Ma olen eluaeg suhtunud varjamatu põlgusega (ehk liiga tugev väljend minu kohta, aga las ta olla) nendesse, kes kõiki abikäsi kõrvale lükates üksinda palki veeretavad ning pärast kas halisevad või kiitlevad, kuidas nemad peavad k õ i k töö oma õlgadele võtma. Kui inimesed poleks oma eksistentsi alguses avastanud ühise tegutsemise jõudu, siis vaevalt 21. sajand meile just sellisena koitnud oleks.
Eriti ajavad mind marru (veidi utreerin jälle) mõned naisterahvad, kes kõigest hingest midagi kompenseerida või tõestada üritades arvavad, et mida enam nad arutult rassivad, seda rohkem vastassugupool neid tähele paneb ja tunnustab. Ja kui siis loodetud aupaistet ja aplausi ei järgne, saavad suure pangetäie sapiga ülevalatud täiesti süütud kõrvalseisjad, kes julgevad arvata, et kõike ei pea siin maailmas naba paigast pingutades üritama üksinda ära teha.
Kui tahad rabeleda, nii et silme eest must ja kiirabi ukse taga, siis lase käia, aga ära upita ennast selle arvelt, mida sa vabatahtlikult endale kanda oled võtnud. Elus on paratamatult olukordi, kus tuleb teha rohkem, kui esialgu planeeritud, aga seda endale elumotoks võttes ei saa automaatselt kangelase säravat aunimetust.
Olen minagi mõnikord rühmanud inimvõimete piiril, oskamata abi paluda või taipamata seda vastu võtta ning kohatises enesehaletushoos on enda märtriks mõtlemine vaid sekundite küsimus. Siis saab aga terve mõistus võitu ning teadmine, et püstolitoru mul ju meelekohale ei suru on siiamaani õnneks kohale jõudnud. Märterlus toidab meie halvemat poolt, õhutab seda üha uuesti ja uuesti oma miinuseid plussidena serveerima ning kaaslaste südametunnistusel alatute võtetega trampima.
Parafraseerides Kreisiraadiot, "Tee, aga ära esine". Kui võrratult lihtsam on elu aktsepteerides teisi võrdsetena enda ümber ning loobudes avalikult kannatamast valikute pärast, mida keegi sind tegema pole sundinud.
No comments:
Post a Comment
What do you think?