Pealkirja järgi tunduks loogiline, et järgnev jutt on seotud sarjaga "True Detective". Vale puha, lihtsalt meenus see tsitaat ning et meelest maha ei läheks, siis panin (peal)kirja.
Aga sarjadest rääkides on mu elu hetkel jälle nagu lilleõis, sest nii "Revenge", "Scandal" kui "Nashville" on täies hoos, lisaks "Madam Secretary" ning ETV2 hakkas eilsest näitama "House of Cardsi". Viimast olen muidugi juba näinud, aga nii head asja pole liiast ka üle vaadata. Alustasin (oh, miks küll) ka "Sons of Anarchy" maratoniga ja ikka korralikult: esimesest hooajast ja esimesest osast peale. Kahe nädalaga olen läbi töötanud kolm hooaega ja nõustun Kevin Spaceyga - seriaale on hea järjest vaadata. Mul kaob telekast sarju vaadates tihtipeale juba hooaja alguses huvi ära, sest kui tegelased pole veel tuttavaks saanud ja süžeeliinid ähmased, on jube raske nädal aega kõike meeles pidada ja sama emotsiooniga edasi vaadata.
"Sons ..." on üle pika aja üks asi, mis mulle tõeliselt meeldib. Esiteks on seal päris inimesed. Selles mõttes, et tegelased ei jagune headeks ja halbadeks. Ja ei ole ka nii, et peategelane on ikka "põhimõtteliselt ainult hea ja õiglane ning teeb halbu asju ainult sellepärast, et ta on selleks sunnitud" Oo ei! Peategelane suskab noaga ja kõmmutab revolvriga teinekord ka lihtsalt vihast ja kättemaksuhimust. Minu meelest on väga ok ka see, et tegelased ei kõnni ringi ideaalse meigi ja maniküüritud küüntega, kammitud juustest ja puhastest teksadest rääkimata.
Mulle meeldib, et Kurt Sutter ajab oma rida, teeb sellist sarja nagu ta tahab ja täpselt selliste tegelastega nagu ta tahab. Ja juhtuvad just need sündmused ja surma saavad ka need, keda tahaks viimase osa lõpuski elusana näha.
Ja soundtrack on puhas kuld. Puhas. Kuld.
Ühesõnaga, I'm hooked. (Kolme sõnaga, aga who cares)
No comments:
Post a Comment
What do you think?