What Not To Wear

Ei, seekord - üllatus, üllatus - ei kirjutagi ma sama nimega USA telesarjast, kus Stacy ja see tüüp, kellel on mingi presidendiga sama nimi, viskavad saates osalejate riidekapid (ja nende sisud) pikema jututa prügikasti. Ja siis ostavad neile uued riided, teevad uue soengu ja meigi ja lennutavad ekstaatiliselt kiljuva perekonna rüppe tagasi.

Kuigi ega minu jutt Stacy ja presidendinimega tüübi omast palju ei erinegi. Lüües lahti tänase Eesti Ekspressi jäi mu pilk kohe kinni Reformierakonna juhatuse valimistest kirjutatud loo juures oleva foto külge.
Reformierakonna uue juhatuse paraadpildil poseerivad esireas viis daami, kellest kahe rõivavalik tekitab küll äärmist hämmeldust. Üks neist on kahtlemata tark noor naine, kes oskab endast muljet jätta ning seetõttu erinevatel valimistel rohkelt hääli koguda, kuid sellel fotol näib ta kui eksinud amish rikaste koduperenaiste suvisel aiapeol. Kui mitte liiga hea moetajuga inimene proovib komplekti kokkupanekul lähtuda "toon toonis"põhimõttest on tulemuseks .... see amish, kes küll sobib dekoratsiooniks kohale veeretatud õlepallidega, kuid kindlasti mitte oma intellektuaalse kuvandiga.
Teine proua ei üllata ei värvivaliku ega ka kaubamärgiks (miks küll, aga see selleks) kujunenud sallikese-prossi komboga, küll üllatavad tema veidrad heledad kesäpüksid. Mäletate, kui 90ndate alguses Soomest riideid õnnestus saada? Kesäpüksid olid alati kohal. Kuskohast tuleb ühel 40+ proual üleüldse mõte, et ainult spagettkõhna supermodelli seljas kaunina näivad asjandused jalga tõmmata?
Ženja Fokin, lenda peale! Kiiresti!

MOOD

Ostsin täna ajakirja MOOD, mis meeldib mulle üldiselt rohkem kui COSMOPOLITAN või ANNE&STIIL. Kui viimatinimetatud üllitiste puhul piisab kiirest läbilappamisest ja vahel ka mõne pildiseeria vaatamisest, siis MOOD pakub üldjuhul ka lugemiselamuse ning harib minusugust moevõhikut antud valdkonnas üsna tublisti.
Juunikuu numbri ostsin ma tegelikult Eric Bana pärast, kes on alates Black Hawk Downist minu meesnäitlejate topis kogu aeg kõrgetel kohtadel olnud. Intervjuu oli naisteajakirjale omaselt igav, aga pildid ilusad. Sellest piisas. Sama kehtis ka Hendrik Sal-Salleri puhul, kelle intervjuu sõnaline osa Banale pika puuga ära tegi. Igati arusaadavatel põhjustel.
Kaanefoto Hedvig Hansonist on aga nii photoshopitud (photoshopped to the oblivion, nagu armastab kirjutada minu lemmik-kõmusait Celebitchy), et ajab peaaegu hirmu nahka. Samas kui jutt kannab Hedvigile omast olen-hästi-naturaalne-ja-maalähedane vibe'i. Seekord on Hedvig maalähedusega siiski kenasti piiri pidanud ning tema arutelu paarisuhte ja armastuse teemadel täiesti adekvaatne ja mõtlemapanev lugemine. Aga no need fotod! Mul pole sõnu. Moeajakiri võiks oma kaanestaarist ikka tsutike paremad ja huvitavamad pildid välja võluda.
Ka MOOD ei saa üle Karolin Kuusikust, kes figureerib viimasel ajal igal pool ja igas võtmes, nii et hakkab pisut ära tüütama küll. Tõe huvides olgu öeldud, et antud loos astuvad üles ka teised stilistid peale Karolini, aga lehte keerates oli esmareaktsioon - jälle tema!
Olen täna vist liiga kriitiline, aga kuna peale minu ja mõne juhusliku netis uitaja seda kirjutist niikuinii keegi ei loe, siis pole vast hullu.

P.S Mõlemad minu tänased postitused hoiavad pealkirjas sõna 'mood'.
P.P.S Ma lihtsalt pean siia mõne Eric Bana pildi panema. Call me crazy, I deserve that

photos by WENN