Kellakapi kitseke

Niisiis kaks päeva Võrus. Täpsemalt kultuurimajas (või oli see rahvamaja) "Kannel".
Vot see oli komandeering selle sõna õiges tähenduses.
Vaevalt olime oma kompsud auto pealt maha laadinud, kui Kandle ülitore, üliaktiivne, üliabivalmis ja üli-mis-kõik-veel administraator Ülle meile oma toa andis (sohvade ja telekatega kusjuures), majaperenaine Valve kribinal kohvi ja teed pakkus, lauale küpsised ja moosipurgi võlus.
Pärast sellist avapauku ei saanud me ka kehvemalt esineda - kaamerad-mikrofonid selga ja algas kahepäevane kandlemaraton. Ikka ühest trepist üles ja teisest alla, ühest uksest sisse ja teisest välja. Üles said filmitud kõik laulukoorid ja rokkbändid, breikarid ja tantsumemmed, sekka veel oratooriumiproov ja kunstigalerii.
Ka võõrustajad ei andnud alla: kohv auras laual ja moosipurgile lisandus praekapsas-kartul-lihakäntsakas, leivapäts ja veinipudel.
Ühesõnaga kõik andsid oma parima.
Ja kui eile lahkuma hakkasime tõi Ülle välja kellakappi peidetud shampanja ... Minul läks silm märjaks ja süda soojaks.
P.S. Taidlusest on mul sellegipoolest mõneks ajaks villand.
P.P.S Arutasime Indrekuga, et kui meie põlvkond on 70nendates, siis milline tegevus tundub loogilisem: seenioride tantsuklubi või väriseva käega MSN-s istumine?

Kevad

On ju?
Eile möllasime jälle maal. Elupuu on maja eest maha saetud-võetud ning eile koristasime "raielangi" ka ära.


Tegime suurtest kuuskedest pilte ja mõõtsime tüvede diameetreid, et arborist saaks tegutsema tulla.
Maal on ikka nii mõnus. Eriti kui räästad tilguvad ja mätas jala all lirtsub.
Õhtul läksime Üllari juurde, kes oli Theodoriga kahekesi Erus ja pakkus meile suurepärast lambapraadi.
Täiuslik laupäev.
Hommikul pidime kahjuks suht vara linna kihutama, ent mõni hetk männitüvede vahelt mere piilumist tegi kõik heaks.

Hammas

Ma ei ole paha inimene (vist, no vähemalt enda arvates), aga praegu ma olen küll kuri nagu herilane selle hambaarsti peale, kes 1) mu keele ja pool lõualuud mitmeks kuuks peaaegu halvatuks muutis 2) kogu selle jama peale ka toda õnnetut hammast korralikult ära ei parandanud. Nii et nüüd peab Anneli selle kõik lahti puurima ja kangutama, mürki täis topppima, närvi välja võtma ja siis vaatama, mis edasi saab.
Täna läbisin esimese etapi - lahtipuurimise ja mürgitamise.
Praegu valutab mis kole. Aga ma katsun veel paar tundi kannatada, enne kui juukselõksuga seda plommi sealt ära sonkima hakkan.
Meditsiin ....

Linnast ära

Eile ajasime maal asju. Mina - hajameelne professor - muidugi unustasin võtme maha. Meelde tuli see väike "pisiasi" Loksa teeristis, kus ma siis tulist kurja vandusin, suust tulikuuma teed pükstele puristasin, mandlisaia autopõrandale kukutasin ...
P. ütles sellepeale ainult, et küll me kuidagi selle luku lahti muugime ja sõitis häirimatult edasi.
Õnneks oli hindaja-neiul oma õhukeste saabastega lume sees piisavalt külm, mistõttu ei olnud tal ka soovi meie kuningriigis pikemalt peatuda. Lubasin, et saadan pildid talle hiljem meili peale. Kümme minutit ja valmis.
Siis käisime veel Haljalas ehitusmehe juures (mitte ehitaja, aga see mees kes lubab ehitada) ning Rakveres Eesti Energia esinduses.
Milline vahe on Tallinna ja Rakvere teenindajatel. Lausa pisar tuli silma.
Igatahes proua Ene Tamm on kuldaväärt inimene!
Ja maal on hea.

Ongi läbi

Mis ma ütlesin?
Kõik saab palju kiiremini mööda kui aimatagi oskad.
Kuigi tavapärane paanikaosakond oli eile kohal nagu alati, sest umbes kella 17 paiku ei olenud ma küll eriti veendunud, et me pilti ja heli edastavate korrespondentpunktidega eetrisse jõuame.
Aga jõudsime. Nagu alati.
Ja seda mitte tänu minule. Mulle tundub, et mina olengi nende projektide puhul olemas ainult selleks, et külvata hirmu ja segadust. Küsida kümme korda üle samu küsimusi ja ajada kõiki neid närvi, kes üritavad tööd teha.
Seda ma oskan hästi.

Mul on kõige toredamad töökaaslased. Kõige targemad ja ilusamad ka.
Kokkuvõttes oli eilne õhtu õnnestumine.

Saate (küll kaadrivälised) tipphetked olid muidugi need, kui lugupeetud erakondade esimehed pidid loetud sekundite jooksul stuudiodiivanile ja seal ära jooksma. Savisaar lahendas asja lihtsamalt, tõsusis lihtsalt ise jutu lõpus püsti ja jalutas kaadrist välja. Tehtud!
Oh humoristid.

Kohe on läbi

Kui ma väiksena käisin hambaarsti juures, siis alati mõtlesin, et kohe-kohe on see hetk, kus ma olen uuesti siin koridoris ja arstilkäik on juba läbi. Aitas.
Praegu mõtlen samamoodi. Kohe on esmaspäeva hommik ja kõik see pudrumudru on minevik.
Teistmoodi ma ei oskagi.
Oskaks kõiki neid teisi asju ka mingi sellise nipiga lahendada ...
Võib-olla kõigele ei olegi seda nippi välja mõeldud. Lihtsalt peab tugev olema.

Jäätis

Tavaliselt inimesed minuga ei riidle. Ma ei anna eriti põhjust - üks seletus. Teine - ma jõuan enamasti juba kaks korda vabandust paluda, enne kui üldse riidlemiseks läheb. Olgu, mis on, igatahes ei ole ma eriti tihti riieldava rollis.
Aga ega tali taeva jää ütleb vana eestlane.
Eile sain vist terve aasta eest seda riidlemise värki. Täitsa uskumatutest kohtadest.
Tulemuseks üsnagi ebaadekvaatne käitumine, mis seisnes P.-le täiesti jaburas nähvamises. Mis pole absoluutselt minu stiil.
Õnneks saime ruttu selle jaburuse klaaritud ning rahulikult kinno mindud.
Aga pärast kino tulid päevased riideldamised uuesti meelde ja selle tulemusena ostsin Statoilist (mis on muuseas praegu minu kodupood) suure jäätise.
... aga jäätist ei tohi ma süüa ....

sõrmed vildikased

Isegi kui ma võtan vildika kätte ainult viieks sekundiks, et kirjutada plaadiümbrisele üks number, siis on mul pärast miskipärast vähemalt 2-5 sõrme totaalselt vildikased. Kuidas see juhtub? Üks igapäevaelu müstifikatsioone.
Tegelikult peaksin ma praegu tööd tegema, aga lihtsalt ei jaksa ... Nii tavaline viimasel ajal.
Pühapäevaõhtune "show" muidugi peab toimuma ning minu totaalne katkiolek õnnestub ehk meeletu sebimise taha järjekordselt osavasti ära peita.
Aga nagu ma olen endale kord lubanud - ei mingit allaandmist. Töö tööks ja saade saateks, need saavad alati kuidagi tehtud.
Hetkel on mängus hoopis kõrgemad panused.