et tundsin seletamatut tänutunnet, et mu elu on läinud just niimoodi. Ja et on olemas muusika, mis suudab seda minu jaoks alati väljendada.