Ma ei nuta oluliste asjade pärast. Seriaali või kassipoega vaadates tõmbab silma märjaks, aga kui midagi päriselt juhtub, siis tegelen sellega kuidagi teistmoodi. Emotsionaalne külmus, argus, veider arusaam täiskasvanulikkusest - tont seda teab.
Vaatasin youtubest *koos* videoid, lugesin Risto Kübara blogipostitust ja oma sõprade postitusi
FBs, silme ees ka pildid Toompea meeleavalduselt ja erinevad debatid meedias ...
Ja lihtsalt tuleb nutt peale.
Ahastusest, jõuetusest ja hirmust selle rumaluse ja sallimatuse pärast.
Elades ajal, kus ühes maailma nurgas murrab Ebola ja teises despootlus, tundub väiklane ja vale kraagelda millegi nii olulise pärast, kui seda on iga inimese õigus õnnele.
"Kas ainult mees ja naine saavad abielluda," küsis Helena hommikul multikat vaadates. "Ei, abielluda saavad need, kes teineteist armastavad," vastasin mina. "Ma praegu abielluks sinuga ja hiljem võib-olla kellegi teisega" ütles laps sellepeale rõõmsalt.
No comments:
Post a Comment
What do you think?