Paradiis on puuriida taga

Loomulikult on see postitus Rabarockist ja sellega seonduvast, aga enne põhisündmust hüppan korraks tänasesse päeva, mille highlight oli kokkupõrge Kadriorus mööda Narva maanteed sörkjooksu tegeva härraga, kes lähemal vaatlusel ja vastastikuste vabanduste vahetamisel osutus lauljaks nimega Seal.

Aga Rabarock oli väga lahe! Võib-olla oli asi selles, et olen piisavalt kaua nii rahvamassidest kui kontsentreeritud sõprade seltskonnast eemal olnud, aga need poolteist päeva andsid mulle ikka tõsise positiivse laksu. Muusikaliselt oli seekordne festival minu maitsele ehk pisut lahja, aga ma ei nurise, sest Pendulum ja Nevesis olid täpselt nii head nagu ma ootasin ja sellest piisas.
Reede õhtu läks mõnusaks juba meie traditsioonilisel telkimisplatsil Martini hoovi pesupuude all. Telki me muidugi kohe üles ei pannud, kuigi mul oli kuri kahtlus, et hiljem vihmaga, väsinuna ja joovastavate jookide mõju all võib see tegevus suhteliselt keerukaks osutuda. Aga öömaja pärast muretsemine ei olnud sel hetkel meie prioriteediks. Hoopis mõnusam oli puuriida varjus chillida, Kissa toodud sinise jänesega torti narrida ja veini libistada. Aeg-ajalt jõudsime ka festivaliplatsile, kuid liigselt end programmi jälgimisega ei vaevanud.
Ewert & The Two Dragons jõudis meieni põhiliselt piletisabas oodates, aga kuna pealava oli sobivalt sissepääsu poole, siis polnud sellest väga lugu. Kuigi mõned nende lood on täitsa kuulatavad, eelistaksin neid nautida pigem kuskil klubilaval. Ultima Thule ja J.M.K.E jätsin vahele, Sunrise Avenue'st hoidsin heaga eemale. Selle bändi totaalpromost Eestis pole ma siiamaani aru saanud. Okei, "Hollywood Hills" võib ju raadiost kuidagi kõlada, aga .... no ma ei tea. Soomes on ka seda stiili esindavatest bändidest võimalik teha oluliselt teravam valik kui see.

Tas Danazoglou

Electric Wizardist ei teadnud ma enne mitte midagi ja ütleme nii, et see ei muutunud ka pärast kahte lugu, mida ma end kuulama sundisin. Needki kaheksa minutit pidasin vastu vaid seepärast, et bändi bassimees Tas Danazoglou pakkus oma tätoveeritud näoga piisavalt huvitavat vaatlusmaterjali. Selle visuaalse kogemuse eest pean tänama Anu, keda kohtasin just siis, kui olin otsustanud, et ei viitsi seda bändi vaatama minna. Ehe emotsioon Anu näos sundis mind meelt muutma ja veidi aega lava ees ligunema üritades kõigest väest tätoveeritud kolli näole pilku heita. Too muidugi ei teinud seda ülesannet sugugi lihtsaks, sest vehkis kogu aeg juustega. Sellepärast ka eelpoolmainitud kaks lugu ja kaheksa minutit, millest tubli 30 sekundit oli ka tüübi nägu näha.

Def Räädut kuulasin vist seepärast, et mõneks ajaks vihma eest varju saada ning Mustaschini aega parajaks teha. Ka Mustaschist ei teadnud ma enne eriti midagi, kuid see ei takistanud mind nende live't nautimast. Hoolimata üha tihenevast vihmast tõmbasid nad rahva kenasti käima. Nii et -  jättebra. 
Pärast seda läksin auto juurde, et tõsine vihmavarustus selga ajada, sest .... seda vihma ikka tuli. Kõvasti. Värvatest sisse-välja käimine oli sel aastal eriti mugav, sest paaril korral ei kontrollitud isegi käepaela. Rääkimata taskute või koti läbiotsimisest. Seoses läbi vihma ja pori autoni ja tagasi orienteerumise, riietega pusserdamise ning paari-kolme-nelja tuttavaga jutustamisega ei näinud ma (kahjuks) Winny Puhhi, kuid platsile tagasi jõudes oligi (õnneks) Pendulumi aeg käes.

Pendulum

Kuna olin kõik meie seltskonna inimesed (k.a. Pezi, kes loomulikult telefoni ei kuulnud) ära kaotanud, siis otsisin hea koha tantsimiseks ja jäin Pendulumi ootama. Kahjuks pidin sellest kohast loobuma, sest saatuse irooniana sättis end minu lähedusse seisma Tüüp Keda Ma Mingil Juhul Näha Ei Taha. Ma ei näinud tervet rodu armsaid-kalleid-toredaid tegelasi kordagi terve festari jooksul, aga Tüüp Keda Ma Mingil Juhul Näha Ei Taha sattus mulle ikka n+1 korda ette. Karma is a bitch. Õnneks läks pimedaks, Pendulum hakkas kütma ja ma unustasin tunnikeseks kogu muu maailma. Mõned mu sõbrad ütlesid pärast, et "Ei tea, polnud ikka see ...", aga minu meelest oli vägagi "see". Ainuke tõrvatilk oli liiga üks ühele copy-paste Prodigy klassikast "Voodoo People", aga muu oli küll puhas kuld.

Apelsini järgi jalga keerutama ei viitsinud ma jääda (eelnev magamata öö seoses tšikkide klubituuriga andis juba kõvasti tunda) ning kuna selgus, et Pez ootab mind juba sada aastat auto juures (Kas ma ütlesin, et kaks autovõtit peab olema või kas ma ütlesin, et .... nevermind), siis lobistasin läbi sopa laagriplatsile. Vihma virutas alla nagu peaaegu oavarrest, uni murdis nagu karu, aga Pez ei teinud ühtegi telgi ülespanekule sarnanevat liigutust. Ütles, et ta ootab, kuni vihm korraks üle jääb. Selle peale ma läksin muidugi autosse mossitama, aga võta näpust - viie mintsa pärast lõppes vihmasadu nagu lõigatult ning me saime telgi täiesti kuivalt üles. Usu meest, ma ütlen. Telgipüstitamise käigus leppisime ära ning magama minnes oli kõik jälle parimas korras. Meie telk oli seekord väga hea koha peal, sest ülejäänud laagriliste mulin ei kostnud üldse meieni. See, et telk oli ühtlasi veidi viltu, mistõttu ma pidevalt Pezle selga veeresin, ei tasu siinkohal mainimist.

Rabarocki kõige mõnusam osa on alati laupäevane pikk hommikusöök puuriida all. Nii ka seekord. Pidevalt on toimunud teatav upgrade, seekord oli meil lausa kaks priimust ja laudlinaga laud. Seal puuriida varjus on nii mõnus tiksuda, et platsile minekuks peab end tõsiselt kätte võtma. Laupäevastest bändidest võtsime põhjalikumalt ette kolm. Orelipoiss oli hea teise päeva sissejuhatus. Ma pole varem tema kontserdile sattunud, seetõttu olin eriti meeldivalt üllatunud. Geniaalne tüüp ja laulab paremini kui Koit Toome.
Sama kehtis ka Nevesise kohta. (Et olin meeldivalt üllatunud. Ja et solist laulab paremini kui Koit Toome). Juba varem raadiost kuulates mõjusid nad nagu "välismaa bänd" ja Rabarocki live ainult kinnitas seda. Äge, kui suudetakse teha oma asja siiralt, nautides ja punnitamata. Mitte, et "Panen siin jala monitorile, sest ma olen nii lahe". Kui keegi ei tea sellest bändist midagi, siis vaadke seda Masa tehtud videot. Ja kindlasti on keegi ka Rabarocki kontserdist üht-teist Youtube'i üles visanud.

Kasutasime vahepeal aega väga targasti ehk et sõime portsu rasvast liha (ilma selleta pole õige festival) ning meie matsutamise taustaks mängis Teräsbetoni.  Peale "Missä miehet ratsastaa" biisi, mille saatel Ats ja Potik ennastunustavalt hobustel kappamist imiteerisid, jäi selle bändi võlu minu jaoks tabamatuks. Pärast hilist lõunasööki mõnulesime muidugi mõnda aega jälle ka oma puuriida juures. "Ega sipelgatega polegi midagi rääkida" oli päeva parim kild - selle lahtiseletamine läheks siin liiga keeruliseks. Kes teab, see teab ja kes mäletab, see mäletab.

Filter

Filter valmistas mulle pettumuse. Olin kuulnud, et nende livesound  ei pruugi meeldida, aga et see plaadi omast nii totaalselt erineb, ei osanud ma ka ette kujutada. Saund saundiks, sellega harjusin lõpuks ära ja head lood panid kaasa hüppama ka. Kuigi pidevalt üritasin distantseerida kuuldavat muusikat laulja lugudevahelisest mölast (no ei saa selle kohta viisakamalt öelda). Täpselt "Panen siin jala monitorile, sest ma olen nii lahe" ättitjuud, mis mulle kohe üldse peale ei läinud.
Võtsime enne äratulekut veel paar lugu Metsatöllu, ostsime šokolaadi tee peale une peletamiseks ja kimasime Tallinna poole. Terve tee saime imetleda fantastilisi uduseid lagendikke. Igati kordaläinud festival!
Rohkem ei jaksa praegu kirjutada, kui midagi eriti head meelde tuleb, eks siis täiendan

*** update Paar lugu kuulasime ka Abrahami. Ajaraisk. No ei olnud terav. Lihtsalt tüütu ropendamine.
*** update Mind ajavad alati naerma need n.ö. VIPid, kes ürituselt üritusele kooserdavad, siis terve aja kuskil backstage's telgis tiksuvad ja  ühtegi bändi ei kuula ning lõpuks Facebookis vinguvad, et kui jama kõik oli. Kummik jalga ja platsile, see on festival, mitte sohvabaari avamine!