The Sun Symphonics ... pidulik vs piinlik

Käisime eile Tiinaga Nokias The Sun Symphonics kontserdil.
Muusikaliselt ei pidanud pettuma, küll oleks oodanud sedasorti ürituselt veidigi rohkem väljapeetust. Head nalja oskavad laval teha vähesed ning kahjuks Tanel Padar nende hulka ei kuulu. Sestap oleks võinud lihtsalt muusikat teha ja kogu ülejäänud lollitamisele kindlalt kriipsu peale tõmmata. Sellised neljateistaastaste naljad tundusid ikka eriti kohatud ning pidev teistele bändiliikmetele suunatud veiderdamine muutus lausa piinlikuks. Padaril on veel palju õppida, kuidas laval lihtsalt olla, publikuga suhelda ka kontserdisaalis, mitte ainult hämuses ööklubis.
Laulab Padar õnneks nagu noor jumal ning paljudele pinnuks silmas olnud bändiliikmete riietus mind antud kontekstis isegi ei häirinud. Ja ega see midagi päästnud ka poleks. IQd vaid ülikonda selga tõmmates ei tõsta.

Sänk juu zis is naiss

See on muidugi ainult minu (pseudo)probleem, aga mind panevad imestama need saatejuhid-reporterid, kes üsna tihedalt ingliskeelseid intervjuusid tehes ei vaevugi oma häälduse kallal vaeva nägema. Minu meelest ei ole see puu-inglise keel küll asi, mille üle nädalast nädalasse uhke olla ...  Ja mõned keeletunnid ei tohiks ka kedagi hoobilt vaeseks teha.

I miss the old times

Vaatan "Vabariigi kodanikke". Õigemini, üritan vaadata ja kuidagimoodi jutujärjel sabas tilpneda. Teema on aktuaalne, rääkijad ka enam-vähem ning hariv tunnike kuluks ära küll. Aga ma lihtsalt ei suuda! See täiesti suvaline pildiga vilksutamine ja Rait Maruste pidev ninapooride eksponeerimine ajab mind täiesti hulluks. Kui see kõik toimuks ehk kolm korda aeglasemalt ning jälgiks minimaalseltki jutu mõtet ja loogikat, siis oleks talutav (sans Maruste ninapoorid loomulikult), kuid praegu nõuab ikka meeletut pingutust, et veidigi kuulata.
Soovitan vaadata rohkem soome telekanalite analoogseid saateid, mis on režiiliselt ülimalt läbimõeldud ja maitsekad. Kui inimene räägib, siis ta räägib. Ilma väga mõjuva põhjuseta ei näidata samal ajal mõne teise saatekülalise selga.
Uhh, sain end jälle välja elada ...

Kersna & Aunaste

Ma tean, et tõmban nüüd kõigi viha enda peale, aga Kersna ja Aunaste "intervjuud" Pealtnägijas oli mul lihtsalt piinlik vaadata. Ja kurb.
Hindan Kersnat kui ajakirjanikku ülikõrgelt, aga see ja sellisel kujul ... milleks?
Tähtsatest asjadest ei ole vaja rääkida teatraalselt silmi pööritades ja kaunilt kalkuleeritud pause tehes. Selline ilutsemine muudab ka kõige siiramad mõtted hepiklikult esitletud tühjadeks sõnakõlksudeks.

Nothing Else Matters

Kui midagi suudab minus totaalse mälestuste- ja emotsioonidelaine lahti rullida, siis on see muusika. Kuulasin praegu Vikerraadiost saadet Metallicast ja võin liialdamata öelda, et julgelt pool elu jooksis silme eest läbi. Metallica ei suuda minu südames kunagi saavutada sellist kohta kui U2, aga väga palju olulisi sündmusi on mul nende lugudega seoses meenutada küll. Alustades legendaarsetest pidudest Nõmmel klubis "326" ja lõpetades kasvõi 2006nda aasta Metallica kontserdiga Lauluväljakul.
Good times!

F... No!

Alustan rünnakut ropendamise vastu. Ausalt. Ega ma ise ka sellest patust puhas ei ole, aga ma üritan - ma väga väga üritan - ennast parandada.
Lapsega kodus olles kadusid teatud väljendid minu sõnavarast pea täielikult, aga nüüd töökeskkonnas tulevad kõik robinal tagasi. Ja see nii jubedalt häirib mind, et lausa kriibib sees.

P.S. On muidugi teatud teemad (eriti siin blogis), millest kirjutades ei saa mõnest krõbedamast väljendist üle ega ümber. Nimetagem seda kirjanduslikuks stiiliks. Või midagi.
P.P.S. Ma ei saa aru Adele-fenomenist. "Someone Like You" ajab isegi liiklust reguleeriva politseiniku nutma, aga üldiselt tundub tema looming/esitus mulle suhteliselt keskpärane. Eelistan iga kell Amy Winehouse'i.

Bitch, please ...

There is a serious gossip girl in me waiting to speak her mind every now and then. It usually happens after flipping through some trashy magazines and online gossip-sites which should leave me totally untouched ... but they never do. I am a junky and I know it.
Could somebody explain me the appeal of a gay-scene among some heterosexual women? What is the deal here? Even when I was single (and therefore always interested in finding someone new and exciting) I never considered a night in "Angel" being a great way to spend my valuable free time. Just boring. And totally unprofitable. And do not tell me that girls just "wanna have fun" and dance and feel free. That is never the goal when you are on your own and already in your 30's. You are always fishing around, always looking, always trying to score. Yes, you are. You can dance your ass off in a gay-club, but when the music stops you'll be sharing a cab with some DD (Drunk and Disappointed) pretty boy and going to bed alone. I have some wonderful friends who happen to be gay and are great fun to be with, but hanging around with them seven days/nights a week would have made me join the convent. Especially here, in Estonia, I feel like heterosexual men are so often intimidated by gays and tend to project that intimidation also to women who enjoy the gay-circle. Maybe I have totally misunderstood the whole thing, but if you are out there to get your man (Enough with the hypocrisy, you are) forget your gays and go to the pub instead.
Words of wisdom spread again ... and as always, don't take me too seriously. If you are - I am not to blame.
P.S I almost forgot. I have a new crush (so to speak). I definitely don't have a "type", because AS is everything my other guys are not and vice versa.

Photo: Men's Journal via ONTD

Tired, but ... kinda happy

Esimene töönaädal pärast pooleteiseaastast pausi selja taga. Kõik on sama raske ja hulluksajav ja pingeline kui RV esimesel hooajal. Uskumatu, aga mitte midagi pole selles suhtes muutunud. Meeskond on endiselt väga kift ja sellest ka minu rõõmus meel. Hoolimata punastest silmadest ja südant pahaks ajavast väsimusest.

Playboy has been tamed

I totally don't understand how some men are willing to lose their balls after getting married. I am not saying they have to continue to f... around, hell no! But taking the place of a doormat is just wrong. There is a huge difference between being a devoted husband and acting like an idiot whenever the wife is present.
Or even worse - arranging all your life (and work for that matter!) around, so that "the better half" could keep an eye on you 24/7. And they call it love. I call it "pussycat". And not in a good way.

Actually - it all goes for certain wives as well. What is it with the marriage that makes people lose themselves? When "we" does not make you better but just plain and boring?

P.S. I am not against marriage. On the contrary.

Does the Cosmogirl really exist?

See postitus võib siivsamaid lugejaid kulmu kortsutama panna, nii et olge hoiatatud ja/või chillige Facebookis edasi.
Igaljuhul. Naised-neiud, kui soovite, et teie mistahes staadiumis suhe kindlalt sinnasamusesse läheks, siis soovitan osta septembrikuu Cosmopolitani, mis pakatab järjekordsetest soovitustest, kuidas leida Härra Õige ja teda igavesti enda küljes hoida. Kui keegi tõepoolest võtab artikleid "Kuidas mitte abielluda vale mehega?" ja "Teise kohtingu saladused" tõsiselt ning üritab kasvõi viiekümne prossa ulatuses nende järgi käituda, siis võib mürki võtta, et Härra Õige paneb ülehelikiirusega kõige nelja tuule poole plagama.
Kui aga õnnestub Härra (Õige või Mitte-Nii-Õige-Aga-Hetkel-Käib-Kah) siiski oma pessa meelitada, siis järgmine nõuandeartikkel "Seksikad kohad, kust teda puudutada" tuleks küll kiiremas korras unustada.
Kas tõesti on olemas naisi, kes võtavad ajakirja kätte ja on siiralt rõõmsad, et ohhoo, lõpuks ometi saan punkt-punktilt selgeks, kuidas üks korralik blow-job käib? Loevad selle jutukese läbi, teevad märkmeid ning hoiavad ajakirja igaks juhuks veel paar kuud öökapil, et olulisemad kohad enne kuuma kireööd üle vaadata? Kui on midagi, mida ei saa teoreetiliselt õppida, siis on see seks. Olgu soovitused kuitahes detailsed. Võib ju öelda, et alati on hea uusi ideid saada, aga see konkreetne artikkel on kirjutatud küll pigem 16+ vanuserühma silmas pidades, kellele pakutavad ideed võiks piirduda soovitusega "Kumm on seks" . Äkki ma olen ebaõiglane ja tõepoolest on hordide viisi naisi, kes igal kuul ajakirja ilmumist ootavad, et oma seksinippide arsenali täiendada? Sel juhul oleks mõistlikum juba mingit pornokat vaadata. Mees jääb kindlasti rahule.
Mul on kaks küsimust. Esimese ma juba esitasin ehk, kas tõesti on olemas naisi, kes .... (vt. eelmist lõiku). Ja teine - kes neid õppetükke kirjutab? Vot seda suleseppa ma tahan tõesti näha. Soovitavalt tööhoos arvuti kohale kägardununa, klahvide klõbisedes valmimas järjekordne nõuanne a la "Hõõru oma küüneplaate (mitte külgi ega ääri) vastu tema munandikotti. Küüned on tugevamad, siledamad ning jahedamad kui su sõrmeotsad." Puhas kuld, ma ütlen.

And I dance through the night ...

Aarrrrrgh!

Midagi ei jõua! Midagi ei tule välja! Ükski riideese ei sobi! Juuksed ei hoia! Meik läheb laiali! Isegi Steven Seagali film ajab nutma ...
Ma kohe vihkan neid perioode, kui kõik üht või teistpidi kiivas on ning ükskõik, mida ma olukorra sirgestamiseks teha üritan, ei toimi. Õnneks ma tean, et see läheb üle ning rõõmus meel tuleb peagi tagasi, aga praegu tahaks iseendal nina peast hammustada. Tööle tagasiminekuks ikka suurepärane ajastus, sest ega enne esimest sügishooaja eetrinädalat pole ka teles midagi rahulikku. Mind häirib, et olen pooleteise aastaga ikka päris palju ära unustanud ning monteerimine võtab oluliselt rohkem aega kui peaks. Ma pole tehnikas küll kõige tuhmim pirn, aga kuna nii mõnedki asjad on vahepeal muutnud, siis võtab üsna kõhedaks. Ei taha ju kogu aeg teisi ka tülitada ja lolli blondi mängida.
Õnneks on kergejõustiku MM ja telekast on võimalik suures koguses spordiülekandeid vaadata. Need on mulle alati teraapiliselt mõjunud.

Kiiks-kääks vol.2

Kui iPodi ja päikeseprille ei oleks leiutatud, siis ilmselt jääks mul pooled poeskäigud ja muidu linnaskäigud tegemata. Mida vanemaks ma saan, seda madalamaks läheb mu taluvuspiir rahvamasside suhtes. Mõnikord inimeste suhtes üleüldse ... See, et ma lähen pooltuttavaid ja peaaegututtavaid nähes üle tänava või raamaturiiulite vahele peitu on minu puhul täitsa tavaline. Kusjuures mul ei ole nende inimeste vastu mitte midagi, nad isegi meeldivad mulle, aga nendega suhtlemiseks (loe: teretamiseks ja paari lause vahetamiseks) ma ennast kokku võtta ei suuda. Ilmselt on tegemist mingit sorti sotsiaalse hälbe või ebaküpsusega, millest ma ei vaevugi end vabastama. Kuigi vist peaks, sest arvestades, et kõik analoogsed protsessid saavad aastatega ainult hoogu juurde, ähvarab mind mullamuti pime ja üksildane elu.
Paradoksaalsel kombel on vähemalt 50 prossa mu tööst seotud suhtlemise, suhtlemise ja veelkord suhtlemisega .... ja selsamal paradoksaalsel kombel saan ma tolle suhtlemisega enam-vähem rahuldavalt hakkama. Segane jutt, aga vahet pole.
Lugesin täna ühte kolumni, kus öeldi väga armsalt, et "Mu abikaasa ajab mugavusest oma juuksed iga paari nädala tagant peaaegu nulli". Mis lillekardinat eest tõmmates tähendab, et abikaasat ähvardab kiilanev pealagi (mida ta üritab - arukalt ju - ülilühida-laheda cut'iga varjata. P.S. mulle üks lähedalseisev isik teeb samamoodi), aga armastav naine mängib välja mugavuse-kaardi. Igavene truudus mehe poolt garanteeritud! Ja sellest juustelõikamisest kirjutati veel pikalt, aga mis point oli, ma enam ei mäletagi ... Ja siis lugesin teist kolumni, kus juba mitmendat-setmendat aastat Eestis elav ja eesti naisega abielus välismaa mees ikka veel imestab moosikeetmise ja seenekorjamise üle. Ei kõla eriti usutavalt, aga ju siis ei tulnud muid mõtteid, millest vajalikud tähemärgid täis kirjutada. Ma vahel ikka mõtlen, et huvitav, kui palju sellise naistelehe kolumnikese eest ka füüri visatakse? Et kas saab natuke klahve klõbistades täiega "Seks ja linn" olla või peab veel päris tööl ka käima?
Ah, ma olen täna üks vinguja. Parem lõpetan.
------------------------------
Tegelikult on täna väga väga kurb päev.
R.I.P. Revo
Let there be Angels by your side and watching over your loved ones!

I want this at 51

The pictures for Talbots Fall 2011 starring Julianne Moore are probably photoshopped and then photoshopped again, but I don't care. If I could look remotely as good as JM at that age ... I would  photoshop myself every day and distribute the outcome among all the people I know.

Photo: Talbots

Tsirkus on linnas

Mida rohkem seda presidendivalimiste tingel-tangelit jälgin, seda enam tundub, et ajakirjanikud keskenduvad täiesti valedele asjadele. Ajakirjanduse roll võiks olla siiski natuke suurem kui tühipaljas emotsioonidel sõitmine.
Käib suur kisa selle ümber, miks Tarand ja Ilves pole korralikku debatti pidanud. Aga miks nad peaks? Tarand ei ole ju tõsiseltvõetav kandidaat ning see, et meedia tal n.ö. peost sööb on lihtsalt piinlik. Mind huvitaks Tarandi mõtted ja ideed ainult sel juhul, kui oleksin veendunud, et tema siiras soov on tõesti saada Eesti Vabariigi presidendiks. Aga niisama valimiskorra vastu protesteerija võiks minupoolest ka lihtsalt plakatiga tänaval vehkida. Vahet pole.

Kiiks-kääks vol.1

Mul on päris palju kiikse (kellel ei oleks). Enamikku nendest varjan ma kiivalt avalikkuse eest (kes seda ei teeks) ja kõige veidramaid ei jaga ka kõige paremate sõprade ega koduloomadega. Koduloomi mul tegelikult ei ole, nii et see viimane väide jääb siinkohal poolikuks.
Näiteks käin ma suurema osa ajast täiesti suvaliselt riides. Stiilis "ketsid ja dressipluus", parematel päevadel ehk teksad ja pintsak või midagi muud Harju keskmist. Samas võin ma vabalt ette vuristada, millised on valitsevad trendid sügise jalatsimoes, kelle kollektsioon tekitas suurimat furoori viimasel Londoni moenädalal või mida peaks kindlasti tähele panema järgmise kevade must have kleitide juures. Tavaline pilt minust ühistranspordis on eelpoolmainitud dressipluusis pussakas kuulamas iPodist Kings of Leoni, Oomph!i või Asian Dub Foundationit ning lugemas .... Kafkat? Salingeri? Murakamit? Vale! Hoopis viimast Vogue'i (pigem UK) või Elle'i (pigem US).
Toidupoes asju kotti ladudes ei sorteeri ma neid mitte raskuse, kuju või läheb-katki-loksub-puruneb põhimõttel, vaid grupeerin värvide ja mustrite kaupa. Väga ebaratsionaalne ja ajamahukas, aga väga lõbus.

Vabaduse laul

Legendaarse "Eestimaa Laulu" ajal olin mina 12-aastane. Raadiost kuulates sain aru, et see on midagi uskumatut. Midagi sellist, millele kõigest hingest kaasa elada ja eluks ajaks meelde jätta. Nii väga tahtsin sel päeval Lauluväljakul olla ...
Ka ärevatel augustipäevadel 20 aastat tagasi ei olnud ma sündmuste keerises Tallinnas, vaid sadakond kilomeetrit eemal metsas. Kartsin, sest pimedas hilissuve öös raadiost uudiseid neelates olid ema silmis pisarad ja hääles mure.
-------
Ka sel laupäeval ei saanud ma Lauluväljakule kohale minna, kuid pärast teleülekande lõppu ei olnudki mul sellest kahju.
Ma ei pea ennast mindiks kivistunud vaadetega fossiiliks, aga ka mina oleks tahtnud kuulda Tõnis Mägi "Koitu" ning "Viit isamaalist laulu", oleks tahtud olla oma rahvaga koos just läbi nende laulude, mis ühel või teisel moel meile nii palju tähendavad.
Kõik artistid, kes Vabaduse laulul esinesid on ju suurepärased, aga .... kontsert on kontsert ja sellist masti pidupäeva auks korraldatud üritus hoopis midagi muud.

***

Ka õnnelikuna võib kiusatust tunda ...

20.08.2011

Vabadus!

See pole ainult sõna, mida hooletult siia sinna loopida.

See on väärtus, mida tuleb hellalt hoida, toita ja kaitsta.

Eesti, ma armastan sind!

P.S. Hetkelisel patriotismi- ja härduselainel seilates ei saa ma muidugi märkimata jätta, et olen täna n+1 intervjuud kuulates paar korda ikka tõsiselt vihastanud. Mõned tüübid ikka suudavad ka tänasel kaunil päeval inimeste südametel trampides endale poliitilist võid moka peale määrida. Rohkem riigimehelikkust, rohkem selget pilku ajalukku vaadates!

Rääkimine hõbe ... jne

Lappasin täna vahelduseks (ei teagi, mille vahelduseks) online Õhtulehte ja muid kollaseid väljaandeid. Ja nii tahaks keelt teritada selle kallal, et kuidas mõned avaliku elu tegelased suudavad endast nii ise kui kindlasti usinate ajakirjanike abiga ikka eriti pooletoobist muljet jätta.
Pakun, et Õhtulehe ajakirjanikel on lausa mingi nimekiri nendest, kes absoluutselt igale küsimusele alati vastata tahavad. Olgu teemaks püsililled koduaias või kondoomivaba seks.
Sattusin peale ka suvisele naistesaatele "Minu imeline elu", kus räägiti lahkuminekutest. Ja üks armas naiska ütles, et armastus on vabadus ja kui sa kedagi armastad, siis sa oled õnnelik ka siis, kui ta leiab kellegi teise, keda armastada. Väga suuremeelne, aga minu jaoks küll täiesti teostamatu. Ma ei kujuta ette, et suudaksin hellal häälel mehele head teed soovida, kui järsku mingi teine naine teele satub.

Mina ja kaks asja

On mingid nimed või nimetused või pealkirjad, mis lihtsalt ei meeldi. Ja ajavad täiesti närvi. Kuigi saan aru, et selline emotsioonitsemine mingi minusse absoluutselt mittepuutuva asja üle, on sulaselge tobedus. Aga no teisiti ka ei saa. 

Näiteks mind ajab täiesti hulluks see pagana Ewert and the Two Dragons. Two Dragons iseenesest oleks ju veel korralik C-kategooria bändinimi, aga niimoodi kokkumunserdatuna .... Nagu mingi vaese mehe Nick Cave and the Bad Seeds. Ja iga kord, kui seda ewertandthetwodragonsit kuskilt kuulen (ja seda kuuleb sel suvel ikka üsna ohtralt ja igalt poolt), on mul selline tunne, nagu oleks nõgestega vastu sääri saanud.

Kusjuures mõnede lugude mõned kohad ei ole sellel bändil sugugi halvad. Vastupidi. Täiesti toimivaid viisijuppe on suudetud välja mõelda. Aga siis tuleb mulle kohe jälle meelde, et Ewert ja Kaks Draakonit ja ... ongi korras. Ja siis veel, et .... aitab juba sellest mütsist.

Photo: Annika Haas / Eesti Ekspress

P.S. Mina ise olen muidugi maailma parima stiilitajuga, maailma kõige ägedama nimega ning maailma parimate lugude autor. Aga sellest olete te juba niikuinii aru saanud.

Day 7

Ikka valutab. Täiesti "by the book" on see asi mul. Loodetavasti nii ka jätkub, et ehk max. 10-11 päevaga saab valuaeg ümber. Paracetamol ajab juba rohkem iiveldama kui antibiootikum.
Kõhutäiteks on kartuli-porgandipuder ning banaani-jogurti-piima smoothie.
Vaatasin Youtubest mandlioperatsiooni videosid (olen, jah, imelik). Pretty scary.

Day 6

Jälle valutab. Aga see pidigi vist niimoodi "lainetena" käima, isegi arsti poolt kaasaantud paberile on kirjutatud, et valu kestab 10-11 päeva, valumaksimumiga 5-7 päev. Nii et tuleb ära kannatada. Kuna eile sain juba rohkem süüa (kartuli-porgandipuder), siis ei ajanud ka antibiootikum nii jubedalt iiveldama.
Ohh, oleks juba kõik ok.
Kõige vastikum on see, et ei tohi päikese kätte ja ujuma minna. Mitte et meil praegu mingid super-rannailmad oleksid või et minust järsku ei-tea-mis beach-babe oleks saanud, aga augustis on tavaliselt meri soojem ning hästi mõnus õhtuti ujumas käia.

Day 5

Konsulteerisin eile perearstiga ning ta kirjutas mulle teise antibiootikumi. Duracef. Lahustuvad tabletid. Põhjusel, et neid teisi - pirakaid Amoxicillini tablette -  ei saaks ma ka terve kurguga neelatud. Mina ja minu foobiad.
Olen küll totaalne antibiootikumide vastane, kuid praegu - pärast esimest enam-vähem normaalselt magatud ööd - pean tunnistama, et mõnikord on neist kasu ka. Pärast Duracefi võtmist ajab muidugi meeletult iiveldama, aga see on talutav. Eriti kuna tundub, et lisaks põletikuga võitlemisele aitab antibiots ka selle halva lõhna ja maitse vastu, mis pidevalt suus on. Loodetavasti pärastpoole, kui haavad paranenud ja antibiootikumikuur lõppenud, on lihtsam ka sellega võidelda. Praegu ei tundu nätsu närimine eriti mõnusa ideena, ei teagi miks.
Huvitav on see, et mul valutab kurk ainult ühelt poolt. Lugesin, et selle põhjuseks on asjaolu, et ühelt poolt lõigatakse mandel kuidagi sügavamalt või on seal rohkem õmblusi. Endale kurku vaadanud ma igatahes veel pole. Suu ei käi eriti hästi lahti, aga õnneks on põse-paistetus alla läinud ja see vastik krõgin ka ära kadunud. Eile kui üritasin midagi närida, oli küll selline tunne nagu kõik hambad oleksid lahti, aga see on ilmselt vaid minu ettekujutus.

Day 4

Just one word.
PAIN

I don't regret the having the surgery, but it just hurts so much. I have not slept for all these nights, because I still haven't taken the strong painkillers. Because I am afraid that it might get worse and I need something when that happens.

Day 3

Kolmas operatsioonijärgne päev. Kolleeg Reikop vitsutas sel ajal juba viinereid, aga mina ei saa peale jäätise ja keefiri midagi neelatud. Ega eriti ei julge ka. Nagu arvata võis, läheb üldine enesetunne paremaks, aga kurguvalu hullemaks. Ei taha kangeid valuvaigisteid ka võtta, hoian neid selleks ajaks, kui valu väljakannatamatuks läheb. See veider põsepaistetus ja ragin tunduvad pisut järgi andvat, igaks juhuks helistan mõne päeva pärast arstile ja uurin, kas see kõik peabki niimoodi olema.
-------
BTW, how cute is David & Victoria Beckham's daughter Harper Seven in this picture that Victoria shared via her Twitter account .... Just adorable little angel.

photo via Victoria Beckham's Twitter

I feel like shit ... and look even worse

Eile sain oma mandlitest lahti. Kartsin seda operatsiooni nagu tuld, sest tehti üldnarkoos, mille suurimaks fänniks mind kindlasti arvata ei saa. Õnneks olid nii dr. Vaide kui operatsiooni anestesioloog ülimalt mõistvad minu hirmude suhtes. Ning üles ärgates olid nad mul toru juba kõrist ära võtnud, mille eest olen äärmiselt tänulik. Narkoosi vajumine oli hirmus, aga see käis kähku ja järgmisel teadvustatud hetkel olin juba palatis ja sülitasin paberkaussi.
Praegu on enesetunne ikka üsna sant, aga eks seda oligi arvata. Üritan võimalikult väheste valuvaigistitega läbi ajada, eks näis kaua läheb, kui kangemaid tablette vaja läheb. Antibiootikume pole veel võtma hakanud, sest kuna dr. Vaide neid mulle kohe ei määranud, siis ... järelikult pole see nii vajalik. Pealegi on need antibiootikumi tabletid niiiiiii suured, et isegi terve kurguga ei saaks ma neid alla. Kõige ebameeldivam on terav valu kõrvas, mis valuvaigistile ei allu ning miskipärast on terve mu vasak näopool paistes ja valus. Esmaspäeval helistan KNK-sse ja uurin, kas peabki nii olema.
Menüüs on jogurt (öäk), jäätis (ka juba öäk), keefir ja lapsest alles jäänud beebitoidud (eriti öäk).
Loodan, et kõigest sellest on kasu ja need jubedad kurguhaigused on minevik. Ja ehk saan muudest jamadest ka lahti.

Coke

Mees ja laps magavad, mina joon kokakoolat ja vaatan Ameerika Supermodelli. Miks? Sest mu pea lõhub valutada nagu teeks seitse puuraidurit teist päeva ületunde, aga kuna ülehomme on operatsioon ja narkoos, siis ei tohi valuvaigisteid võtta. Tavaliselt aitab mind peavalu puhul kuum kakao, aga seda hetkel pole. Üritan kokakoolast ja suhkrust viimast võtta. Ah, et miks ma seda mõttetut supermodelli vaatan, küsivad nüüd mõned kriitilisemad ja intelligentsemad. Sellepärast, et mulle meeldib.
Shoot me.
USA variant eesotsas silmi volksutava Tyra Banksiga on muidugi superigav, kunstlik ja ettearvatav võrreldes Briti või Austraalia omaga, aga hot-hot-hot Nigel Barker päästab päeva. Ja fotode analüüs - peamine põhjus, miks seda ikka vaatan - on alati huvitav. Mulle meeldib, kuidas hallid hiirekesed fotol särama löövad ja igapäevaselt peaaegu inetu ilusaks ja paeluvaks muutub. Bloody poetic. Or pathetic. Go figure.

Mr. B

I just watched "Traffic" again. It has such a great cast and Soderbergh is so good telling stories like this. I am not so thrilled about the blue-yellow separation trick he used in "Traffic", but it is a minor problem. Especially as one of my favourite actors makes such a brilliant role there. Of course I am talking about Benicio Del Toro who has kept a special place in my heart already since "China Moon" and "Basquiat".
I know that he is considered weird and scruffy and some might even say that he is not such a great actor, but I totally disagree. Yes, he does not play in many films, but the ones he chooses to be a part of usually tend to be quite significant. I doubt "21 grams" would be half as good without him. Or "Snatch". Or "Fear and Loathing in Las Vegas". Del Toro is just one of these guys who crawls under your skin and stays there. Whether you like it or not. I like it. A lot.

Photo: WENN

Time of my Life

I just can't stand the traffic lights which count the seconds while you are crossing the road. Every time I catch myself thinking that these seconds of my life are gone and there is no way of getting them back. The fact that I managed to cross the road safely does not seem like much of a bonus at that moment ... but it should.
Every second of life spent alive is so valuable ....

12 points go to ... Latvia!

Nädalavahetuse Positivus oli nii positiivne, et pani pikemalt arutlema juba mitmeid kordi läbinämmutatud teemal, miks küll eestlane (mina sealhulgas) on nii tuim, loll ja vaimuvaene. Kuidas on võimalik, et vaid mõnikümmend kilomeetrit Maarjamaa piirist tehakse selline üritus, et sõna otseses mõttes suu vajub töllakile ning hea meelega taotleks Läti kodakondsuse.
Esiteks sponsorlus ja sellega seonduv. Kui Eestis festivalidel käies saad tasuta heal juhul mõne erakordselt halva alkoholivaba õlle ja kohe puruneva õhupalli, siis Positivusel oleks võinud veeta tunde ja tunde ilma ühegi latita taskus mööda erinevaid atraktsioone seigeldes, lihtsalt lahedaid müügikohti läbi kammides või metsa all kiiges lesides. Meie turundustegelased tuleks järgmisel aastal kohustuslikus korras Positivusele komandeerida. Ehk ilmuks ka meie festaritele veidigi loomingulisemat sponsorlust tavapärase "panime siin oma logo plakatinurgale" asemel.
Teiseks. Minu teada, on eestlastel liivast rannajoont samuti üsna laialt käes, aga ma ei tea peale Surfilaagri ühtegi festivali, mis seda kuidagi mõistlikult ära kasutaks. Lätlased suutsid kitsukesele rannaribale paigutada mitu telki ja tantsupõrandat, katapuldi ja põhutorni ... ja see moodustas kogu festivalialalst vaid tühise osa.
Kolmandaks. Lätlaste DNA ehk üldine meeleolu - inimesed naeratavad!
Muusikaliselt ei olnud seekordne festival mulle nii meeltmööda kui 2009nda aasta oma, aga see ei kahandanud saadud emotsiooni küll grammigi. Nagu Pez ütleb: "Ma põhimõtteliselt ei käi festivalidel bändide pärast". Bändid bändideks, britipopp ei ole mulle kunagi liiga palju meeldinud, aga veidi pettusin DJ-des, kes nagu kokkulepitult mingit kahtlast piu-piud täristasid. Liiga palju kunsti, liiga vähe biiti.
Kokkuvõtteks sõnastasime oma seltskonnaga vastuse küsimusele, kuidas festival oli, niimoodi: hea meeleolu, fantastiline seltskond, suurepärane söök, sitt muusika.
Järgmisel aastal jälle!

---

Tervis veab jälle alt ... jälle ... Kui mu keha oleks sama tugev kui mu vaim, siis võiksin ilmselt Iron Womeni lõdva randmega kinni panna.

Liiga palju ja liiga vähe

Mu pea on hetkel igasugust jama servast servani täis. Peaks üht-teist siia kirja panema, ehk läheks kergemaks. Aga ei oska kuskilt otsast alustada. Alati, kui mu elus on kõik liiga korras, tabab mind kergekujuline masendus. Täitsa närvi ajab.

Ahjaa, kui seda siin juhtub lugema mõni Torupilli Selveri kassapidajatest, siis võtku teadmiseks, et ma võin juba kõva neliteist aastat alkohoolseid jooke osta. Lõpetage see dokumendi küsimine, tüütuks muutub.

Ke$ha - We R Who We R

Aulu-idu ...

... just sellisena kõlab sõna "laulupidu" meie aasta-kolmekuuse suust. Ja ta vist arvab, et see on minu teine nimi, sest iga kord, kui ta möödunud nädalavahetusel küsis, kus emme on, vastati talle, et laulupeol.
Tegin pärast pooleteiseaastast pausi esimese ülekande. Laulupeo rongkäik. Olles netist tagatjärele kõik üle vaadanud, panen ma endale hindeks kolm pluss ning jään oma tööga üldjoontes rahule. Kõik jõudis enam-vähem korralikult eetrisse, pilt (minust sõltuvatel asjaoludel) ära ei kadunud ning piinlikkusest värisema panevaid "kalasid" ei olnud. Kolm plussist kõrgemat hinnet pole ma aga sellegipoolest välja teeninud, sest režiiliselt tegin ma ikka suhteliselt nõrka tööd. Ma ei hakka ennast õigustama objektiivsete ja subjektiivsete põhjustega, mis selle tingisid - televaatajat see ei huvita ega peagi huvitama. Tema väärib parimat. Seda parimat mul kahjuks endast seekord välja pigistada ei õnnestunud ning eelpoolmainitud pooleteiseaastane tööpaus pole siinkohal üldse määrav. Mul peaks olema piisavalt kogemusi, et üsna elementaarsete asjadega mitte orki lennata, aga ju siis jäin seekord iseendale alla.
Praegu tunnen, et tahaks kindlasti ühe rongkäigu-ülekande kunagi veel teha. Kasvõi ainult sellepärast, et iseendale tõestada, et olen võimeline oma vigadest õppima.
Ja selle ülekande kõige parem osa oli muidugi võimalus jälle väga toredate inimestega koos töötada. Siiamaani on südames soe tunne.
P.S. Laulupeo ülekandeid saab järelvaadata siit

Tibijuttu ka

Ostsin eile dušigeeli. Mida ei juhtu eriti sageli, sest mulle ei meeldi naistele mõeldud dušigeelide lõhn. Seepärast lähebki käiku vana hea kitsepiimaseep või kui tekib tahtmine vahutada ja mullitada, siis näppan Pezi riiulilt. Miskipärast suudetakse meeste dušigeelid toota normaalse lõhnaga, aga naiste omad ... No ei ole mul soovi lõhnata nagu "Maasikas meets sidrun featuring karusmari", siis lisada sellele kompotile veel kehakreem ja mõnikord ka parfüüm. Öäk! Kindlasti on olemas ka oluliselt tagasihoidlikuma lõhnabuketiga tooteid, aga nende hind ei kannata minu silmis mingit kriitikat. Minu meelest on lauslollus maksta d u š i g e e l i  eesti rohkem kui kaks (jah, kaks) eurot. Et miks ma selle siis eile ikkagi ostsin? Aga just sellepärast, et maksis 0.98! Ja lõhnas ka enam-vähem.

Rabarock vs eetikanõunik

Oi, ma läksin leili praegu!
Lugesin just ülevaadet/protokolli meie juhtide iganädalasest infokoosolekust ja torkas silma eetikanõunik Tarmu Tammerki lause "Kindlasti on uudistevalikuga suvel raskusi, nii asjalike teemade nappuse kui ka puhkuste tõttu. Aga raadiouudised on mu meelest suutnud ikka joont hoida. Pole sattunud peale sellisele “üllatusele”, nagu pühapäeval (19. juunil) AK-s, kus põhisaade algas peale reportaažliku looga Rabarockist jms." 
No tule taevas appi!
Okei, antud loo ülesehituse ja rõhuasetuste kohta võib tõesti nii ajakirjaniku kui ka tavalise uudistehuvilisena veidi kriitikat teha, aga pidada Rabarocki kajastamist AK uudistes"üllatuseks" ja "mitte joone hoidmiseks" on ikka tõsine silmaklaplus. Just sellise suhtumise pärast ongi meil ainult üks mingitki mastaapi välja andev rockifestival. Jah, seesama Rabarock. Sest mingid tegelased, kellele on antud ametikoht arvamiseks ja tihtipeale kahjuks ka otsustamiseks, väidavad isiklikust maitseeelistusest lähtuvalt, et "See pole ikka väärt uudistes esiloona kajastamist". Miks? Kas rockmuusika ei ole piisavalt Kultuur? Kas John Lydon on mõttetu ussikene, kelle nime ei peaks uudistesaates mingil juhul välja ütlema? Muidugi, mingi orava suvalisel teemal suures plaanis pobisemine toob kindlasti märksa rohkem vaatajaid teleka ette ning annab Rahvusringhäälingule "tõsiseltvõetava" imago.
Laske mind nüüd lahti, aga ma lihtsalt ei suutnud vait olla.

Taome mõõgad atradeks

Sattusin Facebookis sellise event'i peale. Lühidalt kokkuvõetuna on tegemist üleskutsega rääkida venelastega eesti keeles. Nojah. Laske käia. Palun rääkige. Võib rääkida ka soome ja prantsuse keeles. Minu meelest kasvõi mandariini või islandi.
Et miks ma olen nii irooniline?
Esiteks, ma olengi irooniline. Enamuse ajast üritan seda varjata, sest nagu olen ennegi maininud, sobib konstantne küünilisus ja paduiroonia pigem kakskümmend + vanusega, kuid kümnend või isegi poolteist vanemana võib pidev irooniavari hoopis kibestumisena paista. Mis ta sageli muidugi ka on.
Teiseks ajas sellel leheküljel kirjapandud üleskutse vorm ja toon mul lihtsalt kopsu üle maksa. Kas tõesti on 2011ndal aastal Eestis veel inimesi, kes arvavad, et kui mitte-eestlased kõik püüdlikult eesti keeles vadistaksid, siis kaoks muud probleemid kui nõiaväel? Et näiteks Ida-Virumaa töötute protsent kahaneks kui kevadine sulalumi, kui Narva tänavatel rohkem eesti keelt kuulda oleks?
Muidugi on keel tähtis ja ma olen igati selle poolt, et mistahes riigis elades, tuleb selle keel võimalikult kiiresti omandada. Ma olen nõus ka selle väitega, et tihtipeale pursime me tõepoolest vene keelt, selle asemel, et lasta kaasvestlejal eesti keelt purssida. Aga - ma ei tea kedagi, kes oleks just eelpoolmainitud põhjusel jätnud keele omandamata.

Sellised diletantlikud, kirjavigadega (keeleteemaline algatus võiks ju olla korrektselt kirja pandud?) ja ülbed üleskutsed ei saavuta iialgi rahvaste sõprust ja ülimat integratsiooni. Pigem vastupidi. Ka antud FB lehel on juba lademes solvavaid kommentaare ja virtuaalset rusikatega vehkimist. Vastik.

Ei ole vahet, mis keeles me suhtleme. Oluline, et suhtleme. Ja et tahame suhelda. Küll see keel ka lõpuks sõlmest lahti saab.

35

Age is just a number, right? At least that is how I feel. Even today.
I think the most important is not to regret anything. If possible, learn something and move on. Life doesn't stop while you spend time obsessing what could or could not have happened. Looking back I would not change anything ... and that feels good!
Happy birthday!
------------------------------------------
Suurepärane sünnipäev. Tõmbasime Peziga kahepeale ühe sefiiritordi sisse. Oeh ...

Sobivalt jaanipäevane

Ma olen nüüd need mõned päevad seedinud seda Kerttu Rakke keissi. Lugenud tema puhtsüdamlikku ülestunnistust ja üritanud aru saada. Et kas ta on loll või mängib lolli. Aga see polegi lõpuks oluline.
Ma olen must-valgelt veendunud, et purjuspäi rooliminek on üks idiootsemaid asju üleüldse. Ja kui nüüd keegi võtab vaevaks õiendada, et kindlasti pole ma ise ka sellest patust täiesti puhas (sest väidetavalt keegi ei ole) ning olen elu ja juhtimisõiguse jooksul veinisõõm või siidrilonks hinge all rooli läinud (sest väidetavalt kõik on), siis võin öelda, et mitte kunagi. Null. Kuigi ma kujutan ette olukordi, kus selline asi võiks juhtuda ning oleks ka täiesti vältimatu. Õnneks ei ole mul sedasorti situatsioone (a la keset eikusagit raskelt haigestunud laps, kellega tuleb kähku arsti juurde jõuda) ette tulnud. Ja loodan väga, et ei tulegi.
Konkreetse juhtumi puhul hämmastab mind kõige rohkem täiskasvanud - arukana tunduva - naisterahva ebaadekvaatsus oma alkoholitarbimise hindamisel. See selgitus "Nii olin ma juba mitu päeva vaikselt „tinutanud”, kui äkitselt saabus pühapäeva õhtu, kus pidin lapse isale lennujaama vastu sõitma. Kui alustada alkoholitarbimist nii noorelt kui mina (15aastaselt), siis on selge, et harjutamine teeb „meistriks” ja teinekord mahub minusse päris palju, enne kui end purjus tunnen. Vahet pole, palju sinusse "mahub", kui sa ei mäleta, et sa oled joonud üks, kaks või viis džinntoonikut, siis pole sa kindlasti enam selles staadiumis, et üldse autoni kõndidagi. Nii et väga hale vabandus. Ja isegi kui sa ei tunne ennast purjus olevana, siis teadmine, et oled ju viimaste päevade jooksul "vaikselt tinutanud", peaks väikesegi häirekella käima lööma. Et äkki on kuskil midagi öeldud selle kohta, et kui jood, ära sõida. Tunned sa siis ennast purjakil või mitte.
Ma väga loodan, et antud loo kangelanna teeb sellest omad järeldused. Ja veel rohkem loodan, et see lugu on hoiatuseks paljudele teistele. Sest no kurat võtaks, nii idioot ei saa ju olla! Mina tahan eluga liiklusest koju jõuda, mitte muretseda, et mingid debiilikud (kes ei saa aru, et nad päevade kaupa tinutades tõesti ka purju jäävad) on otsustanud mööda linna ringi rallida.
Turvalist jaanipäeva! 

Heights

I had to climb to the top of a church tower today. Well, at least that's how it seemed to me. In reality it was just half a tower, but who is measuring when your legs are shaking and head is spinning. I am not a fan of heights, especially when the stairs that lead to the tower where probably built .... a long time ago. The lady who showed me the beginning of the stairs said that it might be dirty and dusty along the way. That was the least of my problems considering the amount of time I spent trying to figure out wether it is a wise move to step on something that looks older than the universe. But I can be proud of myself because I did climb these stairs and I did look out of the window at the top. As it came out it was totally unnecessary because the window was too narrow to get a good look at the square (I was looking for a camera spot. If you are wondering why I was there in the first place). And as I also realized (after climbing to the tower, of course) there were probably at least five cameramen who could have saved me from that experience and told me that it was not the spot I needed. And if I think of it now - I could have figured it out myself just looking at the windows from the ground ...

photo by Ilya Flickr/Wikimedia Commons

Lihtsalt mingid asjad Vol.2

Sai ju lubatud, et täiendan ....
Alati, kui satun ebameeldivate teenindajate küüsi, mõtlen, et mille pagana pärast nad ennast ja eelkõige teisi piinavad. Ilmselt on vastuseks raha, mis muud. Eestis on keskpärane teenindus kahjuks ikka veel pigem reegel kui erand ning nii mõnigi koht, mida muidu söögi-, joogi- või kaubavaliku pärast külastaks, saab just teenindajate pärast keelumärgi külge. Kui ettekandja viskab sulle menüü lauale sellise näoga nagu hakkaks ta kohe surema või oskab iga küsimuse peale ainult turtsuda ja nähvata, siis meenub mulle hea sõbra Heinari (kes on ise üks maailma parimaid teenindajaid üleüldse) lause - "Kui tahad lõuga sõita, hakka poksijaks". Couldn't agree more.
Teinekord võivad teenindajad isegi püüdlikud ja viisakad olla, aga üllatus-üllatus, omanik ise suudab kogu meeleolu ära rikkuda. Olen mitu korda Viru Keskuse raamatupoes käies sattunud neljandal korrusel mõned kuud tagasi avatud kohvikusse More. Seal on Tallinna ühed parimad küpsetised (rabarberi tosca viib keele alla), aga need vähesed korrad, mil seal kohvitanud olen, pole kahjuks positiivset muljet jätnud. Kaks korda olen olnud tunnistajaks kohviku omaniku (keda kõik vähegi ajakirjade retseptinurki, kokaraamatuid jms. lugevad külastajad kindlasti teavad) valjuhäälsetele telefonikõnedele leti taga, kus ta vinguva tooniga millegi üle kaebleb. Halloo! Mine räägi kasvõi köögis, kui muud kohta pole. Mina ei taha oma cappucinot limpsides tahtmatult sinu probleemidele kaasakuulaja olla. Lisaks ei teeks paha mõnikord pisutki naeratada, muidu jääb tõesti mulje, et see kohvik on antud prouale üks rist ja viletsus kaelas.
Õnneks on meil tekkinud ka piisavalt kohti, kus alati naeratatakse, juba uksel hea tuju luuakse ning külastaja rahakoti paksust mõõtmata talle hea äraolemine korraldatakse. Läbi aegade on minu jaoks selliseks kohaks olnud Olümpia hotelli kohvik Boulevard, kus töötavad särasilmsed, viisakad ja igati professionaalsed teenindajad.
Olen ka ise teenindajana töötanud, mistõttu olen veendunud, et see amet vajab kindlaid isikuomadusi ning kaugeltki mitte kõik, kes raha lugeda ja kandikut hoida oskavad, seda elukutset valima ei peaks. Öeldakse ju, et kõige suuremat jootraha teenivad need, kes jootraha peale üldse ei mõtle.

Segasin just praegu ühe tõeliselt mõnusa suvejoogi. Võrdsetes osades roosat veini, mullivett ja alkoholivaba siidrit (nt. seda). Serveerida jääga, soovi korral apelsini- või sidrunilõigu, miks mitte ka külmutatud marjadega.

Lihtsalt mingid asjad

Mõnikord jääb pähe ringlema hulk mingeid tobedaid mõtteid, millest ei saa enne lahti, kui oled nad välja rääkinud/kirjutanud. Kusjuures nad pole enamasti vähimalgi määral üksteisega seotud ning nende pähetekkimise algpõhjuse olen ka enamasti unustanud. Aga tunnen, et praegu on just see hetk, et natuke pead tühjendada ja keelt teritada. Ma olengi viimasel ajal olnud leebe nagu kevadetuul ja tolerantne nagu geiparaadi poster. Aeg seda viga parandada.
Tuuseldasin Facebookis sõprade, tuttavate ja sõprade tuttavate lehtedel. Enamasti vaatasin pilte ja tabasin end järsku mõttelt, et mustaks värvitud juuksed on ikka koledad küll. Eriti originaalis kartulikoore-looki viljelevate eestlaste peas. Mitte et ma ise sellest patust puhas oleksin. Vaadates oma ülikooli lõpupilte, ei suuda ma ära imestada, kes see must takukoonal küll on ja miks keegi talle kasvõi läbi lillede ei vihjanud, et nii ei lähe mitte. Õnneks tutvusin ühe toreda töökaaslase veel toredama naisega, kes oli ja on ametilt juuksur. Ja selline otsekohene juuksur, kes ütles mulle suhteliselt meie tutvuse alguses, et "Sellest mustast asjast tuleks küll loobuda". Öeldud, tehtud.
Teine teema, millest ma ei saa üle ega ümber on tätoveeringud. Okei, üks uss või tribal või minu poolest kasvõi rist või pealuu pole veel maailmalõpp ning mõistlikus suuruses suudab need peaaegu igaüks enam-vähem välja kanda. Aga see "Ma tegin selja peale jõe ja mäe ja näkineiu pluss veel kapaga haldjaid ja liblikaid" on küll pisut liiast. Leebelt väljendudes. Kahekümnendates võib selja- või jalgadetäis liblikaid ju nummi olla, aga neljakümpiselt on siis ilmselt ka palaval suvepäeval pikad püksid ja dressipluus kohustuslik outfit. Kui pole kavatsust oma elupäevade lõpuni just jörm motokoll või muu analoogne tegelane olla, siis võiks enne nõela alla minekut mõelda. Ja siis mõelda veel natuke.
Kolmandaks. Punase tulega üle tee minemine. Kuhu teil nii kiire on, et ei jaksa kakskümmend sekundit oodata? Eriti armastavad liikluseeskirja eirata sent-surmale-võlgu pensionärid, kes korralikult rohelist ootavaid lapsi eest nügivad ja sõiduteele tormavad. No mida!
Sain natuke auru välja lasta. Aiman, et täiendan seda postitust õige pea. Hetkel hakkan "Mentalisti" vaatama. Ja loomulikult panen siia pildi Simon Bakerist. Kes on lihtsalt absoluutselt vastupandamatu.

photos Celebitchy/WENN

Paradiis on puuriida taga

Loomulikult on see postitus Rabarockist ja sellega seonduvast, aga enne põhisündmust hüppan korraks tänasesse päeva, mille highlight oli kokkupõrge Kadriorus mööda Narva maanteed sörkjooksu tegeva härraga, kes lähemal vaatlusel ja vastastikuste vabanduste vahetamisel osutus lauljaks nimega Seal.

Aga Rabarock oli väga lahe! Võib-olla oli asi selles, et olen piisavalt kaua nii rahvamassidest kui kontsentreeritud sõprade seltskonnast eemal olnud, aga need poolteist päeva andsid mulle ikka tõsise positiivse laksu. Muusikaliselt oli seekordne festival minu maitsele ehk pisut lahja, aga ma ei nurise, sest Pendulum ja Nevesis olid täpselt nii head nagu ma ootasin ja sellest piisas.
Reede õhtu läks mõnusaks juba meie traditsioonilisel telkimisplatsil Martini hoovi pesupuude all. Telki me muidugi kohe üles ei pannud, kuigi mul oli kuri kahtlus, et hiljem vihmaga, väsinuna ja joovastavate jookide mõju all võib see tegevus suhteliselt keerukaks osutuda. Aga öömaja pärast muretsemine ei olnud sel hetkel meie prioriteediks. Hoopis mõnusam oli puuriida varjus chillida, Kissa toodud sinise jänesega torti narrida ja veini libistada. Aeg-ajalt jõudsime ka festivaliplatsile, kuid liigselt end programmi jälgimisega ei vaevanud.
Ewert & The Two Dragons jõudis meieni põhiliselt piletisabas oodates, aga kuna pealava oli sobivalt sissepääsu poole, siis polnud sellest väga lugu. Kuigi mõned nende lood on täitsa kuulatavad, eelistaksin neid nautida pigem kuskil klubilaval. Ultima Thule ja J.M.K.E jätsin vahele, Sunrise Avenue'st hoidsin heaga eemale. Selle bändi totaalpromost Eestis pole ma siiamaani aru saanud. Okei, "Hollywood Hills" võib ju raadiost kuidagi kõlada, aga .... no ma ei tea. Soomes on ka seda stiili esindavatest bändidest võimalik teha oluliselt teravam valik kui see.

Tas Danazoglou

Electric Wizardist ei teadnud ma enne mitte midagi ja ütleme nii, et see ei muutunud ka pärast kahte lugu, mida ma end kuulama sundisin. Needki kaheksa minutit pidasin vastu vaid seepärast, et bändi bassimees Tas Danazoglou pakkus oma tätoveeritud näoga piisavalt huvitavat vaatlusmaterjali. Selle visuaalse kogemuse eest pean tänama Anu, keda kohtasin just siis, kui olin otsustanud, et ei viitsi seda bändi vaatama minna. Ehe emotsioon Anu näos sundis mind meelt muutma ja veidi aega lava ees ligunema üritades kõigest väest tätoveeritud kolli näole pilku heita. Too muidugi ei teinud seda ülesannet sugugi lihtsaks, sest vehkis kogu aeg juustega. Sellepärast ka eelpoolmainitud kaks lugu ja kaheksa minutit, millest tubli 30 sekundit oli ka tüübi nägu näha.

Def Räädut kuulasin vist seepärast, et mõneks ajaks vihma eest varju saada ning Mustaschini aega parajaks teha. Ka Mustaschist ei teadnud ma enne eriti midagi, kuid see ei takistanud mind nende live't nautimast. Hoolimata üha tihenevast vihmast tõmbasid nad rahva kenasti käima. Nii et -  jättebra. 
Pärast seda läksin auto juurde, et tõsine vihmavarustus selga ajada, sest .... seda vihma ikka tuli. Kõvasti. Värvatest sisse-välja käimine oli sel aastal eriti mugav, sest paaril korral ei kontrollitud isegi käepaela. Rääkimata taskute või koti läbiotsimisest. Seoses läbi vihma ja pori autoni ja tagasi orienteerumise, riietega pusserdamise ning paari-kolme-nelja tuttavaga jutustamisega ei näinud ma (kahjuks) Winny Puhhi, kuid platsile tagasi jõudes oligi (õnneks) Pendulumi aeg käes.

Pendulum

Kuna olin kõik meie seltskonna inimesed (k.a. Pezi, kes loomulikult telefoni ei kuulnud) ära kaotanud, siis otsisin hea koha tantsimiseks ja jäin Pendulumi ootama. Kahjuks pidin sellest kohast loobuma, sest saatuse irooniana sättis end minu lähedusse seisma Tüüp Keda Ma Mingil Juhul Näha Ei Taha. Ma ei näinud tervet rodu armsaid-kalleid-toredaid tegelasi kordagi terve festari jooksul, aga Tüüp Keda Ma Mingil Juhul Näha Ei Taha sattus mulle ikka n+1 korda ette. Karma is a bitch. Õnneks läks pimedaks, Pendulum hakkas kütma ja ma unustasin tunnikeseks kogu muu maailma. Mõned mu sõbrad ütlesid pärast, et "Ei tea, polnud ikka see ...", aga minu meelest oli vägagi "see". Ainuke tõrvatilk oli liiga üks ühele copy-paste Prodigy klassikast "Voodoo People", aga muu oli küll puhas kuld.

Apelsini järgi jalga keerutama ei viitsinud ma jääda (eelnev magamata öö seoses tšikkide klubituuriga andis juba kõvasti tunda) ning kuna selgus, et Pez ootab mind juba sada aastat auto juures (Kas ma ütlesin, et kaks autovõtit peab olema või kas ma ütlesin, et .... nevermind), siis lobistasin läbi sopa laagriplatsile. Vihma virutas alla nagu peaaegu oavarrest, uni murdis nagu karu, aga Pez ei teinud ühtegi telgi ülespanekule sarnanevat liigutust. Ütles, et ta ootab, kuni vihm korraks üle jääb. Selle peale ma läksin muidugi autosse mossitama, aga võta näpust - viie mintsa pärast lõppes vihmasadu nagu lõigatult ning me saime telgi täiesti kuivalt üles. Usu meest, ma ütlen. Telgipüstitamise käigus leppisime ära ning magama minnes oli kõik jälle parimas korras. Meie telk oli seekord väga hea koha peal, sest ülejäänud laagriliste mulin ei kostnud üldse meieni. See, et telk oli ühtlasi veidi viltu, mistõttu ma pidevalt Pezle selga veeresin, ei tasu siinkohal mainimist.

Rabarocki kõige mõnusam osa on alati laupäevane pikk hommikusöök puuriida all. Nii ka seekord. Pidevalt on toimunud teatav upgrade, seekord oli meil lausa kaks priimust ja laudlinaga laud. Seal puuriida varjus on nii mõnus tiksuda, et platsile minekuks peab end tõsiselt kätte võtma. Laupäevastest bändidest võtsime põhjalikumalt ette kolm. Orelipoiss oli hea teise päeva sissejuhatus. Ma pole varem tema kontserdile sattunud, seetõttu olin eriti meeldivalt üllatunud. Geniaalne tüüp ja laulab paremini kui Koit Toome.
Sama kehtis ka Nevesise kohta. (Et olin meeldivalt üllatunud. Ja et solist laulab paremini kui Koit Toome). Juba varem raadiost kuulates mõjusid nad nagu "välismaa bänd" ja Rabarocki live ainult kinnitas seda. Äge, kui suudetakse teha oma asja siiralt, nautides ja punnitamata. Mitte, et "Panen siin jala monitorile, sest ma olen nii lahe". Kui keegi ei tea sellest bändist midagi, siis vaadke seda Masa tehtud videot. Ja kindlasti on keegi ka Rabarocki kontserdist üht-teist Youtube'i üles visanud.

Kasutasime vahepeal aega väga targasti ehk et sõime portsu rasvast liha (ilma selleta pole õige festival) ning meie matsutamise taustaks mängis Teräsbetoni.  Peale "Missä miehet ratsastaa" biisi, mille saatel Ats ja Potik ennastunustavalt hobustel kappamist imiteerisid, jäi selle bändi võlu minu jaoks tabamatuks. Pärast hilist lõunasööki mõnulesime muidugi mõnda aega jälle ka oma puuriida juures. "Ega sipelgatega polegi midagi rääkida" oli päeva parim kild - selle lahtiseletamine läheks siin liiga keeruliseks. Kes teab, see teab ja kes mäletab, see mäletab.

Filter

Filter valmistas mulle pettumuse. Olin kuulnud, et nende livesound  ei pruugi meeldida, aga et see plaadi omast nii totaalselt erineb, ei osanud ma ka ette kujutada. Saund saundiks, sellega harjusin lõpuks ära ja head lood panid kaasa hüppama ka. Kuigi pidevalt üritasin distantseerida kuuldavat muusikat laulja lugudevahelisest mölast (no ei saa selle kohta viisakamalt öelda). Täpselt "Panen siin jala monitorile, sest ma olen nii lahe" ättitjuud, mis mulle kohe üldse peale ei läinud.
Võtsime enne äratulekut veel paar lugu Metsatöllu, ostsime šokolaadi tee peale une peletamiseks ja kimasime Tallinna poole. Terve tee saime imetleda fantastilisi uduseid lagendikke. Igati kordaläinud festival!
Rohkem ei jaksa praegu kirjutada, kui midagi eriti head meelde tuleb, eks siis täiendan

*** update Paar lugu kuulasime ka Abrahami. Ajaraisk. No ei olnud terav. Lihtsalt tüütu ropendamine.
*** update Mind ajavad alati naerma need n.ö. VIPid, kes ürituselt üritusele kooserdavad, siis terve aja kuskil backstage's telgis tiksuvad ja  ühtegi bändi ei kuula ning lõpuks Facebookis vinguvad, et kui jama kõik oli. Kummik jalga ja platsile, see on festival, mitte sohvabaari avamine!

Juba homme!

Ma tean, ma tean - mul on imelik muusikamaitse ja filmimaitse ja-mis-kõik veel .... Ma suudan suurepäraselt ühendada armastuse mõne tobeda romantilise komöödia ja sünge dokfilmi vastu. Võin kuulata järjest nii Beyonce'i kui Sepulturat ja üks mu lemmiktoite on makaronid kohupiimaga (Kes pole proovinud, siis andke teada, ma tutvustan teile Ukraina kokakunsti mõningaid aspekte).
Seega - homme lähen ma Rabarockile ja kavatsen Pendulumi ajal totaalselt hulluda. Aga täna ... lähen ma diskole. Vot!
Aga Rabarockile soovitan tulle kõigil, sest sealt leiab head muusikat (tõestatud 2006, 2007, 2008, 2009), head meeleolu (kontrollitud 2006, 2007, 2008, 2009) ja NB! hea mehe igaveseks (tõestatud ja kontrollitud)

Üks tähelepanek, üks foto

Olen viimasel ajal veetnud märkimisväärse protsendi oma n.ö. netiajast erinevates fotofoorumites. Nii eesti omades (Fotofoorum, Fotokala, Eestifoto), kui sattunud otsingute kaudu ka ingliskeelsetesse (Photographyreview, PhotoForum, dpreview ) Olen lugenud, mida ütlevad Ken Rockwell või Thom Hogan, kuna olen otsustanud siiski Nikonile truuks jääda ning nende leheküljed on minusugusele algajale piisavalt informatiivsed.
Mind hämmastab, kui sõjakad ja õelad on ligi kolmandik vastustest eesti foorumites. Loomulikult ajab nende foormite püsiliikmeid närvi, kui ilmub järjekordne "Millise kaamera ma peaksin ostma, millega saab filmida kaaaa?" tüüpi küsimus, kuid samas ongi nendes foorumites ju alajaotused, mis selliseid küsimusi eeldavad, mis just sellisteks küsimusteks mõeldud on. Vastasel juhul võiks need foorumid olla "members only" blokeeritud leheküljed, mitte avalikud vestlusringid. Selge see, et palju teemasid oleks olemata, kui viitsitaks rohkem otsingut kasutada ning kaks ja kaks ise kokku panna, kuid õelutsemist ja üleolevat suhtumist pole üldjuhul ükski siiralt oma küsimuse esitanu ära teeninud. Õnneks on ka neid, kes viitsivad normaalselt vastata või vähemalt paar linki juba olemasolevatele teemadele lisada.
Tunnistan, et ma pole siiamaani julgenud eesti foorumites ühtegi mind huvitavat teemat püstitada ega küsimust küsida. Just nendesamade bitchivate asjatundjate pärast, kes mõnuga algaja igat keelevääratustki järavad. Praegu pean tõdema, et see hirm on mulle isegi kasuks tulnud, sest olen omal käel ennast juba paljust läbi närinud ning nii mõnedki küsimused on saanud pikad ja põhjalikud vastused ülalnimetatud ingliskeelsetest foorumitest.
Igal juhul mõjub väga kummastavalt, et inimesed, kes suudavad teinekord väga hingeminevaid pilte teha, ei oma tegelikkuses piisavalt hingesuurust, et inimlikult ja empaatiavõimeliselt käituda. Kõik on ju kuskilt alustanud ning seda ei tasuks "profina" ära unustada.

Vastukaaluks sellele negatiivsele emotsioonile, sain eelmisel nädalal ka ühe väga positiivse. Läbi twitteri jõudsin ühe fotoseeriani, mis mind kummaliselt puudutas. Eriti üks foto, mis varsti mind koduseinal inspireerima hakkab. Pärast filme Cidade de Deus ja Última Parada 174 olen Rio favelasid hoopis teise pilguga vaatama hakanud ning kuigi ma pole seal ise kunagi käinud, mõjuvad mõned fotod või videod lausa lummavalt. Need, keda huvitab - vaadake siia!

Veel veidi Superstaarist

Mulle meeldis, et ...

... Liis võitis

... Mihkel Raud oli endiselt kohtunike superstaar, kes sai aru enda rollist selle saate oluliselt vaadatavamaks muutmisel

... Maarja nägi alati nii pagana hea välja

... laulude valik oli nii seinast seina ja osalejad suutsid mõnikord tõeliselt üllatada

Mulle ei meeldinud, et ...

... imeilusad saatejuhid olid toimetaja poolt totaalselt hooletusse jäetud ning pidid end lolliks tegema küsimustega stiilis "Mis tunne on?"

... pärast võitja väljakuulutamist visati talle kiiresti lillekimp kätte ja saatejuhtide õõnsad stampõnnitlused kaotasid viimsegi pidulikkuse

P.S Esimest korda Eesti superstaarisaate ajaloos hääletasin ma pärast seda

P.P.S Teist korda Eesti superstaarisaate ajaloos ma lausa pidin hääletama pärast seda

Paljas Carola ja muhe šokolaadipoiss

"Kroonika - suurem kui elu!" Kas polnud tollel väljaandel kunagi selline slogan, inspireeritud (või, noh, pigem otse tõlgitud) väljendist "larger than life"? Piisavalt tobe, eriti Eesti mastaapi ja meie kodukootud ennast-staariks-pidajate piiratud hulka arvestades. Kuna alternatiivi pole, siis käib seegi. Ja rannas-reisil-rahapuuduses (kui ei raatsi välismaiseid tabloide osta) veel eriti hästi. Mulle teevad alati nalja need inimesed, kes väidavad uhke näoga, et nad kunagi Kroonikat ei loe. Kas see peaks nende kohta midagi näitama? Kas see statement peaks nad hoobilt kuidagi intelligentsemaks ja vaimsemaks muutma? BS, ütlen ma. Puhas BS. Kui ma praegu vaatan oma lugemislauda, siis on seal - suvalises järjekorras - Vogue, Elle Decoration, Empire, Kroonika, Armastuse ajalugu (Nicole Krauss) ja The Black Album (Hanif Kureishi).
Tuleks ennast vist kohe maha lasta?
See selleks.

Eilse Kroonika kaanelugu on our-girl-in-LA Carola Madis feat. Printz Board. Tore lugemine. Kindlasti väga inspireeriv (ja ma ei ütle seda sugugi sada protsenti iroonilisena, ehk ainult 15) paljudele eesti neidudele, kellel kindel eesmärk kodumaa tolm Kalifornia liiva vastu vahetada. Mulle Carola pealehakkamine meeldib ning see, kuidas ja kuipalju eesti meedia temast totakaid uudiseid treib, ei lähe mulle korda. Inimene elab oma elu nii nagu talle sobib ja kui ta on keskmisest nina-oma-kartulivaos eestlasest edevam, et seda ka teistele eksponeerida, siis lasku käia.
Ainus, mis mind selle loo juures imestama paneb, on toosama kaanepilt. Kroonika muidugi võidab klikke ja niisama riiuli juures lehitsejaid ning selge see, et kui on võimalus paljas naine kaanele panna, siis tuleb seda kasutada. Puhas turundus. Aga minu meelest on see pilt kind of creepy. Carola on kena tšikk, aga ei midagi erilist. Ei midagi sellist, mida üle ühe silmapilgu vaadata viitsiks. Mina pole kindlasti sihtgrupp ka - minu poolest oleks võinud pigem hr. Printz paljas olla, kui juba riiete mahaviskamiseks läks. Muidugi võib küsida, et miks mitte? Võib-olla on sellised "suhtepildid" praegu lihtsalt moes. Mäletan, et Nõia-Intsu Inga kooris ka üsna suhte alguses Kroonikas rõivad seljast, aga see kahjuks ei takistanud tal paar kuud hiljem Itaaliasse putkamast ja Intsu maha jätmast...
Õnneks ma tean, kellele see pilt väga meeldib. Reedehommikuse R2 hommikuprogrammi "Silmad lahti" Igor ja Oleg on kindlasti rõõmsad, et raadiokuulajad saavad nende LA Girli nüüd lisaks kuulamisele ka vaadata.
P.S. Guugeldasin Carolat ja avastasin, et temast on ennegi täpselt samasuguseid pilte avaldatud,  kusjuures ka samas poosis, aga ilma maskuliinsete elementideta (mehe karvased käed). Nii et ehk on see lihtsalt tema eripära? Keda huvitab, guugeldagu ise. Ma ei viitsi neid pilte siia riputama hakata.

Fast Five

Käisime Kertuga eelmisel nädalal üle mitme aja taas koos kinos. Ja muidugi ei hakanud me aega raiskama mingi pagana väärtfilmi peale. Kui Vin Diesel on kinolinal, siis võivad kõik maailma väärtfilmid minu poolest olemata olla. See on muidugi kerge liialdus, aga mitte totaalne vale. Vin Diesel, Tyrese Gibson ja kihutavad autod on selline kombinatsioon, mis minu puhul kahjuks/õnneks sajaprotsendiliselt töötab. Nii et kui te imestate, et "kes kurat neid Fast & Furious filme vaatab", siis nüüd te teate vastust.
Filmist ka.
Stsenaarium oli suhteliselt üks ühele maha viksitud "Ocean 11" ja "Itaalia röövi" pealt, aga kuna need on head filmid, siis anname andeks. Kihutamist, kõmmutamist ja pasunasse andmist oli piisavalt ning kuigi Müüdimurdjad saaksid enamiku stseenide kallal kõvasti keelt teritada, siis oluliselt haigutama ei ajanud ükski koht. Viimane tagaajamine oli ehk liiga pikk, aga no las poisid lõbutsevad.
Üllatavalt ei kuulunudki selle filmi kõige suuremad musklid Vin Dieseli külge. Tõeiselt laheda rolli tegi Dwayne Johnson, aga tema käed kohutasid nõrgemad mehed ka ilma AK 47-ta ära.

photo by AllMoviePhoto

photo by AllMoviePhoto

New horizons

I decided to pick up photography again. I found some photos from my old computer and I have to say they were not that bad. And watching them reminded me of all the good emotions I used to go through while being out with my camera. My old proper camera (Canon) is broken and unfortunately it would cost ridiculously too much to repair it so I have to get a new one. All I have right now is a Nikon Coolpix which can produce surprisingly good pictures, but of course it is not enough for more serious work.
As I have birthday coming up soon I will try to get my loved ones to participate in my purchase, how clever is that? I will probably stick with Nikon and take advantage of their free photography course.
It surprises me how few (reliable) photography courses there are in Tallinn. And of course the ones that classify have the most ridiculous schedules, but I try to find smth. that I can attend. Meanwhile there are some online courses and free materials in the net.
Am I crazy or am I crazy? We'll see.

The Social Network

Believe it or not, but I just got around to watching The Social Network on DVD. Although I have heard the soundtrack (thanks to my undying love for Trent Reznor) and read a handful of reviews. I did not have any expectations to be honest. Just thought I might like the movie because of the music and maybe because of Jesse Eisenberg and Justin Timberlake. Eisenberg was brilliant, really spot on in his mumblings and reactions, best casting I have seen in a while. Timberlake on the other hand was pretty predictable - he just needed to show up and act like the character in many of his music videos.
The movie was interesting to watch, but at some point it just ended very abruptly. I understand there was not much material to pull from RL without getting filmmakers' own asses sued, but still ... I wish there would have been some kind of a different "closure" instead of plain titles.
All and all I truly recommend the film to facebook-junkies out there although all the events and characters are not 100 per cent accurate, so I would not base my final judgements on that. E.g. Sean Parker (played by Justin Timberlake) was not the founder of Napster as stated in the film, but one of the early employees of the firm.
P.S. Check this out, it's quite clever

Kuidas toetad sina?

Ajendatuna valulistest rektsioonidest, mida põhjustas minu imestus Evelin Ilvese taaraautomaadi-charity üle, pidasin eile maha pika chati ühe ammuse sõbraga. Veendumaks, et ma pole lapsega kodus olles totaalselt oma sotsiaalset närvi ära suretanud ja mõnest asjast ikkagi veel adekvaatselt aru saan. Selgus, et kõik pole lootusetult kadunud ning minu seisukohad ei kuulu esialgu veel punasesse raamatusse.
Olgu selle taaraautomaadiga kuidas on - minu meelest on see kampaania (eriti muidugi Roosiaia PR üritus) läbimõtlemata ja toores, aga eks heategevuse sildi all antakse paljugi andeks. It's the idea that counts, right? Aga mind jäi painama mõnede mulle vastanute argument, et küll on hea, kui saab lihtsalt automaadil nuppu vajutada ning ei pea annetamiseks (heategevuseks) tont-teab-mida tegema. No kui laisk saab üks inimene olla? Või kui külmalt heategemist kalkuleeriv, et ühe nupuvajutusega oma südametunnistus selles valdkonnas pikemaks ajaks vaigistada? Ja kuidas saab tänapäeval (kui just ei ela keset põlislaant ilma igasuguse inim- või elektrooniliste kontaktideta, mis mõnes mõttes on juba ise heategevus) väita, et annetamine või heategemine on keeruline? Vali endale südamelähedane organisatsioon, fond, misiganes - tee pangas püsikorraldus ja oledki andnud oma väikese, kuigi umbisikulise, panuse. Pole ju keeruline. Ja lapsed saavad rõõmuga taarat edasi viia ja teenitud raha eest endale kommi osta .... mitte ei pea näitlejaid-teatreid toetama ....

MOOD

Ostsin täna ajakirja MOOD, mis meeldib mulle üldiselt rohkem kui COSMOPOLITAN või ANNE&STIIL. Kui viimatinimetatud üllitiste puhul piisab kiirest läbilappamisest ja vahel ka mõne pildiseeria vaatamisest, siis MOOD pakub üldjuhul ka lugemiselamuse ning harib minusugust moevõhikut antud valdkonnas üsna tublisti.
Juunikuu numbri ostsin ma tegelikult Eric Bana pärast, kes on alates Black Hawk Downist minu meesnäitlejate topis kogu aeg kõrgetel kohtadel olnud. Intervjuu oli naisteajakirjale omaselt igav, aga pildid ilusad. Sellest piisas. Sama kehtis ka Hendrik Sal-Salleri puhul, kelle intervjuu sõnaline osa Banale pika puuga ära tegi. Igati arusaadavatel põhjustel.
Kaanefoto Hedvig Hansonist on aga nii photoshopitud (photoshopped to the oblivion, nagu armastab kirjutada minu lemmik-kõmusait Celebitchy), et ajab peaaegu hirmu nahka. Samas kui jutt kannab Hedvigile omast olen-hästi-naturaalne-ja-maalähedane vibe'i. Seekord on Hedvig maalähedusega siiski kenasti piiri pidanud ning tema arutelu paarisuhte ja armastuse teemadel täiesti adekvaatne ja mõtlemapanev lugemine. Aga no need fotod! Mul pole sõnu. Moeajakiri võiks oma kaanestaarist ikka tsutike paremad ja huvitavamad pildid välja võluda.
Ka MOOD ei saa üle Karolin Kuusikust, kes figureerib viimasel ajal igal pool ja igas võtmes, nii et hakkab pisut ära tüütama küll. Tõe huvides olgu öeldud, et antud loos astuvad üles ka teised stilistid peale Karolini, aga lehte keerates oli esmareaktsioon - jälle tema!
Olen täna vist liiga kriitiline, aga kuna peale minu ja mõne juhusliku netis uitaja seda kirjutist niikuinii keegi ei loe, siis pole vast hullu.

P.S Mõlemad minu tänased postitused hoiavad pealkirjas sõna 'mood'.
P.P.S Ma lihtsalt pean siia mõne Eric Bana pildi panema. Call me crazy, I deserve that

photos by WENN

Moodne märterlus tööpostil

Ma olen eluaeg suhtunud varjamatu põlgusega (ehk liiga tugev väljend minu kohta, aga las ta olla) nendesse, kes kõiki abikäsi kõrvale lükates üksinda palki veeretavad ning pärast kas halisevad või kiitlevad, kuidas nemad peavad k õ i k  töö oma õlgadele võtma. Kui inimesed poleks oma eksistentsi alguses avastanud ühise tegutsemise jõudu, siis vaevalt 21. sajand meile just sellisena koitnud oleks.
Eriti ajavad mind marru (veidi utreerin jälle) mõned naisterahvad, kes kõigest hingest midagi kompenseerida või tõestada üritades arvavad, et mida enam nad arutult rassivad, seda rohkem vastassugupool neid tähele paneb ja tunnustab. Ja kui siis loodetud aupaistet ja aplausi ei järgne, saavad suure pangetäie sapiga ülevalatud täiesti süütud kõrvalseisjad, kes julgevad arvata, et kõike ei pea siin maailmas naba paigast pingutades üritama üksinda ära teha.
Kui tahad rabeleda, nii et silme eest must ja kiirabi ukse taga, siis lase käia, aga ära upita ennast selle arvelt, mida sa vabatahtlikult endale kanda oled võtnud. Elus on paratamatult olukordi, kus tuleb teha rohkem, kui esialgu planeeritud, aga seda endale elumotoks võttes ei saa automaatselt kangelase säravat aunimetust.
Olen minagi mõnikord rühmanud inimvõimete piiril, oskamata abi paluda või taipamata seda vastu võtta ning kohatises enesehaletushoos on enda märtriks mõtlemine vaid sekundite küsimus. Siis saab aga terve mõistus võitu ning teadmine, et püstolitoru mul ju meelekohale ei suru on siiamaani õnneks kohale jõudnud. Märterlus toidab meie halvemat poolt, õhutab seda üha uuesti ja uuesti oma miinuseid plussidena serveerima ning kaaslaste südametunnistusel alatute võtetega trampima.
Parafraseerides Kreisiraadiot, "Tee, aga ära esine". Kui võrratult lihtsam on elu aktsepteerides teisi võrdsetena enda ümber ning loobudes avalikult kannatamast valikute pärast, mida keegi sind tegema pole sundinud.

Catching up

BLogi on kuidagi tavatult unarusse jäänud. Ilmselt on selles süüdi ilusad ilmad ja mõned tööga seotud kohustused. Ja teinekord lihtsalt on selline periood, kus kohe ei kisu kirjutama.

Elan praegu virtuaalselt Cannes'i lainel. Kuigi on festivale (Tribeca, Sundance etc.), mille programm on mulle oluliselt südamelähedasem ja pakutav valik objektiivselt-subjektiivselt huvitavam, ümbritseb Cannes'i ikka mingi seletamatu aura, mis just selle ürituse nii ainulaadseks teeb.

Üksikvanem otsib kaaslast

Ma saan täiesti aru, miks.
Sugugi mitte alati sellepärast, et kedagi enda kõrvale teleka ette - suguvõsa kokkutulekule - voodisse vaja oleks. Nende rollide täitmiseks piisab ka märksa ajutisematest kokkulepetest. Aga. Lastega on kellegagi koos ikka oluliselt lihtsam majandada. Ma ei mõtle igapäevaseid toimetusi, pesemist ja kasimist, isegi mitte mängimist ja magamapanekut. Emotsionaalselt on lapsekasvatamine minu jaoks palju raskem kui olmeliste asjadega toimetulek. Eriti selles vanuses, kus iga päev on nii tähtis, kus peaaegu iga tund omandatakse mõni uus oskus või sõna. Niiväga tahaks seda kohe kellegagi jagada. Võtta telefon ja teatada tobeõnnelikul häälel, et "Laps ütles oma esimese kahesõnalise lause" või "Laps läks kukkumata diivani juurest kööki".
Õnneks on minu üksikvanema-seisus ajutine ning arvestades, kui paljud päevast päeva oma lapsi üksi kasvatavad, on isegi piinlik niimoodi kurvastada. Lohutuseks on see, et iga päev viib taaskohtumisele lähemale ning vahepeal täheldan lapse sõnakesi ja naljakesi usinalt üles, et need juba mõne aja pärast (tobeõnnelikult) ette vuristada.

Isiklik JOKK on kõige hullem

Kohtusin mõned kuud tagasi ühe tuttavaga, kes rääkis, kuidas ta "täiesti seaduslikult" sai enda (korraliku) sissetuleku pealt vanemahüvitist ja käis tööl edasi ning tema abikaasa oli vormistatud tema enda riiulifirmasse tööle ja sai lapsega kodus olla. Tuttava hääles kõlas uhkus, et sellise skeemi (üsna levinud nagu ma aru olen saanud) välja mõtles ja töösse rakendas. Mul oli ka hea meel, et nende pere saab koos lapsega olla ning ei pea toimetuleku pärast muretsema. Kuid minu küsimuse peale, kas tal endal kuskil südames ei kripelda, et niimoodi riiki petab, vastas ta, et teda ei huvita. Ja küsis vastu, kas ma olen tõesti nii naiivne ja idealistlik, et ei kasuta seadustes olevaid auke enda kasuks, kui see võimalikuks osutub.
Pean tunnistama, et olen jah. Ja sugugi mitte seetõttu, et ma meie riigi korraldusest ja seadustest pimesi vaimustunud oleksin, vaid ma olen sügavalt veendunud, et tolereerides JOKK-i üksikisiku tasandil, aitame kaasa oma riigi moraali lagunemisele üleüldse. Mis õigust on mul vehkida näpuga "maadevahetajate" või "ärastajate" poole, kui ma ise (küll veidi madalamal skaalal, kuid see ei muuda tegevuse sisu) käitun täpselt samamoodi. Ma ei pruugi olla väga hea inimene, aga ma tean igal õhtul magama minnes, et mu südametunnistus on puhas. Ja see on minu jaoks tähtis.
Selle sama tuttavaga arenes vestlus JOKKi juurest kaugematele radadele ning lõpuks rääkisime kirglikult hea- ja vabatahtlikust tegevusest, kodanikualgatusest ja empaatiavõimest. Tuleb välja, et teoreetiliselt on väga lihtne kuulutada ennast tolerantseks ja kaasatundjaks, hoolivaks ja aitajaks, kuid reaalselt jõuavad tegudeni vähesed. Kui tuttavalt - kes kuulub pigem keskklassi jõukamasse ossa -   küsisin, kui tihti ta mõtleb nendele, kellel ei ole elus nii hästi läinud nagu temal, vastas ta, et ausalt öeldes eriti mitte kunagi. Ja lisas selgituseks, et tal on oma eluga piisavalt tegemist. Ma mõistan seda hästi, sest olin ka ise aastaid tagasi samasugune. Enda elu tundus nii meeletult tähtis, et silmad jäid ümbritsevale üsnagi selektiivselt suletuks. Miks tekkis minu elus murrang, ma siinkohal selgitama ei hakka, aga mul on hea meel, et oskasin selle pöördemomendi ära tunda.
Ma tõesti usun, et tuleb aidata neid, kes on less fortunate, sest kunagi ei või teada, miks on elu nendega sellise ebaõiglase vingerpussi mänginud. Kui mind on Jumal õnnistanud sooja kodu ja armastava perega, siis on minu kohus avada oma süda - ja rahakott! - neile, kellel hetkel seda ei ole. Giving is Receiving. So true.

Soe

Lõpuks ometi on väljas enam-vähem soe. Isegi minu jaoks.

Meil käisid täna hästi toredad inimesed külas. Kohe kahju, et ma pole nendega varem kohtunud. Boonusena olid neil veel hästi toredad lapsed ka.

Keetsin lapsele lõunaks läätsi (raud) ja peeti. Endale ei viitsinud ka muud tegema hakata, kuigi ei läätsed ega peet pole naturaalsel kujul minu lemmikasjad. Õnneks oli kapis kitsejuustu. Määrisin nii läätsed kui peedi sellega ohtralt kokku. Nämma.

Lapsega arsti juures

Ma tundsin juba lapsevankrit koduuksest välja lükates, et tänane arstilkäik kujuneb katsumusterohkeks. Mõnikord lihtsalt tunned kontides ebameeldivat surinat ning nii seitsmes meel kui kolmas silm annavad märku, et parem oleks koju jääda. Aga kui on meie suurepärases meditsiinisüsteemis number saadud, siis ei ole vabandusi, miks arstilkäik ära jätta. Alustuseks ei olnud ma ilmselt korralikult termomeetrit vaadanud, sest juba pärast esimesi meetreid hakkas mul meeletult palav. Ning meil ei olnud aega rahulikult jalutada, vaid tuli ikka täiskäik sisse lajatada, sest kell tiksus armutult vastuvõtuaja poole. Kablutasime - mina higist tilkudes ja Helena vankris üles-alla rappudes - lastepolikliiniku poole ning jõudsime isegi õigeks ajaks kohale. Abivalmis registraatoritädi ütles pilku meie vankrile visates, et sellega peaksite lifti mahtuma küll. Mahtusimegi. Napilt.
Arsti ukse taga kiskusin Helenal riided seljast ning heameelega oleks ka endal kõik riided maha visanud. Ei hakanud siiski koridoris ootavaid ontlikke prouasid ja nende lapsukesi šokeerima. Kuigi higi voolas ojadena, juuksed olid sassis ning vastutustundliku lapsevanemana ma küll välja ei paistnud.
Meie järjekord jõudis kätte ja vinnasin Helena arstikabinetti. Ma ei saanud veel korralikult maha istuda kui arst ja õde kahest rauast tuld andma hakkasid. Esimese paari minutiga oli neil selge, et ma teen kõike valesti - kuigi ma ei olnud jõudnud isegi ühele küsimusele vastata. Kui nad jõudsid mind juba lapsele suhkru sissesöötmises süüdistama hakata, sai mul viisakas-olemisest kõrini ning ütlesin üsna terava tooniga, et kui võib, siis ma nüüd natukene ka räägiks. Selle peale saabus üllatus-üllatus vaikus ning edasine visiit kulges juba märksa meeldivamalt. Saime pataka saatekirju analüüsidele ja UH uuringule.
Helena taas riidesse topitud ja vankrisse lukustatud, ründasime uuesti lifti. Mahtusime sisse, aga välja ... enam ei saanud. Mina kui kergemakujulise klaustrofoobia all kannataja suutsin korraks ikka üle keha jäässe minna, aga siis hakkas mõistus õnneks tööle. Mõtlesin, et kui me sisse mahtusime, siis me peame ju kuidagimoodi välja saama ning taipasin liftiuksi toore jõuga rohkem laiali suruda. Paanikahoost rohkem kartsin, et kohe-kohe lendavad peale järjekordsed kurjad tädikesed ning pole võimatu, et homme leiame end Õhtulehe "Ema ja laps liftiuste vahel" kangelastena.
Tulime - nüüd juba mõõdukamas tempos - kodu poole tagasi. Ma ei suuda kirjeldada, milline kergendus mind valdas, kui oma kodusesse Kadriorgu jõudsime. Mul on "kadriorulase" staaži küll alles pealt nelja aasta, kuid tunnen, nagu oleksin kogu aeg siin elanud. Nii rahulik ja mõnus ja soe tundub Kadriorg oma roheliste tänavate, trammikolina ja merelõhnaga.

Robert Rodrigues "Machete"

Mulle Rodriguese filmid meeldivad.
Esiteks see, kuidas ta vägivalda käsitleb. See on nii jabur, aga samas nii efektne.
Teiseks: huumor.
Kolmandaks: näitlejate valik. No ei arvaks ma Jessica Albast üldse mitte midagi, aga näe - Danny Trejo kõrval pole vigagi. Ja Steven Seagal oli geniaalne, isegi selles filmis ei võtnud ta idamaist hõlsti seljast.

Pictures of the Year: One of the winning images from 2010 ...

The New York Times won the award of excellence for impact for this photo of the collapse of the Deepwater Horizon rig taken by a worker on a nearby boat. The newspaper said they did not reveal the photographer's identity to protect him