Ajendatuna valulistest rektsioonidest, mida põhjustas minu imestus Evelin Ilvese taaraautomaadi-charity üle, pidasin eile maha pika chati ühe ammuse sõbraga. Veendumaks, et ma pole lapsega kodus olles totaalselt oma sotsiaalset närvi ära suretanud ja mõnest asjast ikkagi veel adekvaatselt aru saan. Selgus, et kõik pole lootusetult kadunud ning minu seisukohad ei kuulu esialgu veel punasesse raamatusse.
Olgu selle taaraautomaadiga kuidas on - minu meelest on see kampaania (eriti muidugi Roosiaia PR üritus) läbimõtlemata ja toores, aga eks heategevuse sildi all antakse paljugi andeks. It's the idea that counts, right? Aga mind jäi painama mõnede mulle vastanute argument, et küll on hea, kui saab lihtsalt automaadil nuppu vajutada ning ei pea annetamiseks (heategevuseks) tont-teab-mida tegema. No kui laisk saab üks inimene olla? Või kui külmalt heategemist kalkuleeriv, et ühe nupuvajutusega oma südametunnistus selles valdkonnas pikemaks ajaks vaigistada? Ja kuidas saab tänapäeval (kui just ei ela keset põlislaant ilma igasuguse inim- või elektrooniliste kontaktideta, mis mõnes mõttes on juba ise heategevus) väita, et annetamine või heategemine on keeruline? Vali endale südamelähedane organisatsioon, fond, misiganes - tee pangas püsikorraldus ja oledki andnud oma väikese, kuigi umbisikulise, panuse. Pole ju keeruline. Ja lapsed saavad rõõmuga taarat edasi viia ja teenitud raha eest endale kommi osta .... mitte ei pea näitlejaid-teatreid toetama ....
No comments:
Post a Comment
What do you think?