Ma saan täiesti aru, miks.
Sugugi mitte alati sellepärast, et kedagi enda kõrvale teleka ette - suguvõsa kokkutulekule - voodisse vaja oleks. Nende rollide täitmiseks piisab ka märksa ajutisematest kokkulepetest. Aga. Lastega on kellegagi koos ikka oluliselt lihtsam majandada. Ma ei mõtle igapäevaseid toimetusi, pesemist ja kasimist, isegi mitte mängimist ja magamapanekut. Emotsionaalselt on lapsekasvatamine minu jaoks palju raskem kui olmeliste asjadega toimetulek. Eriti selles vanuses, kus iga päev on nii tähtis, kus peaaegu iga tund omandatakse mõni uus oskus või sõna. Niiväga tahaks seda kohe kellegagi jagada. Võtta telefon ja teatada tobeõnnelikul häälel, et "Laps ütles oma esimese kahesõnalise lause" või "Laps läks kukkumata diivani juurest kööki".
Õnneks on minu üksikvanema-seisus ajutine ning arvestades, kui paljud päevast päeva oma lapsi üksi kasvatavad, on isegi piinlik niimoodi kurvastada. Lohutuseks on see, et iga päev viib taaskohtumisele lähemale ning vahepeal täheldan lapse sõnakesi ja naljakesi usinalt üles, et need juba mõne aja pärast (tobeõnnelikult) ette vuristada.
No comments:
Post a Comment
What do you think?