Käisin nimelt ilukirurgi juures nn. eelkonsultatsioonil. Tegelikult pean mitmust kasutama, sest neid konsultante oli lausa kaks, kuid kuna nende arvamus oli sama ühene kui Ansipil ja Paetil, siis koondagem nad ühisnimetaja alla "doktor".
Ah, et mis mu mure oli? Ja kas ilukirurgiaks liialt vara pole? Teise küsimuse vastus on loomulikult ei, näiteks Hollywoodi standardite järgi peaks mul praeguses vanuses seljataga olema tosin Botoxikuuri, paar-kolm keemilist koorimist ning ninaoperatsioon. Nii et, pigem olen hiljaks jäänud.
Nali naljaks või tegelikult mitte, sest hoolimata lõõbist pöördusin ma doktori poole täiesti tõsiseltvõetava küsimusega.
Mind on miskipärast õnnistatud nii kolmekordse südamerikke kui ka veidra sünnimärgiga näol. Esimesest "veast" kolmandiku fiksis dr. Lacis juba pea 35 aastat tagasi (ülejäänud osa laseb elada) ja selle näoasjaga olen ka viimastel aastatel rahu teinud. On, siis on. Olgu edasi.
Aga "tänu" sellele ammusele südame kallal nokerdamisele, on mu vasak rinnakupool oluliselt kõrgemal kui parem. Omal ajal rebiti rinnakorv ikka korralikult lahti, et sisse saada ja kokkupanemine ei tulnud enam nii netilt välja.
Nutikamad on juba aru saanud, et sellest tulenevalt on mu üks rind suurem kui teine. Ja miskipärast on see ebakõla mind just nüüd - pärast laste saamist - tohutult häirima hakanud.
Ega's midagi, lähen mina lugupeetud doktori juurde, räägin oma murest ja enne, kui jõuan lõpetada, on härral piltlikult öeldes juba skalpell ühes ja silikoon teises käes. "Muidugi saame teie teise rinna ka suuremaks teha!"
Oot, stopp, ütlen mina, igaks juhuks ka meetrijagu ukse poole nihkudes ... "Kes siin s u u r e n d a m i s e s t on rääkinud?" Kujuteldav skalpell kukub käest ja doktor pööritab sõna otseses mõttes silmi. "Tahate teist väiksemaks või ... mismõttes väiksemaks ... nagu väiksemaks kui ..." Paistab, et see sõna on vallutanud hetkel kogu niptukkija suust tulevate häälikute kombinatsioonid. Lisaks põrnitseb ta mind kurja näoga ning nagu ma alguses mainisin, on doktoreid tegelikult kaks, nii et mind ründavad neli pöörlevat silma. Hakkan vaikselt oma kotti ja jakki kätte kohmitsema, sest minu arust loogilised selgitused ei lõpeta põrnitsemist. Vastupidi. "Te mõelge ikka hästi järele," hoiatab doktor, kui mina juba üht jalga pidi kabinetist väljas olen ning oma ülejäänud elu ebasümmeetrilise ebardina silme ette manan, "Abikaasa arvamust te loomulikult küsinud ei ole" jätkab mossis tohter, samamoodi oma tõe absoluutsuses veendununa, "Mehed on selles asjas ikka selgelt ühel meelel". Üliüleolev hääletoon paneb mind ennast tõelise veidrikuna tundma, kuid samas tahaks härrale ka seinal rippuva raskes raamis sertifikaadiga vastu pead lüüa. Kodune kasvatus sunnib mind muidugi viisakalt hüvasti jätma, pealegi ei saa minu elukutse puhul kunagi välistada võimalust, et pean sama tegelasega mitte omal valikul uuesti kohtuma.
Maksan visiiditasu.
Feminist mu sees on erakordselt puhevil, aga ma ei lase tal kaua õitseda. Tegelikult ma ju aimasin, et nii läheb. Ja küllap teeks doktor vajaliku protseduuri suurema virinata ära. Raha on raha.
Aga ma eelistan, et mulle lööb noa sisse keegi, kes on ka päriselt päri sellega, milles kokku lepime.
Eks ma proovin varsti uuesti.
No comments:
Post a Comment
What do you think?