Üks tähelepanek, üks foto

Olen viimasel ajal veetnud märkimisväärse protsendi oma n.ö. netiajast erinevates fotofoorumites. Nii eesti omades (Fotofoorum, Fotokala, Eestifoto), kui sattunud otsingute kaudu ka ingliskeelsetesse (Photographyreview, PhotoForum, dpreview ) Olen lugenud, mida ütlevad Ken Rockwell või Thom Hogan, kuna olen otsustanud siiski Nikonile truuks jääda ning nende leheküljed on minusugusele algajale piisavalt informatiivsed.
Mind hämmastab, kui sõjakad ja õelad on ligi kolmandik vastustest eesti foorumites. Loomulikult ajab nende foormite püsiliikmeid närvi, kui ilmub järjekordne "Millise kaamera ma peaksin ostma, millega saab filmida kaaaa?" tüüpi küsimus, kuid samas ongi nendes foorumites ju alajaotused, mis selliseid küsimusi eeldavad, mis just sellisteks küsimusteks mõeldud on. Vastasel juhul võiks need foorumid olla "members only" blokeeritud leheküljed, mitte avalikud vestlusringid. Selge see, et palju teemasid oleks olemata, kui viitsitaks rohkem otsingut kasutada ning kaks ja kaks ise kokku panna, kuid õelutsemist ja üleolevat suhtumist pole üldjuhul ükski siiralt oma küsimuse esitanu ära teeninud. Õnneks on ka neid, kes viitsivad normaalselt vastata või vähemalt paar linki juba olemasolevatele teemadele lisada.
Tunnistan, et ma pole siiamaani julgenud eesti foorumites ühtegi mind huvitavat teemat püstitada ega küsimust küsida. Just nendesamade bitchivate asjatundjate pärast, kes mõnuga algaja igat keelevääratustki järavad. Praegu pean tõdema, et see hirm on mulle isegi kasuks tulnud, sest olen omal käel ennast juba paljust läbi närinud ning nii mõnedki küsimused on saanud pikad ja põhjalikud vastused ülalnimetatud ingliskeelsetest foorumitest.
Igal juhul mõjub väga kummastavalt, et inimesed, kes suudavad teinekord väga hingeminevaid pilte teha, ei oma tegelikkuses piisavalt hingesuurust, et inimlikult ja empaatiavõimeliselt käituda. Kõik on ju kuskilt alustanud ning seda ei tasuks "profina" ära unustada.

Vastukaaluks sellele negatiivsele emotsioonile, sain eelmisel nädalal ka ühe väga positiivse. Läbi twitteri jõudsin ühe fotoseeriani, mis mind kummaliselt puudutas. Eriti üks foto, mis varsti mind koduseinal inspireerima hakkab. Pärast filme Cidade de Deus ja Última Parada 174 olen Rio favelasid hoopis teise pilguga vaatama hakanud ning kuigi ma pole seal ise kunagi käinud, mõjuvad mõned fotod või videod lausa lummavalt. Need, keda huvitab - vaadake siia!