Rabarock vs eetikanõunik

Oi, ma läksin leili praegu!
Lugesin just ülevaadet/protokolli meie juhtide iganädalasest infokoosolekust ja torkas silma eetikanõunik Tarmu Tammerki lause "Kindlasti on uudistevalikuga suvel raskusi, nii asjalike teemade nappuse kui ka puhkuste tõttu. Aga raadiouudised on mu meelest suutnud ikka joont hoida. Pole sattunud peale sellisele “üllatusele”, nagu pühapäeval (19. juunil) AK-s, kus põhisaade algas peale reportaažliku looga Rabarockist jms." 
No tule taevas appi!
Okei, antud loo ülesehituse ja rõhuasetuste kohta võib tõesti nii ajakirjaniku kui ka tavalise uudistehuvilisena veidi kriitikat teha, aga pidada Rabarocki kajastamist AK uudistes"üllatuseks" ja "mitte joone hoidmiseks" on ikka tõsine silmaklaplus. Just sellise suhtumise pärast ongi meil ainult üks mingitki mastaapi välja andev rockifestival. Jah, seesama Rabarock. Sest mingid tegelased, kellele on antud ametikoht arvamiseks ja tihtipeale kahjuks ka otsustamiseks, väidavad isiklikust maitseeelistusest lähtuvalt, et "See pole ikka väärt uudistes esiloona kajastamist". Miks? Kas rockmuusika ei ole piisavalt Kultuur? Kas John Lydon on mõttetu ussikene, kelle nime ei peaks uudistesaates mingil juhul välja ütlema? Muidugi, mingi orava suvalisel teemal suures plaanis pobisemine toob kindlasti märksa rohkem vaatajaid teleka ette ning annab Rahvusringhäälingule "tõsiseltvõetava" imago.
Laske mind nüüd lahti, aga ma lihtsalt ei suutnud vait olla.

Taome mõõgad atradeks

Sattusin Facebookis sellise event'i peale. Lühidalt kokkuvõetuna on tegemist üleskutsega rääkida venelastega eesti keeles. Nojah. Laske käia. Palun rääkige. Võib rääkida ka soome ja prantsuse keeles. Minu meelest kasvõi mandariini või islandi.
Et miks ma olen nii irooniline?
Esiteks, ma olengi irooniline. Enamuse ajast üritan seda varjata, sest nagu olen ennegi maininud, sobib konstantne küünilisus ja paduiroonia pigem kakskümmend + vanusega, kuid kümnend või isegi poolteist vanemana võib pidev irooniavari hoopis kibestumisena paista. Mis ta sageli muidugi ka on.
Teiseks ajas sellel leheküljel kirjapandud üleskutse vorm ja toon mul lihtsalt kopsu üle maksa. Kas tõesti on 2011ndal aastal Eestis veel inimesi, kes arvavad, et kui mitte-eestlased kõik püüdlikult eesti keeles vadistaksid, siis kaoks muud probleemid kui nõiaväel? Et näiteks Ida-Virumaa töötute protsent kahaneks kui kevadine sulalumi, kui Narva tänavatel rohkem eesti keelt kuulda oleks?
Muidugi on keel tähtis ja ma olen igati selle poolt, et mistahes riigis elades, tuleb selle keel võimalikult kiiresti omandada. Ma olen nõus ka selle väitega, et tihtipeale pursime me tõepoolest vene keelt, selle asemel, et lasta kaasvestlejal eesti keelt purssida. Aga - ma ei tea kedagi, kes oleks just eelpoolmainitud põhjusel jätnud keele omandamata.

Sellised diletantlikud, kirjavigadega (keeleteemaline algatus võiks ju olla korrektselt kirja pandud?) ja ülbed üleskutsed ei saavuta iialgi rahvaste sõprust ja ülimat integratsiooni. Pigem vastupidi. Ka antud FB lehel on juba lademes solvavaid kommentaare ja virtuaalset rusikatega vehkimist. Vastik.

Ei ole vahet, mis keeles me suhtleme. Oluline, et suhtleme. Ja et tahame suhelda. Küll see keel ka lõpuks sõlmest lahti saab.

35

Age is just a number, right? At least that is how I feel. Even today.
I think the most important is not to regret anything. If possible, learn something and move on. Life doesn't stop while you spend time obsessing what could or could not have happened. Looking back I would not change anything ... and that feels good!
Happy birthday!
------------------------------------------
Suurepärane sünnipäev. Tõmbasime Peziga kahepeale ühe sefiiritordi sisse. Oeh ...

Sobivalt jaanipäevane

Ma olen nüüd need mõned päevad seedinud seda Kerttu Rakke keissi. Lugenud tema puhtsüdamlikku ülestunnistust ja üritanud aru saada. Et kas ta on loll või mängib lolli. Aga see polegi lõpuks oluline.
Ma olen must-valgelt veendunud, et purjuspäi rooliminek on üks idiootsemaid asju üleüldse. Ja kui nüüd keegi võtab vaevaks õiendada, et kindlasti pole ma ise ka sellest patust täiesti puhas (sest väidetavalt keegi ei ole) ning olen elu ja juhtimisõiguse jooksul veinisõõm või siidrilonks hinge all rooli läinud (sest väidetavalt kõik on), siis võin öelda, et mitte kunagi. Null. Kuigi ma kujutan ette olukordi, kus selline asi võiks juhtuda ning oleks ka täiesti vältimatu. Õnneks ei ole mul sedasorti situatsioone (a la keset eikusagit raskelt haigestunud laps, kellega tuleb kähku arsti juurde jõuda) ette tulnud. Ja loodan väga, et ei tulegi.
Konkreetse juhtumi puhul hämmastab mind kõige rohkem täiskasvanud - arukana tunduva - naisterahva ebaadekvaatsus oma alkoholitarbimise hindamisel. See selgitus "Nii olin ma juba mitu päeva vaikselt „tinutanud”, kui äkitselt saabus pühapäeva õhtu, kus pidin lapse isale lennujaama vastu sõitma. Kui alustada alkoholitarbimist nii noorelt kui mina (15aastaselt), siis on selge, et harjutamine teeb „meistriks” ja teinekord mahub minusse päris palju, enne kui end purjus tunnen. Vahet pole, palju sinusse "mahub", kui sa ei mäleta, et sa oled joonud üks, kaks või viis džinntoonikut, siis pole sa kindlasti enam selles staadiumis, et üldse autoni kõndidagi. Nii et väga hale vabandus. Ja isegi kui sa ei tunne ennast purjus olevana, siis teadmine, et oled ju viimaste päevade jooksul "vaikselt tinutanud", peaks väikesegi häirekella käima lööma. Et äkki on kuskil midagi öeldud selle kohta, et kui jood, ära sõida. Tunned sa siis ennast purjakil või mitte.
Ma väga loodan, et antud loo kangelanna teeb sellest omad järeldused. Ja veel rohkem loodan, et see lugu on hoiatuseks paljudele teistele. Sest no kurat võtaks, nii idioot ei saa ju olla! Mina tahan eluga liiklusest koju jõuda, mitte muretseda, et mingid debiilikud (kes ei saa aru, et nad päevade kaupa tinutades tõesti ka purju jäävad) on otsustanud mööda linna ringi rallida.
Turvalist jaanipäeva! 

Heights

I had to climb to the top of a church tower today. Well, at least that's how it seemed to me. In reality it was just half a tower, but who is measuring when your legs are shaking and head is spinning. I am not a fan of heights, especially when the stairs that lead to the tower where probably built .... a long time ago. The lady who showed me the beginning of the stairs said that it might be dirty and dusty along the way. That was the least of my problems considering the amount of time I spent trying to figure out wether it is a wise move to step on something that looks older than the universe. But I can be proud of myself because I did climb these stairs and I did look out of the window at the top. As it came out it was totally unnecessary because the window was too narrow to get a good look at the square (I was looking for a camera spot. If you are wondering why I was there in the first place). And as I also realized (after climbing to the tower, of course) there were probably at least five cameramen who could have saved me from that experience and told me that it was not the spot I needed. And if I think of it now - I could have figured it out myself just looking at the windows from the ground ...

photo by Ilya Flickr/Wikimedia Commons

Lihtsalt mingid asjad Vol.2

Sai ju lubatud, et täiendan ....
Alati, kui satun ebameeldivate teenindajate küüsi, mõtlen, et mille pagana pärast nad ennast ja eelkõige teisi piinavad. Ilmselt on vastuseks raha, mis muud. Eestis on keskpärane teenindus kahjuks ikka veel pigem reegel kui erand ning nii mõnigi koht, mida muidu söögi-, joogi- või kaubavaliku pärast külastaks, saab just teenindajate pärast keelumärgi külge. Kui ettekandja viskab sulle menüü lauale sellise näoga nagu hakkaks ta kohe surema või oskab iga küsimuse peale ainult turtsuda ja nähvata, siis meenub mulle hea sõbra Heinari (kes on ise üks maailma parimaid teenindajaid üleüldse) lause - "Kui tahad lõuga sõita, hakka poksijaks". Couldn't agree more.
Teinekord võivad teenindajad isegi püüdlikud ja viisakad olla, aga üllatus-üllatus, omanik ise suudab kogu meeleolu ära rikkuda. Olen mitu korda Viru Keskuse raamatupoes käies sattunud neljandal korrusel mõned kuud tagasi avatud kohvikusse More. Seal on Tallinna ühed parimad küpsetised (rabarberi tosca viib keele alla), aga need vähesed korrad, mil seal kohvitanud olen, pole kahjuks positiivset muljet jätnud. Kaks korda olen olnud tunnistajaks kohviku omaniku (keda kõik vähegi ajakirjade retseptinurki, kokaraamatuid jms. lugevad külastajad kindlasti teavad) valjuhäälsetele telefonikõnedele leti taga, kus ta vinguva tooniga millegi üle kaebleb. Halloo! Mine räägi kasvõi köögis, kui muud kohta pole. Mina ei taha oma cappucinot limpsides tahtmatult sinu probleemidele kaasakuulaja olla. Lisaks ei teeks paha mõnikord pisutki naeratada, muidu jääb tõesti mulje, et see kohvik on antud prouale üks rist ja viletsus kaelas.
Õnneks on meil tekkinud ka piisavalt kohti, kus alati naeratatakse, juba uksel hea tuju luuakse ning külastaja rahakoti paksust mõõtmata talle hea äraolemine korraldatakse. Läbi aegade on minu jaoks selliseks kohaks olnud Olümpia hotelli kohvik Boulevard, kus töötavad särasilmsed, viisakad ja igati professionaalsed teenindajad.
Olen ka ise teenindajana töötanud, mistõttu olen veendunud, et see amet vajab kindlaid isikuomadusi ning kaugeltki mitte kõik, kes raha lugeda ja kandikut hoida oskavad, seda elukutset valima ei peaks. Öeldakse ju, et kõige suuremat jootraha teenivad need, kes jootraha peale üldse ei mõtle.

Segasin just praegu ühe tõeliselt mõnusa suvejoogi. Võrdsetes osades roosat veini, mullivett ja alkoholivaba siidrit (nt. seda). Serveerida jääga, soovi korral apelsini- või sidrunilõigu, miks mitte ka külmutatud marjadega.

Lihtsalt mingid asjad

Mõnikord jääb pähe ringlema hulk mingeid tobedaid mõtteid, millest ei saa enne lahti, kui oled nad välja rääkinud/kirjutanud. Kusjuures nad pole enamasti vähimalgi määral üksteisega seotud ning nende pähetekkimise algpõhjuse olen ka enamasti unustanud. Aga tunnen, et praegu on just see hetk, et natuke pead tühjendada ja keelt teritada. Ma olengi viimasel ajal olnud leebe nagu kevadetuul ja tolerantne nagu geiparaadi poster. Aeg seda viga parandada.
Tuuseldasin Facebookis sõprade, tuttavate ja sõprade tuttavate lehtedel. Enamasti vaatasin pilte ja tabasin end järsku mõttelt, et mustaks värvitud juuksed on ikka koledad küll. Eriti originaalis kartulikoore-looki viljelevate eestlaste peas. Mitte et ma ise sellest patust puhas oleksin. Vaadates oma ülikooli lõpupilte, ei suuda ma ära imestada, kes see must takukoonal küll on ja miks keegi talle kasvõi läbi lillede ei vihjanud, et nii ei lähe mitte. Õnneks tutvusin ühe toreda töökaaslase veel toredama naisega, kes oli ja on ametilt juuksur. Ja selline otsekohene juuksur, kes ütles mulle suhteliselt meie tutvuse alguses, et "Sellest mustast asjast tuleks küll loobuda". Öeldud, tehtud.
Teine teema, millest ma ei saa üle ega ümber on tätoveeringud. Okei, üks uss või tribal või minu poolest kasvõi rist või pealuu pole veel maailmalõpp ning mõistlikus suuruses suudab need peaaegu igaüks enam-vähem välja kanda. Aga see "Ma tegin selja peale jõe ja mäe ja näkineiu pluss veel kapaga haldjaid ja liblikaid" on küll pisut liiast. Leebelt väljendudes. Kahekümnendates võib selja- või jalgadetäis liblikaid ju nummi olla, aga neljakümpiselt on siis ilmselt ka palaval suvepäeval pikad püksid ja dressipluus kohustuslik outfit. Kui pole kavatsust oma elupäevade lõpuni just jörm motokoll või muu analoogne tegelane olla, siis võiks enne nõela alla minekut mõelda. Ja siis mõelda veel natuke.
Kolmandaks. Punase tulega üle tee minemine. Kuhu teil nii kiire on, et ei jaksa kakskümmend sekundit oodata? Eriti armastavad liikluseeskirja eirata sent-surmale-võlgu pensionärid, kes korralikult rohelist ootavaid lapsi eest nügivad ja sõiduteele tormavad. No mida!
Sain natuke auru välja lasta. Aiman, et täiendan seda postitust õige pea. Hetkel hakkan "Mentalisti" vaatama. Ja loomulikult panen siia pildi Simon Bakerist. Kes on lihtsalt absoluutselt vastupandamatu.

photos Celebitchy/WENN

Paradiis on puuriida taga

Loomulikult on see postitus Rabarockist ja sellega seonduvast, aga enne põhisündmust hüppan korraks tänasesse päeva, mille highlight oli kokkupõrge Kadriorus mööda Narva maanteed sörkjooksu tegeva härraga, kes lähemal vaatlusel ja vastastikuste vabanduste vahetamisel osutus lauljaks nimega Seal.

Aga Rabarock oli väga lahe! Võib-olla oli asi selles, et olen piisavalt kaua nii rahvamassidest kui kontsentreeritud sõprade seltskonnast eemal olnud, aga need poolteist päeva andsid mulle ikka tõsise positiivse laksu. Muusikaliselt oli seekordne festival minu maitsele ehk pisut lahja, aga ma ei nurise, sest Pendulum ja Nevesis olid täpselt nii head nagu ma ootasin ja sellest piisas.
Reede õhtu läks mõnusaks juba meie traditsioonilisel telkimisplatsil Martini hoovi pesupuude all. Telki me muidugi kohe üles ei pannud, kuigi mul oli kuri kahtlus, et hiljem vihmaga, väsinuna ja joovastavate jookide mõju all võib see tegevus suhteliselt keerukaks osutuda. Aga öömaja pärast muretsemine ei olnud sel hetkel meie prioriteediks. Hoopis mõnusam oli puuriida varjus chillida, Kissa toodud sinise jänesega torti narrida ja veini libistada. Aeg-ajalt jõudsime ka festivaliplatsile, kuid liigselt end programmi jälgimisega ei vaevanud.
Ewert & The Two Dragons jõudis meieni põhiliselt piletisabas oodates, aga kuna pealava oli sobivalt sissepääsu poole, siis polnud sellest väga lugu. Kuigi mõned nende lood on täitsa kuulatavad, eelistaksin neid nautida pigem kuskil klubilaval. Ultima Thule ja J.M.K.E jätsin vahele, Sunrise Avenue'st hoidsin heaga eemale. Selle bändi totaalpromost Eestis pole ma siiamaani aru saanud. Okei, "Hollywood Hills" võib ju raadiost kuidagi kõlada, aga .... no ma ei tea. Soomes on ka seda stiili esindavatest bändidest võimalik teha oluliselt teravam valik kui see.

Tas Danazoglou

Electric Wizardist ei teadnud ma enne mitte midagi ja ütleme nii, et see ei muutunud ka pärast kahte lugu, mida ma end kuulama sundisin. Needki kaheksa minutit pidasin vastu vaid seepärast, et bändi bassimees Tas Danazoglou pakkus oma tätoveeritud näoga piisavalt huvitavat vaatlusmaterjali. Selle visuaalse kogemuse eest pean tänama Anu, keda kohtasin just siis, kui olin otsustanud, et ei viitsi seda bändi vaatama minna. Ehe emotsioon Anu näos sundis mind meelt muutma ja veidi aega lava ees ligunema üritades kõigest väest tätoveeritud kolli näole pilku heita. Too muidugi ei teinud seda ülesannet sugugi lihtsaks, sest vehkis kogu aeg juustega. Sellepärast ka eelpoolmainitud kaks lugu ja kaheksa minutit, millest tubli 30 sekundit oli ka tüübi nägu näha.

Def Räädut kuulasin vist seepärast, et mõneks ajaks vihma eest varju saada ning Mustaschini aega parajaks teha. Ka Mustaschist ei teadnud ma enne eriti midagi, kuid see ei takistanud mind nende live't nautimast. Hoolimata üha tihenevast vihmast tõmbasid nad rahva kenasti käima. Nii et -  jättebra. 
Pärast seda läksin auto juurde, et tõsine vihmavarustus selga ajada, sest .... seda vihma ikka tuli. Kõvasti. Värvatest sisse-välja käimine oli sel aastal eriti mugav, sest paaril korral ei kontrollitud isegi käepaela. Rääkimata taskute või koti läbiotsimisest. Seoses läbi vihma ja pori autoni ja tagasi orienteerumise, riietega pusserdamise ning paari-kolme-nelja tuttavaga jutustamisega ei näinud ma (kahjuks) Winny Puhhi, kuid platsile tagasi jõudes oligi (õnneks) Pendulumi aeg käes.

Pendulum

Kuna olin kõik meie seltskonna inimesed (k.a. Pezi, kes loomulikult telefoni ei kuulnud) ära kaotanud, siis otsisin hea koha tantsimiseks ja jäin Pendulumi ootama. Kahjuks pidin sellest kohast loobuma, sest saatuse irooniana sättis end minu lähedusse seisma Tüüp Keda Ma Mingil Juhul Näha Ei Taha. Ma ei näinud tervet rodu armsaid-kalleid-toredaid tegelasi kordagi terve festari jooksul, aga Tüüp Keda Ma Mingil Juhul Näha Ei Taha sattus mulle ikka n+1 korda ette. Karma is a bitch. Õnneks läks pimedaks, Pendulum hakkas kütma ja ma unustasin tunnikeseks kogu muu maailma. Mõned mu sõbrad ütlesid pärast, et "Ei tea, polnud ikka see ...", aga minu meelest oli vägagi "see". Ainuke tõrvatilk oli liiga üks ühele copy-paste Prodigy klassikast "Voodoo People", aga muu oli küll puhas kuld.

Apelsini järgi jalga keerutama ei viitsinud ma jääda (eelnev magamata öö seoses tšikkide klubituuriga andis juba kõvasti tunda) ning kuna selgus, et Pez ootab mind juba sada aastat auto juures (Kas ma ütlesin, et kaks autovõtit peab olema või kas ma ütlesin, et .... nevermind), siis lobistasin läbi sopa laagriplatsile. Vihma virutas alla nagu peaaegu oavarrest, uni murdis nagu karu, aga Pez ei teinud ühtegi telgi ülespanekule sarnanevat liigutust. Ütles, et ta ootab, kuni vihm korraks üle jääb. Selle peale ma läksin muidugi autosse mossitama, aga võta näpust - viie mintsa pärast lõppes vihmasadu nagu lõigatult ning me saime telgi täiesti kuivalt üles. Usu meest, ma ütlen. Telgipüstitamise käigus leppisime ära ning magama minnes oli kõik jälle parimas korras. Meie telk oli seekord väga hea koha peal, sest ülejäänud laagriliste mulin ei kostnud üldse meieni. See, et telk oli ühtlasi veidi viltu, mistõttu ma pidevalt Pezle selga veeresin, ei tasu siinkohal mainimist.

Rabarocki kõige mõnusam osa on alati laupäevane pikk hommikusöök puuriida all. Nii ka seekord. Pidevalt on toimunud teatav upgrade, seekord oli meil lausa kaks priimust ja laudlinaga laud. Seal puuriida varjus on nii mõnus tiksuda, et platsile minekuks peab end tõsiselt kätte võtma. Laupäevastest bändidest võtsime põhjalikumalt ette kolm. Orelipoiss oli hea teise päeva sissejuhatus. Ma pole varem tema kontserdile sattunud, seetõttu olin eriti meeldivalt üllatunud. Geniaalne tüüp ja laulab paremini kui Koit Toome.
Sama kehtis ka Nevesise kohta. (Et olin meeldivalt üllatunud. Ja et solist laulab paremini kui Koit Toome). Juba varem raadiost kuulates mõjusid nad nagu "välismaa bänd" ja Rabarocki live ainult kinnitas seda. Äge, kui suudetakse teha oma asja siiralt, nautides ja punnitamata. Mitte, et "Panen siin jala monitorile, sest ma olen nii lahe". Kui keegi ei tea sellest bändist midagi, siis vaadke seda Masa tehtud videot. Ja kindlasti on keegi ka Rabarocki kontserdist üht-teist Youtube'i üles visanud.

Kasutasime vahepeal aega väga targasti ehk et sõime portsu rasvast liha (ilma selleta pole õige festival) ning meie matsutamise taustaks mängis Teräsbetoni.  Peale "Missä miehet ratsastaa" biisi, mille saatel Ats ja Potik ennastunustavalt hobustel kappamist imiteerisid, jäi selle bändi võlu minu jaoks tabamatuks. Pärast hilist lõunasööki mõnulesime muidugi mõnda aega jälle ka oma puuriida juures. "Ega sipelgatega polegi midagi rääkida" oli päeva parim kild - selle lahtiseletamine läheks siin liiga keeruliseks. Kes teab, see teab ja kes mäletab, see mäletab.

Filter

Filter valmistas mulle pettumuse. Olin kuulnud, et nende livesound  ei pruugi meeldida, aga et see plaadi omast nii totaalselt erineb, ei osanud ma ka ette kujutada. Saund saundiks, sellega harjusin lõpuks ära ja head lood panid kaasa hüppama ka. Kuigi pidevalt üritasin distantseerida kuuldavat muusikat laulja lugudevahelisest mölast (no ei saa selle kohta viisakamalt öelda). Täpselt "Panen siin jala monitorile, sest ma olen nii lahe" ättitjuud, mis mulle kohe üldse peale ei läinud.
Võtsime enne äratulekut veel paar lugu Metsatöllu, ostsime šokolaadi tee peale une peletamiseks ja kimasime Tallinna poole. Terve tee saime imetleda fantastilisi uduseid lagendikke. Igati kordaläinud festival!
Rohkem ei jaksa praegu kirjutada, kui midagi eriti head meelde tuleb, eks siis täiendan

*** update Paar lugu kuulasime ka Abrahami. Ajaraisk. No ei olnud terav. Lihtsalt tüütu ropendamine.
*** update Mind ajavad alati naerma need n.ö. VIPid, kes ürituselt üritusele kooserdavad, siis terve aja kuskil backstage's telgis tiksuvad ja  ühtegi bändi ei kuula ning lõpuks Facebookis vinguvad, et kui jama kõik oli. Kummik jalga ja platsile, see on festival, mitte sohvabaari avamine!

Juba homme!

Ma tean, ma tean - mul on imelik muusikamaitse ja filmimaitse ja-mis-kõik veel .... Ma suudan suurepäraselt ühendada armastuse mõne tobeda romantilise komöödia ja sünge dokfilmi vastu. Võin kuulata järjest nii Beyonce'i kui Sepulturat ja üks mu lemmiktoite on makaronid kohupiimaga (Kes pole proovinud, siis andke teada, ma tutvustan teile Ukraina kokakunsti mõningaid aspekte).
Seega - homme lähen ma Rabarockile ja kavatsen Pendulumi ajal totaalselt hulluda. Aga täna ... lähen ma diskole. Vot!
Aga Rabarockile soovitan tulle kõigil, sest sealt leiab head muusikat (tõestatud 2006, 2007, 2008, 2009), head meeleolu (kontrollitud 2006, 2007, 2008, 2009) ja NB! hea mehe igaveseks (tõestatud ja kontrollitud)

Üks tähelepanek, üks foto

Olen viimasel ajal veetnud märkimisväärse protsendi oma n.ö. netiajast erinevates fotofoorumites. Nii eesti omades (Fotofoorum, Fotokala, Eestifoto), kui sattunud otsingute kaudu ka ingliskeelsetesse (Photographyreview, PhotoForum, dpreview ) Olen lugenud, mida ütlevad Ken Rockwell või Thom Hogan, kuna olen otsustanud siiski Nikonile truuks jääda ning nende leheküljed on minusugusele algajale piisavalt informatiivsed.
Mind hämmastab, kui sõjakad ja õelad on ligi kolmandik vastustest eesti foorumites. Loomulikult ajab nende foormite püsiliikmeid närvi, kui ilmub järjekordne "Millise kaamera ma peaksin ostma, millega saab filmida kaaaa?" tüüpi küsimus, kuid samas ongi nendes foorumites ju alajaotused, mis selliseid küsimusi eeldavad, mis just sellisteks küsimusteks mõeldud on. Vastasel juhul võiks need foorumid olla "members only" blokeeritud leheküljed, mitte avalikud vestlusringid. Selge see, et palju teemasid oleks olemata, kui viitsitaks rohkem otsingut kasutada ning kaks ja kaks ise kokku panna, kuid õelutsemist ja üleolevat suhtumist pole üldjuhul ükski siiralt oma küsimuse esitanu ära teeninud. Õnneks on ka neid, kes viitsivad normaalselt vastata või vähemalt paar linki juba olemasolevatele teemadele lisada.
Tunnistan, et ma pole siiamaani julgenud eesti foorumites ühtegi mind huvitavat teemat püstitada ega küsimust küsida. Just nendesamade bitchivate asjatundjate pärast, kes mõnuga algaja igat keelevääratustki järavad. Praegu pean tõdema, et see hirm on mulle isegi kasuks tulnud, sest olen omal käel ennast juba paljust läbi närinud ning nii mõnedki küsimused on saanud pikad ja põhjalikud vastused ülalnimetatud ingliskeelsetest foorumitest.
Igal juhul mõjub väga kummastavalt, et inimesed, kes suudavad teinekord väga hingeminevaid pilte teha, ei oma tegelikkuses piisavalt hingesuurust, et inimlikult ja empaatiavõimeliselt käituda. Kõik on ju kuskilt alustanud ning seda ei tasuks "profina" ära unustada.

Vastukaaluks sellele negatiivsele emotsioonile, sain eelmisel nädalal ka ühe väga positiivse. Läbi twitteri jõudsin ühe fotoseeriani, mis mind kummaliselt puudutas. Eriti üks foto, mis varsti mind koduseinal inspireerima hakkab. Pärast filme Cidade de Deus ja Última Parada 174 olen Rio favelasid hoopis teise pilguga vaatama hakanud ning kuigi ma pole seal ise kunagi käinud, mõjuvad mõned fotod või videod lausa lummavalt. Need, keda huvitab - vaadake siia!

Veel veidi Superstaarist

Mulle meeldis, et ...

... Liis võitis

... Mihkel Raud oli endiselt kohtunike superstaar, kes sai aru enda rollist selle saate oluliselt vaadatavamaks muutmisel

... Maarja nägi alati nii pagana hea välja

... laulude valik oli nii seinast seina ja osalejad suutsid mõnikord tõeliselt üllatada

Mulle ei meeldinud, et ...

... imeilusad saatejuhid olid toimetaja poolt totaalselt hooletusse jäetud ning pidid end lolliks tegema küsimustega stiilis "Mis tunne on?"

... pärast võitja väljakuulutamist visati talle kiiresti lillekimp kätte ja saatejuhtide õõnsad stampõnnitlused kaotasid viimsegi pidulikkuse

P.S Esimest korda Eesti superstaarisaate ajaloos hääletasin ma pärast seda

P.P.S Teist korda Eesti superstaarisaate ajaloos ma lausa pidin hääletama pärast seda

Paljas Carola ja muhe šokolaadipoiss

"Kroonika - suurem kui elu!" Kas polnud tollel väljaandel kunagi selline slogan, inspireeritud (või, noh, pigem otse tõlgitud) väljendist "larger than life"? Piisavalt tobe, eriti Eesti mastaapi ja meie kodukootud ennast-staariks-pidajate piiratud hulka arvestades. Kuna alternatiivi pole, siis käib seegi. Ja rannas-reisil-rahapuuduses (kui ei raatsi välismaiseid tabloide osta) veel eriti hästi. Mulle teevad alati nalja need inimesed, kes väidavad uhke näoga, et nad kunagi Kroonikat ei loe. Kas see peaks nende kohta midagi näitama? Kas see statement peaks nad hoobilt kuidagi intelligentsemaks ja vaimsemaks muutma? BS, ütlen ma. Puhas BS. Kui ma praegu vaatan oma lugemislauda, siis on seal - suvalises järjekorras - Vogue, Elle Decoration, Empire, Kroonika, Armastuse ajalugu (Nicole Krauss) ja The Black Album (Hanif Kureishi).
Tuleks ennast vist kohe maha lasta?
See selleks.

Eilse Kroonika kaanelugu on our-girl-in-LA Carola Madis feat. Printz Board. Tore lugemine. Kindlasti väga inspireeriv (ja ma ei ütle seda sugugi sada protsenti iroonilisena, ehk ainult 15) paljudele eesti neidudele, kellel kindel eesmärk kodumaa tolm Kalifornia liiva vastu vahetada. Mulle Carola pealehakkamine meeldib ning see, kuidas ja kuipalju eesti meedia temast totakaid uudiseid treib, ei lähe mulle korda. Inimene elab oma elu nii nagu talle sobib ja kui ta on keskmisest nina-oma-kartulivaos eestlasest edevam, et seda ka teistele eksponeerida, siis lasku käia.
Ainus, mis mind selle loo juures imestama paneb, on toosama kaanepilt. Kroonika muidugi võidab klikke ja niisama riiuli juures lehitsejaid ning selge see, et kui on võimalus paljas naine kaanele panna, siis tuleb seda kasutada. Puhas turundus. Aga minu meelest on see pilt kind of creepy. Carola on kena tšikk, aga ei midagi erilist. Ei midagi sellist, mida üle ühe silmapilgu vaadata viitsiks. Mina pole kindlasti sihtgrupp ka - minu poolest oleks võinud pigem hr. Printz paljas olla, kui juba riiete mahaviskamiseks läks. Muidugi võib küsida, et miks mitte? Võib-olla on sellised "suhtepildid" praegu lihtsalt moes. Mäletan, et Nõia-Intsu Inga kooris ka üsna suhte alguses Kroonikas rõivad seljast, aga see kahjuks ei takistanud tal paar kuud hiljem Itaaliasse putkamast ja Intsu maha jätmast...
Õnneks ma tean, kellele see pilt väga meeldib. Reedehommikuse R2 hommikuprogrammi "Silmad lahti" Igor ja Oleg on kindlasti rõõmsad, et raadiokuulajad saavad nende LA Girli nüüd lisaks kuulamisele ka vaadata.
P.S. Guugeldasin Carolat ja avastasin, et temast on ennegi täpselt samasuguseid pilte avaldatud,  kusjuures ka samas poosis, aga ilma maskuliinsete elementideta (mehe karvased käed). Nii et ehk on see lihtsalt tema eripära? Keda huvitab, guugeldagu ise. Ma ei viitsi neid pilte siia riputama hakata.

Fast Five

Käisime Kertuga eelmisel nädalal üle mitme aja taas koos kinos. Ja muidugi ei hakanud me aega raiskama mingi pagana väärtfilmi peale. Kui Vin Diesel on kinolinal, siis võivad kõik maailma väärtfilmid minu poolest olemata olla. See on muidugi kerge liialdus, aga mitte totaalne vale. Vin Diesel, Tyrese Gibson ja kihutavad autod on selline kombinatsioon, mis minu puhul kahjuks/õnneks sajaprotsendiliselt töötab. Nii et kui te imestate, et "kes kurat neid Fast & Furious filme vaatab", siis nüüd te teate vastust.
Filmist ka.
Stsenaarium oli suhteliselt üks ühele maha viksitud "Ocean 11" ja "Itaalia röövi" pealt, aga kuna need on head filmid, siis anname andeks. Kihutamist, kõmmutamist ja pasunasse andmist oli piisavalt ning kuigi Müüdimurdjad saaksid enamiku stseenide kallal kõvasti keelt teritada, siis oluliselt haigutama ei ajanud ükski koht. Viimane tagaajamine oli ehk liiga pikk, aga no las poisid lõbutsevad.
Üllatavalt ei kuulunudki selle filmi kõige suuremad musklid Vin Dieseli külge. Tõeiselt laheda rolli tegi Dwayne Johnson, aga tema käed kohutasid nõrgemad mehed ka ilma AK 47-ta ära.

photo by AllMoviePhoto

photo by AllMoviePhoto

New horizons

I decided to pick up photography again. I found some photos from my old computer and I have to say they were not that bad. And watching them reminded me of all the good emotions I used to go through while being out with my camera. My old proper camera (Canon) is broken and unfortunately it would cost ridiculously too much to repair it so I have to get a new one. All I have right now is a Nikon Coolpix which can produce surprisingly good pictures, but of course it is not enough for more serious work.
As I have birthday coming up soon I will try to get my loved ones to participate in my purchase, how clever is that? I will probably stick with Nikon and take advantage of their free photography course.
It surprises me how few (reliable) photography courses there are in Tallinn. And of course the ones that classify have the most ridiculous schedules, but I try to find smth. that I can attend. Meanwhile there are some online courses and free materials in the net.
Am I crazy or am I crazy? We'll see.

The Social Network

Believe it or not, but I just got around to watching The Social Network on DVD. Although I have heard the soundtrack (thanks to my undying love for Trent Reznor) and read a handful of reviews. I did not have any expectations to be honest. Just thought I might like the movie because of the music and maybe because of Jesse Eisenberg and Justin Timberlake. Eisenberg was brilliant, really spot on in his mumblings and reactions, best casting I have seen in a while. Timberlake on the other hand was pretty predictable - he just needed to show up and act like the character in many of his music videos.
The movie was interesting to watch, but at some point it just ended very abruptly. I understand there was not much material to pull from RL without getting filmmakers' own asses sued, but still ... I wish there would have been some kind of a different "closure" instead of plain titles.
All and all I truly recommend the film to facebook-junkies out there although all the events and characters are not 100 per cent accurate, so I would not base my final judgements on that. E.g. Sean Parker (played by Justin Timberlake) was not the founder of Napster as stated in the film, but one of the early employees of the firm.
P.S. Check this out, it's quite clever

Kuidas toetad sina?

Ajendatuna valulistest rektsioonidest, mida põhjustas minu imestus Evelin Ilvese taaraautomaadi-charity üle, pidasin eile maha pika chati ühe ammuse sõbraga. Veendumaks, et ma pole lapsega kodus olles totaalselt oma sotsiaalset närvi ära suretanud ja mõnest asjast ikkagi veel adekvaatselt aru saan. Selgus, et kõik pole lootusetult kadunud ning minu seisukohad ei kuulu esialgu veel punasesse raamatusse.
Olgu selle taaraautomaadiga kuidas on - minu meelest on see kampaania (eriti muidugi Roosiaia PR üritus) läbimõtlemata ja toores, aga eks heategevuse sildi all antakse paljugi andeks. It's the idea that counts, right? Aga mind jäi painama mõnede mulle vastanute argument, et küll on hea, kui saab lihtsalt automaadil nuppu vajutada ning ei pea annetamiseks (heategevuseks) tont-teab-mida tegema. No kui laisk saab üks inimene olla? Või kui külmalt heategemist kalkuleeriv, et ühe nupuvajutusega oma südametunnistus selles valdkonnas pikemaks ajaks vaigistada? Ja kuidas saab tänapäeval (kui just ei ela keset põlislaant ilma igasuguse inim- või elektrooniliste kontaktideta, mis mõnes mõttes on juba ise heategevus) väita, et annetamine või heategemine on keeruline? Vali endale südamelähedane organisatsioon, fond, misiganes - tee pangas püsikorraldus ja oledki andnud oma väikese, kuigi umbisikulise, panuse. Pole ju keeruline. Ja lapsed saavad rõõmuga taarat edasi viia ja teenitud raha eest endale kommi osta .... mitte ei pea näitlejaid-teatreid toetama ....

MOOD

Ostsin täna ajakirja MOOD, mis meeldib mulle üldiselt rohkem kui COSMOPOLITAN või ANNE&STIIL. Kui viimatinimetatud üllitiste puhul piisab kiirest läbilappamisest ja vahel ka mõne pildiseeria vaatamisest, siis MOOD pakub üldjuhul ka lugemiselamuse ning harib minusugust moevõhikut antud valdkonnas üsna tublisti.
Juunikuu numbri ostsin ma tegelikult Eric Bana pärast, kes on alates Black Hawk Downist minu meesnäitlejate topis kogu aeg kõrgetel kohtadel olnud. Intervjuu oli naisteajakirjale omaselt igav, aga pildid ilusad. Sellest piisas. Sama kehtis ka Hendrik Sal-Salleri puhul, kelle intervjuu sõnaline osa Banale pika puuga ära tegi. Igati arusaadavatel põhjustel.
Kaanefoto Hedvig Hansonist on aga nii photoshopitud (photoshopped to the oblivion, nagu armastab kirjutada minu lemmik-kõmusait Celebitchy), et ajab peaaegu hirmu nahka. Samas kui jutt kannab Hedvigile omast olen-hästi-naturaalne-ja-maalähedane vibe'i. Seekord on Hedvig maalähedusega siiski kenasti piiri pidanud ning tema arutelu paarisuhte ja armastuse teemadel täiesti adekvaatne ja mõtlemapanev lugemine. Aga no need fotod! Mul pole sõnu. Moeajakiri võiks oma kaanestaarist ikka tsutike paremad ja huvitavamad pildid välja võluda.
Ka MOOD ei saa üle Karolin Kuusikust, kes figureerib viimasel ajal igal pool ja igas võtmes, nii et hakkab pisut ära tüütama küll. Tõe huvides olgu öeldud, et antud loos astuvad üles ka teised stilistid peale Karolini, aga lehte keerates oli esmareaktsioon - jälle tema!
Olen täna vist liiga kriitiline, aga kuna peale minu ja mõne juhusliku netis uitaja seda kirjutist niikuinii keegi ei loe, siis pole vast hullu.

P.S Mõlemad minu tänased postitused hoiavad pealkirjas sõna 'mood'.
P.P.S Ma lihtsalt pean siia mõne Eric Bana pildi panema. Call me crazy, I deserve that

photos by WENN

Moodne märterlus tööpostil

Ma olen eluaeg suhtunud varjamatu põlgusega (ehk liiga tugev väljend minu kohta, aga las ta olla) nendesse, kes kõiki abikäsi kõrvale lükates üksinda palki veeretavad ning pärast kas halisevad või kiitlevad, kuidas nemad peavad k õ i k  töö oma õlgadele võtma. Kui inimesed poleks oma eksistentsi alguses avastanud ühise tegutsemise jõudu, siis vaevalt 21. sajand meile just sellisena koitnud oleks.
Eriti ajavad mind marru (veidi utreerin jälle) mõned naisterahvad, kes kõigest hingest midagi kompenseerida või tõestada üritades arvavad, et mida enam nad arutult rassivad, seda rohkem vastassugupool neid tähele paneb ja tunnustab. Ja kui siis loodetud aupaistet ja aplausi ei järgne, saavad suure pangetäie sapiga ülevalatud täiesti süütud kõrvalseisjad, kes julgevad arvata, et kõike ei pea siin maailmas naba paigast pingutades üritama üksinda ära teha.
Kui tahad rabeleda, nii et silme eest must ja kiirabi ukse taga, siis lase käia, aga ära upita ennast selle arvelt, mida sa vabatahtlikult endale kanda oled võtnud. Elus on paratamatult olukordi, kus tuleb teha rohkem, kui esialgu planeeritud, aga seda endale elumotoks võttes ei saa automaatselt kangelase säravat aunimetust.
Olen minagi mõnikord rühmanud inimvõimete piiril, oskamata abi paluda või taipamata seda vastu võtta ning kohatises enesehaletushoos on enda märtriks mõtlemine vaid sekundite küsimus. Siis saab aga terve mõistus võitu ning teadmine, et püstolitoru mul ju meelekohale ei suru on siiamaani õnneks kohale jõudnud. Märterlus toidab meie halvemat poolt, õhutab seda üha uuesti ja uuesti oma miinuseid plussidena serveerima ning kaaslaste südametunnistusel alatute võtetega trampima.
Parafraseerides Kreisiraadiot, "Tee, aga ära esine". Kui võrratult lihtsam on elu aktsepteerides teisi võrdsetena enda ümber ning loobudes avalikult kannatamast valikute pärast, mida keegi sind tegema pole sundinud.

Catching up

BLogi on kuidagi tavatult unarusse jäänud. Ilmselt on selles süüdi ilusad ilmad ja mõned tööga seotud kohustused. Ja teinekord lihtsalt on selline periood, kus kohe ei kisu kirjutama.

Elan praegu virtuaalselt Cannes'i lainel. Kuigi on festivale (Tribeca, Sundance etc.), mille programm on mulle oluliselt südamelähedasem ja pakutav valik objektiivselt-subjektiivselt huvitavam, ümbritseb Cannes'i ikka mingi seletamatu aura, mis just selle ürituse nii ainulaadseks teeb.

Üksikvanem otsib kaaslast

Ma saan täiesti aru, miks.
Sugugi mitte alati sellepärast, et kedagi enda kõrvale teleka ette - suguvõsa kokkutulekule - voodisse vaja oleks. Nende rollide täitmiseks piisab ka märksa ajutisematest kokkulepetest. Aga. Lastega on kellegagi koos ikka oluliselt lihtsam majandada. Ma ei mõtle igapäevaseid toimetusi, pesemist ja kasimist, isegi mitte mängimist ja magamapanekut. Emotsionaalselt on lapsekasvatamine minu jaoks palju raskem kui olmeliste asjadega toimetulek. Eriti selles vanuses, kus iga päev on nii tähtis, kus peaaegu iga tund omandatakse mõni uus oskus või sõna. Niiväga tahaks seda kohe kellegagi jagada. Võtta telefon ja teatada tobeõnnelikul häälel, et "Laps ütles oma esimese kahesõnalise lause" või "Laps läks kukkumata diivani juurest kööki".
Õnneks on minu üksikvanema-seisus ajutine ning arvestades, kui paljud päevast päeva oma lapsi üksi kasvatavad, on isegi piinlik niimoodi kurvastada. Lohutuseks on see, et iga päev viib taaskohtumisele lähemale ning vahepeal täheldan lapse sõnakesi ja naljakesi usinalt üles, et need juba mõne aja pärast (tobeõnnelikult) ette vuristada.

Isiklik JOKK on kõige hullem

Kohtusin mõned kuud tagasi ühe tuttavaga, kes rääkis, kuidas ta "täiesti seaduslikult" sai enda (korraliku) sissetuleku pealt vanemahüvitist ja käis tööl edasi ning tema abikaasa oli vormistatud tema enda riiulifirmasse tööle ja sai lapsega kodus olla. Tuttava hääles kõlas uhkus, et sellise skeemi (üsna levinud nagu ma aru olen saanud) välja mõtles ja töösse rakendas. Mul oli ka hea meel, et nende pere saab koos lapsega olla ning ei pea toimetuleku pärast muretsema. Kuid minu küsimuse peale, kas tal endal kuskil südames ei kripelda, et niimoodi riiki petab, vastas ta, et teda ei huvita. Ja küsis vastu, kas ma olen tõesti nii naiivne ja idealistlik, et ei kasuta seadustes olevaid auke enda kasuks, kui see võimalikuks osutub.
Pean tunnistama, et olen jah. Ja sugugi mitte seetõttu, et ma meie riigi korraldusest ja seadustest pimesi vaimustunud oleksin, vaid ma olen sügavalt veendunud, et tolereerides JOKK-i üksikisiku tasandil, aitame kaasa oma riigi moraali lagunemisele üleüldse. Mis õigust on mul vehkida näpuga "maadevahetajate" või "ärastajate" poole, kui ma ise (küll veidi madalamal skaalal, kuid see ei muuda tegevuse sisu) käitun täpselt samamoodi. Ma ei pruugi olla väga hea inimene, aga ma tean igal õhtul magama minnes, et mu südametunnistus on puhas. Ja see on minu jaoks tähtis.
Selle sama tuttavaga arenes vestlus JOKKi juurest kaugematele radadele ning lõpuks rääkisime kirglikult hea- ja vabatahtlikust tegevusest, kodanikualgatusest ja empaatiavõimest. Tuleb välja, et teoreetiliselt on väga lihtne kuulutada ennast tolerantseks ja kaasatundjaks, hoolivaks ja aitajaks, kuid reaalselt jõuavad tegudeni vähesed. Kui tuttavalt - kes kuulub pigem keskklassi jõukamasse ossa -   küsisin, kui tihti ta mõtleb nendele, kellel ei ole elus nii hästi läinud nagu temal, vastas ta, et ausalt öeldes eriti mitte kunagi. Ja lisas selgituseks, et tal on oma eluga piisavalt tegemist. Ma mõistan seda hästi, sest olin ka ise aastaid tagasi samasugune. Enda elu tundus nii meeletult tähtis, et silmad jäid ümbritsevale üsnagi selektiivselt suletuks. Miks tekkis minu elus murrang, ma siinkohal selgitama ei hakka, aga mul on hea meel, et oskasin selle pöördemomendi ära tunda.
Ma tõesti usun, et tuleb aidata neid, kes on less fortunate, sest kunagi ei või teada, miks on elu nendega sellise ebaõiglase vingerpussi mänginud. Kui mind on Jumal õnnistanud sooja kodu ja armastava perega, siis on minu kohus avada oma süda - ja rahakott! - neile, kellel hetkel seda ei ole. Giving is Receiving. So true.

Soe

Lõpuks ometi on väljas enam-vähem soe. Isegi minu jaoks.

Meil käisid täna hästi toredad inimesed külas. Kohe kahju, et ma pole nendega varem kohtunud. Boonusena olid neil veel hästi toredad lapsed ka.

Keetsin lapsele lõunaks läätsi (raud) ja peeti. Endale ei viitsinud ka muud tegema hakata, kuigi ei läätsed ega peet pole naturaalsel kujul minu lemmikasjad. Õnneks oli kapis kitsejuustu. Määrisin nii läätsed kui peedi sellega ohtralt kokku. Nämma.

Lapsega arsti juures

Ma tundsin juba lapsevankrit koduuksest välja lükates, et tänane arstilkäik kujuneb katsumusterohkeks. Mõnikord lihtsalt tunned kontides ebameeldivat surinat ning nii seitsmes meel kui kolmas silm annavad märku, et parem oleks koju jääda. Aga kui on meie suurepärases meditsiinisüsteemis number saadud, siis ei ole vabandusi, miks arstilkäik ära jätta. Alustuseks ei olnud ma ilmselt korralikult termomeetrit vaadanud, sest juba pärast esimesi meetreid hakkas mul meeletult palav. Ning meil ei olnud aega rahulikult jalutada, vaid tuli ikka täiskäik sisse lajatada, sest kell tiksus armutult vastuvõtuaja poole. Kablutasime - mina higist tilkudes ja Helena vankris üles-alla rappudes - lastepolikliiniku poole ning jõudsime isegi õigeks ajaks kohale. Abivalmis registraatoritädi ütles pilku meie vankrile visates, et sellega peaksite lifti mahtuma küll. Mahtusimegi. Napilt.
Arsti ukse taga kiskusin Helenal riided seljast ning heameelega oleks ka endal kõik riided maha visanud. Ei hakanud siiski koridoris ootavaid ontlikke prouasid ja nende lapsukesi šokeerima. Kuigi higi voolas ojadena, juuksed olid sassis ning vastutustundliku lapsevanemana ma küll välja ei paistnud.
Meie järjekord jõudis kätte ja vinnasin Helena arstikabinetti. Ma ei saanud veel korralikult maha istuda kui arst ja õde kahest rauast tuld andma hakkasid. Esimese paari minutiga oli neil selge, et ma teen kõike valesti - kuigi ma ei olnud jõudnud isegi ühele küsimusele vastata. Kui nad jõudsid mind juba lapsele suhkru sissesöötmises süüdistama hakata, sai mul viisakas-olemisest kõrini ning ütlesin üsna terava tooniga, et kui võib, siis ma nüüd natukene ka räägiks. Selle peale saabus üllatus-üllatus vaikus ning edasine visiit kulges juba märksa meeldivamalt. Saime pataka saatekirju analüüsidele ja UH uuringule.
Helena taas riidesse topitud ja vankrisse lukustatud, ründasime uuesti lifti. Mahtusime sisse, aga välja ... enam ei saanud. Mina kui kergemakujulise klaustrofoobia all kannataja suutsin korraks ikka üle keha jäässe minna, aga siis hakkas mõistus õnneks tööle. Mõtlesin, et kui me sisse mahtusime, siis me peame ju kuidagimoodi välja saama ning taipasin liftiuksi toore jõuga rohkem laiali suruda. Paanikahoost rohkem kartsin, et kohe-kohe lendavad peale järjekordsed kurjad tädikesed ning pole võimatu, et homme leiame end Õhtulehe "Ema ja laps liftiuste vahel" kangelastena.
Tulime - nüüd juba mõõdukamas tempos - kodu poole tagasi. Ma ei suuda kirjeldada, milline kergendus mind valdas, kui oma kodusesse Kadriorgu jõudsime. Mul on "kadriorulase" staaži küll alles pealt nelja aasta, kuid tunnen, nagu oleksin kogu aeg siin elanud. Nii rahulik ja mõnus ja soe tundub Kadriorg oma roheliste tänavate, trammikolina ja merelõhnaga.

Robert Rodrigues "Machete"

Mulle Rodriguese filmid meeldivad.
Esiteks see, kuidas ta vägivalda käsitleb. See on nii jabur, aga samas nii efektne.
Teiseks: huumor.
Kolmandaks: näitlejate valik. No ei arvaks ma Jessica Albast üldse mitte midagi, aga näe - Danny Trejo kõrval pole vigagi. Ja Steven Seagal oli geniaalne, isegi selles filmis ei võtnud ta idamaist hõlsti seljast.

Pictures of the Year: One of the winning images from 2010 ...

The New York Times won the award of excellence for impact for this photo of the collapse of the Deepwater Horizon rig taken by a worker on a nearby boat. The newspaper said they did not reveal the photographer's identity to protect him

Raamaturiiulilt: Aigi Vahing "Valik"

Lugesin öösel läbi. Kuna uni tuli peale, siis andsin gaasi ja suutsin paari tunniga hakkama saada. Alguses meeldis, siis jättis ükskõikseks ja tundus igav ning lõpus hakkas jälle meeldima. Kui sama teema oleks vormistatud novelli või ajaleheartiklina, kiidaksin oluliselt rohkem. Kirjutada Aigi ju veidi oskab ning aus olla/näida ka piisavalt, aga sellest jäi minu jaoks paraku väheks. Kuidagi liiga paljusõnaline ja samas siiski skemaatiliselt ühe koha peal tammuv. Lisaks väsitas mind pidev viitamine erinevatele praktikatele, gurudele ja-tont-teab-kellele veel - referaat, mitte romaan.
Ning kõige olulisem küsimus - miks? Miks üldse käivitusid need protsessid, mille tagajärgedega võitlemise lugu see on? Vaikus.

Kõigest hoolimata on mul hea meel, et Aigi selle raamatu kirjutas. Ausalt.

P.S. Hilinenult, kuid siiski. Muruplats me akna all on eilse #EarthDay auks üleöö roheliseks läinud.

Sex and the City 2 ... waste of time & money

I took a deep breath and started to watch "Sex and the City 2". I was a sucker for SATC series when it started in 1998 and I have probably seen some of the episodes more than ten times. I was quite disappointed in the first movie, but it was worth seeing mainly because of the clothes and some witty dialogue. After reading reviews about SATC 2 (and I mean reviews from people whose opinion really matters and who have made similar film-related choices as me in the past) I decided not to see it unless it comes to telly. But somehow I came across that really cheap DVD today and I couldn't resist.
Needless to say that if I am able to blog while watching a film then it really has to be a bad one.

00:20:00 So - twenty minutes in and nothing interesting has happened. The "girls" look old, even Kristen Davis (Charlotte) has lost her youthful preppy looks. And Sarah Jessica Parker (Carrie) is definitely pushing it too far. All her Carrie-gestures, eye-rolling and giggling just feels like a bad remake of an original. The only things keeping me even remotely interested are Samantha's lines.
00:24:00 The braless nanny ... don't even know what to say about that.
00:25:00 A glimpse of Carrie's wardrobe and apartment. So that's how the chosen ones live in Manhattan? Definitely not my style or taste, looks a bit like furniture shop.
00:26:00 What's with the dialogue between Big and Carrie? Boring.
00:28:00 Miranda is still cool and delivers her scene well.
00:29:00 The braless nanny again. In slow motion. Again. I see where this is heading.
00:30:55 offtopic It brakes my heart to see the babies crying.
00:32:00 Ok, first the nanny braless, now Samantha pantless ... and ding-ding-ding! We have Smith Jerrod shirtless.
00:60:00 An hour! An hour and almost nothing has happened worth mentioning. Except some really bad dialogue and constant eye-rolling. It all just seems so fake and clinically constructed. When does the film start?
00:64:30 It looks more like a program on a travel channel. "Beautiful hotel interiors of Abu Dhabi"
Not to mention Miranda's occasional comments about Middle-East culture.
00:68:45 Sarah Jessica Parker in sleeveless top is scary. The woman should really cover up her arms.
00:71:40 And some word of wisdom while warming the milk.
00:74:00 Yawn. If something doesn't happen in few minutes I will stop watching this.
00:76:48 And there he is, approaching Carrie in slow motion. Aidan. Of course.
My DVD player just stopped working. Even the machine understands a bad product. Have to switch to the computer.
00:81:50 The miraculous arrival of Aidan seemed like a promising turning point, but no! The ladies have to conquer the desert first. Just to show off some clothes in a "Book a camel-ride for four" commercial.
00:86:00 Danish architect just passed by at the desert to say he is not going back to the hotel yet.
00:88:30 Now what? Karaoke? Are you kidding me? The SATC first movie really starts to look like a piece of jewelry next to that catastrophe. I feel like literally throwing up now. They should have at least picked some cool and funky song and presented it totally wrong.
00:91:00 At least the danish architect is hot
00:93:00 The first scene I actually like. Carrie's reaction to the bad book review seems accurate
00:95:20 Ok, it finally starts to develop something here. Although we know what will happen, it still beats the travelchannelesque rubbish shown us so far.
00:97:45 Charlotte and Miranda have it heart to heart discussing the ups and downs of motherhood. Not so bad. "Take a sip!"
00:101:30 The scene with Aidan & Carrie at the dinner has tension in it. Feels real.
00:104:00 The girls process the news of Carrie and Aidan kissing. Love Charlotte in that scene. Hate Carrie, so overacted once again.
00:107:00 The danish architect is still hot. And Samantha is Samantha.
00:108:00 The contrast between Carrie's looks and her acting like a 20 year old is just so fake.
00:111:00 Sex On The Beach and its consequences. Didn't we all know that a condom will drop on the table?
00:113:00 Carrie doing the fake-sobbing routine again. Waiting for the film to end. Just discovered it will continue for another 30 minutes. Yawn. Double-yawn.
00:118:00 Carrie has left her passport at the market table. And of course it is still there.
00:121:30 Samantha's little "Bite me!" show seems really tacky. Not funny as it was probably meant to be.
00:122:00 Yeah right, follow some strange women to some "secret room"to be praised for being brave americans. I expected to see the muslim women to drop their burkas and show "the spring collection". And they did! --- Carrie showing her leg under a burka to get a taxi .... yikes!
00:128:00 Another minute of bad dialogue between Big and Carrie, but the ring was a nice twist.
00:130:00 And another corny piece of dialogue.
And a corny end.

How did they managed to pull off 146' film without almost anything happening during that time? I mean, seriously. There is no relevant story-line in that, no character growth or clever twist at the end. Everything is either so predictable or absolutely meaningless. Take the gay-wedding for a start - what was the point of that considering the following (non)events?

To wrap this experience up. Crap.
See, it even rhymes.

Hüvasti, kallis!

Olin sunnitud lõpuks uue telefoni ostma, sest vanal andis aku lõplikult otsad ja julgelt 50 prossa klahvidest enam ei töötanud ka. Natuke kurb olen: viis aastat ühist elu on ikka täitsa pikk aeg.
Ega ma uue telefoni valikul kaua ei kõhelnud. Olen piisavalt konservatiivne, et Sony Ericssonist mitte loobuda (no ei meeldi mulle Nokia, midagi pole teha ning teisi pole lihtsalt viitsinud pikemalt katsetada) ja kuna ma nutitelefonist huvitatud ei ole, siis saidki põhilisteks valikukriteeriumiteks hind ja ... uskumatu küll - keskkonnasõbralikkus.
Siin on minu uus telefon

photo by sonyericsson.com

Gwyneth vs. Kate

I went for a walk today and stopped for a latte in my local Park Cafe. Their magazine selection contained two copies of British Vouge having Gwyneth Paltrow and Kate Winslet on cover.

I read the interview with Kate and just enjoyed it. She is one of my favourite actresses (together with Meryl Streep of course) and as you know I can get pretty obsessed about the people I like. In a good way, I mean. I just try to read as many interviews and see as many films or listen to as many records as I possibly can. And I love Kate. In addition to being absolutely brilliant actress she is just so approachable, so grounded in her choices, not to mention so well-spoken and funny. And all of this comes through in her interviews and even the typical kiss-ass comments from the editors don't change the way she presents herself. Of course she has a "public face" and I do believe that the Kate without journalists & photographers is much different from what we know, but still - she comes across as a real person.

As I had more time to spare I went through Gwyneth Paltrow's interview as well. I don't care much for Gwyneth as an actress, but I don't hate her. And the fact that she is married to Chris Martin and used to be Madonnas BFF makes her at least somewhat interesting. But this interview .... it was just horrible. Gwyneth sounded so smug and unreal, like she was a freakin' Queen teaching all the clueless people out there how to live and bragging about how great it is to be Gwyneth Paltrow. And the obsession that women has about her body! You are thin, you look great - but for crying out loud - stop taking about your butt now! Not to mention her bitching about Madonna ... why on earth you have to say things like that in a magazine? No matter what Madonna did on didn't do, it is not your business to share. So it is safe to say that this interview erased Gwyneth from my good books. At least for now.
I totally understand (as I mentioned before about Kate as well) that the way celebrities present themselves might all be an act and well-calculated strategy and sometimes a bad editor can make a total sweetheart sound like Charles Manson, but still ... I believe you can not hide who you really are, there is always something that gives away the "real" you.

P.S. The clothes Gwyneth wears on Vogue's photos are fabulous. And she looks like a supermodel, no doubt about that. But then again - the photos are taken by Mario Testino. As are Kate's.

Kate Winslet bt Mario Testino

Gwyneth Paltrow by Mario Testino

Kondekas

Et mis see veel on? Kondenspiim loomulikult, aga mitte mingi tavaline lurr, vaid see klassikaline - sinise paberiga plekkpurgis, Leedu toode. Tõmbasin praegu ühe jutiga pool purki naha vahele, nii et süda on natuke paha. Aga ainult natuke. Mitte piisavalt, et mõne aja pärast ka üle(alles)jäänud pool ära süüa. Kondekas muidugi ei kuulu kevadiste tervislike eluviiside juurde mitte üks raas, aga - loll, kes vabandusi ei leia, eks? - kuna mul oli täna hambaarst ja ma unustasin enne seda süüa ning pärast mingi megapika nõelaga hambas sorkimist ka mitu tundi süüa ei tohtinud, siis ... kui kell kukkus, ei hakanud ma muidugi salatit hakkima, vaid võtsin Puhhi-moodi mõmisedes hoopis kondeka ette. Ja kui siis Jänes veel küsis, mida külaline leiva peale sooviks, kas mett või kondenspiima, oli Puhhi erutus juba nii suureks kasvanud, et ta vastas: "Mõlemat!"

See pole küll teemasse, aga ma olen tähele pannud, et pärast mõne väga toreda blogi lugemist, hakkan ma alateadlikult samas stiilis kirjutama. Ega te niikuinii ära ei arva, kelle blogi ma just lugesin ....

La Habana ... una ciudad misteriosa

Elus on tähtsamatki teha, kas pole?

Eelmise postituse peale kontakteerus minuga üks ei-mäleta-kust-ma-teda-tunnen tuttav ja küsis, kas ma ei võiks uurida ka teisi Katrin Lusti lugusid staaride kohta. No et kas vastavad tõele. Kui ma olin tükk aega lõbustatult itsitanud - ikka on meelitav, kui sind lausa detektiiviks nimetatakse - pidin kahjuks tuttavat kurvastama ja "huvitavast ettepanekust" keelduma. Nimelt ei huvita mind karvavõrdki, kas nimetatud ajakirjanik on või ei ole kõikide nende kuulsustega kohtunud ning mismoodi tema artiklid sündinud on. Nagu ma ka mainisin, huvitusin konkreetsest loost ainult tänu sellele, et tegemist oli ühe minu lemmikfilmiga ja lemmiknäitlejatega, kelle kohta olin juba varasemalt nii palju lugenud, et Katrini väited tekitasid üsna suure ebakõla minu mälus talletunuga .

Ma ei näe põhjust, miks peaks üks ennast ajakirjanikuks nimetav inimene nädalate kaupa meediasse lausvalet paiskama. Kes seda üldse teha viitsiks? Ma usun, et Katrin liigub Londonis elades erinevates seltskondades ning kindlasti on Londoni-suguses suurlinnas kuulsustega kohtuda oluliselt lihtsam kui Tallinnas. Ja kuigi nii mõnedki tema lugudes-blogis esitatud faktid on teinekord mindki kulmu kergitama pannud, ei arva ma, et ta kõik sajaprotsendiliselt välja mõtleb. Teinekord lihtsalt ei anna reaalne situatsioon nii magusat lugu kätte kui vaja oleks ning siis tulebki paar mahlasemat pala juurde luuletada. Selle tõdemusega tõmban omalt poolt Katrin Lusti teemale joone alla, soovin talle edu ning loen mõnikord ajaviiteks tema Londoni Lusti Blogi ka. Ja soovitan teistelgi kollast meediat mitte nii tõsiselt võtta.

P.S. Kirjeldades oma raamatus 2005aasta BAFTA galat, suutis Katrin mind küll muigama panna. Nimelt kirjutas ta, kuidas Leonardo DiCaprio osalenud galale järgnenud õhtusöögil koos oma vanaema ja ema-isaga. "Nemad tundsin ma ära näo järgi, nii sarnased olid nad oma pojaga olekult ja välimuselt" kirjutab Katrin. Mnjah. Esiteks on DiCaprio vanemad Irmelin ja George juba aastakümneid lahutatud (see juhtus peaaegu kohe pärast poja sündi) ning kuigi DiCaprio isaga tihedalt suhtleb, ei chilli nad kolmekesi (+ vanaema) mööda auhinnagalasid. Vastasel juhul leiduks selle kohta kuskil vähemalt üksainuski udune pilt. Teiseks ei ole George kindlasti oma pojaga "nii sarnane".
Tõsi, nii Dicaprio ema kui vanaema Helene Indenbirken (kes kahjuks suri 2008ndal aastal) on teda saatnud mitmel esilinastusel ja muudelgi üritustel, nii et pole võimatu, et nad ka BAFTAl kohal olid. Ühtegi pilti selle kohta mul igatahes leida pole õnnestunud.

George DiCaprio, father of actor Leonardo DiCaprio, accepts a Special Achievement Award in Entertainment on his son's behalf at the National Italian American Foundation's 33rd Anniversary Awards Gala on October 18, 2008 in Washington, DC. Photo by daylife.com

Actor Leonardo DiCaprio with his mother Irmelin attends the Annual Cinema For Peace Gala during day five of the 60th Berlin International Film Festival at the Konzerthaus am Gendarmenmarkt on February 15, 2010 in Berlin, Germany.Photo by Andreas Rentz/Getty Images Europe

Irmelin DiCaprio ja Helene Indenbirken "Vereteemandi" esilinastusel Madridis.
January 25, 2007 - Photo by Carlos Alvarez/Getty Images Entertainment

Seks, valed ja eneseusk ... make your pick

Kui arvaksin, et mul on nii äge elu, et sellest tasuks kogu eesti rahvale kirjutada, siis tunduks mulle "Minu äge elu" ka oluliselt sobilikuma pealkirjana kui "Seks, valed ja eneseusk". Teisalt tagavad need kolm sõna otsingumootorites ilmselt suurema vastukaja ning ehk ka reaalse müügiedu.
Katrin Lust-Buchanani raamatulaadse teose lugesin läbi enam-vähem tunniga. Hoolimata mu kohatisest huvist klatši ja kõmu vastu, läheb vaja siiski märksa teravama sulega autorit, et ma vaevuksin põhjalikumalt süvenema. Selles raamatus - for the lack of a better word - leidsin ma tegelikult ainult ühe huvitava loo. See puudutas filmi "The Holiday", kus Katrin olevat töötanud nädalaid Cameron Diazi kehadublandina.

"The Holiday" on üks minu lemmikuid romantiliste komöödiate seas (eelkõige tänu Kate Winsletile ja Cameron Diazile). Ning minu üks kiikse on oma lemmikfilmide ja näitlejate kohta netist täiesti haiglase visadusega erinevat informatsiooni otsida. Teate ju küll, kuidas võib netis surfates ühe uuetele ja uutele linkidele vajutades esialgsest teemast ei-tea-kuhu kalduda. Ning kuigi üsna palju sellest infost teenib vaid meeleahutuslikku eesmärki, jätab mu veider aju vahel meelde täitsa tähtsusetuid fakte.

Miskipärast tundus Katrini lugu (mida kajastas ka meie ajakirjandus - 1, 2, 3) endast kui Cameron Diazi kehadublandist (body double) nati kahtlane. Täpsemalt sellises mahus, nagu tema kirjutas - viis nädalat ja peaaegu kõik välisvõtted. Esiteks seepärast, et ma ei olnud ise kuskilt sellist fakti leidnud. Aga noh, see pole ju tegelikult mingi näitaja. Otsisin välja mitmeid lehekülgi "The Holiday" full cast & crew kohta (näiteks siin ja siin ), kuid Katrini nime ei hüpanud kuskilt esile. Tõepoolest - kui staaridel on nii stand-inid kui body-doubled, siis esimesed märgitakse tiitrites ära ja teised enamasti mitte. Paarkümmend aastat tagasi tehti katse kehadublantide tööd rohkem väärtustada ja nende nimed ka tiitritesse saada, kuid see ei läinud läbi. Ja tihtipeale ei taha nii näitlejad kui nende kehadublandid, et see informatsioon tiitrites oleks.
Cameron Diazi stand-in selles filmis oli Madison R. Wells, kes on Cameroni stand-in olnud ka filmides "My Sister's Keeper", "In Her Shoes", "Charlie's Angels: Full Throttle". Diazi body-double'i tööd tegi aga Katie-Jane Cooper, keda tõepoolest ei ole lõputiitrites mainitud. Kuid siiski on Cooperi kehadublandiks olemise kohta filmis "The Holiday" üsna mitu viidet. Näiteks siin ja siin.

IMDb "The Holiday" trivia sektsioonist leidsin sellise infokillu - In the Special Features, Cameron Diaz claims this movie is her most physical due to all the running she had to do - mis seab omakorda kahtluse alla Katrini väite, et kõikides jooksu- ja kohvrivedamise stseenides on tema, mitte Cameron. Ka režissöör Nancy Meyers kiidab Rob Carnevalele antud intervjuus Cameroni just kohvrivedamise stseenis - But she’s also extraordinarily gifted as a physical comedian. I can’t think of other women that I think are that funny, that can do that kind of stuff such as slipping and sliding on the ice. We initially brought in a stuntwoman because it was the first day of shooting and we didn’t want Cameron breaking her leg, but as we were watching Cameron asked: “Do you mind if I try it?” She did it in one or two takes.
Stuntwoman, keda selles lõigus mainitakse, on lõputiitrites märgitud Nina Armstrong, kes on Cameroniga töötanud ka filmides "The Gangs of New York"ja "Charlie's Angels".

Katrin paigutab enda tööaja alguse filmi juures märtsi keskele ja väidab, et võtted Inglismaal olevat kestnud lausa aprilli keskpaigani.
Hello! veebist leidsin selle uudise, mille kohaselt filmiti Cameroni kohvritega lumes sumpamise stseeni veebruari alguses. Ka see blogipostitus annab Shere's toimunud võtete üheks kuupäevaks 11. veebruari.
Lisaks kinnitavad mitmed allikad, nt. Cinemareview, et - Production on The Holiday began in Los Angeles, then moved to England for a month before completing filming back in L.A. Ehk et Inglismaal filmiti kokku vaid kuu aega. 
Ilmselt filmiti ilma Cameronita kaadreid pärast juurde, sest tihtipeale 2nd unit filmib osa materjali hiljem ja kasutab sealjuures just dublante. Raamatus ära toodud "Second unit call sheet" Katrini nimega ja kuupäevaga 15. märts seda ka kinnitab. Seesama koopia lükkab aga ümber Katrini väited mitmenädalasest filmimisperioodist, kuna tähelepanelikult lugedes saab aru, et juba ühel päeval filmiti kolmes locationis. Samuti ei saanud Katrin 2nd unitiga filmides mingil juhul kohtuda režissöör Nancy Meyersiga (isegi Katrini call sheeti koopial on kirjas 2nd uniti režissöörina Bruce Block) ega olla "viis nädalat ninapidi koos" Cameron Diaziga, sest kogu second uniti mõte ongi selles, et staaride võtteperiood oleks võimalikult kompaktne ja lühike (first unit).

Nancy Meyers, directing Kate Winslet in The Holiday

(Photo Credit: Columbia Pictures Industries, Inc.)

Ja veel - Katrin väidab raamatus, et kohtus võtete jooksul Kate Winsletiga (mainib, kuidas tolle abikaasa koos lastega Kate'i iga päev pärast võtte lõppu koju sõidutas), mis ei olnud võimalik ainuüksi seetõttu, et Cameron Diazi tegelaskuju Amanda ja Kate Winsleti tegelaskuju Iris jagavad ühist stseeni ainult filmi lõpus aastavahetuspeol ning see filmiti Californias. Nagu peaaegu kõik interior stseenid k.a. need, mis filmis toimuvad Irise kodus Inglismaal. Ehk et ajal, kui filmiti Cameron Diazi kehadublanti vajavaid stseene, ei olnud Kate Winsletil kindlasti põhjust võtteplatsil (ja üldse Inglismaal) ringi kolada.

Vot selline Sherlock võin ma aeg-ajalt olla. Isegi imestan.
Tegelikult ikkagi loodan, et Katrini jutul on tõepõhi all, sest mulle meeldiks kui mõni eestlane oleks minu ühe lemmikfilmiga seotud. Hoolimata sellest, et Katrini nimi selle filmiga seoses kuskil mujal peale eesti meedia ei esine, võis ta ju ometigi mõne "sutsaka" seal kehadublandi või extrana teha. Ja kogu loo lihtsalt veidi suuremaks jutustada, kui asi tegelikult väärt oli.