Mõtlesin küll korraks, et tuleks sellele postitusele panna tiba originaalsem pealkiri, aga .... oli ju Rabarock? Või vaidleb keegi vastu?
Igal juhul oli tohutult tore, soe ja hea.
Täpselt õiges annuses muusikat ja päikest, alkoholi ja tolmust festaritoitu, sõpru ja tüütuid tüütajaid. Boonusena telgis kivi kõhu all magamine ja kolmeks algaineks sulanud margariiniga võileivad laupäevahommikuse shampanja kõrvale.
Kõige suurema muusikalise elamuse sain ikkagi Clawfingerist, pole midagi parata - see on minu muusika külmas suveõhtus kui isegi talve üle elanud jope sooja ei anna. Sai rokkida ja peaga vehkida ja "the biggest, the best, better than the rest" kaasa karjuda.
Ja veel ... kannatlik peab olema, rasked ajad on võimalik üle elada.
Selle fantastiliselt sügava lause sisu avan ehk järgmise postitusega.
