Ma tundsin juba lapsevankrit koduuksest välja lükates, et tänane arstilkäik kujuneb katsumusterohkeks. Mõnikord lihtsalt tunned kontides ebameeldivat surinat ning nii seitsmes meel kui kolmas silm annavad märku, et parem oleks koju jääda. Aga kui on meie suurepärases meditsiinisüsteemis number saadud, siis ei ole vabandusi, miks arstilkäik ära jätta. Alustuseks ei olnud ma ilmselt korralikult termomeetrit vaadanud, sest juba pärast esimesi meetreid hakkas mul meeletult palav. Ning meil ei olnud aega rahulikult jalutada, vaid tuli ikka täiskäik sisse lajatada, sest kell tiksus armutult vastuvõtuaja poole. Kablutasime - mina higist tilkudes ja Helena vankris üles-alla rappudes - lastepolikliiniku poole ning jõudsime isegi õigeks ajaks kohale. Abivalmis registraatoritädi ütles pilku meie vankrile visates, et sellega peaksite lifti mahtuma küll. Mahtusimegi. Napilt.
Arsti ukse taga kiskusin Helenal riided seljast ning heameelega oleks ka endal kõik riided maha visanud. Ei hakanud siiski koridoris ootavaid ontlikke prouasid ja nende lapsukesi šokeerima. Kuigi higi voolas ojadena, juuksed olid sassis ning vastutustundliku lapsevanemana ma küll välja ei paistnud.
Meie järjekord jõudis kätte ja vinnasin Helena arstikabinetti. Ma ei saanud veel korralikult maha istuda kui arst ja õde kahest rauast tuld andma hakkasid. Esimese paari minutiga oli neil selge, et ma teen kõike valesti - kuigi ma ei olnud jõudnud isegi ühele küsimusele vastata. Kui nad jõudsid mind juba lapsele suhkru sissesöötmises süüdistama hakata, sai mul viisakas-olemisest kõrini ning ütlesin üsna terava tooniga, et kui võib, siis ma nüüd natukene ka räägiks. Selle peale saabus üllatus-üllatus vaikus ning edasine visiit kulges juba märksa meeldivamalt. Saime pataka saatekirju analüüsidele ja UH uuringule.
Helena taas riidesse topitud ja vankrisse lukustatud, ründasime uuesti lifti. Mahtusime sisse, aga välja ... enam ei saanud. Mina kui kergemakujulise klaustrofoobia all kannataja suutsin korraks ikka üle keha jäässe minna, aga siis hakkas mõistus õnneks tööle. Mõtlesin, et kui me sisse mahtusime, siis me peame ju kuidagimoodi välja saama ning taipasin liftiuksi toore jõuga rohkem laiali suruda. Paanikahoost rohkem kartsin, et kohe-kohe lendavad peale järjekordsed kurjad tädikesed ning pole võimatu, et homme leiame end Õhtulehe "Ema ja laps liftiuste vahel" kangelastena.
Tulime - nüüd juba mõõdukamas tempos - kodu poole tagasi. Ma ei suuda kirjeldada, milline kergendus mind valdas, kui oma kodusesse Kadriorgu jõudsime. Mul on "kadriorulase" staaži küll alles pealt nelja aasta, kuid tunnen, nagu oleksin kogu aeg siin elanud. Nii rahulik ja mõnus ja soe tundub Kadriorg oma roheliste tänavate, trammikolina ja merelõhnaga.
No comments:
Post a Comment
What do you think?