21.sajand? Vist siiski mitte

Ma olen, isegi kui see kõlab minu enda suust ning võib seetõttu mõjuda natuke või rohkem kui natuke uhkustamisena, enamasti väga tolerantne tüüp. Mille eest ma tänan oma vanemaid ning elu esimeses pooles läbiloetud ilukirjandust. Ma ei pruugi alati kõike mõista, ma ei tahagi alati kõike mõista, aga see pole takistuseks. Sallivus ei ole minu jaoks kunagi tähendanud absoluutset, veel vähem arutut nõustumist kõige ja kõigiga. Tolerantne olemise suurim väljakutse on olla piisavalt enesekindel, mitte karta väljendada oma mõtteid ja tundeid ning omada jätkuvalt kriitilist meelt iseenda ja ümbritseva suhtes. Kõige sallivam oled sa siis, kui sallid seda, mida ei salli. Kui eksisteerid kõrvuti millegagi, mis sul juhtme korralikult kokku ajab. Kõige tolerantsem on see, kes ei pea tolerantsuse peale üldse mõtlemagi.

Praegu, valimiste künnisel (kõlab nagu erakonna infovoldik, eks?) joonistuvad sallivusejooned meie ühiskonnas jälle teravalt välja. Osad teesklevad ülimat tolerantsust ja teised vastanduvad sellele. Kolmandad teesklevad vastavalt vajadusele.

Asi, mis mind üsna turri ajab, on nn. pereväärtuste teema. Ajada aastal 2013 endiselt suust välja sooja õhku mingi traditsioonilise peremudeli teemal, tundub eriti silmakirjalik. Just nimelt silmakirjalik, sest poliitik, kes ei ole võimeline märkama, kuidas maailm muutub mitte aastate, vaid tundidega, paneb mind siiralt kahtlema tema analüüsi- ja otsustusvõimes ning eelkõige valmisolekus esindada oma valijaid. Valijaid, kes väga suures osas kindlasti ei lahterdu "traditsioonilise peremudeli" kastikesse. Kui see energia, mis kulutatakse meie paarisuhete eelistuste defineerimisele traditsioonilisteks ja mittetraditsioonilisteks, panustada hoopis laste õiguste ja heaolu kaitseks, tunneks ma end meie riigis märksa turvalisemalt.