30. november 2008 Santiago de Cuba

Mingi ime läbi ja kanget kaela trotsides suudame suurema osa ööst isegi magada. Hommikul teevad bussijuhid igati tsiviliseeritud liigutuse - pooleks tunniks peatume teeäärses puhvetis, kust saab üle ootuste korralikku kohvi ja võileiba. Edasi sõites pannakse käima DVD hispaaniakeelse räpikogumikuga. Muy bien!
Õpime tundma bussijuhtide kommet peatuda neile vajalikes kohtades, et niisma suitsu teha või teeäärsetelt talunikelt midagi osta.
Santiago de Cubasse jõuame paaritunnise hilinemisega. Tõrjume edukalt taksojuhte ning otsustame oma casasse minna jala. Suur viga, millest saame aru mõne aja pärast. Ilmselgelt ei valinud me kõige otsemat teed ning 30-kraadises palavuses seljakottidega mägitänavatest üles ja alla kakerdada on paras katsumus.
Lõpuks jõuame kohale ja meie vaev saab kuhjaga tasutud. Casa Nivia on superkoht. Alustades sellest, et maja on suur ja uhke, lopsakate taimedega siseterrassi ja kõrgete lagedega. Pererahvas on ülisõbralik ning noorperenaine Beatriz räägib isegi inglise keelt. Ühise keele leiame ka vanaema Niviaga, kes minuga pikki hispaaniakeelseid vestlusi peab, millest ma isegi ca 10% aru saan.
Värskendame end dushi all (dush on paigutatud väga huvitavalt ja vannikardinat ei ole, nii et võimatu on vältida terve põranda üleujutamist) ja suundume linna uudistama.
Kolame sihitult ringi, istume siin ja seal, sööme võileiba ja joome õlut. Peagi on aeg õhtusöögiks koju tagasi minna. Beatrizi praetud kana on klass omaette, lisaks pakutakse veel praetud rohelisi banaane ja mingit tundmatut küpsetatud köögivilja. Menüüs on isegi magustoit - piima-riisipuding. Pärast sellist kõhutäit ei jaksa me enam välja minna ja lähme hoopis magama.
-------------------------------------------------------------
võileib + kohv 4 CUC
jootrahad 1 CUC
bussipiletid (Santiago-Baracoa-Santiago-Trinidad) 126 CUC
õlu, fanta, võileib 4.50 CUC
----------------------------------------
136 CUC

29. november 2008 Vinales-Havanna-Santiago de Cuba

Hommikupoole uimerdame niisama külas ringi ja teeme pilte. Ostame kohaliku raha eest 2 sombreerot (mis haisevad autentselt sõnniku järgi) ja kohalikku veini. Jätame Any ja Fransescoga hüvasti ning läheme busii peale. Marsruudiks Vinales-Havanna. Havannasse jõudes selgub, et oleksime jõudnud ka 18:15 väljuvale bussile, kuid kuna meil on piletid hilisemaks juba ostetud, peame passima. Veedame need neli tundi peamiselt bussijaama puhvetis, sööme kanaga saia ja joome õlut. Mina loomulikult jälle muretsen, kas meie Astro bussijaamast ostetud piletitega meid siit peatusest peale võetakse. Pärast pikemaid hispaaniakeelseid läbirääkimisi selgub, et piletite ostmise koht on "no importante" - siit saame peale küll. Teeme tutvust ka Viazuli "pakid paneme vööri" süsteemiga. Ehk - pakid tuleb anda ühte tuppa, kust need mööda linti kõrvaltuppa sõidavad ja siis meie nina all seisavad. Tõsi küll - mingid kleepsud on peal.
15-tunnine bussisõit on täpselt nii ebamugav nagu üks 15-tunnine bussisõit olema peab. Konditsioneer töötab täistuuridel, nii et võtab lausa lõdisema.
v ä i k e -- v i h j e
Üks asendamatu reisitarvik nendel pikkadel bussireisidel on antiseptiline kätegeel, mis reklaami järgi peaks hävitama 99,9 protsenti tuntud bakteritest ... Olgu sellega kuidas on, aga pärast mõne bussijaama või bussi enda WC külastamist on see pudelike su parim sõber. Mina ei ole eriline peenutseja, aga mõne bussijaama WC ajas sõna otseses mõttes öökima. Midagi teha pole - 10tunnine bussisõit on ees ja ära käima peab. WC pottide loputuskastid enamasti ei tööta või siis ongi seal selline süsteem, et pott on vett täis ja siis see "sisu" sealt aeglaselt kuhugi imbub... Kraanikausid ja kraanid on küll olemas, aga vett ei väljuta, nii et kätepesust võib vaid unistada. Ja selle "luksuse" eest oodatakse sinult veel raha. Peaaegu alati istub WC ees proua, kes taldrikule münte nõuab ja siis sulle armulikult veidi tualettpaberit ulatab. Meie maksime WC eest tihti kohalike kopikatega, sest CUCi selle teenuse eest kulutada tundus liigne priiskamine.
Havanna kesklinnas/vanalinnas on abiks hotellid, mille lobbydes tavaliselt üsna korralikud tualettruumid ja raha ka ei võeta.
Teine soovitus on vähegi pikemale bussireisile (just Viazuliga, Astro bussides sellist luksust nagu konditsioneer tihti ei ole) võtta kaasa soojad riided, sest muidu jääd lihtsalt haigeks. Need konditsioneerid on ikka tõhusad.
-----------------------------------------
Casa + söök 160 CUC
patareid 5 CUC
vesi 1.20 CUC
söök + õlu 11 CUC
-------------------------
178 CUC

28. november 2008 Vinales

Täna jalutame külast välja, et vaadata üht Fideli vaimusünnitist - Mural de Prehistoriat. Lühidalt - üks mäekülg on puudest paljaks raiutud ning sinna on joonistatud, tigu, veel mingi looma ja kaks inimest (ilmselt revolutsionääri). Vaatame seda asjandust eemalt ning oleme piisavalt ihnsad, et mitte lähemale minna (ja paar CUCi maksta).
Kodus jutustame pikalt Fransiscoga ja saame n.ö. päris Kuuba elust tunduvalt rohkem teada. Ühtlasi teeb Pez Fransiscole ettepaneku ehitada külalistemaja katusele terrass ja hakata välja üürima jalgrattaid. See viimane pole kahjuks lubatud. igal juhul paistab, et Fransiscol on nutti ja tema elu läheb üsna kenasti.

Päeva teise poole veedame tõelises luksuses. Kuna Fransisco töötab hotellis, siis saame võimaluse kasutada hotelli basseini. Hotell asub mäekünkal ning sealt avanevad imeilusad vaated Vinalese orule. Õhtuks on Any teinud krevette tomatikastmes, mis viivad keele alla.
---- kuhu Vinaleses veel minna ---
Kui on aega ja tahtmist, siis tasub oma casaomaniku käest küsida infot n.ö. hobutuuri kohta. Meie tuttavad inglased käisid sellel ja olid väga rahul. Põhimõtteliselt vinnatakse sind hobuse selga ja siis "ratsutad" läbi Vinalese oru tubaka- ja kohvikasvanduste juurde, kus talunikud pakuvad värsket kohvi
-------------------------------------------------------------
õlu + jäätis 5.10 CUC
joogid hotellis 9.50 CUC
----------------------
15 CUC

27. november 2008 Vinales

Kell on 8:30 ja oleme just istunud hommikusöögilauda (puuviljad, kohv, huevos fritos, sai, või, marmelaad), kui ilmub Fransisco. Autojuht olevat juba kohal ja peab sõitma hakkama. Kugistame toidu kiirelt sisse ja tormame tänavale. Kohtume oma reisikaaslastega, kes enne meid Fransisco casas elasid: Rob ja Louise. Kui meie saabusime, majutas Fransisco nad lihtsalt üle tänava tuttavate juurde.
Auto, millega liikuma hakkame, on 1953. aasta ameeriklane, mille täpset markigi on raske määrata. Autol pole küll laepolstrit ning amorte, samuti on roolilõtk muljetavaldav, kuid see eest on juht installeerinud sisse tutika automaki, millest vahetpidamata energilist saundi välja paiskub. Muu hulgas selliseid hitte nagu "Hotel California" ja Star Treki soundtrack.
Kõigepealt sõidame San Tomaso koobaste juurde. Need on Ladina-Ameerika suuruselt kolmandad koopad ja siin on isegi väike teadusasutus, mis koopaid uurib ja ekskursioone korraldab. Uskumatu, et nii ägedas kohas ei käi peaaegu üldse turiste.
Meie giidiks on pisikest kasvu itaalia jalgpallisärgis tegelane, kelle järel kõigepealt 60 m mäkke ronime. Tee läheb sõna otseses mõttes üle kivide ja kändude ning vaevalt kuskil euroopa analoogses kohas sarnane asi lubatud oleks. Piisab väikesest valesammust, et robinal kuristikku kukkuda. Meie jõuame õnnelikult koopasuuni ning pärast alla tagasi ka. Koopaid ei oska ma sõnades kirjeldada - need on fantastilised. Stalagmiidid ja stalagtiidid igal pool .... ja kõike tohtis käega katsuda! Vahepeal oli küll tunne nagu Indiana Jonesi filmis.
Pärast koopaid sõidame edasi Cayo Jutiase poole. Auto jõudlus pole küll suur, aga pärale me jõuame. Tee peal on tolliputka, kus teeskleme, et autojuht on meie sõber ja maksame 5 CUCi näost tollimaksu.
Ja siis algab paradiis! Helesinine vesi, valge liiv, merekarbid ja krabid - uskumatu. Tunnikese veedame kohalikus - ainsas - söögikohas toitu oodataes. Kuigi menüü on taandatud praetud kanale ja praetud kalalae, suudab ettekandja kogu aeg kõik sassi ajada ja vahepeal võtab nälg juba silmanägemise ära. Õnneks leevendab olukorda kohalik õlu.
Paar tunnikest chillime rannas - siia võikski jääda ...
Õhtul külla tagasi jõudes maksame autojuhile enne külla sissejõudmist 60 CUCi (kuna tegemist on n.ö. mitteametliku taksoga, siis tuleb olla ettevaatlik. Just juhil, turisti ei puutu keegi). Poisil lähevad raha nähes silmad särama. Nagu majaperemees Fransisco meile räägib, liigub enamus kaupu ja teenuseid mustal turul. Inimeste ametlik palk on ligi 400 CUPi ehk u. 20 CUCi ja sellega ilmselgelt ära ei ela.
v ä i k e --- v i h j e
Kuubal on selles mõttes mõnus, et igasuguseid murdjaid loomi, usse ja putukaid eriti ei ole. Ainus nuhtlus on sääsed (mosquitos), seda eriti Vinaleses ja veel mõnedes ranniku/saartepiirkonnas. Need sääsed on kavalad - ei pinise ja suskavad vaikselt. Olenevalt taluvusastmest võivad kublad olla üsna suured ja päris pikalt sügeleda. Eestis müüdavad sääsetõrjevahendid ei ole kahjuks nende sääskede vastu eriti tõhusad. Seda teades ostsime Londonis lennujaamast ühe halli pudelikese (oluline, et sisaldaks sellist asja nagu DEET) ja see toimis küll 100%. Oluline on ennast ikka korralikult üle piserdada ja sisse määrida. Reisi lõpupoole Cayo las Brujasel tegime tutvust ka rannal ründavate mini-kärbestega, kes on pisikesed nagu ei-tea-mis, aga hammustavad väga valusalt. Niipea, kui päike madalamale hakkab vajuma, on tegelased kallal. Ka nende vastu aitab seesama DEETi sisaldav tõrjevahend.
----------------------------------------------------------
San Tomaso koopad 20 CUC
tollimax 10 CUC
lõuna 16 CUC
takso + jots 31 CUC
rumm & cola 2. 80 CUC
--------------------------
80 CUC

26. november 2008 Havanna-Vinales

Loomulikult pole hotelli ees mingit taksot, kuigi me seda receptionist mitu korda küsisime. Valgest Ladast surub end välja 2-meetrine must mees küsides Barbarat. Et tema on tellitud Barbara jaoks. Pärast kiiret mõttepausi arvab hiiglane, et vahet pole - ta võib ka meid bussijaama viia. Küll Barabara leiab uue auto.
Ladaga pole ma sõitnud täpselt 8 aastat (minu esimene enda auto oli 01). Tundub, nagu istuksime vastu auto põhja, sest istme polster on ajaga üsna olematuks kulunud. Juht on aga vilunud ning kõva kolina saatel saabume bussijaama. Kõik Viazuliga reisijad istuvad oma pampudega ühes väikeses toakeses, mida jahutab meeletult suur konditsioneer. Aeg-ajalt pistab üks mees pea ukse vahelt sisse ja hüüab midagi - ilmselt sihtkohti. Reisijad - turistid - on kärsitud ja käivad pidevalt oma piletitega teenindaja kannul, et veenduda, kas ollakse ikka õiges kohas. Selline ettevaatus ei tule Kuubal sugugi kahjuks, sest enamasti toimub kõik plaani järgi. Ainult et plaanist teavad väga vähesed. Lõpuks hõikab mees ukse vahelt "Vinales!", kogub reisijad kokku ja viib nad oma sabas bussi juurde. Seal kontrollitakse veel kord piletid, märgistatakse pagas ning lõpuks lubatakse inimesed ka bussi. Konditsioneer on kuubakate lemmikleiutis, sest ka bussis töötab see täistuuridel. Topime selga kõik, mida seljakotist leiame. Bussi amordid on juba ammu aktiivsest tegevusest tagasi tõmbunud, mis tähendab, et õõtsutamist on kõvasti. Vaatame aknast välja limpsime Tu Kolat, mis Pez kohaliku raha eest ostis. Väga magus.

Pea 3 tunni pärast olemegi Vinaleses. Bussist maha astudes on turist ühe hetkega ümbritsetud majutusepakkujatest - üks aktiivsem kui teine. Osadel on käes lausa seinalehe moodi asjandused, millele kleebitud pildid oma majast ja turistile pakutavatest võimalustest. Kuna meil on majutus olemas, siis võtame oma kotid ja suundume Villa Cristali otsima. Vinaleses on umbes 6 tänavat, nii et õige maja leidmine pole raske. Kodus on majaperenaine Any, kes meid sisehoovis asuvasse külalistetuppa juhatab. Tegemist on tõeliselt luksusliku casaga - omaette elamine, korralik pesuruum, külmutuskapp ja isegi telekas koos DVD-mängijaga! Lisaks võimalus õues kiiktoolides chillida või katusel päikest võtta.

Paneme asjad ära ning läheme küla vahele luusima. Vinales tundub igati mõnus koht, kus iga mööduv talumees sulle sõbralikult tere hüüab. Turistidega ollakse harjunud. Kõnnime päris pikalt külast välja ning näeme nii mõndagi Kuubale iseloomulikku. Kõikjal jalutavad kanad, kitsed, sead ja koerad. Keegi üksteist ei söö. Tee peal kihutavad võidu vanad ameerika autod, vene masinatööstuse omaaegsed tippteosed ja uued Transgaviota tuuribussid. Lisaks jalg- ja mootorrattad, hobuvankrid ja nende erinevad sümbioosid.
Tagasi külas istume ühes väikeses baaris ja libistame Cristali - kohalik väga hea õlu.
Õhtusöögi ajal näeme ka majaperemees Fransiscot, kes meid ülevoolava sõbralikkusega tervitab. Temalt uurime ka võimalust sõita Cayo Jutiasele ning õnneks leidubki veel kaks inglise turisti, kellega koos minna (ja sõidukulusid jagada). Fransisco orgunnib meile auto - loomulikult mittelegaalseid teid pidi - ja käsib hommikul 9:30 valmis olla. Õhtusöök on maitsev - pollo frito oma parimas etteastes. Korraks teeme veel tiiru külas ja kobime siis magama.
-----------------------------------------------------
takso 5 CUC
õlu 6 CUC
coca-cola 1.10 CUC
rumm 1.50
jots 0.50 CUC
-----------------------
15 CUC

25. november 2008 Havanna

Hommikueiene terrassil. Omlett ainult juustuga on parem, kui omlett juustu ja singiga. Jalutame Plaza de Revolucioni poole, et sealt siis edasi minna Viazuli bussiterminali. Põikame sisse ka tee peale jäävasse Astro bussijaama (kohalikele mõeldud transpordisüsteem) ning oh üllatust - ka siin müüakse Viazuli pileteid ning selgub, et isegi buss väljub siitsamast.
Viazuli piletitega on oma süsteem - neid saab broneerida ja kohe välja osta. Välja ostma peab üks päev varem, nii meile mitu korda kinnitatakse, kuid reaalselt ei ole süsteem nii jäik. Igaljuhul on asi nende piletitega keeruline ja parem on alati igal pool piisavalt vara kohal olla ning kohalikke inglise keelt mittevaldavaid prouasid-härrasid pidavalt oma küsimustega tüüdata.

Piletitega ühel pool, vaatame üle Jose Marti memoriaali ning teeme ringi ümber Necropolis Coloni. Muljetavaldavad mõlemad, aga "turisti panna" ehk sisse minna me ei viitsi. Jalutame mööda 23ndat tänavat paladari Los Amigos. Täiesti juhuslikult nägime eelmisel õhtul CNN-i pealt n.ö. elustiili lõiku, kus just seda paladari väga soovitati. Otsustame järgi proovida, kas koht on reklaami väärt või ei. Paladaris on tõepoolest kõik kohalikud ning toit on hea. Soovitame.

Läheme tagasi hotelli, ostame poest rummi ja koolat (kohalik bränd Tu Kola), et õhtul väikesed kokteilid teha. Pärast väikest puhkepausi jalutame mööda San Rafaeli keskparki, istume pingil, joome mõned õlled ja vaatame inimesi.
--------------------------------------------------------
bussipiletid (Havanna-Vinales-Havanna, Havanna-Santiago 150 CUC
õlu + vesi + jots 4 CUC
söök 17.75 CUC
vesi 0.70 CUC
jäätised 2.20 CUC
õlu 3 CUC
rumm & cola 2 CUC
------------------------
180 CUC

24. november 2008 Havanna

Hommikul sõidame suure põnevusega 9-korrusele, kus minu teada peaks olema hommikusöök terrassil. Ongi! Fantastiline vaade 270 kraadi üle Havanna ja meri tundub siit ülevalt vaid kiviviske kaugusel.

Vaade Hotel Lincoln katuseterrassilt

Menüü on lihtne: muna ja sai. Ehk siis erinevad - kuid sama maitsega - koogikesed, muffinid, suhkrupulgad. Omletti võib valida nii singi kui juustuga. Esimese hommiku puhul võtame täispaketi. Vaade on super ja hommikueine venib pikaks. Kusjuures - kohv maitseb nagu sai ja tee maitseb nagu sai ... hm ... ilmselt on asi kuumas piimas, mida mõlemale peale valasime ja mis järelikult maitseb ... nagu sai. Kohalikud hotellikülastajad armastavad seda saiamaitselist sooja piima aseainet väga, panevad veel kaks supilusikatäit suhkrut juurde.

Pärast hommikueinet otsustame uurida transpordivõimalusi Santiago de Cubasse. Turistiinfo punkt Obispol on kõike muud kui informatiivne, lisaks ei müü nad Viazuli (kaugsõidu autobuss) piletid, nagu LP ja RG mõlemad kinnitavd. (Hiljem, kui reisi lõpus uuesti Havannas oleme, leiame märksa parema infolaua samal täneval mõnisada meetrit kaugemal. Aga pileteid ei müü nemadki.) Jalutame Habana Viejas asuvasse rongijaama ning saame teada, et rong SDC-sse väljub ainult pühapäeval ja esmaspäeval. Mis siis ikka, tuleb minna bussiga.

La Habana rongijaam. Enamik ronge tundus olevat tegevuse lõpetanud

Jalutame rongijaamast n.ö. turistipiirkonna poole tagasi ja see, mida näeme, on tõelina Havanna. Eranditult lagunevad majd, inimesed ukseavades kükitamas. Keset tänavat laisalt sittuvad räbalad koerad ja siin-seal pimedad poekesed, kust talongi alusel mune ja saia osta. Hoolimata äärmisest vaesusest on inimesed korralikult riides ja üldine meeleolu chill. Ju siis peabki nii olema.

Habana Vieja

Habana Vieja

Catedral de la Virgen María de la Concepción Inmaculada de La Habana.
Seda külastas oma Kuuba-visiidel ka paavst Johannes Paulus II

Jõuame katedraali juurde, teeme kiired mojitod ja longime mööda mereäärt kodu poole. Üritame leida kohaliku raha eest müüdavat kõnekaarti, kuid tulutult. Üritus lõpeb 5-CUCise sinise telefonikaardi ja 2CUC-ise kõnega Fransiscole Vinalesisse. (2 CUCi küsis lahke postkontori proua pärast, seda kui oli armulikult lubanud meil oma telefoni kasutada).
Teeme pika tiiru mööda Maleconi, värskendame end korraks hotellis ja veedame õhtu Vedados. Ühtegi söögikohta, mis meeldiks, sel õhtul ei leia ning teeme päeva viimased kokteilid oma hotelli fantastilisel katuseterrassil.
v ä i k e --- v i h j e
* Kui kardad kuulsat Kuuba kõhutõbe, siis joo kokteile ilma jääta. Kartus, et sind vaadatakse imelikult, kui ilma jääta joogi tellid, on asjatu. Meiegi võtsime kohalikest eeskuju, ostsime poest rummi ja koolat, ning segasime ise oma joogid.
Hea kõhutõve vastane abimees on ka Bitneri palsam, mida hommikul ja õhtul lonks sisse võtta. Kellel kõht eriti tundlik, siis tasub terve reisi jooksul võtta Lacto Seveni tablette.
------------------------------------------------------------
rahavahetus 10 CUC
telefonikõne 2 CUC
telefonikaart 5 CUC
õlu+jook 2.50 CUC
2 mojitot 6 CUC
õlu + vesi 2.15 CUC
2 cuba libret 5.50 CUC
---------------------------
34 CUC

23.november 2008 London-Havanna

Hommikusöök B&Bs on ... tagasihoidlik. Kaks kuiva saiaviilu ja mingi veider marmelaad. Selle eest viib transferbuss meid tasuta lennujaama, kus on piisavalt aega, et mööda poode chillida. Loomulikult külastame ka McDonaldsit. Lennujaamas maitseb räpmpstoit kuidagi eriti hästi, kuigi McDonalds on oma imagoga kõva tööd teinud ning vähemalt Gatwicki mäkkari menüü oli salatitest kirju. Meie ei hakanud jänestetoiduga naljatama, BicMac ja friikad ikka.

Gatwicki McDonaldsis

Üle Atlandi lendame Virgin Atlanticuga ja ka see pea 9-tunnine lend möödub kiiresti. Filmivalikus on Sex & the City, nii et mina olen rahul (olen jah imelik).
Havannas lennukist maha tulles, ei oska ausalt öeldes midagi oodata. Minul - pabistajal - tekib äkkhirm, et meie turistikaardid on kehtetud ning meid ei lastagi maale. Passikontrolli järjekord venib nagu tigu ning see annab aega kõikide meie lennul olijate näod meelde jätta. Äkki kohtume veel?
Passikontrolli naisel on muljetavaldavad kunstküüned ning nullilähedane inglise keele oskus.Pärast passikontrolli järgneb asjade läbivalgustamine, mille käigus Pez kõrvale viibatakse. Selgub, et need 2 närust banaani, mis me hingehinna eest Londonis ostsime, ei ole Kuubale teretulnud. Ohates saadame banaanid viimsele teekonnale suurde rohelisse konteinerisse.
Lennujaama avalikus osas korraldatakse turisti elu kohe ülima täpsuse ja tõhususega - rahavahetajad paremale, taksosoovijad vasakule. Pez haagib meid külge kahele inglasele, et koos taksoga linna sõita. Takso eest küsitakse 30 CUCi, aga oleme veel liiga "rohelised", et vaielda. Teekond lennujaamast linna kinnitab meie ootusi Kuuba suhtes 100%. Vanad Ladad ja Moskvitshid, 50nendate ameeriklased, sekka paar ZILi ja KAMAZi, pluss hobuvanker ja munakoort meenutav cocotakso. Meeletu tossupilv autode kohal (CO2 tootmise vähendamine pole ilmselgelt nende prioriteet, nendib Pez).
Paneme inglased Parque Centrali juures maha ning kolistame oma hotelli poole. Lincoln - asukohaga Habana Centros - sai valitud ainult hinnast lähtuvalt, mis sooduspakkumist kasutades oli odavam kui ümbruskonna casad. Receptioni proua loomulikult inglise keelt ei räägi - küll aga tönkab paar sõna vene keeles. Nugisenäoga papi tassib meie kotid ülipüüdlikult 2. korrusele ja näitab tuba, kus on 5m kõrge lagi, mahakooruva värviga seinad ja veidrast materjalist kardinad. Vannituba on aga värskelt remonditud ning sellest piisab. "Do You have a tip for the bellboy? I am the bellboy" avab nugisenägu oma kaardid. Loomulikult - jootraha! Kõige tähtsam asi Kuubal. Meil on taskus ainult suured kupüürid, lisaks pole me kindlad, palju peaks andma. Kügeleme seal natuke aega ja nugisenägu hiilib minema, saanud meilt enne kinnituse, et me teda ei unusta. Oleme sunnitud talle hiljem väljudes andma 3 CUCi, sest väiksemat meil pole. Ilmne ülemaksmine, aga see jääb Kuubal ka meie esimeseks ja viimaseks n.ö. niisama jootrahaks.
Kuna hotellitoa seif on kahtlane, pakime kogu raha ja dokumendid kaelakottidesse. Veidi ebamugav, aga mis teha.

Esimene õhtu Havannas möödub sihitult mööda linna ringi lonkides. Kuna meie hotell ei asu just kõige nooblimas piirkonnas, siis saame oma shokiturismi osa kohe kätte. Harjume kiiresti ja pimedad kangialused hirmu ei tekita, kuna kõik inimesed, kes tänavatel asjatavad või enamasti niisama oma ukse ees kükitavad, on väga sõbralikud.

Habana Vieja, c.Obispo

Teeme tiiru Habana Viejas ja "paneme turisti" ehk võtame paar kokteili Obispol asuvas väikekses baaris. Tundub, et koba peale tehtud valik ei olegi nii halb, sest kohalikke on kõvasti rohkem kui turiste. Loomulikult salsatab bänd nurgas ja inimkonna parim osa (hetkel kohalikud) igal pool, kus vaba põrandapinda. Kuna ajavahe mõjub, siis longime varsti hotelli tagasi ja vajume magama.
v ä i k e --- v i h j e
* Vahetasime lennujaamas kohe 1000 eurot, et hiljem ei peaks linnas pead vaevama ja rahavahetuskohti otsima. Mingit eriti soodsamat vahetuskurssi niikuinii ei leia. Tasub küsida erinevaid kupüüre, sest tihti antakse sulle ainult pakk 20neseid.
* Takso lennujaamast kesklinna ei tohiks maksta üle 20 CUCi. Need, kes lennujaamas sulle abivalmilt takso otsivad, suruvad peale ka kõrgema hinna. N.ö. sõltumatud taksojuhid ootavad ka lennujaama ees ja nendega saab kokku leppida. Küsimuse "Palju maksab?" ja numbrid tasuks hispaania keeles endale kiirelt selgeks teha
* Igasugused teenendajad on varmad sulle mõttetuid teenuseid osutama ja selle eest ka raha ootama. Kehtib sama reegel, mis igalpool mujal - kui oled teenindusega/abiga rahul ja inimene on meeldiv, siis anna jootraha. Niisama CUCe vasakule ja paremale loopida pole mõtet. Meie ei suuda Kuuba majandussüsteemi muuta
----------------------------------------------------------
hommikusöök Macis 6.30 GBP
sääsevedelik 7 GBP
vesi + toit 7 GBP
ajakirjad 2 GBP
----------------------------------------------------------
takso lennujaamast hotelli 15 CUC
jootraha 3 CUC
õlu 1.20 CUC
2 cuba libret + toit 10:50
----------------------------------------------------------
30 CUC

22. november 2008 Tallinn-Riia-London

Hommikul kell 7 vinname end Tallinna bussijaamas Eurolinesi bussi peale, et alustada teekonda Riia poole. Keskpäeval saabume Riiga ja kuna lennuki väljumiseni on piisavalt aega, ei hakka takso peale raha raiskama, vaid sõidame lennujaama bussiga (number 22A, väljub kohe Riia bussijaama juurest, pilet maksab mõned läti kopikad). Buss sõidab lennujaama üsna suure ringiga, nii et saame boonusena ka linnaekskursiooni.
Lennujaamas saame pikalt passida. Sööme kaasatehtud võileibu ja ostame kohalikust R-kioskist kohvi. Riia lennujaam erilist muljet ei avalda, kuid Air Balticu lennuk, millega Londonisse lendame on üsna suure reavahega, mis teeb lennu täitsa talutavaks.
Londonis on loomulikult niiske ja külm, kuid õnneks tuleb meie ööbimiskoha transferbuss käbedalt kohale. Veedame öö sealsamas Gatwickis, kohas nimega Acorn Lodge. Oleme veidi näljased ning kuna meie majas restorani pole, sõidutatakse meid teise kohta sööma. Kõrvallauas käib küll lärmakas possmeestepidu, kuid meie isu see ei vähenda. Pärast toekat kõhutäit lähme hotelli magama.
-----------------------------------------------------
ajalehed-ajakirjad, patareid, vesi jms 200 EEK
bussipiletid, joogid 5 LVL
õhtusöök, majutus 109 GBP