See, kuidas Pussy Rioti liikmetega Venemaal käituti, on üks asi ja väärib paljuski hukkamõistu.
Kuid neid mingiteks erilisteks demokraatiakuulutajateks pidada on minu meelest ka natuke liig.
Võin olla vanamoodne, kuid teiste usulistel väärtustel tallamine (olgugi õilsal eesmärgil ja kasvõi performance' sildi all), ei ole õige.
Thursday, March 27, 2014
Saturday, February 8, 2014
Reisijutt
Nii enda kui teiste omad.
Läksid ära ja keegi ei teadnud sinust päevade, nädalate või kuude jooksul midagi.
Praegu ei viitsi kellegi puhkuse- ja reisimuljeid kuulata. FB jms. tõttu tunnen, nagu teaks juba kõike.
Ja põhimõtteliselt ei jõua kedagi isegi korralikult igatsema hakata, sest ta virvendab-säutsub-blogib-sheerib ja foorskväärib su elus pidevalt edasi.
Võiks ju hoopis virtuaalselt reisida? Hulk pappi jääks igatahes alles ning ahastus selle pärast, et "kõike huvitavat" ei jõudnud seinal jagada ning iga torni ees selfit teha, jääks ka kogemata.
Saturday, October 12, 2013
What you should and should not do
I should be writing about the election night coverage.
I should be depressed out of my mind that the time is running out and there is so much to do.
I should dedicate my every waking moment (I get to spend without kids) to organizing, controlling, screaming and shouting.
But no!
Instead I am genuinely happy about the fact that summer is finally over and my favourite TV-shows are back on screen.
First of all "Nashville" with fabulous Connie Britton. I became quite a fan of country music thanks to the first season of this show. I was under the impression of country music being a boring and ridiculous ji-ha for men too stupid to wear anything but boots and cowboy hats, but ... I could not have been more far from the truth. Country music - especially the early stages of it - is captivating and deep and brings out emotions like no other genre. This is me exaggerating again, but I can not help it. Think of Johnny Cash, Patsy Cline or even Kris Kristofferson ... listening to their songs have made me revaluate some things. Seriously.
Of course "Nashville" is not that deep. And the main reason I watch this show, apart from the music and Connie Britton, is a pure lust after Michiel Huisman - a dutch actor who came to my radar while playing Sonny in Treme. He is just so damn attractive and so spot on for this role. Too bad they don't give him as much air-time as I would like e. g 43 minutes per series. Just kidding.
Ok, moving on.
I also started with ABC's other hits that have reached season 3 - "Scandal" and "Revenge" and I am experiencing the same problem as at the beginning of last season. After having such strong season finales they both just fell flat in my eyes. "Revenge" does not make any sense - the characters are blurry and not in a good way and the events are just piled together for the sake of it. Maybe it has something to do with its new showrunner Sunil Nayar and his desire to "Go back to basics". We'll see.
"Scandal" disappointed me by being so weakly constructed. Kerry Washington is as sharp as ever, but the storylines just don't add up. They feel so forced and unnatural - maybe it is done on purpose? I have faith on Shonda Rhimes, she is a very clever woman who gets the viewers on the hook, one way or another.
I also tried to watch ABC's new thing "Betrayal", but - excuse my French - it was just boring as hell. Stuart Townsend and Hannah Ware's lips are the best part of it, but it is not enough to keep me interested. As picky as I am. Joke.
I should be depressed out of my mind that the time is running out and there is so much to do.
I should dedicate my every waking moment (I get to spend without kids) to organizing, controlling, screaming and shouting.
But no!
Instead I am genuinely happy about the fact that summer is finally over and my favourite TV-shows are back on screen.
First of all "Nashville" with fabulous Connie Britton. I became quite a fan of country music thanks to the first season of this show. I was under the impression of country music being a boring and ridiculous ji-ha for men too stupid to wear anything but boots and cowboy hats, but ... I could not have been more far from the truth. Country music - especially the early stages of it - is captivating and deep and brings out emotions like no other genre. This is me exaggerating again, but I can not help it. Think of Johnny Cash, Patsy Cline or even Kris Kristofferson ... listening to their songs have made me revaluate some things. Seriously.
Of course "Nashville" is not that deep. And the main reason I watch this show, apart from the music and Connie Britton, is a pure lust after Michiel Huisman - a dutch actor who came to my radar while playing Sonny in Treme. He is just so damn attractive and so spot on for this role. Too bad they don't give him as much air-time as I would like e. g 43 minutes per series. Just kidding.
 |
| photo via screenrant.com |
Ok, moving on.
I also started with ABC's other hits that have reached season 3 - "Scandal" and "Revenge" and I am experiencing the same problem as at the beginning of last season. After having such strong season finales they both just fell flat in my eyes. "Revenge" does not make any sense - the characters are blurry and not in a good way and the events are just piled together for the sake of it. Maybe it has something to do with its new showrunner Sunil Nayar and his desire to "Go back to basics". We'll see.
"Scandal" disappointed me by being so weakly constructed. Kerry Washington is as sharp as ever, but the storylines just don't add up. They feel so forced and unnatural - maybe it is done on purpose? I have faith on Shonda Rhimes, she is a very clever woman who gets the viewers on the hook, one way or another.
I also tried to watch ABC's new thing "Betrayal", but - excuse my French - it was just boring as hell. Stuart Townsend and Hannah Ware's lips are the best part of it, but it is not enough to keep me interested. As picky as I am. Joke.
Wednesday, September 4, 2013
Monday, September 2, 2013
21.sajand? Vist siiski mitte
Ma olen, isegi kui see kõlab minu enda suust ning võib seetõttu mõjuda natuke või rohkem kui natuke uhkustamisena, enamasti väga tolerantne tüüp. Mille eest ma tänan oma vanemaid ning elu esimeses pooles läbiloetud ilukirjandust. Ma ei pruugi alati kõike mõista, ma ei tahagi alati kõike mõista, aga see pole takistuseks. Sallivus ei ole minu jaoks kunagi tähendanud absoluutset, veel vähem arutut nõustumist kõige ja kõigiga. Tolerantne olemise suurim väljakutse on olla piisavalt enesekindel, mitte karta väljendada oma mõtteid ja tundeid ning omada jätkuvalt kriitilist meelt iseenda ja ümbritseva suhtes. Kõige sallivam oled sa siis, kui sallid seda, mida ei salli. Kui eksisteerid kõrvuti millegagi, mis sul juhtme korralikult kokku ajab. Kõige tolerantsem on see, kes ei pea tolerantsuse peale üldse mõtlemagi.
Praegu, valimiste künnisel (kõlab nagu erakonna infovoldik, eks?) joonistuvad sallivusejooned meie ühiskonnas jälle teravalt välja. Osad teesklevad ülimat tolerantsust ja teised vastanduvad sellele. Kolmandad teesklevad vastavalt vajadusele.
Asi, mis mind üsna turri ajab, on nn. pereväärtuste teema. Ajada aastal 2013 endiselt suust välja sooja õhku mingi traditsioonilise peremudeli teemal, tundub eriti silmakirjalik. Just nimelt silmakirjalik, sest poliitik, kes ei ole võimeline märkama, kuidas maailm muutub mitte aastate, vaid tundidega, paneb mind siiralt kahtlema tema analüüsi- ja otsustusvõimes ning eelkõige valmisolekus esindada oma valijaid. Valijaid, kes väga suures osas kindlasti ei lahterdu "traditsioonilise peremudeli" kastikesse. Kui see energia, mis kulutatakse meie paarisuhete eelistuste defineerimisele traditsioonilisteks ja mittetraditsioonilisteks, panustada hoopis laste õiguste ja heaolu kaitseks, tunneks ma end meie riigis märksa turvalisemalt.
Sunday, September 1, 2013
Fichtner, Weber and WWW
Living at the time where world wide web has already asked and answered all the questions one can think of, coming across something no one has blogged/commented/linked about makes you seriously question your own judgement. Which would have never happened, say, twenty years ago when we were blissfully in the dark about ... well, everything. Of course I am exaggerating as always, but still - half of the questions we nowadays only need Google and basic skills of two-finger typing to answer, were left making circles in our mind not so long ago.
And that brings me to the main issue of this post.
How come there is almost no mention of the fact that Fichtner looks so much like Steven Weber? They could pass for twins replacing Mary Kate and Ashley or something. Especially now when they are both older. This discovery does not cure cancer or solve the situation in Syria, but why has not anyone (except one line in Weber's IMDb page) posted pictures of them, compared face-lines and eye colour? You would think that at least one bored fan has a page dedicated to their similarities. No.
The point of this baroque introduction lies in the discovery I made last night while watching "Crossing Lines", new criminal series on NBC. It's a good one, by the way. And it has William Fichtner as a "headliner" which was partly the reason I took interest in that show.
Fichtner is one of those actors who work so much both in film and TV, but never get the recognition they deserve. He really comes across true to the character he is playing and he does not get boring and predictable even in series. Not to mention he has amazing eyes which make him ... irresistable.
Fichtner is one of those actors who work so much both in film and TV, but never get the recognition they deserve. He really comes across true to the character he is playing and he does not get boring and predictable even in series. Not to mention he has amazing eyes which make him ... irresistable.
And that brings me to the main issue of this post.
 |
| William Fichtner photo: Primary Ignition |
 |
| Steven Weber photo: RedList |
Do I sound like a crazy person talking about this? Probably.
Do I absolutely love obsessing about insignificant stuff like that? Hell yes!
Thursday, August 29, 2013
Eat Drink Love ... or not
You know my obsession with some really bad reality TV, right? I am not proud of it, but for some reason it is something that fascinates the hell out of me. And although I realize it makes me look like twelve kinds of crazy, I can not stop. Well, actually I just don't care about superficial opinions made about my character based only on the contents of my iTunes section of TV-shows.
There is a new show on Bravo called Eat Drink Love which - according to the Bravo official page - follows five single ladies as they claw their way to the top of the male-dominated Los Angeles food scene. Sounds quite interesting. Except ... there is not much "food" in all this. It is definitely more Real Housewives than an inside look at the LA food scene. We see someone mixing a bowl of salad or frosting a cake once in a while, but that's about it. Unless we count wine as an individual food group, because there is a lot of drinking going on. Maybe they should have called it simply, I don't know ... Drink? I am not being fair here - of course it features a lot of restaurants etc, but basically it is more about jealousy and d-bag (ex)boyfriends than food. The latter serves just as a garnish to the main course - a big plate of juicy gossip and weird (staged) relationships.
The cast, however, is highly likable. And equally dislikable at the same time. This is how it should be. The protagonists becoming antagonists over the course of episodes. I bet the ones I find relatable right now turn out to be my worst enemies at the end. There is always a twist in that type of reality shows. So I am curious to find out who will be the most "played" in this one.
There is a new show on Bravo called Eat Drink Love which - according to the Bravo official page - follows five single ladies as they claw their way to the top of the male-dominated Los Angeles food scene. Sounds quite interesting. Except ... there is not much "food" in all this. It is definitely more Real Housewives than an inside look at the LA food scene. We see someone mixing a bowl of salad or frosting a cake once in a while, but that's about it. Unless we count wine as an individual food group, because there is a lot of drinking going on. Maybe they should have called it simply, I don't know ... Drink? I am not being fair here - of course it features a lot of restaurants etc, but basically it is more about jealousy and d-bag (ex)boyfriends than food. The latter serves just as a garnish to the main course - a big plate of juicy gossip and weird (staged) relationships.
The cast, however, is highly likable. And equally dislikable at the same time. This is how it should be. The protagonists becoming antagonists over the course of episodes. I bet the ones I find relatable right now turn out to be my worst enemies at the end. There is always a twist in that type of reality shows. So I am curious to find out who will be the most "played" in this one.
Wednesday, August 21, 2013
Skater-Barbies & some eye-candy
I am watching "Real Housewives of Orange County" Reunions (Yes, shoot me now - that is how shallow I am) and before the ladies even started to speak I had a question. A serious one. What is going on with the dresses? They all look like contestants from a local figure-skating show. Where does one even get these .... weird pieces of fabric that does not make anyone either beautiful or stylish. And the "colour coordination" looks more like a kindergarten summer party than a get-together for 40-smth women. Bad, really bad. But it might be appealing to some audiences and bring the ladies some extra cash. Otherwise there is no explanation to that blue tablecloth so far from Heather's usual Chanel boredom or this peachy thing Vicky is tucked in.
How can I take seriously anything what they say when I constantly have to erase the picture of a doll-shop Barbie-shelf from my mind?
Oh, wait - seriously is definitely not the word I should use here, right?
------------------------------------------------------------------------------------------
And now comes the part where you can all laugh at me for being such an airhead and wasting my time with such nonsense.
And totally out of the blue I just have to post some pictures of Eric Bana. Just because.
Damn, he is hot.
Now you can laugh again.
How can I take seriously anything what they say when I constantly have to erase the picture of a doll-shop Barbie-shelf from my mind?
Oh, wait - seriously is definitely not the word I should use here, right?
------------------------------------------------------------------------------------------
And now comes the part where you can all laugh at me for being such an airhead and wasting my time with such nonsense.
And totally out of the blue I just have to post some pictures of Eric Bana. Just because.
Damn, he is hot.
Now you can laugh again.
 |
| photo: WENN |
 |
| photo: Fame/Flynet |
Saturday, August 17, 2013
TMI: ilukirurgia suurest ja väikesest
Nagu pealkiri juba näitab, võib järgnev olla mõne peenema silma ja tundlikuma tajuga lugeja jaoks liig mis liig, aga nagu alati jätan lahkelt avatuks võimaluse mitte edasi lugeda.
Käisin nimelt ilukirurgi juures nn. eelkonsultatsioonil. Tegelikult pean mitmust kasutama, sest neid konsultante oli lausa kaks, kuid kuna nende arvamus oli sama ühene kui Ansipil ja Paetil, siis koondagem nad ühisnimetaja alla "doktor".
Ah, et mis mu mure oli? Ja kas ilukirurgiaks liialt vara pole? Teise küsimuse vastus on loomulikult ei, näiteks Hollywoodi standardite järgi peaks mul praeguses vanuses seljataga olema tosin Botoxikuuri, paar-kolm keemilist koorimist ning ninaoperatsioon. Nii et, pigem olen hiljaks jäänud.
Nali naljaks või tegelikult mitte, sest hoolimata lõõbist pöördusin ma doktori poole täiesti tõsiseltvõetava küsimusega.
Mind on miskipärast õnnistatud nii kolmekordse südamerikke kui ka veidra sünnimärgiga näol. Esimesest "veast" kolmandiku fiksis dr. Lacis juba pea 35 aastat tagasi (ülejäänud osa laseb elada) ja selle näoasjaga olen ka viimastel aastatel rahu teinud. On, siis on. Olgu edasi.
Aga "tänu" sellele ammusele südame kallal nokerdamisele, on mu vasak rinnakupool oluliselt kõrgemal kui parem. Omal ajal rebiti rinnakorv ikka korralikult lahti, et sisse saada ja kokkupanemine ei tulnud enam nii netilt välja.
Nutikamad on juba aru saanud, et sellest tulenevalt on mu üks rind suurem kui teine. Ja miskipärast on see ebakõla mind just nüüd - pärast laste saamist - tohutult häirima hakanud.
Ega's midagi, lähen mina lugupeetud doktori juurde, räägin oma murest ja enne, kui jõuan lõpetada, on härral piltlikult öeldes juba skalpell ühes ja silikoon teises käes. "Muidugi saame teie teise rinna ka suuremaks teha!"
Oot, stopp, ütlen mina, igaks juhuks ka meetrijagu ukse poole nihkudes ... "Kes siin s u u r e n d a m i s e s t on rääkinud?" Kujuteldav skalpell kukub käest ja doktor pööritab sõna otseses mõttes silmi. "Tahate teist väiksemaks või ... mismõttes väiksemaks ... nagu väiksemaks kui ..." Paistab, et see sõna on vallutanud hetkel kogu niptukkija suust tulevate häälikute kombinatsioonid. Lisaks põrnitseb ta mind kurja näoga ning nagu ma alguses mainisin, on doktoreid tegelikult kaks, nii et mind ründavad neli pöörlevat silma. Hakkan vaikselt oma kotti ja jakki kätte kohmitsema, sest minu arust loogilised selgitused ei lõpeta põrnitsemist. Vastupidi. "Te mõelge ikka hästi järele," hoiatab doktor, kui mina juba üht jalga pidi kabinetist väljas olen ning oma ülejäänud elu ebasümmeetrilise ebardina silme ette manan, "Abikaasa arvamust te loomulikult küsinud ei ole" jätkab mossis tohter, samamoodi oma tõe absoluutsuses veendununa, "Mehed on selles asjas ikka selgelt ühel meelel". Üliüleolev hääletoon paneb mind ennast tõelise veidrikuna tundma, kuid samas tahaks härrale ka seinal rippuva raskes raamis sertifikaadiga vastu pead lüüa. Kodune kasvatus sunnib mind muidugi viisakalt hüvasti jätma, pealegi ei saa minu elukutse puhul kunagi välistada võimalust, et pean sama tegelasega mitte omal valikul uuesti kohtuma.
Maksan visiiditasu.
Feminist mu sees on erakordselt puhevil, aga ma ei lase tal kaua õitseda. Tegelikult ma ju aimasin, et nii läheb. Ja küllap teeks doktor vajaliku protseduuri suurema virinata ära. Raha on raha.
Aga ma eelistan, et mulle lööb noa sisse keegi, kes on ka päriselt päri sellega, milles kokku lepime.
Eks ma proovin varsti uuesti.
Thursday, May 30, 2013
What Not To Wear
Ei, seekord - üllatus, üllatus - ei kirjutagi ma sama nimega USA telesarjast, kus Stacy ja see tüüp, kellel on mingi presidendiga sama nimi, viskavad saates osalejate riidekapid (ja nende sisud) pikema jututa prügikasti. Ja siis ostavad neile uued riided, teevad uue soengu ja meigi ja lennutavad ekstaatiliselt kiljuva perekonna rüppe tagasi.
Kuigi ega minu jutt Stacy ja presidendinimega tüübi omast palju ei erinegi. Lüües lahti tänase Eesti Ekspressi jäi mu pilk kohe kinni Reformierakonna juhatuse valimistest kirjutatud loo juures oleva foto külge.
Reformierakonna uue juhatuse paraadpildil poseerivad esireas viis daami, kellest kahe rõivavalik tekitab küll äärmist hämmeldust. Üks neist on kahtlemata tark noor naine, kes oskab endast muljet jätta ning seetõttu erinevatel valimistel rohkelt hääli koguda, kuid sellel fotol näib ta kui eksinud amish rikaste koduperenaiste suvisel aiapeol. Kui mitte liiga hea moetajuga inimene proovib komplekti kokkupanekul lähtuda "toon toonis"põhimõttest on tulemuseks .... see amish, kes küll sobib dekoratsiooniks kohale veeretatud õlepallidega, kuid kindlasti mitte oma intellektuaalse kuvandiga.
Teine proua ei üllata ei värvivaliku ega ka kaubamärgiks (miks küll, aga see selleks) kujunenud sallikese-prossi komboga, küll üllatavad tema veidrad heledad kesäpüksid. Mäletate, kui 90ndate alguses Soomest riideid õnnestus saada? Kesäpüksid olid alati kohal. Kuskohast tuleb ühel 40+ proual üleüldse mõte, et ainult spagettkõhna supermodelli seljas kaunina näivad asjandused jalga tõmmata?
Ženja Fokin, lenda peale! Kiiresti!
Kuigi ega minu jutt Stacy ja presidendinimega tüübi omast palju ei erinegi. Lüües lahti tänase Eesti Ekspressi jäi mu pilk kohe kinni Reformierakonna juhatuse valimistest kirjutatud loo juures oleva foto külge.
Reformierakonna uue juhatuse paraadpildil poseerivad esireas viis daami, kellest kahe rõivavalik tekitab küll äärmist hämmeldust. Üks neist on kahtlemata tark noor naine, kes oskab endast muljet jätta ning seetõttu erinevatel valimistel rohkelt hääli koguda, kuid sellel fotol näib ta kui eksinud amish rikaste koduperenaiste suvisel aiapeol. Kui mitte liiga hea moetajuga inimene proovib komplekti kokkupanekul lähtuda "toon toonis"põhimõttest on tulemuseks .... see amish, kes küll sobib dekoratsiooniks kohale veeretatud õlepallidega, kuid kindlasti mitte oma intellektuaalse kuvandiga.
Teine proua ei üllata ei värvivaliku ega ka kaubamärgiks (miks küll, aga see selleks) kujunenud sallikese-prossi komboga, küll üllatavad tema veidrad heledad kesäpüksid. Mäletate, kui 90ndate alguses Soomest riideid õnnestus saada? Kesäpüksid olid alati kohal. Kuskohast tuleb ühel 40+ proual üleüldse mõte, et ainult spagettkõhna supermodelli seljas kaunina näivad asjandused jalga tõmmata?
Ženja Fokin, lenda peale! Kiiresti!
Sunday, May 26, 2013
Bands to listen to while high
Ei, ma pole pilves. Ilm on pilvine, aga mina mitte.
Pealkiri on tingitud armsa Google otsingumootori äsjasest soovitusest, kui otsisin 2013. aastal esilekerkinud kuulamist väärt bände. Teine valik oli "Bands to listen to before you die".
Leidsin kaks bändi, mis mulle täitsa meeldisid.
Esimene on "Moving Mountains".
Bändi nimi on muidugi tobe, aga mis me ikka meest nime ja mütsi järgi hindame. Enne kui nad maailmakuulsaks saavad, tasuks nimi ära vahetada. Kasvõi osa sellest. "Moving Muppets", anyone?
Teine on "Wooly & the Mammoth" ja ka selle bändi nimi mulle loomulikult ei meeldi. "Loomulikult"sellepärast, et ma olen üks neist kahest inimesest, kellele ei meeldi bändinimed nagu "Ewert and the Two Dragons" ja "Mike and the Mechanics".
Lugu seevastu on täitsa mõnus.
Ja kui need kaks bändi peaks mingil veidral põhjusel ühinema, siis võiks nad end ju kutsuda "Mountain Moving Mammoths", mis omakorda vihjab sellele, et vaene Wooly läheb soolokarjääri tegema.
Pealkiri on tingitud armsa Google otsingumootori äsjasest soovitusest, kui otsisin 2013. aastal esilekerkinud kuulamist väärt bände. Teine valik oli "Bands to listen to before you die".
Leidsin kaks bändi, mis mulle täitsa meeldisid.
Esimene on "Moving Mountains".
Bändi nimi on muidugi tobe, aga mis me ikka meest nime ja mütsi järgi hindame. Enne kui nad maailmakuulsaks saavad, tasuks nimi ära vahetada. Kasvõi osa sellest. "Moving Muppets", anyone?
Teine on "Wooly & the Mammoth" ja ka selle bändi nimi mulle loomulikult ei meeldi. "Loomulikult"sellepärast, et ma olen üks neist kahest inimesest, kellele ei meeldi bändinimed nagu "Ewert and the Two Dragons" ja "Mike and the Mechanics".
Lugu seevastu on täitsa mõnus.
Ja kui need kaks bändi peaks mingil veidral põhjusel ühinema, siis võiks nad end ju kutsuda "Mountain Moving Mammoths", mis omakorda vihjab sellele, et vaene Wooly läheb soolokarjääri tegema.
Saturday, May 25, 2013
Mäletate kui Orkut ja MSN ...
... olid nagu kõige kõvemad asjad üleüldse? Kusjuures Orkutist ei olnud praktiliselt ju mingit tolku, aga masse võlus nagu tibu boamadu. Kõige interaktiivsem asi oli sõprade kontodele testimoniale kirjutada ja mingeid suhteliselt algelise lahendusega sõnumeid jätta. Ja MSN ... ärme parem hakka rääkimagi. Kui sa "messengeris" ei olnud, siis elu tormas sinust ikka sajaga mööda nagu Škoda Sapakast.
Ma elasin pidevas identiteedikriisis (loe: ei suutnud teha valikut, kas omada Orkutis profiili ja logida MSN-i sisse või mitte). Ma tahaksin mõelda, et minu geniaalne ettenägelikkus andis juba siis märku, et Orkut on peagi so yesterday ning pole mõtet sellega oma netiCV-d risustada, aga tegelikult käis selline passiivne kogukondlik passimine mulle lihtsalt närvidele. Ja ehk tahtsin natukene esineda ka. Igal juhul liitusin-lahkusin-liitusin uuesti ja lahkusin uuesti vähemalt kümme korda.
MSN oli tiba põnevam. Eriti kui mõni potentsiaalne peika silmapiiril/online oli. Aga peale mõnda mitte nii hästi lõppenud vestlust, veetsin nädalaid offlines ja vihkasin MSN-i kogu südamest.
Ka FB pole mulle alati meeldinud, kuigi pean tunnistama, et praegu, lastega kodus olles, on see mulle täiesti vältimatult asendamatu. Muidu tunneksin end küll kõigest ja kõikidest totaalselt äralõigatuna.
Ma elasin pidevas identiteedikriisis (loe: ei suutnud teha valikut, kas omada Orkutis profiili ja logida MSN-i sisse või mitte). Ma tahaksin mõelda, et minu geniaalne ettenägelikkus andis juba siis märku, et Orkut on peagi so yesterday ning pole mõtet sellega oma netiCV-d risustada, aga tegelikult käis selline passiivne kogukondlik passimine mulle lihtsalt närvidele. Ja ehk tahtsin natukene esineda ka. Igal juhul liitusin-lahkusin-liitusin uuesti ja lahkusin uuesti vähemalt kümme korda.
MSN oli tiba põnevam. Eriti kui mõni potentsiaalne peika silmapiiril/online oli. Aga peale mõnda mitte nii hästi lõppenud vestlust, veetsin nädalaid offlines ja vihkasin MSN-i kogu südamest.
Ka FB pole mulle alati meeldinud, kuigi pean tunnistama, et praegu, lastega kodus olles, on see mulle täiesti vältimatult asendamatu. Muidu tunneksin end küll kõigest ja kõikidest totaalselt äralõigatuna.
Friday, May 24, 2013
It's about me
Selle (mitte eriti järjekindla) blogi (järjekindlad) lugejad on ilmselt juba aru saanud, et minu peale ei saa loota. Selles mõttes, et midagi püsivat minult oodata ei ole. Ma olen nagu iga hinna eest abielu vältiv igavene poissmees, kes kannab südames - ja võib-olla ka rahakoti vahel - mälestust mõnest eriti eredast vallutusest ning usub, et tema pidev uueihalus on sarmikuse peamine komponent. Too poissmees on jäägitult truu oma emale ja kahele koerale, võib-olla ka squashipartnerile ja jalkakõrvasele õllele, kuid kõik muu, mis/kes ta elust läbi libiseb, peab olema sama värske kui Apple viimane rakendus.
Minuga on mõneti sama lugu.
Mul on püsivalt tsementeeritud suhted nii mõnegi inimese, filmi, plaadi ja raamatuga. Sellised, mis lähevad aastatega aina paremaks ning mille kadumine tundub loodusseaduste vastane.
Ja siis vaimustun ma igal aastal, igal nädalal ja tihti ka iga päev millestki uuest. Millestki, mis haarab mind korraks nii totaalselt oma haardesse, et kõik muu tundub tühine. Kuigi ka mu vaimustuse objekt võib üsna tihti seista "intelligentsete inimeste" poolt tühiseks peetavale väga lähedal. Või ollagi seda.
Minu supereklektilistest valikutest ükskõik mis eluvaldkonnas saaks kokku panna üleelusuuruse kaleidoskoobi. Ma täiesti siiralt kadestan inimesi, kes suudavad hoida raamaturiiulis ja öökapil ainult Alighierit, Akadeemiat ja Ahmatovat, bookmarksides National Geograficut ja avada iga päev NY Timesi ja Postimehe. You know what I mean? These people have their certain choices and preferences and you don't hear them getting excited about anything outside their "interest zone". I make it sound really harsh, but there are plenty of guys out there being so sure of their likes and dislikes. If they like 70s French cinema, they are not going to buy tickets to see the Machete sequal. Which is called Machete Kills, by the way - gotta love Robert Rodriguez, right? Or if they got smitten by Emerson, Lake & WhatsHisName, you can not convince them to give Justin Timberlake's The 20/20 Experience a try. Which is a brilliant pop-album. Even if you are not so crazy about JT in general.
Well, I am not one of these people. Although I like both Alighieri and Ahmatova, not to mention 70s French cinema. But I also like US reality series and gossip-sites. I could easily go for months without opening any newspaper or start every morning with an hour of BBC News. I get totally mesmerized by Arvo Pärt, but have Bunji Garlin's "Brrt!" on replay for days. The list continues ... and I do get a lot of eye-roll for that.
I could not count the times someone has said "I can't believe you watch/listen/read t h a t ?!?" Well, I do. And although I do get tired of my constantly changing choices once in a while, I would not have it in any other way.
Maybe I will grow up someday ....
Minuga on mõneti sama lugu.
Mul on püsivalt tsementeeritud suhted nii mõnegi inimese, filmi, plaadi ja raamatuga. Sellised, mis lähevad aastatega aina paremaks ning mille kadumine tundub loodusseaduste vastane.
Ja siis vaimustun ma igal aastal, igal nädalal ja tihti ka iga päev millestki uuest. Millestki, mis haarab mind korraks nii totaalselt oma haardesse, et kõik muu tundub tühine. Kuigi ka mu vaimustuse objekt võib üsna tihti seista "intelligentsete inimeste" poolt tühiseks peetavale väga lähedal. Või ollagi seda.
Minu supereklektilistest valikutest ükskõik mis eluvaldkonnas saaks kokku panna üleelusuuruse kaleidoskoobi. Ma täiesti siiralt kadestan inimesi, kes suudavad hoida raamaturiiulis ja öökapil ainult Alighierit, Akadeemiat ja Ahmatovat, bookmarksides National Geograficut ja avada iga päev NY Timesi ja Postimehe. You know what I mean? These people have their certain choices and preferences and you don't hear them getting excited about anything outside their "interest zone". I make it sound really harsh, but there are plenty of guys out there being so sure of their likes and dislikes. If they like 70s French cinema, they are not going to buy tickets to see the Machete sequal. Which is called Machete Kills, by the way - gotta love Robert Rodriguez, right? Or if they got smitten by Emerson, Lake & WhatsHisName, you can not convince them to give Justin Timberlake's The 20/20 Experience a try. Which is a brilliant pop-album. Even if you are not so crazy about JT in general.
Well, I am not one of these people. Although I like both Alighieri and Ahmatova, not to mention 70s French cinema. But I also like US reality series and gossip-sites. I could easily go for months without opening any newspaper or start every morning with an hour of BBC News. I get totally mesmerized by Arvo Pärt, but have Bunji Garlin's "Brrt!" on replay for days. The list continues ... and I do get a lot of eye-roll for that.
I could not count the times someone has said "I can't believe you watch/listen/read t h a t ?!?" Well, I do. And although I do get tired of my constantly changing choices once in a while, I would not have it in any other way.
Maybe I will grow up someday ....
Monday, May 13, 2013
@Revenge S2 finale really delivered
Not until recently I was almost giving up on ABC's Revenge. After a very powerful first season it kind of a fall flat in my eyes when storylines started to blur together and different conspiracy theories emerged in crazy speed and variety.
But I suffered it out and the season finale did not disappoint me. I was maybe hoping to see Victoria more involved with everything, but I guess she deserves a little break after a busy season, right? I definitely did not expect Declan to be crossing over to join Amanda and leave Jack blinded by lost and hate. By the way - where is little Carl when Jack is searching Graysons' house and planning his revenge? No nanny has been introduced and I am seriously worried about that baby. Kidding. He is probably written off productions payroll and returns in S3 as an adult. (Like they do in Bold&Beautiful).
Framing Nolan as Initative ... that must have been the shocker of the hour. Although after seeing the combo of Trusk-Padma-Camera I suspected it will come and bite someone's (Nolan's) ass.
So, I am looking forward to season 3 and I keep my fingers crossed that dead will remain dead. As much as I loved FauxAmanda and Declan, it would be too much to start with these 2 again.
But I suffered it out and the season finale did not disappoint me. I was maybe hoping to see Victoria more involved with everything, but I guess she deserves a little break after a busy season, right? I definitely did not expect Declan to be crossing over to join Amanda and leave Jack blinded by lost and hate. By the way - where is little Carl when Jack is searching Graysons' house and planning his revenge? No nanny has been introduced and I am seriously worried about that baby. Kidding. He is probably written off productions payroll and returns in S3 as an adult. (Like they do in Bold&Beautiful).
Framing Nolan as Initative ... that must have been the shocker of the hour. Although after seeing the combo of Trusk-Padma-Camera I suspected it will come and bite someone's (Nolan's) ass.
So, I am looking forward to season 3 and I keep my fingers crossed that dead will remain dead. As much as I loved FauxAmanda and Declan, it would be too much to start with these 2 again.
Monday, March 18, 2013
RHOBH season 3 ... It is happening
I absolutely love US reality shows and can not admire enough the evil minds who draw it all together.
The reality shows in Estonia only follow the (non)events and rely on hope that something m i g h t happen or someone from the cast m i g h t look like an idiot every now and then. There is never enough drama, never enough bitching and never enough money. We just swim through the episodes and feel unsatisfied at the end. While in US the viewers are being manipulated so well that even the smartest of us lose their better judgement.
I do believe that even highly staged and edited scenes carry at least some true value given them by the participants, but I also think you can make a bitch out of an angel and vise versa. The success of these shenanigans lies on the fact that for example even while called The Real Housewives Of Whatever there is nothing "real" about them. And I am not referring to plastic surgery right now. All the cast members are presented us as characters not responsible for their plot lines themselves, but being puppets in the hands of the almighty producers. And the majority of viewers would never know a damn true thing about these people. It works in US, not in Estonia. And that might be the reason why the reality shows don't really deliver here. Unlike in US, everybody knows everybody in Estonia (that sounds like the over quoted thing Brandi said about Beverly Hills, right?) and you probably know a thing or two about at least one of the people on the show.
Oh well, reading what I have just written makes me yawn. I tried to make a point, but I think I lost the point somewhere on the road.
One of the commentators - DialogueQueen - has summed it up pretty well on Vulture RHOBH recaps site. I hope she doesn't mind I quote her here.
"Which brings me to something I've been thinking about for a long time. All these shows, and what makes them sooooo interesting, is that they're kind of like flawed sociological studies on the democratization of fame and the effect of said fame on the completely untalented (didn't you used to have to practice, practice, practice to get somewhere?), uneducated, undeserving and mediocre (save for a few of our faves). Some of these gals have made money on their own, but most of it came through marriage or family. Button-eyed Barkin Yolanda and The Countess are true "anatomy is destiny" types. Had either been 5' 4", we wouldn't know their names.
Mostly, they're just not special and some are downright dumb /---/ What they do possess is the desire to flaunt whatever they believe they are in front of the camera. And that's what's so fascinating to me. How could you NOT spend most of your waking hours cringing after you watch yourself on TV?"
Enough said.
To make long story short. I, too, have been played here. Big time.
You see, only three episodes ago I wasn't a Kyle-hater or a Lisa-lover, but my boat has been seriously rocked by before mentioned evil minds aka Bravo producers. I am trying to be smart and insightful, but I find myself switching likes and dislikes by the minute. Or hot minute as Brandi would say. And I don't like myself for being so easily distracted. It has become like a contest (with myself, weird I know) to stay true to my evaluations. Making true evaluations in the first place. But as I explained before - there are no "true" material to base my evaluations on ... Basically I am doomed to fail.
I will watch couple of more episodes before I try to make some sense of it. And I understand if most of you don't share my passion for such a shallow form of entertainment. Feel free to stay on your high horse ... I don't mind. I take the high road every now and then, but right now I am a bit addicted to my crazy housewives.
p.s. Is there a single event in Beverly Hills - with or without the housewives - where white crystal chandeliers are n o t hanging from every possible hook?
The reality shows in Estonia only follow the (non)events and rely on hope that something m i g h t happen or someone from the cast m i g h t look like an idiot every now and then. There is never enough drama, never enough bitching and never enough money. We just swim through the episodes and feel unsatisfied at the end. While in US the viewers are being manipulated so well that even the smartest of us lose their better judgement.
I do believe that even highly staged and edited scenes carry at least some true value given them by the participants, but I also think you can make a bitch out of an angel and vise versa. The success of these shenanigans lies on the fact that for example even while called The Real Housewives Of Whatever there is nothing "real" about them. And I am not referring to plastic surgery right now. All the cast members are presented us as characters not responsible for their plot lines themselves, but being puppets in the hands of the almighty producers. And the majority of viewers would never know a damn true thing about these people. It works in US, not in Estonia. And that might be the reason why the reality shows don't really deliver here. Unlike in US, everybody knows everybody in Estonia (that sounds like the over quoted thing Brandi said about Beverly Hills, right?) and you probably know a thing or two about at least one of the people on the show.
Oh well, reading what I have just written makes me yawn. I tried to make a point, but I think I lost the point somewhere on the road.
One of the commentators - DialogueQueen - has summed it up pretty well on Vulture RHOBH recaps site. I hope she doesn't mind I quote her here.
"Which brings me to something I've been thinking about for a long time. All these shows, and what makes them sooooo interesting, is that they're kind of like flawed sociological studies on the democratization of fame and the effect of said fame on the completely untalented (didn't you used to have to practice, practice, practice to get somewhere?), uneducated, undeserving and mediocre (save for a few of our faves). Some of these gals have made money on their own, but most of it came through marriage or family. Button-eyed Barkin Yolanda and The Countess are true "anatomy is destiny" types. Had either been 5' 4", we wouldn't know their names.
Mostly, they're just not special and some are downright dumb /---/ What they do possess is the desire to flaunt whatever they believe they are in front of the camera. And that's what's so fascinating to me. How could you NOT spend most of your waking hours cringing after you watch yourself on TV?"
Enough said.
To make long story short. I, too, have been played here. Big time.
You see, only three episodes ago I wasn't a Kyle-hater or a Lisa-lover, but my boat has been seriously rocked by before mentioned evil minds aka Bravo producers. I am trying to be smart and insightful, but I find myself switching likes and dislikes by the minute. Or hot minute as Brandi would say. And I don't like myself for being so easily distracted. It has become like a contest (with myself, weird I know) to stay true to my evaluations. Making true evaluations in the first place. But as I explained before - there are no "true" material to base my evaluations on ... Basically I am doomed to fail.
I will watch couple of more episodes before I try to make some sense of it. And I understand if most of you don't share my passion for such a shallow form of entertainment. Feel free to stay on your high horse ... I don't mind. I take the high road every now and then, but right now I am a bit addicted to my crazy housewives.
p.s. Is there a single event in Beverly Hills - with or without the housewives - where white crystal chandeliers are n o t hanging from every possible hook?
Sunday, March 17, 2013
Su nägu kōlab tuttavalt, pobises pensionär
Your Face Sounds Familiar Eesti variant sai täna õhtul teleristsed. Ilma mitmekümne reklaamipausi ning kostüümilao taganurgast leitud uksehoidja outfitis vemmalvärsse ja muid jaburusi hõiskava saatejuhita võiks see olla täiesti talutav taust pühapäevaõhtusele lehelugemisele. Saatekava väitis, et seda spektaaklit tasub vaadata kogu perega, aga ma tänasin oma ettenägelikkust, et lapse magama saatsin. "Emme, mis see kräkihoor on?" pole just see küsimus, millele mul kolmeaastasele sobiv vastus varrukast võtta oleks olnud. Üldse jäi mul ülejäänud kujundusega mittehaakuvat ja kahtlast tolmust tooni ülli kandvast Mart Sanderist mulje, et ta on õhtud segamini ajanud ning viibib oma ettekujutuses Bel Etagega kuskil rahajõmmi pulmas. Mis ei vabanda (või vastupidi just vabandab) huumorit, mida saatejuht meile peale pressis. Aga võib-olla on "kräkihoor" ja muud naljad formaadis kirjas? Tont temaga.
Lauldi ju hästi. Kuigi need kaksteist pensionäri ja kümme koolilast, kes alati sellistes saadetes publikuks käivad just vaimustusest ei kiljunud. Küll jõuavad veel.
Tunnistan ausalt, et lõpuni ei viitsinud vaadata. Esiteks läks pärast Evelin Võigemasti/Amy Winehouse'i hoog liiga maha, lisaks hüppas jälle vahele Teele Viira elukohmaka gangnamstylega (loe: algas reklaamipaus) ja ETVst hakkas see hea krimka. Korraks klõpsasin #snkt peale tagasi, aga Taukari Saller kõlas nagu pohmellis pulmalaulik Moskva metroos ja sain aru, et tänane doos on käes.
Tegelikult oli hea saade. Ärge laske mu vingumisel end petta. Ma poosetan rohkem niisama. Vaadake ikka ise ka.
Lauldi ju hästi. Kuigi need kaksteist pensionäri ja kümme koolilast, kes alati sellistes saadetes publikuks käivad just vaimustusest ei kiljunud. Küll jõuavad veel.
Tunnistan ausalt, et lõpuni ei viitsinud vaadata. Esiteks läks pärast Evelin Võigemasti/Amy Winehouse'i hoog liiga maha, lisaks hüppas jälle vahele Teele Viira elukohmaka gangnamstylega (loe: algas reklaamipaus) ja ETVst hakkas see hea krimka. Korraks klõpsasin #snkt peale tagasi, aga Taukari Saller kõlas nagu pohmellis pulmalaulik Moskva metroos ja sain aru, et tänane doos on käes.
Tegelikult oli hea saade. Ärge laske mu vingumisel end petta. Ma poosetan rohkem niisama. Vaadake ikka ise ka.
Saturday, March 16, 2013
Toddlers & Tiaras aka Save the Kids
If you think "Saw 6" is the most horrifying thing you have ever seen on the screen, try catching an episode of Toddlers & Tiaras and actually watching it from start to finish. I bet the majority of you will be sick to your socks before the first commercial break.
Those of you blissfully unaware of what I am talking about, here's a brief recap: small children (some of them literally still in their prams and cribs) are competing in different beauty pageants all over US. No, let me brutally honest in my synopsis - mostly overweight mothers desperate to take home as many cups and tiaras as possible, dressing up their little daughters as has-been cabaret stars (I am avoiding the H word here. It's children we are talking about, y'all) with fake hair, teeth and eyelashes being the most innocent aspect of all this charade.
I am not sure which void these so-called parents are trying to fill, but little Aleyshas, Timiennas and Ankoyafildas (obviously the crazier the name the better) are pushed to the extremes to deliver. Have you seen a 10-month old with a hairpiece? Or 3-year old with fake teeth? Not to mention the nails, the lashes, the makeup ... the works. The producers have no problem showing poor kids crying while sitting through hours of beauty treatments, waiting their turn to perform in uncomfortable costumes or leaving the contest without desired prize.
I am not saying these mothers have no love for their daughters, but for some reason this affection of theirs has taken a really twisted turn. Which grown-up woman in her right mind will encourage her child to expose herself in a way that will only attract a totally undesired kind of attention. There are enough weirdos out there and to deliberately put your daughter in harms way objectifying her more than a Playmate of the Year ever would .... That is just sick. And I think the people who organize these pageants don't have anything else in mind but profit. Therefore being equally responsible for presenting these young girls to every bloody pedofile out there.
So I suggest you stick to "Saw 6" for your daily dose of horror.
Those of you blissfully unaware of what I am talking about, here's a brief recap: small children (some of them literally still in their prams and cribs) are competing in different beauty pageants all over US. No, let me brutally honest in my synopsis - mostly overweight mothers desperate to take home as many cups and tiaras as possible, dressing up their little daughters as has-been cabaret stars (I am avoiding the H word here. It's children we are talking about, y'all) with fake hair, teeth and eyelashes being the most innocent aspect of all this charade.
I am not sure which void these so-called parents are trying to fill, but little Aleyshas, Timiennas and Ankoyafildas (obviously the crazier the name the better) are pushed to the extremes to deliver. Have you seen a 10-month old with a hairpiece? Or 3-year old with fake teeth? Not to mention the nails, the lashes, the makeup ... the works. The producers have no problem showing poor kids crying while sitting through hours of beauty treatments, waiting their turn to perform in uncomfortable costumes or leaving the contest without desired prize.
I am not saying these mothers have no love for their daughters, but for some reason this affection of theirs has taken a really twisted turn. Which grown-up woman in her right mind will encourage her child to expose herself in a way that will only attract a totally undesired kind of attention. There are enough weirdos out there and to deliberately put your daughter in harms way objectifying her more than a Playmate of the Year ever would .... That is just sick. And I think the people who organize these pageants don't have anything else in mind but profit. Therefore being equally responsible for presenting these young girls to every bloody pedofile out there.
So I suggest you stick to "Saw 6" for your daily dose of horror.
RHOBH season 3 ... catching up
So I am catching up with season 3 on Real Housewives Of Beverly Hills and the first 2 episodes have not actually delivered. The previous season was so shadowed with Russell's death that it was difficult to even make sense of the events and I was really hoping for a kick-start for this one.
I am a bit surprised they let Taylor stay on the show to say the least. I truly think there was a lot of begging from her side and she must deal with all the stupidity the producers come up for her. Looking like over-fried chicken on her introduction clip and saying things like "I can't squeeze myself in any of the cocktail-dresses I own". I bet she has sold most of her wardrobe by now in order to maintain the lifestyle of BH. Or maybe her pathetic book sells really well, I don't know. I have read excerpts of it and, well, even a telephone book looks like a best-seller compared to this nonsense. Although she gave "The bigger the purse, the smaller the butt" line while shopping (i.e ass-kissing) with Adrienne which I considered to be quite funny. And don't get me wrong - Taylor can be entertaining as hell, but something about her rubs me the wrong way and I am not gonna cave in just because she can make a joke every now and then. And let's be honest - one drunk per show is more than enough.
In, out or without rehab, Kim Richards still comes across as crazy as a bat in a broad daylight. And I don't blame Kyle for one bit to become so frustrated about her sister's crap. I would have probably hit her with a sledgehammer by now. Or maybe not. Whatever.
I admire Adrienne's ability to talk sense while looking like something stolen from a christmas tree. Girlfriend needs to change a stylist. Period. So I was not surprised by the style of her F***U flower-arrangement sent to Lisa. So her. So off. Part of the reason I like Adrienne is her adorable husband Paul. Who is not so adorable any more - in the present light of their divorce and DV-allegations, but I am not going to go there now. Paul strutting around in pink heels (and almost falling out of the store while leaning to the door) - like watching a cow learning ballet. Hilarious!
I will try to FF my way through the episodes and catch up with the other recappers and commentators out there.
I am a bit surprised they let Taylor stay on the show to say the least. I truly think there was a lot of begging from her side and she must deal with all the stupidity the producers come up for her. Looking like over-fried chicken on her introduction clip and saying things like "I can't squeeze myself in any of the cocktail-dresses I own". I bet she has sold most of her wardrobe by now in order to maintain the lifestyle of BH. Or maybe her pathetic book sells really well, I don't know. I have read excerpts of it and, well, even a telephone book looks like a best-seller compared to this nonsense. Although she gave "The bigger the purse, the smaller the butt" line while shopping (i.e ass-kissing) with Adrienne which I considered to be quite funny. And don't get me wrong - Taylor can be entertaining as hell, but something about her rubs me the wrong way and I am not gonna cave in just because she can make a joke every now and then. And let's be honest - one drunk per show is more than enough.
In, out or without rehab, Kim Richards still comes across as crazy as a bat in a broad daylight. And I don't blame Kyle for one bit to become so frustrated about her sister's crap. I would have probably hit her with a sledgehammer by now. Or maybe not. Whatever.
I admire Adrienne's ability to talk sense while looking like something stolen from a christmas tree. Girlfriend needs to change a stylist. Period. So I was not surprised by the style of her F***U flower-arrangement sent to Lisa. So her. So off. Part of the reason I like Adrienne is her adorable husband Paul. Who is not so adorable any more - in the present light of their divorce and DV-allegations, but I am not going to go there now. Paul strutting around in pink heels (and almost falling out of the store while leaning to the door) - like watching a cow learning ballet. Hilarious!
I will try to FF my way through the episodes and catch up with the other recappers and commentators out there.
Friday, March 15, 2013
RHOBH .... getting my dose
As I have said before one of my guilty pleasures include watching stupid reality-shows and being really addicted to them although I realize the lack of events there can only be compared to witnessing the grass grow. But they come really handy when I need a distraction. There is nothing better than observing the life of Real Housewives of Beverly Hills when everything else gives me a headache of a lifetime. You would be really surprised to discover the contents of my iTunes library. But it gives me an opportunity to switch my mind off the serious stuff and be as judgemental as Kelly Osbourne on Fashion Police without no bad feelings whatsoever.
As I have zero tolerance of judging people by their looks under any other circumstances, I have no problem mocking everyone who has deliberately made a choice to put themselves out there in a reality show format. These people become characters to me and I can only laugh at the articles on US Weekly where the poor housewives accuse the viewers being too harsh in their comments. Well, that is the reason you are shown on the screen, darling - to get as many comments as possible. The bitter the better.
There is a bonus waiting when you know your way around these housewives. Julie Klausner writes absolutely hilarious recaps of RHOBH on Vulture and these writings (and comments) alone are a reason good enough to watch that show.
I am not very up to date with my comments on this show because I just started watching it recently and I have managed to fast-forward myself through season 1. So I am in the middle of season 2 and I have to admit I am really confused about these ladies. Bravo has done a lot of editing, even more than planned, I guess, because of the death of Russell Armstrong and the characters are becoming so categorized. Like - The Crazy Woman (Kim Richards), The Nut (Taylor), The Villain (Kyle Richards), The Madame Superior (Lisa Vanderpump), The Mute Who Decided To Speak Up Once (Camille Grammer) and so on.
What surprises me is the amount of hate Kyle has stirred up. There are few commentators who find her appearance on the show somewhat pleasant and most of them have filed her under the word "vile". I think it has something to do with the fact that she really is the most relatable one among these weird creatures and therefore raises a lot jealousy. She is not afraid to show her true colors, so to speak, and being the least "worked on" means she really c a n show the emotions she has. I think Kyle is no angel, but at least I believe what I get with her. And the fact she has such a long marriage and such decent kids says a lot.
Well, The British Empress also has been attached to Mr. Ken for a good number of years, but that does not take away the goosebumps I get every time I see her. So the solid marriage alone does not make me like her. She tries to project an image of being so over the small stuff, but I just can't take her seriously. An adult woman looking at a ridiculous boxed wedding invitation saying it is the most beautiful thing she has ever seen ... please, shoot me now.
Wednesday, March 6, 2013
Eesti Laul
Eesti Laul selleks korraks jälle läbi. Ei olnudki nii hull, kui ma kartsin - selles mõttes, et ... ei olnudki nii hull, kui ma kartsin. Sellest hoolimata ise enam seda teha ei viitsiks. Eesti Laul või Eurolaul - vahet pole, mina olen oma doosi juba saanud. Teleka ees istuda ja õiendada on palju mõnusam. Kuigi - ega siin niiväga enam midagi õiendada polegi, saated olid ju igati korralikud. Finaali vaheklipid jäid minu meelest küll kuidagi venima, aga nalja ongi nii paganama raske teha, et igasugune kriitika tuleb kohe suhu tagasi toppida. Mine tea, millal peab ise huumorit kokku monteerima.
Mind üllatas, kui erinevalt mõjusid artistid ETV stuudios ja Nokia suurel laval. Kui ma esimesel korral kahtlesin finaali suurde saali viimise vajalikkuses, siis nüüd olen kahe käega poolt. Suur lava ja rahvast täis saal näitavad kohe ära, kes on tegija ja kes ainult mängib seda.
Mind üllatas, kui erinevalt mõjusid artistid ETV stuudios ja Nokia suurel laval. Kui ma esimesel korral kahtlesin finaali suurde saali viimise vajalikkuses, siis nüüd olen kahe käega poolt. Suur lava ja rahvast täis saal näitavad kohe ära, kes on tegija ja kes ainult mängib seda.
Thursday, January 24, 2013
Miss Advised ... indeed
Every now and then I watch TV (as normal people do) and every now and then I stumble upon some reality-series which are a total waste of time but oh-so-addictive. Like honey to the bee. It must be one of my guilty pleasures - lie on the couch, eat chocolate and watch reruns of "Real Housewives of Orange County" or something of the sort.
So I am watching "Miss Advised" and although I completely understand how these people are manipulated just for the show, it has made me kick the pillows several times. What is wrong with these women? You'd think a matchmaker and a dating columnist (being on the field for 10 years) are much better off than the rest of us, right? They should know how not to overact and make a complete fool out of themselves.
At least the sex expert (Emily) seems to have a vague idea about herself as an individual while Amy (the matchmaker) and Julia (dating columnist) have fell off the wagon long time ago. Amy is so uptight that even the botox she injects in her forehead feels like a soft feather next to her. And I believe most of it has been edited and directed to build a certain image, but still .... you can only fake it to certain extent. And there has to be something real to build the case on, so to speak.
Julia - aka Julia Allison Who Is Famous For Nothing But Self Promotion - acts like a typical teenager who overreacts every time a boy comes to the picture. It might as well be her true nature but a lot of her behavior just screams bad manners. I mean, it is polite to let your date speak once in while, right? Especially if a question is asked from your date not you. And what is all that "I want to stay friends with all of my exes" thing? Girlfriend has to learn how to let go. You can maintain a certain level of friendship with your exes, but only if you are happy and content in your present relationship or you are just happy and content as you are. In any other way - let them go and even better - kick them in the ass as they do. Desperately trying to find Mr. Right and hanging on to your exes - definitely not a good match. And the punching! Julia is constantly punching his dates, have you noticed? Word of advice - men do not like that. It makes them feel like they are hanging out with their best mate and are about to have another beer and a good barf.
Later ....
But I have to admit it is drawn together very well. I started off kicking pillows every time Amy made an appearance and by the final episode I found myself smiling while watching her gushing about that Kevin guy. And let me tell you - nothing wrong with the man giving you tons of compliments. It might be a bit excessive on Kevin's case, but Amy definitely seemed to dig that.
And I felt so sorry for poor Julia when her last date did not call her back. Although I still think she must be the most "edited" one for the show. I just don't buy her inability to see all these patterns in her behavior. Being a dating columnist and all.
Saturday, January 5, 2013
Ellen, Damian ja Mandy
"Ellen" ikka aeg-ajalt hüppab mu telekapuldi nupu alt välja, eriti kui näitlejad külas on, aga ... no ei saa mina tema fenomenist aru. Selleks peab olema vist "keskmine ameeriklane" (mida iganes see ka ei tähendaks), et tema showd lausa kiljudes naljakaks ja meeltlahutavaks pidada. Tema intervjueeritavatest ei saa me üheksal juhul kümnest teada absoluutselt mitte midagi uut ega huvitavat, kolmveerand vestlusele mõeldud ajast kulub mõttetute viisakusklisheede loopimisele. Ja minu meelest ei tunne külalised (just celebritid) ennast temaga rääkides mugavalt. Kokkuvõttes mõjub kõik nii võltsilt, et süda läheb pahaks.
Just vaatasin Elleni intervjuud Damian Lewisega ning mees, kes Jonathan Rossi ja Jimmy Kimmeliga vabalt nalja viskas, niheles proua diivanil nagu kuivanud sipelgas.
Esquire's oli intervjuu Mandy Patinkiniga ja ta ütles nii ilusasti:
If there's one wish that I have in life, it's to connect, to connect to my children, to connect to my wife, connect to my friends, to connect to you. On my tombstone, I'd like it to say: "He tried to connect."
Just vaatasin Elleni intervjuud Damian Lewisega ning mees, kes Jonathan Rossi ja Jimmy Kimmeliga vabalt nalja viskas, niheles proua diivanil nagu kuivanud sipelgas.
Esquire's oli intervjuu Mandy Patinkiniga ja ta ütles nii ilusasti:
If there's one wish that I have in life, it's to connect, to connect to my children, to connect to my wife, connect to my friends, to connect to you. On my tombstone, I'd like it to say: "He tried to connect."
 |
| photo by Kent Smith/Showtime |
Wednesday, December 5, 2012
Lumi
Tänavalaternate tuhmkollases valguses langeb pehmet lund.
Täpselt nagu sel ööl, kui vedelesime minu korteri põrandal, jõime calvadost ning ei suutnud otsustada, kas pool pakki rosinaid kõlbab õhtusöögiks või peaks midagi toekamat hankima.
Sina olid incognito Eestisse mulle külla tulnud ja ausalt öeldes ei teadnud ma, kas selle üle rõõmustada või kurvastada. Sina olid muidugi õnnelik, paljuski seetõttu, et päeval linnas ringi jalutades ei pidanud sa varjuma päikseprillide taha ning võisid restoranis vabalt lauda valida, kartmata, et ülejäänud külastajate pilgud su selja sisse augud puurivad.
Minu jaoks olid sa lihtsalt sina. Ilma tuntusepaine, meeletu töögraafiku ja viieks aastaks etteplaneeritud-manageeritud karjäärita. Olid ikka seesama tüüp, kes pool aastat tagasi ühes Berliini klubis mulle joogi selga kallas ning pärast vabanduseks Regenti hotellis sviidi üüris. Kellega Kreuzbergis falafele sõime ja Core Tex Recordsist kotitäie plaate ostsime. Muidugi tundsin ma su ära, aga kummalisel kombel ei tähendanud see mulle midagi.
Lumi ...
Sa tahtsid, et tuleksin sinuga kaasa. Dublinisse. Ameerikasse. Kuhu iganes. Ja ma peaagu viis minutit isegi mõtlesin sellele. Mulle jääb alatiseks meelde, kuidas sa käe aknast välja pistsid ja aknalaualt lund pihku võtsid, siis minust justkui läbi vaatasid ja rohkem nagu omaette ütlesid, et ma olen nagu see lumi - ilus, külm ja kaduv. Ja sa teadsid, et ma ei tule. Ei Dublinisse. Ei kuhugi.
Järgmisel hommikul viisin sind lennujaama. Lund sadas endiselt.
Ma olen kõiki su filme näinud. Aeg-ajalt isegi mõnda su intervjuud lugenud.
Ja ma ei ole kordagi kahetsenud.
Ma loodan, et sa oled õnnelik. Sest mina olen.
Täpselt nagu sel ööl, kui vedelesime minu korteri põrandal, jõime calvadost ning ei suutnud otsustada, kas pool pakki rosinaid kõlbab õhtusöögiks või peaks midagi toekamat hankima.
Sina olid incognito Eestisse mulle külla tulnud ja ausalt öeldes ei teadnud ma, kas selle üle rõõmustada või kurvastada. Sina olid muidugi õnnelik, paljuski seetõttu, et päeval linnas ringi jalutades ei pidanud sa varjuma päikseprillide taha ning võisid restoranis vabalt lauda valida, kartmata, et ülejäänud külastajate pilgud su selja sisse augud puurivad.
Minu jaoks olid sa lihtsalt sina. Ilma tuntusepaine, meeletu töögraafiku ja viieks aastaks etteplaneeritud-manageeritud karjäärita. Olid ikka seesama tüüp, kes pool aastat tagasi ühes Berliini klubis mulle joogi selga kallas ning pärast vabanduseks Regenti hotellis sviidi üüris. Kellega Kreuzbergis falafele sõime ja Core Tex Recordsist kotitäie plaate ostsime. Muidugi tundsin ma su ära, aga kummalisel kombel ei tähendanud see mulle midagi.
Lumi ...
Sa tahtsid, et tuleksin sinuga kaasa. Dublinisse. Ameerikasse. Kuhu iganes. Ja ma peaagu viis minutit isegi mõtlesin sellele. Mulle jääb alatiseks meelde, kuidas sa käe aknast välja pistsid ja aknalaualt lund pihku võtsid, siis minust justkui läbi vaatasid ja rohkem nagu omaette ütlesid, et ma olen nagu see lumi - ilus, külm ja kaduv. Ja sa teadsid, et ma ei tule. Ei Dublinisse. Ei kuhugi.
Järgmisel hommikul viisin sind lennujaama. Lund sadas endiselt.
Ma olen kõiki su filme näinud. Aeg-ajalt isegi mõnda su intervjuud lugenud.
Ja ma ei ole kordagi kahetsenud.
Ma loodan, et sa oled õnnelik. Sest mina olen.
Monday, November 19, 2012
Friday, November 9, 2012
Guess who ...
One of my favourite Hollywood comediennes - Cameron Diaz - is the cover-girl for Elle UK.
Doesn't she look a bit like Kristin Scott Thomas on this picture? Something in her eyes, right? Well, I like her as well, so she gets extra points for that.
 |
| photo by Elle UK |
 |
| photo by http://www.toutlecine.com/ |
Reggae power
Tänu sellele, et meie 2,5aastane ja 5kuune raadiost juhuslikult kõlanud reggae-loo peale täiesti pöördesse läksid ja ma olin sunnitud Youtubest lugusid otsima, olen avastanud täiesti uue maailma.
Munad on jälle kana õpetanud ...
Wednesday, October 10, 2012
Picture perfect
Ma ikka mõtlen, et kas naisteajakirjade suleseppadel on mingi formulaar, milles on küsimuste asemel vastused, et kõik persoonilood nii neetult ühesugused on? No ei ole ju võimalik, et absoluutselt kõik n+1 kaanestaari on absoluutselt perfektsed prouad, kes "vastavad küsimusele leebelt naeratades, samal ajal õrnalt lapsukese pead silitades ja mõtlikult pärnaõieteed rüübates". Kas on ebakindlad intervjueerijad või intervjueeritavad, et kõik, mis võiks kangelannale vähegi varju heita juba eos kõrvale heidetakse?
Sunday, September 30, 2012
Kui vana sa oled?
Täna hakkasin miskipärast mõtlema oma vanuse peale. Ja mõne teise inimese vanuse peale ka. Ja siis veel vanuse kui sellise peale üleüldiselt. Üsna rappa jooksid need mu mõttekäigud, aga vähemalt olen veel mõtlemisvõimeline. Praeguse elukorralduse juures kipun aeg-ajalt oma terves mõistuses kahtlema, mingit arukat vestlust ma üle kaheksa minuti võimeline pidama ei ole. Miks? Sest hiljemalt üheksanda minuti alguses sõidab kas ühe või teise nurga alt mingi lapseteema sisse. Tõestatud.
Niisiis, vanusest.
Kui oled alla kahekümne, siis tundub kõik, mis jääb 20+ areaali täieliku fossiilide kokkutulekuna, kuhu endal kunagi asja olema ei saa. Hiljem see arvamus muidugi korrigeerub ja elu tundub elamisväärsena ka kahekümnekuuesena. Ja kahekümnekaheksasena. Ja kolmkümmendkaks ei ole ka veel maailma lõpp. Ma jäin üsna mugavalt sinna kahekümne kahe peale pidama. Lihtsalt ligi kümne aasta jooksul olin ma siiralt veendunud, et olen täpselt nii vana. Ja kuna kortsud ei kummitanud, siis pool- ja juhututtavad said ikka tõsiselt imestada, kuidas mul aastaid järjest sama numbriga sünnipäev jutuks tuli.
Iseenda vanust tajud alati kuidagi ebaadekvaatselt ning reaalsus sõidab sisse, kui mõnes eluolukorras hulga teiste omavanustega koos pead olema. Näiteks klassi kokkutulekul paar aastat tagasi olin ma siiras hämmingus oma endiste klassikaaslaste täiskasvanulikkuse üle. Samal ajal kui ennast tundsin geograafiaklassi tahvlinurgas seistes peaaegu et kuueteistkümnesena.
Paljudel minuvanustel on juba suured lapsed. Mis on väga äge. Ja samas ikka väga veider ka. Ma ei suuda praegugi kohati uskuda, et meil on kaks last ning on hetki, kus ma tõsiselt kahtlen, kas ikka tohin enda kohta kasutada sõna "lapsevanem". Tunnen juba praegu hirmu tulevikus kummitava lastevanemate koosoleku ees ... loodetavasti saab selle P. kaela lükata.
Ja siis on veel see punt Selveri kassapidajaid, kes minu käest alati - ja ma mõtlen alati - dokumenti küsib, kui mul mõnikord tuleb tahtmine osta kangemat kraami kui ploomimahl. Kas ma tõesti näen välja nagu hilisteismeline, kes üritab kiiresti kahte Coronat kassast läbi libistada? Ju siis. Ja kui mõnda aega tagasi oleks see mind pigem rõõmustanud, siis nüüd tekitab "Palun dokumenti" nõutust. Kas ma jäängi igavesti oma kakskümmend kahte kinni?
Niisiis, vanusest.
Kui oled alla kahekümne, siis tundub kõik, mis jääb 20+ areaali täieliku fossiilide kokkutulekuna, kuhu endal kunagi asja olema ei saa. Hiljem see arvamus muidugi korrigeerub ja elu tundub elamisväärsena ka kahekümnekuuesena. Ja kahekümnekaheksasena. Ja kolmkümmendkaks ei ole ka veel maailma lõpp. Ma jäin üsna mugavalt sinna kahekümne kahe peale pidama. Lihtsalt ligi kümne aasta jooksul olin ma siiralt veendunud, et olen täpselt nii vana. Ja kuna kortsud ei kummitanud, siis pool- ja juhututtavad said ikka tõsiselt imestada, kuidas mul aastaid järjest sama numbriga sünnipäev jutuks tuli.
Iseenda vanust tajud alati kuidagi ebaadekvaatselt ning reaalsus sõidab sisse, kui mõnes eluolukorras hulga teiste omavanustega koos pead olema. Näiteks klassi kokkutulekul paar aastat tagasi olin ma siiras hämmingus oma endiste klassikaaslaste täiskasvanulikkuse üle. Samal ajal kui ennast tundsin geograafiaklassi tahvlinurgas seistes peaaegu et kuueteistkümnesena.
Paljudel minuvanustel on juba suured lapsed. Mis on väga äge. Ja samas ikka väga veider ka. Ma ei suuda praegugi kohati uskuda, et meil on kaks last ning on hetki, kus ma tõsiselt kahtlen, kas ikka tohin enda kohta kasutada sõna "lapsevanem". Tunnen juba praegu hirmu tulevikus kummitava lastevanemate koosoleku ees ... loodetavasti saab selle P. kaela lükata.
Ja siis on veel see punt Selveri kassapidajaid, kes minu käest alati - ja ma mõtlen alati - dokumenti küsib, kui mul mõnikord tuleb tahtmine osta kangemat kraami kui ploomimahl. Kas ma tõesti näen välja nagu hilisteismeline, kes üritab kiiresti kahte Coronat kassast läbi libistada? Ju siis. Ja kui mõnda aega tagasi oleks see mind pigem rõõmustanud, siis nüüd tekitab "Palun dokumenti" nõutust. Kas ma jäängi igavesti oma kakskümmend kahte kinni?
Thursday, September 27, 2012
Uus Maailm
Miks sa kirjutad pooled postitused inglise keeles? - Ma olen sellele juba vastanud.
Kas sa pole liiga vana, et olla sõltuvuses teleseriaalidest ja kompudest näitlejatest? - Ma olen sellele juba vastanud.
Kas sa tõesti loed Kroonikat? - Ma olen sellele juba vastanud
Ma ikka imestan, kuidas mõnel jätkub jõudu, et lisaks oma elule ka teiste elusid keeruliseks elada. Kui ei meeldi, ära loe. Kui ei meeldi, ära vaata. Kui ei meeldi, mine jaluta õues ja viska arvuti aknast välja ...
Tegelikult tahtsin täna kirjutada hoopis Jaan Tootseni filmist Uus Maailm, mida ETVst eile vaatasime. (Ja-jah, ma ei käinud seda kinos vaatamas, ei käinud, jah). Mulle see film väga meeldis, eriti helikujundus - Jaan on ju tegelikult raadiomees, ja seda oli tunda. Üle tüki aja nägin eesti dokki, kus ei prevaleeri tegija enda kaadritagused/esised ambitsioonid, vaid kogu audiovisuaal on terviku teenistuses. Väga sümpaatne.
Mina ise kolisin sealtkandist ära just sel ajal kui Uue Maailma asi n.ö. susisema hakkas, nii et huvitav on mõelda, kas ja kuipalju ma kõiges selles osalenud oleksin ... Mnjah. Igaljuhul. Hea film. Köitev on vist kõige tabavam sõna.
Kas sa pole liiga vana, et olla sõltuvuses teleseriaalidest ja kompudest näitlejatest? - Ma olen sellele juba vastanud.
Kas sa tõesti loed Kroonikat? - Ma olen sellele juba vastanud
Ma ikka imestan, kuidas mõnel jätkub jõudu, et lisaks oma elule ka teiste elusid keeruliseks elada. Kui ei meeldi, ära loe. Kui ei meeldi, ära vaata. Kui ei meeldi, mine jaluta õues ja viska arvuti aknast välja ...
Tegelikult tahtsin täna kirjutada hoopis Jaan Tootseni filmist Uus Maailm, mida ETVst eile vaatasime. (Ja-jah, ma ei käinud seda kinos vaatamas, ei käinud, jah). Mulle see film väga meeldis, eriti helikujundus - Jaan on ju tegelikult raadiomees, ja seda oli tunda. Üle tüki aja nägin eesti dokki, kus ei prevaleeri tegija enda kaadritagused/esised ambitsioonid, vaid kogu audiovisuaal on terviku teenistuses. Väga sümpaatne.
Mina ise kolisin sealtkandist ära just sel ajal kui Uue Maailma asi n.ö. susisema hakkas, nii et huvitav on mõelda, kas ja kuipalju ma kõiges selles osalenud oleksin ... Mnjah. Igaljuhul. Hea film. Köitev on vist kõige tabavam sõna.
Wednesday, September 26, 2012
Quick look at the red carpet ... Emmys of course
I will only post my favourite ladies here who happened to wear the most amazing outfits as well. I would kill (well, maybe not kill, but you know what I mean) for Julianna Marguiles' dress (Giambattista Valli) - it is just so beautiful. Not to mention Kerry Washington's Vivienne Westwood gown - so chic! I think Emily VanCamp is wearing J Mendel, it certainly looks like it. And Claire's dress is Lanvin.
I need to rob a bank. Seriously. Soon.
I need to rob a bank. Seriously. Soon.
 |
| Emily VanCamp / photo Just Jared |
 |
| Claire Danes / photo Just Jared |
 |
| Kerry Washington / photo WENN.com |
 |
| Julianna Marguiles / photo Just Jared |
Whining ...
Every year this time I feel like shit, I really do. I can not tell whether it is because of the weather or just something in our living-arrangements, but the end of September really gets on my nerves. I feel like a ticking time-bomb, ready to explode any minute now. It does not really help that both girls are sick and P. has plans for weekend which means I have to manage on my own again. All I want is to lie on the couch, eat chocolate and watch Fox Life ... pretty pathetic, isn't it? The good thing is I know it will pass and I return to Normalland again. Since then ... aaaarrrrghhh!
Saturday, September 22, 2012
Time for new @Revenge
I absolutely love Revenge - a captivating ABC drama series created by Mike Kelley. I started to watch it because of Emily VanCamp who was brilliant in "Brothers & Sisters", but I did not expect the whole thing to be so damn good. I have to say it is probably the best casted US series I have seen for a long time. Madeleine Stowe for instance is so spot on in her role as Victoria Grayson that I find it hard to believe she could actually be a nice person in real life. Which she definitely is. Also the character of Gabriel Mann - IT genius Nolan Ross - is so different from what is expected in such a genre. I also admire Ashley Madekwe who brings along a touch of brit arrogance and immaculate style.
So - as you can see, I am totally obsessed by it. I can not remember the last time I was so caught up in TV since Knight Rider .... Some of my friends are laughing at me and I can not blame them not understanding the revenge-appeal. Maybe there is something hidden in me that has drawn this plot so close to my heart? But you have to agree that revenge is a desire pretty easy to relate to. In some way or another we have all felt the urge to get even, make "the bad guys" pay for our heartaches etc.
So - as you can see, I am totally obsessed by it. I can not remember the last time I was so caught up in TV since Knight Rider .... Some of my friends are laughing at me and I can not blame them not understanding the revenge-appeal. Maybe there is something hidden in me that has drawn this plot so close to my heart? But you have to agree that revenge is a desire pretty easy to relate to. In some way or another we have all felt the urge to get even, make "the bad guys" pay for our heartaches etc.
 |
| Photo by ABC |
Saturday, September 8, 2012
Omakohus vs ülekohus
TV3s alustas sel sügisel saade "Omakohus", mida olen kaks korda vaadanud ja kolm korda kuulanud. Kuna saadet teisest toast ainult kuulates ei tekkinud mul korrakski vajadust ekraanile kiigata, liigitasin selle formaadi pigem raadiosse sobivaks ning ei peljanud oma arvamust ka Facebookis jagada.
Mind on kasvatatud julgema oma mõtteid välja öelda ning nende eest seista. Ning umbmäärase ja salajase klatshimise asemel eelistan selgeid seisukohavõtte. Kui ma mingil põhjusel ei taha n.ö. pooli valida, siis olen pigem vait kui valetan.
Loomulikult puhkes torm veeklaasis (loe: Facebookis) ja saatega seotud inimesed tundsid end isiklikult puudutatutena. Unustades solvumistundes marineerides, et minul tavalise televaatajana ja Eesti Vabariigi kodanikuna on õigus oma arvamust avaldada.
Kõigi silme all (loe: meedias) töötamine on raske just seetõttu, et igaüks võib sinu töö kohta midagi arvata. Justnimelt. Rõhuga sõnal "võib". Tegelikult lausa peab. Sest nagu ütleb kolleeg Reikop "Me teeme saateid ainult ja ainult vaataja jaoks." See on kõige tähtsam. Enesearendusega võib tegeleda ka käsitööringis ristpistet õppides.
Ja ma ausalt öeldes ei tea inimest, kes tõemeeli negatiivset kriitikat armastaks. Loomulikult saab kriitikast õppida ja peabki - muidu võiks oma ajukääre lihtsalt aastate kaupa sirgemaks elada, aga see ei tähenda, et see alati kerge on.
Väide "Ma teen oma tööd südamega" ei säästa kedagi kriitikast. Ja ei peagi. Vaatajale on oluline ainult see, mis ekraanilt paistab ning kui talle ei meeldi, siis talle ei meeldi. Mõnele teisele jälle meeldib väga.
Teles töötatud aastate ja kümnete saadete jooksul olen saanud selgeks kaks asja.
1. Kasvata endale paks nahk, sest muidu kaotad usu oma sisetundesse
2. Rebi selle paksu naha sisse praod, muidu kaotad oskuse pidevalt kahelda ning selle kahtluse läbi paremaks muutuda.
Friday, September 7, 2012
Programmipoliitika
Sügis.
Igasugused lahedad telesarjad jälle alustamas.
Ja mida ma näen. Üks minu lemmikuid "The Good Wife" on eetris 23:30, kordusega järgmisel öösel 01:10! Aitäh, Kanal 2 - milline suurepärane eetriaeg. Aga no hea vähemalt, et "Pilvede all" jms. kräpp seetõttu normaalsel ajal eetrisse saab.
Kuri olen. Ja lähen joonelt iTunesi.
Igasugused lahedad telesarjad jälle alustamas.
Ja mida ma näen. Üks minu lemmikuid "The Good Wife" on eetris 23:30, kordusega järgmisel öösel 01:10! Aitäh, Kanal 2 - milline suurepärane eetriaeg. Aga no hea vähemalt, et "Pilvede all" jms. kräpp seetõttu normaalsel ajal eetrisse saab.
Kuri olen. Ja lähen joonelt iTunesi.
Wednesday, September 5, 2012
Monday, September 3, 2012
Busy bunny
Ei, ma pole maamuna pealt kadunud või äkitselt kirjaoskamatuks muutunud. Lihtsalt meie pere on nüüd neljaliikmeline ja see neljas - hetkel 2,5-kuune - ei ole just kõige lineaarsem tüüp, kelle kõrvalt oma kirjutamisvajadust nii kergelt rahuldada saaks. Igatsen nelja kätt, kahte pead ja vähemalt kaheksat jalga - siis ehk jõuaks kuidagi elada ka.
Suvi on möödunud nii kiiresti, et tänane kuupäev mõjub lausa pilkena. Mismõttes on juba september? Mida ma terve selle suve teinud olen?
Ahjaa ... lapsi kasvatasin. Nende kohta saab lugeda siit.
Suvi on möödunud nii kiiresti, et tänane kuupäev mõjub lausa pilkena. Mismõttes on juba september? Mida ma terve selle suve teinud olen?
Ahjaa ... lapsi kasvatasin. Nende kohta saab lugeda siit.
Sunday, March 4, 2012
Random bla.bla.bla
Kuna mulle pole eriti omane nt. Facebookis sappi pritsida (kui siis hästi harva) või kommentaariumides jaurata, siis lasen siin veidi auru välja, sest ilmselt on minu praegusest seisundist tulenev hormoonidemöll võimendanud vajadust õiendada ja iriseda.
*** Ilvese "Talendid koju" kampaania sai Soome-operatsiooniga minu silmis järjekordse tagasilöögi.
*** Vabariigi aastapäeva kontsert ja vastuvõtt mõjus läbi teleka nagu leinatalitus. Ainus, kes suutis mingitki pidulikkust ja rõõmu minuni tuua oli Anu ja tema intervjueeritavad. Aga see kontsert oli tõesti - nagu üks kolleeg väljendus - pidev Raua needmine.
*** Eesti Laulu vaheklipid mõjusid tüütu jauramisena, kuigi kõik eeldused suurepäraseks huumoriks ja meelelahutuseks olid nagu olemas. Ometigi ei hakanud tervik tööle. Nalja on ikka pagana raske teha.
Näh, ei jõuagi hetkel rohkem kirjutada.
*** Ilvese "Talendid koju" kampaania sai Soome-operatsiooniga minu silmis järjekordse tagasilöögi.
*** Vabariigi aastapäeva kontsert ja vastuvõtt mõjus läbi teleka nagu leinatalitus. Ainus, kes suutis mingitki pidulikkust ja rõõmu minuni tuua oli Anu ja tema intervjueeritavad. Aga see kontsert oli tõesti - nagu üks kolleeg väljendus - pidev Raua needmine.
*** Eesti Laulu vaheklipid mõjusid tüütu jauramisena, kuigi kõik eeldused suurepäraseks huumoriks ja meelelahutuseks olid nagu olemas. Ometigi ei hakanud tervik tööle. Nalja on ikka pagana raske teha.
Näh, ei jõuagi hetkel rohkem kirjutada.
Thursday, December 29, 2011
The Sun Symphonics ... pidulik vs piinlik
Käisime eile Tiinaga Nokias The Sun Symphonics kontserdil.Muusikaliselt ei pidanud pettuma, küll oleks oodanud sedasorti ürituselt veidigi rohkem väljapeetust. Head nalja oskavad laval teha vähesed ning kahjuks Tanel Padar nende hulka ei kuulu. Sestap oleks võinud lihtsalt muusikat teha ja kogu ülejäänud lollitamisele kindlalt kriipsu peale tõmmata. Sellised neljateistaastaste naljad tundusid ikka eriti kohatud ning pidev teistele bändiliikmetele suunatud veiderdamine muutus lausa piinlikuks. Padaril on veel palju õppida, kuidas laval lihtsalt olla, publikuga suhelda ka kontserdisaalis, mitte ainult hämuses ööklubis.
Laulab Padar õnneks nagu noor jumal ning paljudele pinnuks silmas olnud bändiliikmete riietus mind antud kontekstis isegi ei häirinud. Ja ega see midagi päästnud ka poleks. IQd vaid ülikonda selga tõmmates ei tõsta.
Friday, December 9, 2011
Sänk juu zis is naiss
See on muidugi ainult minu (pseudo)probleem, aga mind panevad imestama need saatejuhid-reporterid, kes üsna tihedalt ingliskeelseid intervjuusid tehes ei vaevugi oma häälduse kallal vaeva nägema. Minu meelest ei ole see puu-inglise keel küll asi, mille üle nädalast nädalasse uhke olla ... Ja mõned keeletunnid ei tohiks ka kedagi hoobilt vaeseks teha.
Tuesday, December 6, 2011
I miss the old times
Vaatan "Vabariigi kodanikke". Õigemini, üritan vaadata ja kuidagimoodi jutujärjel sabas tilpneda. Teema on aktuaalne, rääkijad ka enam-vähem ning hariv tunnike kuluks ära küll. Aga ma lihtsalt ei suuda! See täiesti suvaline pildiga vilksutamine ja Rait Maruste pidev ninapooride eksponeerimine ajab mind täiesti hulluks. Kui see kõik toimuks ehk kolm korda aeglasemalt ning jälgiks minimaalseltki jutu mõtet ja loogikat, siis oleks talutav (sans Maruste ninapoorid loomulikult), kuid praegu nõuab ikka meeletut pingutust, et veidigi kuulata.
Soovitan vaadata rohkem soome telekanalite analoogseid saateid, mis on režiiliselt ülimalt läbimõeldud ja maitsekad. Kui inimene räägib, siis ta räägib. Ilma väga mõjuva põhjuseta ei näidata samal ajal mõne teise saatekülalise selga.
Uhh, sain end jälle välja elada ...
Soovitan vaadata rohkem soome telekanalite analoogseid saateid, mis on režiiliselt ülimalt läbimõeldud ja maitsekad. Kui inimene räägib, siis ta räägib. Ilma väga mõjuva põhjuseta ei näidata samal ajal mõne teise saatekülalise selga.
Uhh, sain end jälle välja elada ...
Wednesday, November 23, 2011
Kersna & Aunaste
Ma tean, et tõmban nüüd kõigi viha enda peale, aga Kersna ja Aunaste "intervjuud" Pealtnägijas oli mul lihtsalt piinlik vaadata. Ja kurb.
Hindan Kersnat kui ajakirjanikku ülikõrgelt, aga see ja sellisel kujul ... milleks?
Tähtsatest asjadest ei ole vaja rääkida teatraalselt silmi pööritades ja kaunilt kalkuleeritud pause tehes. Selline ilutsemine muudab ka kõige siiramad mõtted hepiklikult esitletud tühjadeks sõnakõlksudeks.
Hindan Kersnat kui ajakirjanikku ülikõrgelt, aga see ja sellisel kujul ... milleks?
Tähtsatest asjadest ei ole vaja rääkida teatraalselt silmi pööritades ja kaunilt kalkuleeritud pause tehes. Selline ilutsemine muudab ka kõige siiramad mõtted hepiklikult esitletud tühjadeks sõnakõlksudeks.
Sunday, October 30, 2011
Nothing Else Matters
Kui midagi suudab minus totaalse mälestuste- ja emotsioonidelaine lahti rullida, siis on see muusika. Kuulasin praegu Vikerraadiost saadet Metallicast ja võin liialdamata öelda, et julgelt pool elu jooksis silme eest läbi. Metallica ei suuda minu südames kunagi saavutada sellist kohta kui U2, aga väga palju olulisi sündmusi on mul nende lugudega seoses meenutada küll. Alustades legendaarsetest pidudest Nõmmel klubis "326" ja lõpetades kasvõi 2006nda aasta Metallica kontserdiga Lauluväljakul.
Good times!
Good times!
Wednesday, September 21, 2011
F... No!
Alustan rünnakut ropendamise vastu. Ausalt. Ega ma ise ka sellest patust puhas ei ole, aga ma üritan - ma väga väga üritan - ennast parandada.
Lapsega kodus olles kadusid teatud väljendid minu sõnavarast pea täielikult, aga nüüd töökeskkonnas tulevad kõik robinal tagasi. Ja see nii jubedalt häirib mind, et lausa kriibib sees.
P.S. On muidugi teatud teemad (eriti siin blogis), millest kirjutades ei saa mõnest krõbedamast väljendist üle ega ümber. Nimetagem seda kirjanduslikuks stiiliks. Või midagi.
P.P.S. Ma ei saa aru Adele-fenomenist. "Someone Like You" ajab isegi liiklust reguleeriva politseiniku nutma, aga üldiselt tundub tema looming/esitus mulle suhteliselt keskpärane. Eelistan iga kell Amy Winehouse'i.
Lapsega kodus olles kadusid teatud väljendid minu sõnavarast pea täielikult, aga nüüd töökeskkonnas tulevad kõik robinal tagasi. Ja see nii jubedalt häirib mind, et lausa kriibib sees.
P.S. On muidugi teatud teemad (eriti siin blogis), millest kirjutades ei saa mõnest krõbedamast väljendist üle ega ümber. Nimetagem seda kirjanduslikuks stiiliks. Või midagi.
P.P.S. Ma ei saa aru Adele-fenomenist. "Someone Like You" ajab isegi liiklust reguleeriva politseiniku nutma, aga üldiselt tundub tema looming/esitus mulle suhteliselt keskpärane. Eelistan iga kell Amy Winehouse'i.
Tuesday, September 13, 2011
Bitch, please ...
There is a serious gossip girl in me waiting to speak her mind every now and then. It usually happens after flipping through some trashy magazines and online gossip-sites which should leave me totally untouched ... but they never do. I am a junky and I know it.
Could somebody explain me the appeal of a gay-scene among some heterosexual women? What is the deal here? Even when I was single (and therefore always interested in finding someone new and exciting) I never considered a night in "Angel" being a great way to spend my valuable free time. Just boring. And totally unprofitable. And do not tell me that girls just "wanna have fun" and dance and feel free. That is never the goal when you are on your own and already in your 30's. You are always fishing around, always looking, always trying to score. Yes, you are. You can dance your ass off in a gay-club, but when the music stops you'll be sharing a cab with some DD (Drunk and Disappointed) pretty boy and going to bed alone. I have some wonderful friends who happen to be gay and are great fun to be with, but hanging around with them seven days/nights a week would have made me join the convent. Especially here, in Estonia, I feel like heterosexual men are so often intimidated by gays and tend to project that intimidation also to women who enjoy the gay-circle. Maybe I have totally misunderstood the whole thing, but if you are out there to get your man (Enough with the hypocrisy, you are) forget your gays and go to the pub instead.
Words of wisdom spread again ... and as always, don't take me too seriously. If you are - I am not to blame.
P.S I almost forgot. I have a new crush (so to speak). I definitely don't have a "type", because AS is everything my other guys are not and vice versa.
Could somebody explain me the appeal of a gay-scene among some heterosexual women? What is the deal here? Even when I was single (and therefore always interested in finding someone new and exciting) I never considered a night in "Angel" being a great way to spend my valuable free time. Just boring. And totally unprofitable. And do not tell me that girls just "wanna have fun" and dance and feel free. That is never the goal when you are on your own and already in your 30's. You are always fishing around, always looking, always trying to score. Yes, you are. You can dance your ass off in a gay-club, but when the music stops you'll be sharing a cab with some DD (Drunk and Disappointed) pretty boy and going to bed alone. I have some wonderful friends who happen to be gay and are great fun to be with, but hanging around with them seven days/nights a week would have made me join the convent. Especially here, in Estonia, I feel like heterosexual men are so often intimidated by gays and tend to project that intimidation also to women who enjoy the gay-circle. Maybe I have totally misunderstood the whole thing, but if you are out there to get your man (Enough with the hypocrisy, you are) forget your gays and go to the pub instead.
Words of wisdom spread again ... and as always, don't take me too seriously. If you are - I am not to blame.
P.S I almost forgot. I have a new crush (so to speak). I definitely don't have a "type", because AS is everything my other guys are not and vice versa.
 |
| Photo: Men's Journal via ONTD |
Saturday, September 10, 2011
Tired, but ... kinda happy
Esimene töönaädal pärast pooleteiseaastast pausi selja taga. Kõik on sama raske ja hulluksajav ja pingeline kui RV esimesel hooajal. Uskumatu, aga mitte midagi pole selles suhtes muutunud. Meeskond on endiselt väga kift ja sellest ka minu rõõmus meel. Hoolimata punastest silmadest ja südant pahaks ajavast väsimusest.
Sunday, September 4, 2011
Playboy has been tamed
I totally don't understand how some men are willing to lose their balls after getting married. I am not saying they have to continue to f... around, hell no! But taking the place of a doormat is just wrong. There is a huge difference between being a devoted husband and acting like an idiot whenever the wife is present.
Or even worse - arranging all your life (and work for that matter!) around, so that "the better half" could keep an eye on you 24/7. And they call it love. I call it "pussycat". And not in a good way.
Actually - it all goes for certain wives as well. What is it with the marriage that makes people lose themselves? When "we" does not make you better but just plain and boring?
P.S. I am not against marriage. On the contrary.
Or even worse - arranging all your life (and work for that matter!) around, so that "the better half" could keep an eye on you 24/7. And they call it love. I call it "pussycat". And not in a good way.
Actually - it all goes for certain wives as well. What is it with the marriage that makes people lose themselves? When "we" does not make you better but just plain and boring?
P.S. I am not against marriage. On the contrary.
Saturday, September 3, 2011
Does the Cosmogirl really exist?
See postitus võib siivsamaid lugejaid kulmu kortsutama panna, nii et olge hoiatatud ja/või chillige Facebookis edasi.
Igaljuhul. Naised-neiud, kui soovite, et teie mistahes staadiumis suhe kindlalt sinnasamusesse läheks, siis soovitan osta septembrikuu Cosmopolitani, mis pakatab järjekordsetest soovitustest, kuidas leida Härra Õige ja teda igavesti enda küljes hoida. Kui keegi tõepoolest võtab artikleid "Kuidas mitte abielluda vale mehega?" ja "Teise kohtingu saladused" tõsiselt ning üritab kasvõi viiekümne prossa ulatuses nende järgi käituda, siis võib mürki võtta, et Härra Õige paneb ülehelikiirusega kõige nelja tuule poole plagama.
Kui aga õnnestub Härra (Õige või Mitte-Nii-Õige-Aga-Hetkel-Käib-Kah) siiski oma pessa meelitada, siis järgmine nõuandeartikkel "Seksikad kohad, kust teda puudutada" tuleks küll kiiremas korras unustada.
Kas tõesti on olemas naisi, kes võtavad ajakirja kätte ja on siiralt rõõmsad, et ohhoo, lõpuks ometi saan punkt-punktilt selgeks, kuidas üks korralik blow-job käib? Loevad selle jutukese läbi, teevad märkmeid ning hoiavad ajakirja igaks juhuks veel paar kuud öökapil, et olulisemad kohad enne kuuma kireööd üle vaadata? Kui on midagi, mida ei saa teoreetiliselt õppida, siis on see seks. Olgu soovitused kuitahes detailsed. Võib ju öelda, et alati on hea uusi ideid saada, aga see konkreetne artikkel on kirjutatud küll pigem 16+ vanuserühma silmas pidades, kellele pakutavad ideed võiks piirduda soovitusega "Kumm on seks" . Äkki ma olen ebaõiglane ja tõepoolest on hordide viisi naisi, kes igal kuul ajakirja ilmumist ootavad, et oma seksinippide arsenali täiendada? Sel juhul oleks mõistlikum juba mingit pornokat vaadata. Mees jääb kindlasti rahule.
Mul on kaks küsimust. Esimese ma juba esitasin ehk, kas tõesti on olemas naisi, kes .... (vt. eelmist lõiku). Ja teine - kes neid õppetükke kirjutab? Vot seda suleseppa ma tahan tõesti näha. Soovitavalt tööhoos arvuti kohale kägardununa, klahvide klõbisedes valmimas järjekordne nõuanne a la "Hõõru oma küüneplaate (mitte külgi ega ääri) vastu tema munandikotti. Küüned on tugevamad, siledamad ning jahedamad kui su sõrmeotsad." Puhas kuld, ma ütlen.
Igaljuhul. Naised-neiud, kui soovite, et teie mistahes staadiumis suhe kindlalt sinnasamusesse läheks, siis soovitan osta septembrikuu Cosmopolitani, mis pakatab järjekordsetest soovitustest, kuidas leida Härra Õige ja teda igavesti enda küljes hoida. Kui keegi tõepoolest võtab artikleid "Kuidas mitte abielluda vale mehega?" ja "Teise kohtingu saladused" tõsiselt ning üritab kasvõi viiekümne prossa ulatuses nende järgi käituda, siis võib mürki võtta, et Härra Õige paneb ülehelikiirusega kõige nelja tuule poole plagama.
Kui aga õnnestub Härra (Õige või Mitte-Nii-Õige-Aga-Hetkel-Käib-Kah) siiski oma pessa meelitada, siis järgmine nõuandeartikkel "Seksikad kohad, kust teda puudutada" tuleks küll kiiremas korras unustada.
Kas tõesti on olemas naisi, kes võtavad ajakirja kätte ja on siiralt rõõmsad, et ohhoo, lõpuks ometi saan punkt-punktilt selgeks, kuidas üks korralik blow-job käib? Loevad selle jutukese läbi, teevad märkmeid ning hoiavad ajakirja igaks juhuks veel paar kuud öökapil, et olulisemad kohad enne kuuma kireööd üle vaadata? Kui on midagi, mida ei saa teoreetiliselt õppida, siis on see seks. Olgu soovitused kuitahes detailsed. Võib ju öelda, et alati on hea uusi ideid saada, aga see konkreetne artikkel on kirjutatud küll pigem 16+ vanuserühma silmas pidades, kellele pakutavad ideed võiks piirduda soovitusega "Kumm on seks" . Äkki ma olen ebaõiglane ja tõepoolest on hordide viisi naisi, kes igal kuul ajakirja ilmumist ootavad, et oma seksinippide arsenali täiendada? Sel juhul oleks mõistlikum juba mingit pornokat vaadata. Mees jääb kindlasti rahule.
Mul on kaks küsimust. Esimese ma juba esitasin ehk, kas tõesti on olemas naisi, kes .... (vt. eelmist lõiku). Ja teine - kes neid õppetükke kirjutab? Vot seda suleseppa ma tahan tõesti näha. Soovitavalt tööhoos arvuti kohale kägardununa, klahvide klõbisedes valmimas järjekordne nõuanne a la "Hõõru oma küüneplaate (mitte külgi ega ääri) vastu tema munandikotti. Küüned on tugevamad, siledamad ning jahedamad kui su sõrmeotsad." Puhas kuld, ma ütlen.
Thursday, September 1, 2011
Aarrrrrgh!
Midagi ei jõua! Midagi ei tule välja! Ükski riideese ei sobi! Juuksed ei hoia! Meik läheb laiali! Isegi Steven Seagali film ajab nutma ...
Ma kohe vihkan neid perioode, kui kõik üht või teistpidi kiivas on ning ükskõik, mida ma olukorra sirgestamiseks teha üritan, ei toimi. Õnneks ma tean, et see läheb üle ning rõõmus meel tuleb peagi tagasi, aga praegu tahaks iseendal nina peast hammustada. Tööle tagasiminekuks ikka suurepärane ajastus, sest ega enne esimest sügishooaja eetrinädalat pole ka teles midagi rahulikku. Mind häirib, et olen pooleteise aastaga ikka päris palju ära unustanud ning monteerimine võtab oluliselt rohkem aega kui peaks. Ma pole tehnikas küll kõige tuhmim pirn, aga kuna nii mõnedki asjad on vahepeal muutnud, siis võtab üsna kõhedaks. Ei taha ju kogu aeg teisi ka tülitada ja lolli blondi mängida.
Õnneks on kergejõustiku MM ja telekast on võimalik suures koguses spordiülekandeid vaadata. Need on mulle alati teraapiliselt mõjunud.
Ma kohe vihkan neid perioode, kui kõik üht või teistpidi kiivas on ning ükskõik, mida ma olukorra sirgestamiseks teha üritan, ei toimi. Õnneks ma tean, et see läheb üle ning rõõmus meel tuleb peagi tagasi, aga praegu tahaks iseendal nina peast hammustada. Tööle tagasiminekuks ikka suurepärane ajastus, sest ega enne esimest sügishooaja eetrinädalat pole ka teles midagi rahulikku. Mind häirib, et olen pooleteise aastaga ikka päris palju ära unustanud ning monteerimine võtab oluliselt rohkem aega kui peaks. Ma pole tehnikas küll kõige tuhmim pirn, aga kuna nii mõnedki asjad on vahepeal muutnud, siis võtab üsna kõhedaks. Ei taha ju kogu aeg teisi ka tülitada ja lolli blondi mängida.
Õnneks on kergejõustiku MM ja telekast on võimalik suures koguses spordiülekandeid vaadata. Need on mulle alati teraapiliselt mõjunud.
Wednesday, August 31, 2011
Kiiks-kääks vol.2
Kui iPodi ja päikeseprille ei oleks leiutatud, siis ilmselt jääks mul pooled poeskäigud ja muidu linnaskäigud tegemata. Mida vanemaks ma saan, seda madalamaks läheb mu taluvuspiir rahvamasside suhtes. Mõnikord inimeste suhtes üleüldse ... See, et ma lähen pooltuttavaid ja peaaegututtavaid nähes üle tänava või raamaturiiulite vahele peitu on minu puhul täitsa tavaline. Kusjuures mul ei ole nende inimeste vastu mitte midagi, nad isegi meeldivad mulle, aga nendega suhtlemiseks (loe: teretamiseks ja paari lause vahetamiseks) ma ennast kokku võtta ei suuda. Ilmselt on tegemist mingit sorti sotsiaalse hälbe või ebaküpsusega, millest ma ei vaevugi end vabastama. Kuigi vist peaks, sest arvestades, et kõik analoogsed protsessid saavad aastatega ainult hoogu juurde, ähvarab mind mullamuti pime ja üksildane elu.
Paradoksaalsel kombel on vähemalt 50 prossa mu tööst seotud suhtlemise, suhtlemise ja veelkord suhtlemisega .... ja selsamal paradoksaalsel kombel saan ma tolle suhtlemisega enam-vähem rahuldavalt hakkama. Segane jutt, aga vahet pole.
Lugesin täna ühte kolumni, kus öeldi väga armsalt, et "Mu abikaasa ajab mugavusest oma juuksed iga paari nädala tagant peaaegu nulli". Mis lillekardinat eest tõmmates tähendab, et abikaasat ähvardab kiilanev pealagi (mida ta üritab - arukalt ju - ülilühida-laheda cut'iga varjata. P.S. mulle üks lähedalseisev isik teeb samamoodi), aga armastav naine mängib välja mugavuse-kaardi. Igavene truudus mehe poolt garanteeritud! Ja sellest juustelõikamisest kirjutati veel pikalt, aga mis point oli, ma enam ei mäletagi ... Ja siis lugesin teist kolumni, kus juba mitmendat-setmendat aastat Eestis elav ja eesti naisega abielus välismaa mees ikka veel imestab moosikeetmise ja seenekorjamise üle. Ei kõla eriti usutavalt, aga ju siis ei tulnud muid mõtteid, millest vajalikud tähemärgid täis kirjutada. Ma vahel ikka mõtlen, et huvitav, kui palju sellise naistelehe kolumnikese eest ka füüri visatakse? Et kas saab natuke klahve klõbistades täiega "Seks ja linn" olla või peab veel päris tööl ka käima?
Ah, ma olen täna üks vinguja. Parem lõpetan.
------------------------------
Tegelikult on täna väga väga kurb päev.
R.I.P. Revo
Let there be Angels by your side and watching over your loved ones!
Paradoksaalsel kombel on vähemalt 50 prossa mu tööst seotud suhtlemise, suhtlemise ja veelkord suhtlemisega .... ja selsamal paradoksaalsel kombel saan ma tolle suhtlemisega enam-vähem rahuldavalt hakkama. Segane jutt, aga vahet pole.
Lugesin täna ühte kolumni, kus öeldi väga armsalt, et "Mu abikaasa ajab mugavusest oma juuksed iga paari nädala tagant peaaegu nulli". Mis lillekardinat eest tõmmates tähendab, et abikaasat ähvardab kiilanev pealagi (mida ta üritab - arukalt ju - ülilühida-laheda cut'iga varjata. P.S. mulle üks lähedalseisev isik teeb samamoodi), aga armastav naine mängib välja mugavuse-kaardi. Igavene truudus mehe poolt garanteeritud! Ja sellest juustelõikamisest kirjutati veel pikalt, aga mis point oli, ma enam ei mäletagi ... Ja siis lugesin teist kolumni, kus juba mitmendat-setmendat aastat Eestis elav ja eesti naisega abielus välismaa mees ikka veel imestab moosikeetmise ja seenekorjamise üle. Ei kõla eriti usutavalt, aga ju siis ei tulnud muid mõtteid, millest vajalikud tähemärgid täis kirjutada. Ma vahel ikka mõtlen, et huvitav, kui palju sellise naistelehe kolumnikese eest ka füüri visatakse? Et kas saab natuke klahve klõbistades täiega "Seks ja linn" olla või peab veel päris tööl ka käima?
Ah, ma olen täna üks vinguja. Parem lõpetan.
------------------------------
Tegelikult on täna väga väga kurb päev.
R.I.P. Revo
Let there be Angels by your side and watching over your loved ones!
Tuesday, August 30, 2011
I want this at 51
The pictures for Talbots Fall 2011 starring Julianne Moore are probably photoshopped and then photoshopped again, but I don't care. If I could look remotely as good as JM at that age ... I would photoshop myself every day and distribute the outcome among all the people I know.
 |
| Photo: Talbots |
Monday, August 29, 2011
Tsirkus on linnas
Mida rohkem seda presidendivalimiste tingel-tangelit jälgin, seda enam tundub, et ajakirjanikud keskenduvad täiesti valedele asjadele. Ajakirjanduse roll võiks olla siiski natuke suurem kui tühipaljas emotsioonidel sõitmine.
Käib suur kisa selle ümber, miks Tarand ja Ilves pole korralikku debatti pidanud. Aga miks nad peaks? Tarand ei ole ju tõsiseltvõetav kandidaat ning see, et meedia tal n.ö. peost sööb on lihtsalt piinlik. Mind huvitaks Tarandi mõtted ja ideed ainult sel juhul, kui oleksin veendunud, et tema siiras soov on tõesti saada Eesti Vabariigi presidendiks. Aga niisama valimiskorra vastu protesteerija võiks minupoolest ka lihtsalt plakatiga tänaval vehkida. Vahet pole.
Käib suur kisa selle ümber, miks Tarand ja Ilves pole korralikku debatti pidanud. Aga miks nad peaks? Tarand ei ole ju tõsiseltvõetav kandidaat ning see, et meedia tal n.ö. peost sööb on lihtsalt piinlik. Mind huvitaks Tarandi mõtted ja ideed ainult sel juhul, kui oleksin veendunud, et tema siiras soov on tõesti saada Eesti Vabariigi presidendiks. Aga niisama valimiskorra vastu protesteerija võiks minupoolest ka lihtsalt plakatiga tänaval vehkida. Vahet pole.
Sunday, August 28, 2011
Kiiks-kääks vol.1
Mul on päris palju kiikse (kellel ei oleks). Enamikku nendest varjan ma kiivalt avalikkuse eest (kes seda ei teeks) ja kõige veidramaid ei jaga ka kõige paremate sõprade ega koduloomadega. Koduloomi mul tegelikult ei ole, nii et see viimane väide jääb siinkohal poolikuks.
Näiteks käin ma suurema osa ajast täiesti suvaliselt riides. Stiilis "ketsid ja dressipluus", parematel päevadel ehk teksad ja pintsak või midagi muud Harju keskmist. Samas võin ma vabalt ette vuristada, millised on valitsevad trendid sügise jalatsimoes, kelle kollektsioon tekitas suurimat furoori viimasel Londoni moenädalal või mida peaks kindlasti tähele panema järgmise kevade must have kleitide juures. Tavaline pilt minust ühistranspordis on eelpoolmainitud dressipluusis pussakas kuulamas iPodist Kings of Leoni, Oomph!i või Asian Dub Foundationit ning lugemas .... Kafkat? Salingeri? Murakamit? Vale! Hoopis viimast Vogue'i (pigem UK) või Elle'i (pigem US).
Toidupoes asju kotti ladudes ei sorteeri ma neid mitte raskuse, kuju või läheb-katki-loksub-puruneb põhimõttel, vaid grupeerin värvide ja mustrite kaupa. Väga ebaratsionaalne ja ajamahukas, aga väga lõbus.
Näiteks käin ma suurema osa ajast täiesti suvaliselt riides. Stiilis "ketsid ja dressipluus", parematel päevadel ehk teksad ja pintsak või midagi muud Harju keskmist. Samas võin ma vabalt ette vuristada, millised on valitsevad trendid sügise jalatsimoes, kelle kollektsioon tekitas suurimat furoori viimasel Londoni moenädalal või mida peaks kindlasti tähele panema järgmise kevade must have kleitide juures. Tavaline pilt minust ühistranspordis on eelpoolmainitud dressipluusis pussakas kuulamas iPodist Kings of Leoni, Oomph!i või Asian Dub Foundationit ning lugemas .... Kafkat? Salingeri? Murakamit? Vale! Hoopis viimast Vogue'i (pigem UK) või Elle'i (pigem US).
Toidupoes asju kotti ladudes ei sorteeri ma neid mitte raskuse, kuju või läheb-katki-loksub-puruneb põhimõttel, vaid grupeerin värvide ja mustrite kaupa. Väga ebaratsionaalne ja ajamahukas, aga väga lõbus.
Tuesday, August 23, 2011
Vabaduse laul
Legendaarse "Eestimaa Laulu" ajal olin mina 12-aastane. Raadiost kuulates sain aru, et see on midagi uskumatut. Midagi sellist, millele kõigest hingest kaasa elada ja eluks ajaks meelde jätta. Nii väga tahtsin sel päeval Lauluväljakul olla ...
Ka ärevatel augustipäevadel 20 aastat tagasi ei olnud ma sündmuste keerises Tallinnas, vaid sadakond kilomeetrit eemal metsas. Kartsin, sest pimedas hilissuve öös raadiost uudiseid neelates olid ema silmis pisarad ja hääles mure.
-------
Ka sel laupäeval ei saanud ma Lauluväljakule kohale minna, kuid pärast teleülekande lõppu ei olnudki mul sellest kahju.
Ma ei pea ennast mindiks kivistunud vaadetega fossiiliks, aga ka mina oleks tahtnud kuulda Tõnis Mägi "Koitu" ning "Viit isamaalist laulu", oleks tahtud olla oma rahvaga koos just läbi nende laulude, mis ühel või teisel moel meile nii palju tähendavad.
Kõik artistid, kes Vabaduse laulul esinesid on ju suurepärased, aga .... kontsert on kontsert ja sellist masti pidupäeva auks korraldatud üritus hoopis midagi muud.
Ka ärevatel augustipäevadel 20 aastat tagasi ei olnud ma sündmuste keerises Tallinnas, vaid sadakond kilomeetrit eemal metsas. Kartsin, sest pimedas hilissuve öös raadiost uudiseid neelates olid ema silmis pisarad ja hääles mure.
-------
Ka sel laupäeval ei saanud ma Lauluväljakule kohale minna, kuid pärast teleülekande lõppu ei olnudki mul sellest kahju.
Ma ei pea ennast mindiks kivistunud vaadetega fossiiliks, aga ka mina oleks tahtnud kuulda Tõnis Mägi "Koitu" ning "Viit isamaalist laulu", oleks tahtud olla oma rahvaga koos just läbi nende laulude, mis ühel või teisel moel meile nii palju tähendavad.
Kõik artistid, kes Vabaduse laulul esinesid on ju suurepärased, aga .... kontsert on kontsert ja sellist masti pidupäeva auks korraldatud üritus hoopis midagi muud.
Saturday, August 20, 2011
20.08.2011
Vabadus!
See pole ainult sõna, mida hooletult siia sinna loopida.
See on väärtus, mida tuleb hellalt hoida, toita ja kaitsta.
Eesti, ma armastan sind!
P.S. Hetkelisel patriotismi- ja härduselainel seilates ei saa ma muidugi märkimata jätta, et olen täna n+1 intervjuud kuulates paar korda ikka tõsiselt vihastanud. Mõned tüübid ikka suudavad ka tänasel kaunil päeval inimeste südametel trampides endale poliitilist võid moka peale määrida. Rohkem riigimehelikkust, rohkem selget pilku ajalukku vaadates!
Friday, August 19, 2011
Rääkimine hõbe ... jne
Lappasin täna vahelduseks (ei teagi, mille vahelduseks) online Õhtulehte ja muid kollaseid väljaandeid. Ja nii tahaks keelt teritada selle kallal, et kuidas mõned avaliku elu tegelased suudavad endast nii ise kui kindlasti usinate ajakirjanike abiga ikka eriti pooletoobist muljet jätta.
Pakun, et Õhtulehe ajakirjanikel on lausa mingi nimekiri nendest, kes absoluutselt igale küsimusele alati vastata tahavad. Olgu teemaks püsililled koduaias või kondoomivaba seks.
Sattusin peale ka suvisele naistesaatele "Minu imeline elu", kus räägiti lahkuminekutest. Ja üks armas naiska ütles, et armastus on vabadus ja kui sa kedagi armastad, siis sa oled õnnelik ka siis, kui ta leiab kellegi teise, keda armastada. Väga suuremeelne, aga minu jaoks küll täiesti teostamatu. Ma ei kujuta ette, et suudaksin hellal häälel mehele head teed soovida, kui järsku mingi teine naine teele satub.
Pakun, et Õhtulehe ajakirjanikel on lausa mingi nimekiri nendest, kes absoluutselt igale küsimusele alati vastata tahavad. Olgu teemaks püsililled koduaias või kondoomivaba seks.
Sattusin peale ka suvisele naistesaatele "Minu imeline elu", kus räägiti lahkuminekutest. Ja üks armas naiska ütles, et armastus on vabadus ja kui sa kedagi armastad, siis sa oled õnnelik ka siis, kui ta leiab kellegi teise, keda armastada. Väga suuremeelne, aga minu jaoks küll täiesti teostamatu. Ma ei kujuta ette, et suudaksin hellal häälel mehele head teed soovida, kui järsku mingi teine naine teele satub.
Monday, August 15, 2011
Mina ja kaks asja
On mingid nimed või nimetused või pealkirjad, mis lihtsalt ei meeldi. Ja ajavad täiesti närvi. Kuigi saan aru, et selline emotsioonitsemine mingi minusse absoluutselt mittepuutuva asja üle, on sulaselge tobedus. Aga no teisiti ka ei saa.
Näiteks mind ajab täiesti hulluks see pagana Ewert and the Two Dragons. Two Dragons iseenesest oleks ju veel korralik C-kategooria bändinimi, aga niimoodi kokkumunserdatuna .... Nagu mingi vaese mehe Nick Cave and the Bad Seeds. Ja iga kord, kui seda ewertandthetwodragonsit kuskilt kuulen (ja seda kuuleb sel suvel ikka üsna ohtralt ja igalt poolt), on mul selline tunne, nagu oleks nõgestega vastu sääri saanud.
Kusjuures mõnede lugude mõned kohad ei ole sellel bändil sugugi halvad. Vastupidi. Täiesti toimivaid viisijuppe on suudetud välja mõelda. Aga siis tuleb mulle kohe jälle meelde, et Ewert ja Kaks Draakonit ja ... ongi korras. Ja siis veel, et .... aitab juba sellest mütsist.
 |
| Photo: Annika Haas / Eesti Ekspress |
P.S. Mina ise olen muidugi maailma parima stiilitajuga, maailma kõige ägedama nimega ning maailma parimate lugude autor. Aga sellest olete te juba niikuinii aru saanud.
Friday, August 12, 2011
Day 7
Ikka valutab. Täiesti "by the book" on see asi mul. Loodetavasti nii ka jätkub, et ehk max. 10-11 päevaga saab valuaeg ümber. Paracetamol ajab juba rohkem iiveldama kui antibiootikum.
Kõhutäiteks on kartuli-porgandipuder ning banaani-jogurti-piima smoothie.
Vaatasin Youtubest mandlioperatsiooni videosid (olen, jah, imelik). Pretty scary.
Kõhutäiteks on kartuli-porgandipuder ning banaani-jogurti-piima smoothie.
Vaatasin Youtubest mandlioperatsiooni videosid (olen, jah, imelik). Pretty scary.
Thursday, August 11, 2011
Day 6
Jälle valutab. Aga see pidigi vist niimoodi "lainetena" käima, isegi arsti poolt kaasaantud paberile on kirjutatud, et valu kestab 10-11 päeva, valumaksimumiga 5-7 päev. Nii et tuleb ära kannatada. Kuna eile sain juba rohkem süüa (kartuli-porgandipuder), siis ei ajanud ka antibiootikum nii jubedalt iiveldama.
Ohh, oleks juba kõik ok.
Kõige vastikum on see, et ei tohi päikese kätte ja ujuma minna. Mitte et meil praegu mingid super-rannailmad oleksid või et minust järsku ei-tea-mis beach-babe oleks saanud, aga augustis on tavaliselt meri soojem ning hästi mõnus õhtuti ujumas käia.
Ohh, oleks juba kõik ok.
Kõige vastikum on see, et ei tohi päikese kätte ja ujuma minna. Mitte et meil praegu mingid super-rannailmad oleksid või et minust järsku ei-tea-mis beach-babe oleks saanud, aga augustis on tavaliselt meri soojem ning hästi mõnus õhtuti ujumas käia.
Wednesday, August 10, 2011
Day 5
Konsulteerisin eile perearstiga ning ta kirjutas mulle teise antibiootikumi. Duracef. Lahustuvad tabletid. Põhjusel, et neid teisi - pirakaid Amoxicillini tablette - ei saaks ma ka terve kurguga neelatud. Mina ja minu foobiad.
Olen küll totaalne antibiootikumide vastane, kuid praegu - pärast esimest enam-vähem normaalselt magatud ööd - pean tunnistama, et mõnikord on neist kasu ka. Pärast Duracefi võtmist ajab muidugi meeletult iiveldama, aga see on talutav. Eriti kuna tundub, et lisaks põletikuga võitlemisele aitab antibiots ka selle halva lõhna ja maitse vastu, mis pidevalt suus on. Loodetavasti pärastpoole, kui haavad paranenud ja antibiootikumikuur lõppenud, on lihtsam ka sellega võidelda. Praegu ei tundu nätsu närimine eriti mõnusa ideena, ei teagi miks.
Huvitav on see, et mul valutab kurk ainult ühelt poolt. Lugesin, et selle põhjuseks on asjaolu, et ühelt poolt lõigatakse mandel kuidagi sügavamalt või on seal rohkem õmblusi. Endale kurku vaadanud ma igatahes veel pole. Suu ei käi eriti hästi lahti, aga õnneks on põse-paistetus alla läinud ja see vastik krõgin ka ära kadunud. Eile kui üritasin midagi närida, oli küll selline tunne nagu kõik hambad oleksid lahti, aga see on ilmselt vaid minu ettekujutus.
Olen küll totaalne antibiootikumide vastane, kuid praegu - pärast esimest enam-vähem normaalselt magatud ööd - pean tunnistama, et mõnikord on neist kasu ka. Pärast Duracefi võtmist ajab muidugi meeletult iiveldama, aga see on talutav. Eriti kuna tundub, et lisaks põletikuga võitlemisele aitab antibiots ka selle halva lõhna ja maitse vastu, mis pidevalt suus on. Loodetavasti pärastpoole, kui haavad paranenud ja antibiootikumikuur lõppenud, on lihtsam ka sellega võidelda. Praegu ei tundu nätsu närimine eriti mõnusa ideena, ei teagi miks.
Huvitav on see, et mul valutab kurk ainult ühelt poolt. Lugesin, et selle põhjuseks on asjaolu, et ühelt poolt lõigatakse mandel kuidagi sügavamalt või on seal rohkem õmblusi. Endale kurku vaadanud ma igatahes veel pole. Suu ei käi eriti hästi lahti, aga õnneks on põse-paistetus alla läinud ja see vastik krõgin ka ära kadunud. Eile kui üritasin midagi närida, oli küll selline tunne nagu kõik hambad oleksid lahti, aga see on ilmselt vaid minu ettekujutus.
Tuesday, August 9, 2011
Day 4
Just one word.
PAIN
I don't regret the having the surgery, but it just hurts so much. I have not slept for all these nights, because I still haven't taken the strong painkillers. Because I am afraid that it might get worse and I need something when that happens.
PAIN
I don't regret the having the surgery, but it just hurts so much. I have not slept for all these nights, because I still haven't taken the strong painkillers. Because I am afraid that it might get worse and I need something when that happens.
Monday, August 8, 2011
Day 3
Kolmas operatsioonijärgne päev. Kolleeg Reikop vitsutas sel ajal juba viinereid, aga mina ei saa peale jäätise ja keefiri midagi neelatud. Ega eriti ei julge ka. Nagu arvata võis, läheb üldine enesetunne paremaks, aga kurguvalu hullemaks. Ei taha kangeid valuvaigisteid ka võtta, hoian neid selleks ajaks, kui valu väljakannatamatuks läheb. See veider põsepaistetus ja ragin tunduvad pisut järgi andvat, igaks juhuks helistan mõne päeva pärast arstile ja uurin, kas see kõik peabki niimoodi olema.
-------
BTW, how cute is David & Victoria Beckham's daughter Harper Seven in this picture that Victoria shared via her Twitter account .... Just adorable little angel.
-------
BTW, how cute is David & Victoria Beckham's daughter Harper Seven in this picture that Victoria shared via her Twitter account .... Just adorable little angel.
 |
| photo via Victoria Beckham's Twitter |
Saturday, August 6, 2011
I feel like shit ... and look even worse
Eile sain oma mandlitest lahti. Kartsin seda operatsiooni nagu tuld, sest tehti üldnarkoos, mille suurimaks fänniks mind kindlasti arvata ei saa. Õnneks olid nii dr. Vaide kui operatsiooni anestesioloog ülimalt mõistvad minu hirmude suhtes. Ning üles ärgates olid nad mul toru juba kõrist ära võtnud, mille eest olen äärmiselt tänulik. Narkoosi vajumine oli hirmus, aga see käis kähku ja järgmisel teadvustatud hetkel olin juba palatis ja sülitasin paberkaussi.
Praegu on enesetunne ikka üsna sant, aga eks seda oligi arvata. Üritan võimalikult väheste valuvaigistitega läbi ajada, eks näis kaua läheb, kui kangemaid tablette vaja läheb. Antibiootikume pole veel võtma hakanud, sest kuna dr. Vaide neid mulle kohe ei määranud, siis ... järelikult pole see nii vajalik. Pealegi on need antibiootikumi tabletid niiiiiii suured, et isegi terve kurguga ei saaks ma neid alla. Kõige ebameeldivam on terav valu kõrvas, mis valuvaigistile ei allu ning miskipärast on terve mu vasak näopool paistes ja valus. Esmaspäeval helistan KNK-sse ja uurin, kas peabki nii olema.
Menüüs on jogurt (öäk), jäätis (ka juba öäk), keefir ja lapsest alles jäänud beebitoidud (eriti öäk).
Loodan, et kõigest sellest on kasu ja need jubedad kurguhaigused on minevik. Ja ehk saan muudest jamadest ka lahti.
Praegu on enesetunne ikka üsna sant, aga eks seda oligi arvata. Üritan võimalikult väheste valuvaigistitega läbi ajada, eks näis kaua läheb, kui kangemaid tablette vaja läheb. Antibiootikume pole veel võtma hakanud, sest kuna dr. Vaide neid mulle kohe ei määranud, siis ... järelikult pole see nii vajalik. Pealegi on need antibiootikumi tabletid niiiiiii suured, et isegi terve kurguga ei saaks ma neid alla. Kõige ebameeldivam on terav valu kõrvas, mis valuvaigistile ei allu ning miskipärast on terve mu vasak näopool paistes ja valus. Esmaspäeval helistan KNK-sse ja uurin, kas peabki nii olema.
Menüüs on jogurt (öäk), jäätis (ka juba öäk), keefir ja lapsest alles jäänud beebitoidud (eriti öäk).
Loodan, et kõigest sellest on kasu ja need jubedad kurguhaigused on minevik. Ja ehk saan muudest jamadest ka lahti.
Wednesday, August 3, 2011
Coke
Mees ja laps magavad, mina joon kokakoolat ja vaatan Ameerika Supermodelli. Miks? Sest mu pea lõhub valutada nagu teeks seitse puuraidurit teist päeva ületunde, aga kuna ülehomme on operatsioon ja narkoos, siis ei tohi valuvaigisteid võtta. Tavaliselt aitab mind peavalu puhul kuum kakao, aga seda hetkel pole. Üritan kokakoolast ja suhkrust viimast võtta. Ah, et miks ma seda mõttetut supermodelli vaatan, küsivad nüüd mõned kriitilisemad ja intelligentsemad. Sellepärast, et mulle meeldib.
Shoot me.
USA variant eesotsas silmi volksutava Tyra Banksiga on muidugi superigav, kunstlik ja ettearvatav võrreldes Briti või Austraalia omaga, aga hot-hot-hot Nigel Barker päästab päeva. Ja fotode analüüs - peamine põhjus, miks seda ikka vaatan - on alati huvitav. Mulle meeldib, kuidas hallid hiirekesed fotol särama löövad ja igapäevaselt peaaegu inetu ilusaks ja paeluvaks muutub. Bloody poetic. Or pathetic. Go figure.
Shoot me.
USA variant eesotsas silmi volksutava Tyra Banksiga on muidugi superigav, kunstlik ja ettearvatav võrreldes Briti või Austraalia omaga, aga hot-hot-hot Nigel Barker päästab päeva. Ja fotode analüüs - peamine põhjus, miks seda ikka vaatan - on alati huvitav. Mulle meeldib, kuidas hallid hiirekesed fotol särama löövad ja igapäevaselt peaaegu inetu ilusaks ja paeluvaks muutub. Bloody poetic. Or pathetic. Go figure.
Tuesday, August 2, 2011
Mr. B
I just watched "Traffic" again. It has such a great cast and Soderbergh is so good telling stories like this. I am not so thrilled about the blue-yellow separation trick he used in "Traffic", but it is a minor problem. Especially as one of my favourite actors makes such a brilliant role there. Of course I am talking about Benicio Del Toro who has kept a special place in my heart already since "China Moon" and "Basquiat".
I know that he is considered weird and scruffy and some might even say that he is not such a great actor, but I totally disagree. Yes, he does not play in many films, but the ones he chooses to be a part of usually tend to be quite significant. I doubt "21 grams" would be half as good without him. Or "Snatch". Or "Fear and Loathing in Las Vegas". Del Toro is just one of these guys who crawls under your skin and stays there. Whether you like it or not. I like it. A lot.
I know that he is considered weird and scruffy and some might even say that he is not such a great actor, but I totally disagree. Yes, he does not play in many films, but the ones he chooses to be a part of usually tend to be quite significant. I doubt "21 grams" would be half as good without him. Or "Snatch". Or "Fear and Loathing in Las Vegas". Del Toro is just one of these guys who crawls under your skin and stays there. Whether you like it or not. I like it. A lot.
 |
| Photo: WENN |
Subscribe to:
Posts (Atom)