Sellepärast, et ma ei suuda anda mõnele inimesele teist, kolmandat ja neljandat võimalust. Proovin ja sunnin ennast, aga ei! Ma nii tahaks uskuda, et inimesed võivad muutuda, aga paraku minu elukogemus seda siiani kinnitanud ei ole. Once a cheater, always a cheater, you know. Kuigi see siin pole üleüldse mingi petmiseteema.
See on tegelikult teleteema. Just.
Ajendatuna juba ette üleskiidetud intervjuudest Rahvusringhäälingu jõululaupäeva õhtul. Miks ma ei suuda uskuda, et ajakirjanik ekraanil tõesti ongi nii siiras ja maavillane kui pildilt paistab? Pilt, kusjuures, oli väga ilus. Professionaalsest huvist võtsin lõpuks heli maha ja nautisin lihtsalt visuaali. Juttu kuulata ei tahtnud. Kusjuures võib-olla ta ise usubki oma siirust, oma erilist missiooni ja äravalituna peaaegu et aupaistet pea ümber. Mina ei usu. Kuigi tahaks ja tahaks veel eriti seetõttu, et iial ei oska öelda, milline ma ise oleksin, kui saatus sellised kaardid jagaks.
Ma usun, et meie teod räägivad rohkem kui meie sõnad. See, kuidas kohtleme teisi inimesi, k õ i k i teisi inimesi, on olulisem mistahes paatoslikkusest ja häälevärinast. Väljavalitud määratakse kusagil mujal. Kindlasti mitte teleekraanil.
No comments:
Post a Comment
What do you think?