tegeltkavä + Madge, get a life

See, kuidas suhtleme nt. FBs ja Twitteris n.ö. vabal ajal on üks asi ja mulle isegi meeldib, kuidas mõni oskab leida eriti nutikaid lühendeid ja sõnavigureid ning suurtähtede ja kirjavahemärkide puudumine mind selles kontekstis pöördesse ei aja, aga ... kui ma saan tööasju puudutava e-kirja, mis on samas stiilis "valmis visatud", siis ma küll kortsutan kulmu natuke. Ja teen oma veidras peas ühte kasti linnukese.

On totally another note - Benedict Cumberbatch and his maybe-maybe-maybe pregnant fiancee have won the internet. On every gossip-site there are tons of comments under any random Cumby-post. How has that happened? He beats Brangelina and Kim Kardashian, comments-wise. And on these same sites we find poor Madonna wrapping dead celebrities into black rubber stripes claiming them to be her fellow Rebel Hearts. Whatever that means. Number of comments? Too small to notice. I feel sorry for Madge. The woman is old enough to be my mother, but does not seem to have a clue how to sell herself at that age. I get her desire to be controversial, edgy, relevant etc., but to be honest - without at least a half-descent album she does not stand a chance. And the songs that "leaked", well ... they caused probably as much fuss as U2's latest forced download on iTunes. If that. She already is a pop icon, no need to make people forget that with her present-day awful PR.

Õnnepäev

Kicka$$ disainer nagu ma ise loomulikult olen, pean tunnistama, et juhuslikult poes Eesti plaatide riiuli ette sattudes, sain naerukrambid. Kes neid kujundusi teeb, kes neid pealkirju välja mõtleb?
On loomulikult ka häid ja väga häid karpe ja nimesid, aga totaalset saasta on kordades rohkem.
Ma siiralt loodan, et on läbi viidud mingidki uuringud, mis nende veidrate pildikeste plaadikaanele toppimist õigustab.

The Chosen One

Tunnen end nende jõulude ajal kehvasti. Miks?

Sellepärast, et ma ei suuda anda mõnele inimesele teist, kolmandat ja neljandat võimalust. Proovin ja sunnin ennast, aga ei! Ma nii tahaks uskuda, et inimesed võivad muutuda, aga paraku minu elukogemus seda siiani kinnitanud ei ole. Once a cheater, always a cheater, you know. Kuigi see siin pole üleüldse mingi petmiseteema. 

See on tegelikult teleteema. Just.

Ajendatuna juba ette üleskiidetud intervjuudest Rahvusringhäälingu jõululaupäeva õhtul. Miks ma ei suuda uskuda, et ajakirjanik ekraanil tõesti ongi nii siiras ja maavillane kui pildilt paistab? Pilt, kusjuures, oli väga ilus. Professionaalsest huvist võtsin lõpuks heli maha ja nautisin lihtsalt visuaali. Juttu kuulata ei tahtnud. Kusjuures võib-olla ta ise usubki oma siirust, oma erilist missiooni ja äravalituna peaaegu et aupaistet pea ümber. Mina ei usu. Kuigi tahaks ja tahaks veel eriti seetõttu, et iial ei oska öelda, milline ma ise oleksin, kui saatus sellised kaardid jagaks. 

Ma usun, et meie teod räägivad rohkem kui meie sõnad. See, kuidas kohtleme teisi inimesi, k õ i k i teisi inimesi, on olulisem mistahes paatoslikkusest ja häälevärinast. Väljavalitud määratakse kusagil mujal. Kindlasti mitte teleekraanil.

Sons of Anarchy ... What a ride, brother

I fall into a very strange category of SOA fans. You see, just about three months ago I only knew these series existed and even that knowledge was a result of looking at Charlie Hunnam's IMDb page. Random posts by my co-worker/friend on FB suggesting soundtrack songs from SOA caught my attention, but I never moved past the music. My bad.
I decided to give SOA a go on one lazy Sunday afternoon after watching a Calvin Klein perfume ad where aforementioned Charlie Hunnam just made me forget everything about the product he was promoting. I mean, the man is hot. In a very old-fashioned way: dominant, but not aggressive, strong, but not condescending.
Jokes aside, I watched the first episode of SOA and I was sold. I watch a lot of stuff, some good, some bad, but I rarely get emotionally attached like I did with this.
And before I knew it, I had all the seasons on my iTunes library and exactly 50 days to watch a little over 90 episodes. Why 50 days, you ask. (Actually you don't, but I am trying to improve my creative writing here). After seeing the first three episodes I had no doubt in my mind that I have to see it all and the sooner the better. So I started my SOA marathon and although it makes me look like all twelve kinds of weirdo, I decided to be done with all the previous episodes by the time the final ride takes place. And I am so glad for that stubborn decision.
I got to experience this show in all its intensity. When you only watch an episode in a week, your own everyday life kicks in too strong and you lose touch with the characters or events. But watching it in a row, sometimes 4 or 5 episodes in a day (in a night - to be correct) gave me a totally different perspective of things.
Sons of Anarchy has created a lot of heated opinions, heavy debates about the use of violence and the overall conception of the show. I have no problem either with the concept or with the violence, because first of all - it's a fiction, y'all. And second - I see SOA more as a drama about family and brotherhood than a heroic praise-singing to a bunch of outlaws on a killing-spree. Yes, it can be totally senseless at times (hey, fiction, remember?), but it keeps you invested, attached. It keeps you caring about the characters and that's what I value the most. I love the casting of this show, it is hands down one of the best casts I have seen. It's real. It's realistic in the very best sense of the word. The interactions between characters come across as real as they can be on screen.

So I watched the #FinalRide on Tuesday with thousands of others. Coming through a thunderstorm of emotions this show had made me feel during the last 2 months. Some say the finale was too long, but I loved it. It gave me time to reflect on all my own feelings and thoughts while still keeping up with the events. It gave me time to cry and say good-bye to all of these guys. Somehow it made the right and wrong even. It gave me closure. I never doubted Kurt Sutter's ability to see the bigger picture and the finale proved it. Yes, it was pretty damn symbolic at the end, but c'mon - it was the last act of a play never seen on screens before.

I doubt I will ever rewatch these episodes. The first experience was too strong and I would like to keep it like this.

Linnuke kirjas

Et kas ma olen silmakirjalik, kui ei taha näha Evelin Ilvest isadepäeva pidulikul kontserdil Aasta Isale aumärki rinda kinnitamas?
Ühelt poolt jah. Sest naisena (või mis naisena, lihtsalt emotsionaalse ja vastandamisse mitteuskuva inimesena) ma võin ju tema käitumist mõista. Ma ei pea silmas märgikinnitamise aktsiooni, vaid ikka seda KissGate'i. Kes meist poleks olnud olukorras, kus on kõigest ükskõik, kus iseenast tajud ainult mingi probleemidepuntrana üksikuna universumis tiirutamas. Kus mõni hullumeelne hetk kellegagi - kellega iganes - aitab kasvõi korrakski jälle jalgu maha saada. Iga pealt kolmekümnene võiks sellest aru saada.
Teiselt poolt aga ... no ega ikka ei ole nii, et troonid patroonina kõrgustes ning etendad sulle määratud  rolli vaid siis, kui sobib. Ning sülitad Solarise keskuse katuseterrassilt pähe kõigile, kes selle rolli reeglitepärase mängimise eest maksnud on.
Nii et jah, pigem ma ei tahaks teda pereväärtuste ülistamisele pühendatud üritusele linnukest kirja saama. Ei tahaks näha ka tema abikaasat, kes iseenda rumaluse ja arrogantsi või nõunike kehva töö tulemusena käitus kogu selles loos nagu auguliseks hõõrutud jalamatt. Ja ausalt öeldes, ei tahtnud ma pärast Siiri Oviiri kõnet, et selline (oi kui ülla eesmärgiga) üritus üldse toimunud oleks. Lapsed laulsid oma hinged laiali, aga kõnepuldist targutati selle üle, et väljaspool ametlikku abielu sündivaid lapsi on ikka liiga palju.
I hate this sh!t, I do.

@IsaLapsegaKodus

Tõsiselt. Selline kasutaja on @twitteris.
Ainult mees saab selle peale tulla, et ennast määratleda lapsega kodusolemise kaudu. Mitte et mul midagi selle vastu oleks, vastupidi. Kui see on huumoriga tehtud konto (okei, okei, ha-ha-ha) ja sissekanded peaksid näitama lapsega kodus oleva isa humoorikat argipäeva (sain aru, ha-ha-ha veelkord), siis hea küll. Sest lapsed ja nende kasvatamine ongi ju suur huumor. Mille mõistmiseks emadel kahjuks ajast ning kasutusel olevast ajumahust puudu jääb.
Kahju ainult, et see kodanik oma eksistentsi kirevamatest hetkedest väga palju teada ei anna. Võiks. Siis ehk julgeks rohkem isasid lapsega koju jääda. Isegi ilma seda ilmale kuulutamata.

From @instagram to reality

I am a big fan of instagram.
I can literally (I hate that word, but I can't help myself) spend hours looking at photos from total strangers. I find it really fascinating, peeking into someone's life, getting a glimpse of someone else's reality or dreams. A compilation of photos can say so much about a person. I tend to erase some of my posts from time to time, because I feel like they don't represent the real me.
Loosing your identity while being active on the social media happens sooner than one can expect. Or maybe it's just me and my split-personality issues. I truly think it should be wiser for someone like me to stay off social media all together. Which obviously is not going to happen anytime soon ... Is my fixation with certain forms of online self-exposure connected to my poor social skills in real life? Maybe.
I follow a lot of celebrity accounts both on @instagram and @twitter . I tend to follow the ones which have real people behind them although I should probably not count too much on the aspect of "real". But I have to praise my deductive online observation skills - I have managed to figure out a handful of people who really post their mind. And that is really worth the trouble of going through tons of junk.
.....
I got a bit lost with my thoughts as usual.
To be continued.

Time is a flat circle

Pealkirja järgi tunduks loogiline, et järgnev jutt on seotud sarjaga "True Detective". Vale puha, lihtsalt meenus see tsitaat ning et meelest maha ei läheks, siis panin (peal)kirja.
Aga sarjadest rääkides on mu elu hetkel jälle nagu lilleõis, sest nii "Revenge", "Scandal" kui "Nashville" on täies hoos, lisaks "Madam Secretary" ning ETV2 hakkas eilsest näitama "House of Cardsi". Viimast olen muidugi juba näinud, aga nii head asja pole liiast ka üle vaadata. Alustasin (oh, miks küll) ka "Sons of Anarchy" maratoniga ja ikka korralikult: esimesest hooajast ja esimesest osast peale. Kahe nädalaga olen läbi töötanud kolm hooaega ja nõustun Kevin Spaceyga - seriaale on hea järjest vaadata. Mul kaob telekast sarju vaadates tihtipeale juba hooaja alguses huvi ära, sest kui tegelased pole veel tuttavaks saanud ja süžeeliinid ähmased, on jube raske nädal aega kõike meeles pidada ja sama emotsiooniga edasi vaadata.
"Sons ..." on üle pika aja üks asi, mis mulle tõeliselt meeldib. Esiteks on seal päris inimesed. Selles mõttes, et tegelased ei jagune headeks ja halbadeks. Ja ei ole ka nii, et peategelane on ikka "põhimõtteliselt ainult hea ja õiglane ning teeb halbu asju ainult sellepärast, et ta on selleks sunnitud" Oo ei! Peategelane suskab noaga ja kõmmutab revolvriga teinekord ka lihtsalt vihast ja kättemaksuhimust. Minu meelest on väga ok ka see, et tegelased ei kõnni ringi ideaalse meigi ja maniküüritud küüntega, kammitud juustest ja puhastest teksadest rääkimata.
Mulle meeldib, et Kurt Sutter ajab oma rida, teeb sellist sarja nagu ta tahab ja täpselt selliste tegelastega nagu ta tahab. Ja juhtuvad just need sündmused ja surma saavad ka need, keda tahaks viimase osa lõpuski elusana näha.
Ja soundtrack on puhas kuld. Puhas. Kuld.
Ühesõnaga, I'm hooked. (Kolme sõnaga, aga who cares)

4 viilu leiba

7. oktoober

Okei, kõik algas sellest, et minu kodupoe kõrval seisev reklaampost kuulutas:

Mille peale ma muidugi reageerisin totaalselt üle nagu mul kombeks ja pasundasin erinevatel kontodel, et "Kuidas, kuidas ja veelkord kuidas on võimalik süüa neli viilu leiba päevas ja kuhu see muu toit sel juhul mahtuma peaks?"
Paar tundi hiljem ja veidi rahunenuna otsustasin proovida. Et kas ma suudan nädal aega järjest iga päev need neli imettegevat (vt. plakatit) viilu sisse kühveldada.
Taustaks niipalju, et eriline leivasõber ma ei ole. Kui just ciabattat (seda kõige tumedamat ja mis maitseb Pezi tsiteerides "Nagu mittemidagi") kuidagimoodi leivatoote kategooriasse ei anna sokutada, siis olen ma leiva ja leibade suhtes üsna leigel seisukohal. Kodune leivaküpsetamisbuum läks minust kaarega mööda, aga selle võib ka mu üleüldise kulinaar-gastronoomse käpardluse süüks panna. Lastele ma korralik olla püüdva emana muidugi leiba annan, aga kas just neli viilu .... Kuigi - minu mäletamist mööda oli nii Stellal kui Helenal mingil ajal selline periood, et sõidki ainult leiba. Päevade kaupa. Nii et mitme aasta peale jagades saame ilmselt küllalt korraliku keskmise.
Aga mina ise . Mitte et ma nüüd mingi leivavihkaja oleks, aga esiteks on ju nii palju muid häid asju ja teiseks ... neli viilu? Neli? Nali.
Kuna hetkel on koduses leivakausis ainult sepik, siis lükkub leivanädala eksperimendi algus homsele.
Kõigepealt üritan poest mingid tooted leida ja siis läheb lahti. Nädal aega järjest ja neli viilu päevas. Päris huvitav.

8. oktoober, here we go!

Alustan kohe hommikul kahe viiluga, et saaks suurema mure kaelast ära. Olles kaks kurgileiba ära nosinud (mis ei maitse sugugi halvasti) peatub mu pilk kurvalt pudrukausil. Kuigi neljaviljapuder riivitud õuna, pohlade ja astelpajumarjadega lõhnab isuäratavalt, ei ole mul kõhus enam ruumi. Aga vähemalt on pool päevasest leivanormist käes, mis sest et puuviljapeotäite arvelt.
Lõunaks tegin kanasuppi, mille juurde võiks ju teoreetiliselt leiba võtta küll ... ainult, et mul on hommikust peale juba ainult leiva maitse suus ja rohkem ei tahaks. Hea küll, eksperimendi nimel - üks viil supi kõrvale.
Kuna õhtul lähen tööle, teen enne seda ka ühe võileiva. Ongi päevanorm söödud!
Tööõhtu venib pikale ja kõht koriseb kella kaheksa ajal juba päris hullusti. Homseks ostetud leivakott on mul kaasas, kuid tundub tobe kohustuslikele viiludele veel v a b a t a h t l i k u l t  leiba otsa süüa.

9. oktoober 

Pez teeb hommikul omletti. Piirdun väiksema portsuga ja teen juurde ühe võileiva.
Kuna on pikk ülekande päev ja lähim söögikoht, kuhu korraks keha kinnitama jõuame, pakub india toitu, siis pole leivasöömine lihtne ülesanne.
Koju jõuan enne südaööd ja jäängi kolme viiluga miinusesse.
Samas meenutades ütlust, et "Õlu on vedel leib" polegi asi nii hull.

10. oktoober 

Hommikul teen kohvi kõrvale kaks juustuleiba, laps sööb ühest pool ära. Erinevatel põhjustel jääb täna lõunasöök vahele ning kui vahepeal veidi aega leian, siis tahaks kiireks ampsuks pigem banaani, õuna või külmkappi ei-tea-kust ilmunud lumekrabi. Ei, tuleb eesmärgile kindlaks jääda. Üks leivaviil.
Õhtusöögiks on meil täna küpsetatud kala, mille kõrvale leiva söömine tundub lausa tobedana ... aga no millalgi peab selle viimase viilu ju kirja saama. Tehtud!
P.S. Ma väga loodan, et see veider kõhuvalu, mis kuidagi järele ei anna, pole "tervisliku leivadieedi" kõrvalprodukt.

11. oktoober

Täna on alles neljas päev, aga võin põhimõtteliselt oma üritusele joone alla tõmmata. Ei õnnestu see leivasöömine mul ka siis, kui selle peale teadlikult mõtlen ja endale lausa kohustuslikuks teen. 

Hommikul tegin pannkooke ehk et ei mingit leiba. Siis sõitsime/jõudsime lõpuks maale, kus pere nõudmisel vupsas menüüsse traditsiooniline makaroni-muna-singiroog. No selle kõrvale ometi leiba ei söö. 

Ka õhtusöögiga läks kuidagi nii, et leiba ma väga ei näinud ega söönud.

Päeva skoor: -4

12. oktoober

Kuna oleme maal ja gurmeekrõbinatega pole just priisata, siis hommikul söön võileiba küll. Lausa kaks.
Sellega kahjuks tänane leivatarbimine ka piirdub, sest muud maale kaasavõetud ja linna mittetagasitulevad söögid peab kuskile mahutama. Õhtul linnas tagasi olles võtan küll suppi, aga leiva unustan. Ja pärast enam ei taha ega viitsi.

13. oktoober

Tööpäev. Mis tähendab algatuseks kiluleiba telemaja kohvikus. Kilu l e i b a, eks.
...
Rohkem pole midagi lisada.

14. oktoober

Hommikuse kiluleivaga alustan teadliku leivatarbimisnädala viimast päeva. Ja nagu arvata võib, ka lõpetan.
Leivaliit, anna mulle andeks. Ma tõesti üritasin, aga ilmselt mitte piisavalt. Reklaamitüdruku (või pigem selle reklaamivanamuti, kes kudumise ja kassipaitamise vahepeal võltshammastega leiba nosib) kohta mulle seekord ei pakuta.

P.S. Sattusin vaatama "Armukeste" ameerika versiooni. Halb. Aga Sarah Parishi ja Orla Brady vastu polegi võimalik saada. Olgu neil USA chicadel kui hea meik tahes.

Cry your eyes out

Ma ei nuta oluliste asjade pärast. Seriaali või kassipoega vaadates tõmbab silma märjaks, aga kui midagi päriselt juhtub, siis tegelen sellega kuidagi teistmoodi. Emotsionaalne külmus, argus, veider arusaam täiskasvanulikkusest - tont seda teab.
Vaatasin youtubest *koos* videoid, lugesin Risto Kübara blogipostitust ja oma sõprade postitusi
FBs, silme ees ka pildid Toompea meeleavalduselt ja erinevad debatid meedias ...

Ja lihtsalt tuleb nutt peale.
Ahastusest, jõuetusest ja hirmust selle rumaluse ja sallimatuse pärast.
Elades ajal, kus ühes maailma nurgas murrab Ebola ja teises despootlus, tundub väiklane ja vale kraagelda millegi nii olulise pärast, kui seda on iga inimese õigus õnnele.

"Kas ainult mees ja naine saavad abielluda," küsis Helena hommikul multikat vaadates. "Ei, abielluda saavad need, kes teineteist armastavad," vastasin mina. "Ma praegu abielluks sinuga ja hiljem võib-olla kellegi teisega" ütles laps sellepeale rõõmsalt.

Expect the Unexpected

You know I am the least likely person to rave about a skincare product, but girl - you have to try this!
As I had trouble sleeping while in the country with kids, I came upon a Youtube beauty vlogger Nicole Guerriero and created a habit of watching her videos at nights. She is a really cool chick plus gives great advice without any BS. You know "Best drugstore beauty products" and so on. She is highly entertaining (could and should have a great career as a stand up comedian) and very useful for someone like me who needs to hear about something from firsthand experience rather than blown-out-of-the-proportion ad talk.
So she had a video about her skincare routine ... No, that was another one. Anyway, she had a video where she showed the face masks she liked best and she literally (btw, I hate the overuse of that word everywhere, but I have to because she really did that) sang praises to a product called "GlamGlow" Supermud which was supposed to be the best purifier out there.
And just couple of days later I discovered they sell "GlamGlow" here as well, hurrah!
It is pricey as hell, but worth every cent. My skin (and I have a bad skin, a really bad skin) has never felt better and the results were seen after the first time I used it. You can use it as a mask for your whole face (avoid the eyes!) or just as a spot/blemish treatment and sleep on it.

This Kiss

Ma ootasin juba ammu, millal see juhtub. 

Sest olin veendunud, et juhtumata see ei jää. Ja nii oligi.

Mis puutub väitesse nagu oleks presidendiproua eraelu tema isiklik asi ning see, kus ja kuidas õnnetu printsess konna kuningapojaks suudleb, ei tohiks laiadele massidele üldse korda minna, siis ... nojah. Paraku on nii president kui tema kallis kaasa naha ja karvadega rahva omad, meeldib see neile või mitte. Ja pereväärtusi propageerivate organisatsioonide patrooniks olles ei ole vist kõige parem välja näidata, et käige ainult minu sõnade, mitte minu tegude järgi. 

Seisus kohustab. 

Just messing around

Ready to pitch these (imaginary) reality shows

1. Butt Battle: Kim Kardashian vs. Nicki Minaj

2. Diaper Genie Diaries: Justin Bieber

Considering how dumb the most popular reality shows are these 2 will stand out big time, don't you think? I mean if you are more than willing to watch some fat woman lose like 150 grams and be excited about it then comparing butt notes with Nicki Minaj would be an ultimate bliss. 

Kuhu suvi jäi?

Mitte ühelgi varasemal aastal pole suvi nii lühike olnud. Ausalt. Tähendab see nüüd seda, et olen äkki vanaks jäänud või on tõesti kalendris mingid mulle märkamata jäänud muutused läbi viidud. Kas mitte paar päeva tagasi ei olnud hooaja lõpupidu või jaanipäev ja laulupidu oleks küll nagu eile olnud? 

Ehk on asi ka selles, et oleme sel suvel kummaliselt paiksed olnud ja Viitnalt ainult mõned korrad Põlvasse põiganud? On, mis on, september saabub ootamatult ning teadmine, et juba mõne päeva pärast peab lapse lasteaeda viima ja ise linna kolima, ei vaimusta sugugi. Pealegi, isegi pika suve järel, ei suuda ma sügisesse heldimusega suhtuda. Pushkin Pushkiniks, lehesadu ja kuldsed puuvõrad ... tegelikult pole see ikkagi muu kui piinav eelmäng kuid kestvale külmale ja niiskele ligalögale, mida miskipärast talveks kutsutakse.

Ahjaa, head taasiseseisvumispäeva!

Mis miskipärast seostub mul kohe sellega, et meie president on viimasel ajal Twitteris nii aktiivne, et mul tekib kahtlus, kas tema kontot mitte mõni nõunik ei halda. Isegi Kim Kardashiani Instagrammis pole nii palju postitusi per tund kui @IlvesToomas säutsuda jaksab. Less might really be more in this case ...

The Counselor (2013)

Ridley Scott and Cormac McCarthy should be a sure thing, but .... despite of the visual excitement it provided, I fell asleep halfway through it. "Don't get involved in drug trafficking" Was that the message of this film? It must have been, because all the other storylines or characters didn't lead anywhere. Even more - they did not even start anywhere. In order to be attached to a film I need to like/dislike a character. I need something to base my likes or dislikes on. This film gave me nothing, so I couldn't help but yawn when Michael Fassbender tried to act the hell out of this.
I have not given up on Ridley Scott, but the days when only the visual counted, are over. At least for me.

Copenhagen calling!

Reede, 02.05

Öösel enne lendu magan üllatavalt hästi (kuigi lühidalt) ning varahommikuses Tallinna lennujaamas reedab kellaega ainult mu kärisev hääl. Nohu on endiselt kohal ning hoolikalt minuteid lugedes manustan mõned tabletid. Poleks ju eriti meeldiv järgnevad päevad lukus kõrvadega veeta. Ning ka monteerimine võib sellisel juhul üsna raskeks osutuda. Siis ma veel ei aimagi, et töötingimused Eurovisiooni arena pressikeskuses on sellised, et lukus kõrvad oleks pigem õnnistuseks.
Lend läheb sujuvalt, nohurohi mõjub ilmselt ka rahustina, sest tavapärane kohe-kukume-alla paanika jääb saabumata.
Kopenhaagenis on aeg veelgi varajasem ning meile vastu tulnud tütreke (eesti tüdruk, kes Taanis õpib ja Eurovisioonil vabatahtlikuna töötab) saadab meid hotelli. Ühtlasi soovitab lennujaamast alkoholi osta (ei viitsi) ning hoiatab, et Kristiaanias ei tohi filmida (teame, teame).
Hotellis tabab meid ebameeldiv üllatus, sest vabu tube nii vara ei ole, juba Kopenhaagenis kohal olev Eesti delegatsioon on sügavas unes ning meie illusioon kosutavast puhkusest enne töörühmamist saab valusa hoobi. Torssis ja tigedatena otsustame minna hommikusöögilauda ning õnneks meid keegi ei takista. Munapuder, peekon ja kaneelisaiad teevad tuju paremaks.
Tukume fuajee diivanil ning tunni pärast tuleb ka päike välja.
Seda Mart Normeti kehastuses, kellele on puhkus lõunamaadel mõjunud kadestamisväärselt hästi.

Mart jagab meile kaelakaardid ja muud nänni, tutvustab päevaplaani ja lippab sportima. Tukume edasi.
Varsti õnnestub meil välja kaubelda kaks tuba ning elu tundub veidi ilusam.

Kell 11 kohtume Eesti delegatsiooniga, et koos võistluspaika sõita.
Olin ju lugenud küll, et kontserdisaal on ehitatud vanasse laevaehitustehasesse kuskil saarel, aga midagi nii radikaalset ei osanud oodatagi. Arena näeb välja nagu suur kuut (selleks seda ka kutsuma hakkame), mis asub keset võsa. Otse meie hotellist sõidab buss sinna 20 minutit, aga seda luksust ei saa me mitte iga päev kasutada. Intrigeeriv igatahes.
Kaua ei jõua omapärase asukoha üle juurelda, sest Tanjal algab proov ning meil on vaja õhtuks Ringvaatele lugu toota. Kaamerad-mikrofonid surisema ja tööle!
Kontserdisaal ja lava on tõesti võimsad, ma ei ole midagi sellist kunagi näinud. Sellest, kuidas Eesti lugu mõjub, ma eriti aru ei saa, sest ümberringi on nii palju huvitavat.

lava

Jätan poisid intervjuusid lõpetama ning suundun otsima pressikeskust, et kiiresti materjal sisse võtta ja monteerima hakata. Kuna kogu tegevus (v.a. kontsert) toimub hiigelsuures telklas, siis võtab orienteerumine alguses omajagu aega. Leian õige koha, tuvastan wi-fi parooli ning kappan esinejate areaali tagasi, et oma maja (loe: kott tehnikaga) selga võtta ja sama teekond uuesti läbida. Ühendan arvutid, kettad, draivid, loon netiühenduse. Saabub Reimo ja hakkab lugu kokku panema. Ka pressikeskuses näidatakse suurtel ekraanidel pidevalt käimasolevaid lavaproove, mis on iseenesest tore, aga ... miskipärast arvatakse, et ajakirjanikud soovivad tunda end kui Aerosmithi kontserdil ning heli on talumatult vali. Vaevalt kuulen klappidest intervjuude teksti, mingist korralikust helimontaazhist ei saa juttugi olla. Omandan tunde ja mälu järgi helide tegemise oskuse: intekad +3, muusika -4, taustad -15 jne. Mõnel harval vaikusehetkel (kui proovides on vaheaeg, kuid telgi selja taga kolistavad traktorid), kuulan kriitilisemad kohad üle ning teen kiired parandused. Montaazhiga läheb kiireks, Eestis on ju kell tund aega ees ning Ringvaade ei oota. Lõpuks on lugu valmis, internett töötab vilkalt ja lugu läheb üles.

Tagasi linna sõidame shuttle-bussiga. Busse on kahte sorti - A ja B - kuid pole võimalik tuvastada, kuhu nad täpselt sõidavad, sest sõiduplaane ja muud infot pole veel üles pandud. Valime ei-mäleta-miks bussi A ja reis algab. See buss sõidab läbi absoluutselt igalt poolt ning kuigi mul pole midagi tasuta linnatuuri vastu, võtavad nälg ja väsimus võimust ning ainus soov on kiiresti oma hotelli jõuda. Pärast pikka üht ja teistpidi keerutamist saabume lõpuks oma hotelli lähistele ning veel mõned tiirud hiljem lubatakse meil ka bussist väljuda. Home, sweet Scandic!

Õhtusöögiks soovitab Vilbre meile hotelli vastas asuvat restorani Sultan, mis on tõepoolest suurepärane koht. Ettekandjad pole eriti entusiastlikud, kuid toit on maitsev ja kesklinna arvestades täiesti mõistliku hinnaga. Rohkemaks meil tol õhtul jõudu ei jätku. Head ööd!

Laupäev, 03.05

Alustame hommikut juba tuttava munapudru, peekoni ja kaneelisaiadega. Reikop testib ka erinevaid juustusid, millest üks on hea ja teine lõhnab nagu kaalikas. Rahvast on murdu, ilmselt on selle põhjuseks möödunud 1. mai ja pikk nädalavahetus. Erinevad keeled, mida kuuleme, annavad märku sellest, et Eurovisioon on majas. Nägupidi kedagi veel ei tunne. See on ka mõistetav, sest esinejad tuunitakse lavaleminekuks nii üles, et Harju keskmisest prillidega tuustist saab tõesti imekaunis printsess ja hommikuse müslikausi taga teda tõesti ära ei tunne ja autogrammi saamiseks pikali ei jookse. Aja jooksul tuvastame, et meie hotellis elavad nii ungarlased, lätlased, soomlased, austerlased, makedoonlased kui prantslased.

Tänane märksõna on "3+1" ehk läheme Reikopi ja Meelisega tegema lugu mõnest Kopenhaageni vaatamisväärsusest. Pusserdame ESC ametlikud kõnekaardid kaasavõtud vanadesse telefonidesse, jagame oma uusi numbreid, soovime Reimole kena hommikupoolikut loomaaias ja asume teele. Paberil tundub plaan suhteliselt kergesti teostatav, kuid esimene tõrge ilmneb juba tellitud autosse istudes, sest meile autojuhiks saabunud tütarlaps ei ole kohalik ning isegi Väikese Merineitsi leidmine osutub parajaks pähkliks. Õnneks on Reimo veel hotellis/netis ning ta saadab meile igaks juhuks kõikide kohtade aadressid. (See tegevus kulutab kõnekaardilt kogu "tasuta" suhtluse limiidi ning edaspidi jätame topelttelefonid hotelli)

Üle vee näeme oma "kuuti" ka pidulikumast küljest ning toodame stände ja katteplaane. Loomulikult ka turistifotosid. Sama kordub Merineitsi juures, kus käib ootamatult suur möll. Ausalt öeldes ei arva ma sellest kivijunnist eriti midagi ning olen nõus libedatel kividel turnima ainult selleks, et Reikopi ständi ajal peegeldajat hoida.

Merineitsi juures pingil peesitades, (Meelis palehigis töötamas) kohtume taani keelt rääkiva aasia prouaga, kes meile Falun Gongi pähe määrida püüab. Ei õnnestu. Ei ole lihtsalt sellel lainel.
Edasi suundume Kristiaaniasse. Taksotüdruk on vahepeal ka ise kõikide kohtade aadressid hankinud, kuid see ei tähenda, et edasine marsruut lihtsamalt läbitud saaks.
Kristiaanias teeme mõned kiired ständid ja põõsa vahelt ka paar katekat. Ei hakka peksa saamisega riskima ning iga hinna eest kanepipläru pildile ei püüa. Isegi n.ö. väravast on pilt piisavalt huvitav.

Jalgrataste rohkus linnas on muljetavaldav ja kadedakstegev. Iga nurga peal puntrasse pakitud rattad ja suvaliselt seintele-plankudele kleebitud Europarlamendi valimistel kandideerijate plakatid loovad mõnusalt vaba õhkkonna. Arutame omavahel, et Eesti/Tallinn on muutumas liigselt kontrollitud-reglementeeritud steriilseks ja igavaks kohaks. Rohkem lipendavaid plakateid!

Järgmine peatus on maailma kõige parema restorani, NOMA, juures. Enne peatume iga teise lähedalasuva maja kõrval, sest maailma kõige parema restorani leidmine ei ole just lihtne ülesanne. Lõpuks oleme kohal, sisse meid muidugi ei lasta, aga pole hullu. Ka väljast on majakärakas piisavalt huvitav. lisaks on neil ukse kõrval kaks mesitaru, mille juures askeldav mesinik koos oma hoolealustega "kindlustab" meile vähemalt neli head plaani. Mesilinnukesed on kohal ka Reikopi ständi juures, aga kolleeg on vapper ja lõpetab ühe duubliga.


Kopenhaageni linnaplaneerijatele tuleb au anda, et kanali äärt ei ole umbselt täis ehitatud ning seetõttu avanevad igalt poolt imekaunid vaated.

Kihutame edasi, sihtkoht National Museum, kus Reikop plaanib proovida maailma vanimat õlut. Kuigi meil pole mingeid eelnevaid kokkuleppeid, lastakse kaameraga õllele ligi vaid pärast lühikest telefonikõnet. (Teen maailmamuutva avastuse, et inimesed jagunevad laias laastus kaheks ka Kopenhaagenis: turris ja torssis tigetsejad ning chillid elunautijad.) Maailma vanim õlu maitseb nagu maailma iga teine õlu. Isegi paremini, sest oleme juba üsna janused ja näljased. Puhkepausi pole loota, sest ees on veel vähemalt 3+1 asja.
Tivolis kaob Reikop mitmekümneks minutiks "läbirääkimiste laua taha" ja naaseb kolme lehekülje allkirjastatud dokumentidega. Kõik ikka selleks, et me paari-kolme karusselli filmida saaks. Neid pabereid ei küsi meilt seespool väravaid küll mitte keegi, aga kokkukortsutatuna transpordin need isegi kohusetundlikult Tallinnasse. Mine sa tea.
Mina pole suur lõbustusparkide fänn ning atraktsioonidest enam paelub mind söögitänav (kõht on juba ammu selgroo küljes kinni), aga püsime kursil ja otsime erinevatest soppidest huvitavaid plaane. Maailma kõige kõrgem kettkarusell mind samuti eriti ei vaimusta, aga kõrgustkartvale inimesene pole ilmselt ka sihtgrupp.

Oleme välja teeninud lõunapausi. Kohtume Raekoja platsil Reimoga, ühtlasi näeme ametlikku Eurovisiooni väravat ja homset avaürituse paika. Ei midagi erilist, aga ehk on asi selles, et pool platsi on ehituseks suletud ning grandioosseid vaateid ei avane.

Lõunatame juba tuttavas Sultanis. Toit on endiselt hea, ettekandja endiselt mitteentusiastlik ning selgub, et suur õlu on tõeliselt suur. Mis muidugi liigitub pigem plusside kui miinuste valdkonda. Ei ole mingit tahtmist uuesti võttele minna, aga kuna 2+1 episoodi on veel tegemata, siis pole pääsu.

Esimene peatus on maailma pikimal jalakäijate tänaval, kus peale Eurovisiooni siltide pole midagi huvitavat. Ka nende loogikast ei saa me aru ning tõmbame kiirelt otsad kokku. Kaneelisaiade leidmine on omaette väljakutse ning esialgu jääme sellele esmapilgul lihtsa ülesandega jänni. Taani kuulsamat kondiitritoodet ei pakuta laupäeva pärastlõunal mitte üheski kohvikus. Lõpuks marsib Reikop hotelli läheduses asuvasse Lidli poodi ning leiab (hoolikalt peidetuna, kusjuures) kaks viimast saiakest. Teostame saiaepisoodi hotelli lobby-baaris.

Paar tundi puhkuseks ning jälle minek. Sedakorda koos Eesti delegatsiooniga klubiõhtule, kus peaksid lauldes ja juteldes vennastuma vennasrahvaste (ja teiste) esindused. Kohal on peale meie ka lätlased, leedulased, ungarlased. Meeleolu on alguses pisut jäik ja kohmetu, kuid õnneks pakutakse piisavas koguses tujutõstjaid. Teeme mõned intervjuud ning otsustame vahepeal tagasi hotelli minna, sest Tanja esinemine on planeeritud alles kella poole üheks öösel. Lisaks lubatakse klubis suitsetada (suitsetajate ja mittesuitsetajate tsooni vahel on mõtteline joon) ning tunnen, kuidas silmad kiiresti kipitama hakkavad. Ja kuna silmi on vaja lähipäevadel rohkem, kui läti bändimehe muljeid või ungari lauja kurba pilku, siis lahkumegi. Seven Elevenist võtame õlled ja suupisted ning teeme hotellitoas mõnusa äraolemise. Reimo ja Meelis suunduvad tagasi klubisse, mina lähen magama.
Hommikul kuulen, et Tanja ja Timo esinemine oli väga hoogne, klubitäis rahvast huilgas ja hüppas ning ürituse võis lugeda kordaläinuks. Selles pole mul mingit kahtlust, sest juba nende kahe päevaga on Tanja end näidanud kõige paremast küljest. Tõepoolest artist suure A tähega. Amazing!

Pühapäev, 04.05

Pärast juba traditsioonilist hommikust kombinatsiooni munapudru-peekon-kaneelisaiad, läheb Reikop kunsti nautima, Meelis linna peale, Reimo lugu kokku panema ja mina materjali sisse võtma.
Lõunatame jälle Sultanis, seekord saame ka väikese meelelahutusprogrammi osaliseks, sest saali ühes otsas tähistab pisemat sorti taani suguselts kas pulmi või matuseid. Reimo teeb meile otsereportaazhi vanavanemate ja lapselapse suhetest, samal ajal kui Reikop annab intervjuud Vikerraadiole.

Päeva teine osa on glamuurne.
Nali.
Täna on Eurovisiooni ametlik avamine, mis tähendab nn. punase vaiba üritust Raekoja ees ja linnapea vastuvõttu delegatsioonidele sama hoone sees. Läheme punase vaiba äärde küll oma arust piisavalt vara, kuid mitte ühtegi vaba kohta, kuhu kaamera panna, me enam ei leia. Esialgne frustratsioon asendub peagi hasardiga. Meelis võtab plaane nii võimatutest kohtadest nagu ta vist kunagi pole teinud. Isegi ühel jalal seistes on tal kaader laitmatu kompaga, fantastiline! Reimo surub mikrofoni peaaegu läbi kellegi kõhu, aga oma soundbite'i same kätte. Me pole ainukesed, kes peavad töötama nagu piletikontrollid täistunni bussis. Rootsi riigitelevisiooni reporter peab kohe-kohe tegema live-lülituse, kuid ka tema ei pääse n.ö. reelingu äärde punasel vaibal kõndijatele ligi. Kohtade pärast käib armutu võitlus, korraks öeldakse inetusi, aga lõpuks on kõik jälle sõbrad. See tähendab, suurte kaameratega grupid on sõbrad ja elavad üheskoos oma ärritust välja online reporterite peale. Veebimeedia pealetung tähendab ka Eurovisioonil seda, et pressi on punase vaiba ääres kordades rohkem kui vanasti, sest iga telefoniga filmija on ühtäkki ajakirjanik. Saabub Reikop, kes asub kohe tootma stände stiilis "Oleme siin sündmuste keerises, kus iga kaadri pärast võideldakse elu eest" ning on täielikult oma sõiduvees. Korraks tundub mulle, et tunde kestnud trügimine tekitab juba hallutsinatsioone, sest üle piirdeaia hüppab Super Hot Cosmos Blues Bandi solist Janno Reim. Kui ta sujuvalt kaamera haarab, saan aru, et tegemist on siiski Hollandi TV operaatoriga. Stiil ja attitude on igatahes sama.
Kauaks ei saa ma "Janno Reimiga" pilke vahetama jääda, sest punasele vaibale on jõudnud üks tänavuse Eurovisiooni saatejuhte Pilou Asbaek, ilmselt ainus selle üritusega seotud inimene, kellest ma sel hetkel tõsiselt vaimustuda suudan. Reikop on käpp ja teeb pilti ning torkab pärast seda härrale veel ka meie mikrofoni nina alla.

Intervjueerime veel islandlasi. Tuleb välja, et tüüp, keda seni parlamendisaadikuks pidanud oleme, ei ole seda mitte. On hoopis üks teine tüüp.
Kuna kõik elavad endiselt meil seljas ja meie elame teistel seljas ning Reikopil on luureinfot, et Raekojas sees on hoopis lahedam ja lisaks pakutakse süüa, siis korjame kodinad kokku ja jätame punase vaiba oma elu elama.

Sees on tõesti mõnusam, kõik artistid kohe käe-jala juures. Võitlen kiusatusega Pilou Asbaeki pintsakust sikutada, aga jätan selle siiski tegemata. Paljuski sellepärast, et tema kõrval seisab teine õhtujuht, Nikolaj Koppel, kes pole ka just papist poiss. Kahjuks lahkuvad nad mõlemad üsna pea, aga see eest siseneb tõelisel lavakõnnakul Filipp Kirkorov. Kõik kogunevad nagu mesilased kohe tema ümber, unustades isegi "habemega naise", kes siiamaani intervjuuderekordit hoidis. Ei jäta meiegi Kirkorovit rahule ja on täiesti uskumatu, kuidas mõjub sõnapaar "Estonskoje televidenije". Kirkorov pööritab meelitatult silmi ning saadab tervitusi Anne Veskile.
Jututame kõiki vähegi erksamaid tegelasi, laseme armeenia poisil eesti lugu järele teha ning islandi lauljal Tanjaga kleite võrrelda. Tanja särab igas situatsioonis ja iga nurga alt. Temas on see miski, mis kaameratule süttides ka kõik ümberringi särama paneb.

Viimaks tundub, et aitab kah. Lubame endale paar õlut ja sööme kõhud täis. Andres, üks kolmest Eurovisiooni ametlikust fotograafist, jagab huvitavat siseinfot (ei midagi keelatut, lihtsalt tema näeb oma töö tõttu rohkem kui teised), nurgas silmame üht kõhukat hiina härrat. Kas tõesti on huvi Eurovisiooni vastu Hiinas nii suur?
WC-s kohtun Conchitaga ("habemega naine"), kes kohmitseb oma kleidi kallal ja teatab võluvalt naeratades, et nende seelikutega on jube tüütu asju ajada. Ta on niimoodi meetri pealt suheldes veel sharmantsem kui intervjuudes. Olen leidnud uue lemmiku!

Lahkume Raekojast, kus pidu veel kestma jääb, sest mõned on ikka täitsa hoos. Läti naine vehib tantsida nii hoogsalt, et tema juustes olev lill, mis muidu näib olevat kruviga kinnitatud, ähvardab kohe minema lennata. Võtame õuest veel ühed õlled ja suundume hotelli poole. Teel püüab pilku erinevates lipuvärvides veiklev klaasist maja. Meelis paneb kaamera käima: kaks kärbest ühe hoobiga - head plaanid ja ei pea kõndides õlletoobiga vehkima.

Hotellis hakkab Reimo kohe intekaid läbi vaatama, mina võtan materjali sisse ja kobin magama. Äratuse panen kella viieks.

Esmaspäev, 05.05

Vean end vaevaliselt voodist välja ja arvuti taha. Lõpetan laupäeval tehtud lugude katmise, jahmerdan mingi tobeda tiitriga, vaatan läbi eilset punase vaiba materjali. Lõpuks on käes hommikusöögiaeg - munapuder ja kaneelisaiad ootavad! Kuna tundub, et meie hotellis on kaneelisaiade kontsentratsioon ühe ruutmeetri kohta kõige suurem, siis teeme mõned katteplaanid laupäevasele loole juurde.
Poisid lähevad kuuti (arenale) ja mina jään hotelli monteerima. Mõne tunni pärast, kui proovin loo esimesi minuteid üles laadida, saan aru, et wi-figa on nagu on. Ehk et eriti ei ole. Shuttle-buss arenale peaks väljuma viie mintsa pärast. Pakin ülehelikiirusel asjad ja torman alla. Jooksen peaga kõhtu Timole ja Vilbrele ning smugeldan end hoopis Eesti delegatsiooni bussi peale.

Pressikeskuses on olukord endine - tuul puhub telgipragudest, traktorid kolistavad seina taga ja musa möirgab. Aga muidu pole viga midagi, automaadist saab kohvi ja vett, delegatsioonide alast näppame küpsiseid ja puuvilju.
Monteerin, monteerin, monteerin.
Panen loo üles kahes osas ja vaene Andres peab minu soperdustega Tallinnas ilmselt suurt vaeva nägema. Aga lugu jõuab eetrisse ja kõik on õnnelikud.

Poisid läehvad uurima kas, kust ja kuhu sõidab lubatud shuttle-boat, et sellest homse Ringvaate loo juurde väike episood teha. Mängin mõttega minna saali vaatama õhtust proovi, kuid loobun sellest. Pealegi, Reikop lahkub homme hommikul ning otsustame hotelli lobby-baaris väikese lahkumisõhtu teha. Pakin tehnika kokku ja lähen shuttle-bussi ootama. Kohtun paari kohaliku põõsa-inimesega, kes küsivad pileteid üritusele ning olen tunnistajaks Vera Serdutshka uhkele saabumisele. Kõigest tund aega bussis koos kohustuslike lisatiirudega ja olengi kodus.

Reikopi ja Reimoga jätkub juttu kauemaks ning alkoholi ja uneaja kuritarvitamisest päästab meid mingi erakanali operaator, kes koos Eesti delegatsiooniga proovist saabudes meid miskipärast filmima hakkab. No thanks!

Teisipäev, 06.05 poolfinaali päev

Igahommikust munaputru manustades ei ole küll mingit erilist tunnet. Et tähtis päev või nii. Pigem rõõm pisut vabamast hommikust, mis võimaldab korraks mänguasjapoodi minna ja lapsukestele "Emme, mis sa tõid?" asjad hankida.
Lõunaks sõidame arenale. Mina hakkan monteerima tänase päeva lugu, Reimo hoiab toimuval silma peal. Peagi saabub ka Eesti delegatsioon ja hakkab valmistuma viimaseks prooviks. Teeme Tanjaga n+1 intervjuud.

Saan õhtuse Ringvaate loo valmis ja üles laetud, kõrvulukustav muusika ja selga puhuv tuul ei morjenda enam üldse. Pressikeskuses töötav seltskond hakkab vaikselt omaks saama. Kuna poolfinaalini on veel aega ja vahepeal linna sõita pole mõtet, sobitangi uusi tutvusi. 

Lõpuks on aeg kaamerad garderoobide juurde valmis seada, Eesti delegatsioonilt viimaseid lausejuppe püüda ja Tanja koos kaaskonnaga lavale saata. 

Machete tappis Risttuule

Üritasin ka vaadata paljukiidetud filmi "Risttuules". Justnimelt üritasin, sest vaatamata katsest olla avatud ja huvituda, ei suutnud see ... okei, öelgem ta kohta hetkel ikka film ... mind esimese 10 minutiga küll kuidagi käima tõmmata. Andsin talle armust veel 10, aga ei midagi. Kui on igav, siis on igav - isegi kui teemaks küüditamine, mis peaks ju iga eestlase plaksust ekraani külge liimima.
Ma ei ole üldse eriline süngete-õudsete-elame-siin-halli-pilve-all filmide austaja. Mitte et ma neid üldse ei vaataks, vaatan küll. Aga ainult väga valitud asju. Leian, et asjatult ja suure kunsti nimel end pidevalt masendada lasta (mida võib ka "mõtlema panemiseks" või muuks sügavmõtteliseks BS-ks kutsuda) pole mõtet.
Küüditamise teema ja Eesti kurb ajalugu üleüldse võiks muidugi olla meie filmitegijate leib ja või. Aga mina paluks seda oluliselt atraktiivsema sisu ja vormiga. Mitte et stedicamiga tummalt seisvate inimeste ümber tuiutamine omamoodi huvitav poleks olnud, aga just nimelt ainult tehnilisest vaatenurgast see mind paeluski. Sisu - niipaljukest kui seda selle 20 minuti jooksul oli - jäi kurvalt üheülbaliseks. Küüditamine oli raju ja karm ja traagiline - yeah, I get it, let's move on.

Elioni videolaenutusest vaatasin Rodriguese järjekat "Machete Kills". See tõmbas küll kohe tuurid üles ja pulsi pekslema, rääkimata naerulihaste pidevast kasutusest. Tundus, nagu oleks RR teinud selle filmi ainult montaazhitrikkide pärast. Aga vahet pole, väga meeleolukalt kukkus välja.

"Machete don't tweet"

Pussy Riot @TlnMusicWeek

See, kuidas Pussy Rioti liikmetega Venemaal käituti, on üks asi ja väärib paljuski hukkamõistu.
Kuid neid mingiteks erilisteks demokraatiakuulutajateks pidada on minu meelest ka natuke liig.
Võin olla vanamoodne, kuid teiste usulistel väärtustel tallamine (olgugi õilsal eesmärgil ja kasvõi performance' sildi all), ei ole õige.

Reisijutt

Minu meelest olid puhkused-reisid enne sotsiaalmeedia turuletulekut oluliselt põnevamad. 

Nii enda kui teiste omad. 

Läksid ära ja keegi ei teadnud sinust päevade, nädalate või kuude jooksul midagi.

Praegu ei viitsi kellegi puhkuse- ja reisimuljeid kuulata. FB jms. tõttu tunnen, nagu teaks juba kõike. 

Ja põhimõtteliselt ei jõua kedagi isegi korralikult igatsema hakata, sest ta virvendab-säutsub-blogib-sheerib ja foorskväärib su elus pidevalt edasi. 

Võiks ju hoopis virtuaalselt reisida? Hulk pappi jääks igatahes alles ning ahastus selle pärast, et "kõike huvitavat" ei jõudnud seinal jagada ning iga torni ees selfit teha, jääks ka kogemata. 

What you should and should not do

I should be writing about the election night coverage.
I should be depressed out of my mind that the time is running out and there is so much to do.
I should dedicate my every waking moment (I get to spend without kids) to organizing, controlling, screaming and shouting.
But no!
Instead I am genuinely happy about the fact that summer is finally over and my favourite TV-shows are back on screen.

First of all "Nashville" with fabulous Connie Britton. I became quite a fan of country music thanks to the first season of this show. I was under the impression of country music being a boring and ridiculous ji-ha for men too stupid to wear anything but boots and cowboy hats, but ... I could not have been more far from the truth. Country music - especially the early stages of it - is captivating and deep and brings out emotions like no other genre. This is me exaggerating again, but I can not help it. Think of Johnny Cash, Patsy Cline or even Kris Kristofferson ... listening to their songs have made me revaluate some things. Seriously.
Of course "Nashville" is not that deep. And the main reason I watch this show, apart from the music and Connie Britton, is a pure lust after Michiel Huisman  - a dutch actor who came to my radar while playing Sonny in Treme. He is just so damn attractive and so spot on for this role. Too bad they don't give him as much air-time as I would like e. g 43 minutes per series. Just kidding.

photo via screenrant.com

Ok, moving on.

I also started with ABC's other hits that have reached season 3 - "Scandal" and "Revenge" and I am experiencing the same problem as at the beginning of last season. After having such strong season finales they both just fell flat in my eyes. "Revenge" does not make any sense - the characters are blurry and not in a good way and the events are just piled together for the sake of it. Maybe it has something to do with its new showrunner Sunil Nayar and his desire to "Go back to basics". We'll see.

"Scandal" disappointed me by being so weakly constructed. Kerry Washington is as sharp as ever, but the storylines just don't add up. They feel so forced and unnatural - maybe it is done on purpose? I have faith on Shonda Rhimes, she is a very clever woman who gets the viewers on the hook, one way or another.

I also tried to watch ABC's new thing "Betrayal", but - excuse my French - it was just boring as hell. Stuart Townsend and Hannah Ware's lips are the best part of it, but it is not enough to keep me interested. As picky as I am. Joke.

How can you NOT love him?

21.sajand? Vist siiski mitte

Ma olen, isegi kui see kõlab minu enda suust ning võib seetõttu mõjuda natuke või rohkem kui natuke uhkustamisena, enamasti väga tolerantne tüüp. Mille eest ma tänan oma vanemaid ning elu esimeses pooles läbiloetud ilukirjandust. Ma ei pruugi alati kõike mõista, ma ei tahagi alati kõike mõista, aga see pole takistuseks. Sallivus ei ole minu jaoks kunagi tähendanud absoluutset, veel vähem arutut nõustumist kõige ja kõigiga. Tolerantne olemise suurim väljakutse on olla piisavalt enesekindel, mitte karta väljendada oma mõtteid ja tundeid ning omada jätkuvalt kriitilist meelt iseenda ja ümbritseva suhtes. Kõige sallivam oled sa siis, kui sallid seda, mida ei salli. Kui eksisteerid kõrvuti millegagi, mis sul juhtme korralikult kokku ajab. Kõige tolerantsem on see, kes ei pea tolerantsuse peale üldse mõtlemagi.

Praegu, valimiste künnisel (kõlab nagu erakonna infovoldik, eks?) joonistuvad sallivusejooned meie ühiskonnas jälle teravalt välja. Osad teesklevad ülimat tolerantsust ja teised vastanduvad sellele. Kolmandad teesklevad vastavalt vajadusele.

Asi, mis mind üsna turri ajab, on nn. pereväärtuste teema. Ajada aastal 2013 endiselt suust välja sooja õhku mingi traditsioonilise peremudeli teemal, tundub eriti silmakirjalik. Just nimelt silmakirjalik, sest poliitik, kes ei ole võimeline märkama, kuidas maailm muutub mitte aastate, vaid tundidega, paneb mind siiralt kahtlema tema analüüsi- ja otsustusvõimes ning eelkõige valmisolekus esindada oma valijaid. Valijaid, kes väga suures osas kindlasti ei lahterdu "traditsioonilise peremudeli" kastikesse. Kui see energia, mis kulutatakse meie paarisuhete eelistuste defineerimisele traditsioonilisteks ja mittetraditsioonilisteks, panustada hoopis laste õiguste ja heaolu kaitseks, tunneks ma end meie riigis märksa turvalisemalt.

Fichtner, Weber and WWW

Living at the time where world wide web has already asked and answered all the questions one can think of, coming across something no one has blogged/commented/linked about makes you seriously question your own judgement. Which would have never happened, say, twenty years ago when we were blissfully in the dark about ... well, everything. Of course I am exaggerating as always, but still - half of the questions we nowadays only need Google and basic skills of two-finger typing to answer, were left making circles in our mind not so long ago.

The point of this baroque introduction lies in the discovery I made last night while watching "Crossing Lines", new criminal series on NBC. It's a good one, by the way. And it has William Fichtner as a "headliner" which was partly the reason I took interest in that show.
Fichtner is one of those actors who work so much both in film and TV, but never get the recognition they deserve. He really comes across true to the character he is playing and he does not get boring and predictable even in series. Not to mention he has amazing eyes which make him ... irresistable.

And that brings me to the main issue of this post.

William Fichtner
photo: Primary Ignition

Steven Weber
photo: RedList

How come there is almost no mention of the fact that Fichtner looks so much like Steven Weber? They could pass for twins replacing Mary Kate and Ashley or something. Especially now when they are both older. This discovery does not cure cancer or solve the situation in Syria, but why has not anyone (except one line in Weber's IMDb page) posted pictures of them, compared face-lines and eye colour? You would think that at least one bored fan has a page dedicated to their similarities. No.

Do I sound like a crazy person talking about this? Probably.

Do I absolutely love obsessing about insignificant stuff like that? Hell yes!

Eat Drink Love ... or not

You know my obsession with some really bad reality TV, right? I am not proud of it, but for some reason it is something that fascinates the hell out of me. And although I realize it makes me look like twelve kinds of crazy, I can not stop. Well, actually I just don't care about superficial opinions made about my character based only on the contents of my iTunes section of TV-shows.

There is a new show on Bravo called Eat Drink Love which - according to the Bravo official page - follows five single ladies as they claw their way to the top of the male-dominated Los Angeles food scene. Sounds quite interesting. Except ... there is not much "food" in all this. It is definitely more Real Housewives than an inside look at the LA food scene. We see someone mixing a bowl of salad or frosting a cake once in a while, but that's about it. Unless we count wine as an individual food group, because there is a lot of drinking going on. Maybe they should have called it simply, I don't know ... Drink? I am not being fair here - of course it features a lot of restaurants etc, but basically it is more about jealousy and d-bag (ex)boyfriends than food. The latter serves just as a garnish to the main course - a big plate of juicy gossip and weird (staged) relationships. 

The cast, however, is highly likable. And equally dislikable at the same time. This is how it should be. The protagonists becoming antagonists over the course of episodes. I bet the ones I find relatable right now turn out to be my worst enemies at the end. There is always a twist in that type of reality shows. So I am curious to find out who will be the most "played" in this one.

Skater-Barbies & some eye-candy

I am watching "Real Housewives of Orange County" Reunions (Yes, shoot me now - that is how shallow I am) and before the ladies even started to speak I had a question. A serious one. What is going on with the dresses? They all look like contestants from a local figure-skating show. Where does one even get these .... weird pieces of fabric that does not make anyone either beautiful or stylish. And the "colour coordination" looks more like a kindergarten summer party than a get-together for 40-smth women. Bad, really bad. But it might be appealing to some audiences and bring the ladies some extra cash. Otherwise there is no explanation to that blue tablecloth so far from Heather's usual Chanel boredom or this peachy thing Vicky is tucked in.
How can I take seriously anything what they say when I constantly have to erase the picture of a doll-shop Barbie-shelf from my mind?
Oh, wait - seriously is definitely not the word I should use here, right?
------------------------------------------------------------------------------------------
And now comes the part where you can all laugh at me for being such an airhead and wasting my time with such nonsense.

And totally out of the blue I just have to post some pictures of Eric Bana. Just because.
Damn, he is hot.

Now you can laugh again.

photo: WENN

photo: Fame/Flynet

TMI: ilukirurgia suurest ja väikesest

Nagu pealkiri juba näitab, võib järgnev olla mõne peenema silma ja tundlikuma tajuga lugeja jaoks liig mis liig, aga nagu alati jätan lahkelt avatuks võimaluse mitte edasi lugeda.

Käisin nimelt ilukirurgi juures nn. eelkonsultatsioonil. Tegelikult pean mitmust kasutama, sest neid konsultante oli lausa kaks, kuid kuna nende arvamus oli sama ühene kui Ansipil ja Paetil, siis koondagem nad ühisnimetaja alla "doktor". 

Ah, et mis mu mure oli? Ja kas ilukirurgiaks liialt vara pole? Teise küsimuse vastus on loomulikult ei, näiteks Hollywoodi standardite järgi peaks mul praeguses vanuses seljataga olema tosin Botoxikuuri, paar-kolm keemilist koorimist ning ninaoperatsioon. Nii et, pigem olen hiljaks jäänud. 

Nali naljaks või tegelikult mitte, sest hoolimata lõõbist pöördusin ma doktori poole täiesti tõsiseltvõetava küsimusega. 

Mind on miskipärast õnnistatud nii kolmekordse südamerikke kui ka veidra sünnimärgiga näol. Esimesest "veast" kolmandiku fiksis dr. Lacis juba pea 35 aastat tagasi (ülejäänud osa laseb elada) ja selle näoasjaga olen ka viimastel aastatel rahu teinud. On, siis on. Olgu edasi.

Aga "tänu" sellele ammusele südame kallal nokerdamisele, on mu vasak rinnakupool oluliselt kõrgemal kui parem. Omal ajal rebiti rinnakorv ikka korralikult lahti, et sisse saada ja kokkupanemine ei tulnud enam nii netilt välja.

Nutikamad on juba aru saanud, et sellest tulenevalt on mu üks rind suurem kui teine. Ja miskipärast on see ebakõla mind just nüüd - pärast laste saamist - tohutult häirima hakanud.

Ega's midagi, lähen mina lugupeetud doktori juurde, räägin oma murest ja enne, kui jõuan lõpetada, on härral piltlikult öeldes juba skalpell ühes ja silikoon teises käes. "Muidugi saame teie teise rinna ka suuremaks teha!" 

Oot, stopp, ütlen mina, igaks juhuks ka meetrijagu ukse poole nihkudes ... "Kes siin s u u r e n d a m i s e s t  on rääkinud?" Kujuteldav skalpell kukub käest ja doktor pööritab sõna otseses mõttes silmi. "Tahate teist väiksemaks või ... mismõttes väiksemaks ... nagu väiksemaks kui ..." Paistab, et see sõna on vallutanud hetkel kogu niptukkija suust tulevate häälikute kombinatsioonid. Lisaks põrnitseb ta mind kurja näoga ning nagu ma alguses mainisin, on doktoreid tegelikult kaks, nii et mind ründavad neli pöörlevat silma. Hakkan vaikselt oma kotti ja jakki kätte kohmitsema, sest minu arust loogilised selgitused ei lõpeta põrnitsemist. Vastupidi. "Te mõelge ikka hästi järele," hoiatab doktor, kui mina juba üht jalga pidi kabinetist väljas olen ning oma ülejäänud elu ebasümmeetrilise ebardina silme ette manan, "Abikaasa arvamust te loomulikult küsinud ei ole" jätkab mossis tohter, samamoodi oma tõe absoluutsuses veendununa, "Mehed on selles asjas ikka selgelt ühel meelel". Üliüleolev hääletoon paneb mind ennast tõelise veidrikuna tundma, kuid samas tahaks härrale ka seinal rippuva raskes raamis sertifikaadiga vastu pead lüüa. Kodune kasvatus sunnib mind muidugi viisakalt hüvasti jätma, pealegi ei saa minu elukutse puhul kunagi välistada võimalust, et pean sama tegelasega mitte omal valikul uuesti kohtuma. 

Maksan visiiditasu.

Feminist mu sees on erakordselt puhevil, aga ma ei lase tal kaua õitseda. Tegelikult ma ju aimasin, et nii läheb. Ja küllap teeks doktor vajaliku protseduuri suurema virinata ära. Raha on raha.

Aga ma eelistan, et mulle lööb noa sisse keegi, kes on ka päriselt päri sellega, milles kokku lepime.

Eks ma proovin varsti uuesti.

What Not To Wear

Ei, seekord - üllatus, üllatus - ei kirjutagi ma sama nimega USA telesarjast, kus Stacy ja see tüüp, kellel on mingi presidendiga sama nimi, viskavad saates osalejate riidekapid (ja nende sisud) pikema jututa prügikasti. Ja siis ostavad neile uued riided, teevad uue soengu ja meigi ja lennutavad ekstaatiliselt kiljuva perekonna rüppe tagasi.

Kuigi ega minu jutt Stacy ja presidendinimega tüübi omast palju ei erinegi. Lüües lahti tänase Eesti Ekspressi jäi mu pilk kohe kinni Reformierakonna juhatuse valimistest kirjutatud loo juures oleva foto külge.
Reformierakonna uue juhatuse paraadpildil poseerivad esireas viis daami, kellest kahe rõivavalik tekitab küll äärmist hämmeldust. Üks neist on kahtlemata tark noor naine, kes oskab endast muljet jätta ning seetõttu erinevatel valimistel rohkelt hääli koguda, kuid sellel fotol näib ta kui eksinud amish rikaste koduperenaiste suvisel aiapeol. Kui mitte liiga hea moetajuga inimene proovib komplekti kokkupanekul lähtuda "toon toonis"põhimõttest on tulemuseks .... see amish, kes küll sobib dekoratsiooniks kohale veeretatud õlepallidega, kuid kindlasti mitte oma intellektuaalse kuvandiga.
Teine proua ei üllata ei värvivaliku ega ka kaubamärgiks (miks küll, aga see selleks) kujunenud sallikese-prossi komboga, küll üllatavad tema veidrad heledad kesäpüksid. Mäletate, kui 90ndate alguses Soomest riideid õnnestus saada? Kesäpüksid olid alati kohal. Kuskohast tuleb ühel 40+ proual üleüldse mõte, et ainult spagettkõhna supermodelli seljas kaunina näivad asjandused jalga tõmmata?
Ženja Fokin, lenda peale! Kiiresti!

Bands to listen to while high

Ei, ma pole pilves. Ilm on pilvine, aga mina mitte.
Pealkiri on tingitud armsa Google otsingumootori äsjasest soovitusest, kui otsisin 2013. aastal esilekerkinud kuulamist väärt bände. Teine valik oli "Bands to listen to before you die".
Leidsin kaks bändi, mis mulle täitsa meeldisid.

Esimene on "Moving Mountains".

Bändi nimi on muidugi tobe, aga mis me ikka meest nime ja mütsi järgi hindame. Enne kui nad maailmakuulsaks saavad, tasuks nimi ära vahetada. Kasvõi osa sellest. "Moving Muppets", anyone?

Teine on "Wooly & the Mammoth" ja ka selle bändi nimi mulle loomulikult ei meeldi. "Loomulikult"sellepärast, et ma olen üks neist kahest inimesest, kellele ei meeldi bändinimed nagu "Ewert and the Two Dragons" ja "Mike and the Mechanics".
Lugu seevastu on täitsa mõnus.



Ja kui need kaks bändi peaks mingil veidral põhjusel ühinema, siis võiks nad end ju kutsuda "Mountain Moving Mammoths", mis omakorda vihjab sellele, et vaene Wooly läheb soolokarjääri tegema.

Mäletate kui Orkut ja MSN ...

... olid nagu kõige kõvemad asjad üleüldse? Kusjuures Orkutist ei olnud praktiliselt ju mingit tolku, aga masse võlus nagu tibu boamadu. Kõige interaktiivsem asi oli sõprade kontodele testimoniale kirjutada ja mingeid suhteliselt algelise lahendusega sõnumeid jätta. Ja MSN ... ärme parem hakka rääkimagi. Kui sa "messengeris" ei olnud, siis elu tormas sinust ikka sajaga mööda nagu Škoda Sapakast.
Ma elasin pidevas identiteedikriisis (loe: ei suutnud teha valikut, kas omada Orkutis profiili ja logida MSN-i sisse või mitte). Ma tahaksin mõelda, et minu geniaalne ettenägelikkus andis juba siis märku, et Orkut on peagi so yesterday ning pole mõtet sellega oma netiCV-d risustada, aga tegelikult käis selline passiivne kogukondlik passimine mulle lihtsalt närvidele. Ja ehk tahtsin natukene esineda ka. Igal juhul liitusin-lahkusin-liitusin uuesti ja lahkusin uuesti vähemalt kümme korda.
MSN oli tiba põnevam. Eriti kui mõni potentsiaalne peika silmapiiril/online oli. Aga peale mõnda mitte nii hästi lõppenud vestlust, veetsin nädalaid offlines ja vihkasin MSN-i kogu südamest.

Ka FB pole mulle alati meeldinud, kuigi pean tunnistama, et praegu, lastega kodus olles, on see mulle täiesti vältimatult asendamatu. Muidu tunneksin end küll kõigest ja kõikidest totaalselt äralõigatuna.

It's about me

Selle (mitte eriti järjekindla) blogi (järjekindlad) lugejad on ilmselt juba aru saanud, et minu peale ei saa loota. Selles mõttes, et midagi püsivat  minult oodata ei ole. Ma olen nagu iga hinna eest abielu vältiv igavene poissmees, kes kannab südames - ja võib-olla ka rahakoti vahel - mälestust mõnest eriti eredast vallutusest ning usub, et tema pidev uueihalus on sarmikuse peamine komponent. Too poissmees on jäägitult truu oma emale ja kahele koerale, võib-olla ka squashipartnerile ja jalkakõrvasele õllele, kuid kõik muu, mis/kes ta elust läbi libiseb, peab olema sama värske kui Apple viimane rakendus.
Minuga on mõneti sama lugu.
Mul on püsivalt tsementeeritud suhted nii mõnegi inimese, filmi, plaadi ja raamatuga. Sellised, mis lähevad aastatega aina paremaks ning mille kadumine tundub loodusseaduste vastane.
Ja siis vaimustun ma igal aastal, igal nädalal ja tihti ka iga päev millestki uuest. Millestki, mis haarab mind korraks nii totaalselt oma haardesse, et kõik muu tundub tühine. Kuigi ka mu vaimustuse objekt võib üsna tihti seista "intelligentsete inimeste" poolt tühiseks peetavale väga lähedal. Või ollagi seda.

Minu supereklektilistest valikutest ükskõik mis eluvaldkonnas saaks kokku panna üleelusuuruse kaleidoskoobi. Ma täiesti siiralt kadestan inimesi, kes suudavad hoida raamaturiiulis ja öökapil ainult Alighierit, Akadeemiat ja Ahmatovat, bookmarksides National Geograficut ja avada iga päev NY Timesi ja Postimehe. You know what I mean? These people have their certain choices and preferences and you don't hear them getting excited about anything outside their "interest zone". I make it sound really harsh, but there are plenty of guys out there being so sure of their likes and dislikes. If they like 70s French cinema, they are not going to buy tickets to see the Machete sequal. Which is called Machete Kills, by the way - gotta love Robert Rodriguez, right? Or if they got smitten by Emerson, Lake & WhatsHisName, you can not convince them to give Justin Timberlake's The 20/20 Experience a try. Which is a brilliant pop-album. Even if you are not so crazy about JT in general.

Well, I am not one of these people. Although I like both Alighieri and Ahmatova, not to mention 70s French cinema. But I also like US reality series and gossip-sites. I could easily go for months without opening any newspaper or start every morning with an hour of BBC News. I get totally mesmerized by Arvo Pärt, but have Bunji Garlin's "Brrt!" on replay for days. The list continues ... and I do get a lot of eye-roll for that.
I could not count the times someone has said "I can't believe you watch/listen/read  t h a t ?!?" Well, I do. And although I do get tired of my constantly changing choices once in a while, I would not have it in any other way.
Maybe I will grow up someday ....

@Revenge S2 finale really delivered

Not until recently I was almost giving up on ABC's Revenge. After a very powerful first season it kind of a fall flat in my eyes when storylines started to blur together and different conspiracy theories emerged in crazy speed and variety.
But I suffered it out and the season finale did not disappoint me. I was maybe hoping to see Victoria more involved with everything, but I guess she deserves a little break after a busy season, right? I definitely did not expect Declan to be crossing over to join Amanda and leave Jack blinded by lost and hate. By the way - where is little Carl when Jack is searching Graysons' house and planning his revenge? No nanny has been introduced and I am seriously worried about that baby. Kidding. He is probably written off productions payroll and returns in S3 as an adult. (Like they do in Bold&Beautiful).

Framing Nolan as Initative ... that must have been the shocker of the hour. Although after seeing the combo of Trusk-Padma-Camera I suspected it will come and bite someone's (Nolan's) ass.

So, I am looking forward to season 3 and I keep my fingers crossed that dead will remain dead. As much as I loved FauxAmanda and Declan, it would be too much to start with these 2 again.

RHOBH season 3 ... It is happening

I absolutely love US reality shows and can not admire enough the evil minds who draw it all together.
The reality shows in Estonia only follow the (non)events and rely on hope that something m i g h t happen or someone from the cast m i g h t look like an idiot every now and then. There is never enough drama, never enough bitching and never enough money. We just swim through the episodes and feel unsatisfied at the end. While in US the viewers are being manipulated so well that even the smartest of us lose their better judgement.
I do believe that even highly staged and edited scenes carry at least some true value given them by the participants, but I also think you can make a bitch out of an angel and vise versa. The success of these shenanigans lies on the fact that for example even while called The Real Housewives Of Whatever there is nothing "real" about them. And I am not referring to plastic surgery right now. All the cast members are presented us as characters not responsible for their plot lines themselves, but being puppets in the hands of the almighty producers. And the majority of viewers would never know a damn true thing about these people. It works in US, not in Estonia. And that might be the reason why the reality shows don't really deliver here. Unlike in US, everybody knows everybody in Estonia (that sounds like the over quoted thing Brandi said about Beverly Hills, right?) and you probably know a thing or two about at least one of the people on the show.

Oh well, reading what I have just written makes me yawn. I tried to make a point, but I think I lost the point somewhere on the road.

One of the commentators - DialogueQueen - has summed it up pretty well on Vulture RHOBH recaps site. I hope she doesn't mind I quote her here.
"Which brings me to something I've been thinking about for a long time. All these shows, and what makes them sooooo interesting, is that they're kind of like flawed sociological studies on the democratization of fame and the effect of said fame on the completely untalented (didn't you used to have to practice, practice, practice to get somewhere?), uneducated, undeserving and mediocre (save for a few of our faves). Some of these gals have made money on their own, but most of it came through marriage or family. Button-eyed Barkin Yolanda and The Countess are true "anatomy is destiny" types. Had either been 5' 4", we wouldn't know their names.
Mostly, they're just not special and some are downright dumb  /---/ What they do possess is the desire to flaunt whatever they believe they are in front of the camera. And that's what's so fascinating to me. How could you NOT spend most of your waking hours cringing after you watch yourself on TV?"
Enough said.

To make long story short. I, too, have been played here. Big time.
You see, only three episodes ago I wasn't a Kyle-hater or a Lisa-lover, but my boat has been seriously rocked by before mentioned evil minds aka Bravo producers. I am trying to be smart and insightful, but I find myself switching likes and dislikes by the minute. Or hot minute as Brandi would say. And I don't like myself for being so easily distracted. It has become like a contest (with myself, weird I know) to stay true to my evaluations. Making true evaluations in the first place. But as I explained before - there are no "true" material to base my evaluations on ... Basically I am doomed to fail.
I will watch couple of more episodes before I try to make some sense of it. And I understand if most of you don't share my passion for such a shallow form of entertainment. Feel free to stay on your high horse ... I don't mind. I take the high road every now and then, but right now I am a bit addicted to my crazy housewives.

p.s. Is there a single event in Beverly Hills - with or without the housewives - where white crystal chandeliers are n o t hanging from every possible hook?

Su nägu kōlab tuttavalt, pobises pensionär

Your Face Sounds Familiar Eesti variant sai täna õhtul teleristsed. Ilma mitmekümne reklaamipausi ning kostüümilao taganurgast leitud uksehoidja outfitis vemmalvärsse ja muid jaburusi hõiskava saatejuhita võiks see olla täiesti talutav taust pühapäevaõhtusele lehelugemisele. Saatekava väitis, et seda spektaaklit tasub vaadata kogu perega, aga ma tänasin oma ettenägelikkust, et lapse magama saatsin. "Emme, mis see kräkihoor on?" pole just see küsimus, millele mul kolmeaastasele sobiv vastus varrukast võtta oleks olnud. Üldse jäi mul ülejäänud kujundusega mittehaakuvat ja kahtlast tolmust tooni ülli kandvast Mart Sanderist mulje, et ta on õhtud segamini ajanud ning viibib oma ettekujutuses Bel Etagega kuskil rahajõmmi pulmas. Mis ei vabanda (või vastupidi just vabandab) huumorit, mida saatejuht meile peale pressis. Aga võib-olla on "kräkihoor" ja muud naljad formaadis kirjas? Tont temaga.
Lauldi ju hästi. Kuigi need kaksteist pensionäri ja kümme koolilast, kes alati sellistes saadetes publikuks käivad just vaimustusest ei kiljunud. Küll jõuavad veel.
Tunnistan ausalt, et lõpuni ei viitsinud vaadata. Esiteks läks pärast Evelin Võigemasti/Amy Winehouse'i hoog liiga maha, lisaks hüppas jälle vahele Teele Viira elukohmaka gangnamstylega (loe: algas reklaamipaus) ja ETVst hakkas see hea krimka. Korraks klõpsasin #snkt peale tagasi, aga Taukari Saller kõlas nagu pohmellis pulmalaulik Moskva metroos ja sain aru, et tänane doos on käes.
Tegelikult oli hea saade. Ärge laske mu vingumisel end petta. Ma poosetan rohkem niisama. Vaadake ikka ise ka.

Toddlers & Tiaras aka Save the Kids

If you think "Saw 6" is the most horrifying thing you have ever seen on the screen, try catching an episode of Toddlers & Tiaras and actually watching it from start to finish. I bet the majority of you will be sick to your socks before the first commercial break.

Those of you blissfully unaware of what I am talking about, here's a brief recap: small children (some of them literally still in their prams and cribs) are competing in different beauty pageants all over US. No, let me brutally honest in my synopsis - mostly overweight mothers desperate to take home as many cups and tiaras as possible, dressing up their little daughters as has-been cabaret stars (I am avoiding the H word here. It's children we are talking about, y'all) with fake hair, teeth and eyelashes being the most innocent aspect of all this charade.
I am not sure which void these so-called parents are trying to fill, but little Aleyshas, Timiennas and Ankoyafildas (obviously the crazier the name the better) are pushed to the extremes to deliver. Have you seen a 10-month old with a hairpiece? Or 3-year old with fake teeth? Not to mention the nails, the lashes, the makeup ... the works. The producers have no problem showing poor kids crying while sitting through hours of beauty treatments, waiting their turn to perform in uncomfortable costumes or leaving the contest without desired prize.
I am not saying these mothers have no love for their daughters, but for some reason this affection of theirs has taken a really twisted turn. Which grown-up woman in her right mind will encourage her child to expose herself in a way that will only attract a totally undesired kind of attention. There are enough weirdos out there and to deliberately put your daughter in harms way objectifying her more than a Playmate of the Year ever would .... That is just sick. And I think the people who organize these pageants don't have anything else in mind but profit. Therefore being equally responsible for presenting these young girls to every bloody pedofile out there.

So I suggest you stick to "Saw 6" for your daily dose of horror.

RHOBH season 3 ... catching up

So I am catching up with season 3 on Real Housewives Of Beverly Hills and the first 2 episodes have not actually delivered. The previous season was so shadowed with Russell's death that it was difficult to even make sense of the events and I was really hoping for a kick-start for this one.

I am a bit surprised they let Taylor stay on the show to say the least. I truly think there was a lot of begging from her side and she must deal with all the stupidity the producers come up for her. Looking like over-fried chicken on her introduction clip and saying things like "I can't squeeze myself in any of the cocktail-dresses I own". I bet she has sold most of her wardrobe by now in order to maintain the lifestyle of BH. Or maybe her pathetic book sells really well, I don't know. I have read excerpts of it and, well, even a telephone book looks like a best-seller compared to this nonsense. Although she gave "The bigger the purse, the smaller the butt" line while shopping (i.e ass-kissing) with Adrienne which I considered to be quite funny. And don't get me wrong - Taylor can be entertaining as hell, but something about her rubs me the wrong way and I am not gonna cave in just because she can make a joke every now and then. And let's be honest - one drunk per show is more than enough.

In, out or without rehab, Kim Richards still comes across as crazy as a bat in a broad daylight. And I don't blame Kyle for one bit to become so frustrated about her sister's crap. I would have probably hit her with a sledgehammer by now. Or maybe not. Whatever.

I admire Adrienne's ability to talk sense while looking like something stolen from a christmas tree. Girlfriend needs to change a stylist. Period. So I was not surprised by the style of her F***U flower-arrangement sent to Lisa. So her. So off. Part of the reason I like Adrienne is her adorable husband Paul. Who is not so adorable any more - in the present light of their divorce and DV-allegations, but I am not going to go there now. Paul strutting around in pink heels (and almost falling out of the store while leaning to the door) - like watching a cow learning ballet. Hilarious!

I will try to FF my way through the episodes and catch up with the other recappers and commentators out there.

RHOBH .... getting my dose

As I have said before one of my guilty pleasures include watching stupid reality-shows and being really addicted to them although I realize the lack of events there can only be compared to witnessing the grass grow. But they come really handy when I need a distraction. There is nothing better than observing the life of Real Housewives of Beverly Hills when everything else gives me a headache of a lifetime. You would be really surprised to discover the contents of my iTunes library. But it gives me an opportunity to switch my mind off the serious stuff and be as judgemental as Kelly Osbourne on Fashion Police without no bad feelings whatsoever.

As I have zero tolerance of judging people by their looks under any other circumstances, I have no problem mocking everyone who has deliberately made a choice to put themselves out there in a reality show format. These people become characters to me and I can only laugh at the articles on US Weekly where the poor housewives accuse the viewers being too harsh in their comments. Well, that is the reason you are shown on the screen, darling - to get as many comments as possible. The bitter the better.

There is a bonus waiting when you know your way around these housewives. Julie Klausner writes absolutely hilarious recaps of RHOBH on Vulture and these writings (and comments) alone are a reason good enough to watch that show.

I am not very up to date with my comments on this show because I just started watching it recently and I have managed to fast-forward myself through season 1. So I am in the middle of season 2 and I have to admit I am really confused about these ladies. Bravo has done a lot of editing, even more than planned, I guess, because of the death of Russell Armstrong and the characters are becoming so categorized. Like - The Crazy Woman (Kim Richards), The Nut (Taylor), The Villain (Kyle Richards), The Madame Superior (Lisa Vanderpump), The Mute Who Decided To Speak Up Once (Camille Grammer) and so on.

What surprises me is the amount of hate Kyle has stirred up. There are few commentators who find her appearance on the show somewhat pleasant and most of them have filed her under the word "vile". I think it has something to do with the fact that she really is the most relatable one among these weird creatures and therefore raises a lot jealousy. She is not afraid to show her true colors, so to speak, and being the least "worked on" means she really c a n show the emotions she has. I think Kyle is no angel, but at least I believe what I get with her. And the fact she has such a long marriage and such decent kids says a lot.

Well, The British Empress also has been attached to Mr. Ken for a good number of years, but that does not take away the goosebumps I get every time I see her. So the solid marriage alone does not make me like her. She tries to project an image of being so over the small stuff, but I just can't take her seriously. An adult woman looking at a ridiculous boxed wedding invitation saying it is the most beautiful thing she has ever seen ... please, shoot me now.

Eesti Laul

Eesti Laul selleks korraks jälle läbi. Ei olnudki nii hull, kui ma kartsin - selles mõttes, et ... ei olnudki nii hull, kui ma kartsin. Sellest hoolimata ise enam seda teha ei viitsiks. Eesti Laul või Eurolaul - vahet pole, mina olen oma doosi juba saanud. Teleka ees istuda ja õiendada on palju mõnusam. Kuigi - ega siin niiväga enam midagi õiendada polegi, saated olid ju igati korralikud. Finaali vaheklipid jäid minu meelest küll kuidagi venima, aga nalja ongi nii paganama raske teha, et igasugune kriitika tuleb kohe suhu tagasi toppida. Mine tea, millal peab ise huumorit kokku monteerima.
Mind üllatas, kui erinevalt mõjusid artistid ETV stuudios ja Nokia suurel laval. Kui ma esimesel korral kahtlesin finaali suurde saali viimise vajalikkuses, siis nüüd olen kahe käega poolt. Suur lava ja rahvast täis saal näitavad kohe ära, kes on tegija ja kes ainult mängib seda.

Miss Advised ... indeed

Every now and then I watch TV (as normal people do) and every now and then I stumble upon some reality-series which are a total waste of time but oh-so-addictive. Like honey to the bee. It must be one of my guilty pleasures - lie on the couch, eat chocolate and watch reruns of "Real Housewives of Orange County" or something of the sort.

So I am watching "Miss Advised" and although I completely understand how these people are manipulated just for the show, it has made me kick the pillows several times. What is wrong with these women? You'd think a matchmaker and a dating columnist (being on the field for 10 years) are much better off than the rest of us, right? They should know how not to overact and make a complete fool out of themselves.

At least the sex expert (Emily) seems to have a vague idea about herself as an individual while Amy (the matchmaker) and Julia (dating columnist) have fell off the wagon long time ago. Amy is so uptight that even the botox she injects in her forehead feels like a soft feather next to her. And I believe most of it has been edited and directed to build a certain image, but still .... you can only fake it to certain extent.  And there has to be something real to build the case on, so to speak.

Julia - aka Julia Allison Who Is Famous For Nothing But Self Promotion - acts like a typical teenager who overreacts every time a boy comes to the picture. It might as well be her true nature but a lot of her behavior just screams bad manners. I mean, it is polite to let your date speak once in while, right? Especially if a question is asked from your date not you. And what is all that "I want to stay friends with all of my exes" thing? Girlfriend has to learn how to let go. You can maintain a certain level of friendship with your exes, but only if you are happy and content in your present relationship or you are just happy and content as you are. In any other way - let them go and even better - kick them in the ass as they do. Desperately trying to find Mr. Right and hanging on to your exes - definitely not a good match. And the punching! Julia is constantly punching his dates, have you noticed? Word of advice - men do not like that. It makes them feel like they are hanging out with their best mate and are about to have another beer and a good barf.

Later ....

But I have to admit it is drawn together very well. I started off kicking pillows every time Amy made an appearance and by the final episode I found myself smiling while watching her gushing about that Kevin guy. And let me tell you - nothing wrong with the man giving you tons of compliments. It might be a bit excessive on Kevin's case, but Amy definitely seemed to dig that.

And I felt so sorry for poor Julia when her last date did not call her back. Although I still think she must be the most "edited" one for the show. I just don't buy her inability to see all these patterns in her behavior. Being a dating columnist and all.

Ellen, Damian ja Mandy

"Ellen" ikka aeg-ajalt hüppab mu telekapuldi nupu alt välja, eriti kui näitlejad külas on, aga ... no ei saa mina tema fenomenist aru. Selleks peab olema vist "keskmine ameeriklane" (mida iganes see ka ei tähendaks), et tema showd lausa kiljudes naljakaks ja meeltlahutavaks pidada. Tema intervjueeritavatest ei saa me üheksal juhul kümnest teada absoluutselt mitte midagi uut ega huvitavat, kolmveerand vestlusele mõeldud ajast kulub mõttetute viisakusklisheede loopimisele. Ja minu meelest ei tunne külalised (just celebritid) ennast temaga rääkides mugavalt. Kokkuvõttes mõjub kõik nii võltsilt, et süda läheb pahaks.
Just vaatasin Elleni intervjuud Damian Lewisega ning mees, kes Jonathan Rossi ja Jimmy Kimmeliga vabalt nalja viskas, niheles proua diivanil nagu kuivanud sipelgas.

Esquire's oli intervjuu Mandy Patinkiniga ja ta ütles nii ilusasti:
If there's one wish that I have in life, it's to connect, to connect to my children, to connect to my wife, connect to my friends, to connect to you. On my tombstone, I'd like it to say: "He tried to connect."

photo by Kent Smith/Showtime