¡Vamos!

I know - I shuld support Iceland and Sweden and Denmark, or at least England, but ... my heart just does not beat in their rhythm.
I still get overly excited about Uruguay making it to the playoffs (even if I am not the biggest fan of Suarez) or feel sorry that James was not playing for Colombia after all. I am inspired by Iceland's team, but still rooting for Argentina.  Don't even get me started on Germany vs Mexico ...
I guess it's the passion these teams have for the game not only a desire to win, but something deeper. Football is in their blood, it is something they can not live without and it shows.

Wednesday with headphones on

photo @Wikipedia

photo @XXLMag

Take Your Pills

2018
Alison Klayman

Every era gets the drug it deserves. In America today, where competition is ceaseless from school to the workforce and everyone wants a performance edge, Adderall and other prescription stimulants are the defining drugs of this generation.

x x x

Sotsiaalmeedias kurdavad mõned, et viimase aja pidevad ahistamisuudised ahistavad neid.
Halloo! Meil on võimalus neid uudiseid mitte oma ellu ja hinge lasta, ahistamisohvritel see luksus kahjuks puudub. 
Ja targutamine, et miks keegi peaks alles 20 aastat hiljem sellest rääkima ... näitab lihtsalt empaatiavõime puudumist.

Hits from the Bong

Ravikanep ja sellega seonduv on omaette teema. Aga lihtsalt furoori tekitamiseks ja klikkide kogumiseks avalikult savu tõmmata (küll me oleme lahedad, kas pole), on minu meelest lihtsalt ... tobe. Isegi meelelahutusliku ajakirjandusega pole siin midagi pistmist. Eriti magedalt mõjub hiljem (kui tegevuse lollusest vist ka ise aru saadud) selgitus, et see oli "mõni teine äärmiselt lahja looduslik kraam"

😂😂😂

Che Guevarad ja teised

Ma olen igati arutelude ja parimate lahenduste otsimise poolt, aga täiesti närvi ajavad mind need tüübid, kes viskuvad barrikaadidele enne kui on üldse aru saanud, milleks ja kuhu need barrikaadid ehitatud on. Need, kelle kogemus Kadriorust piirdub Luigetiigi ümber jalutamisega, väidavad häälekalt, et nn. Russalka rand on tuhandete tallinlaste suvine meelispaik. No kamoon! Olles aastaid elanud nimetatud meelispaiga kõrval, ei oska ma seda kuidagi mingiks tohutuks atraktsiooniks ja igaikestva väärtusega kohaks pidada. Jah, mere äärde sai minna - koos joodikute ja narkaritega. 
Mere ääres sai kõndida - klaasikildude ja muu sopa vahel. Räpasel liival sai päevitadagi kui tõesti Prita randa minna ei viitsinud.
Kas Reidi tee kujutab tõesti nii suurt ohtu kogu miljööväärtuslikule Kadriorule? Ma millegipärast kahtlen selles. Kas seda projekti ei tasuks uisapäisa ellu rakendada vaid proovida leida veelgi paremat lahendust? Kindlasti.

Koolivorm firmadele

Kui see Eesti märk, mis tegelikult polegi Eesti märk, vaid tööriistakast viib lõpptulemusena selleni, et kõik Eesti firmad esitlevad end yhtemoodi .... siis kas see pole jälle nagu mingi kohustuslik koolivorm? Samahästi võiks ju ehitada ainult yhes stiilis maju või kirjutada yhesuguseid laule?

Nimega ja nimetu vägivald

Mees lööb naist.

Enamik meist arvab, et nõme tegu.

Tuntud teatri tuntud lavastaja lööb naist.

Ju naine ikka näägutas, ju mehel olid rasked ajad, arvavad järsku nii paljud.

Tüüp ähvardab noaga müüjat.

Enamik meist arvab jälle, et see ikka ei kõlba kuhugi. 

Mõni isegi muretseb, kas müüjaga on kõik korras.

Tuntud räppar ähvardab noaga müüjat.

Eksperiment. Promo. PR. Suhtumise väljendus. Loominguline kriis ... 

Tuleb välja, et nimi on pehmendav asjaolu nr 1

No, WTF?

Karupüksid ja päikesepaneelid

Mulle läheb korda, mida meie president päriselt teeb, milliste väärtuste eest seisab, mida maailma ja Eesti mastaabis tähtsaks peab. 
See, et ta Kadrioru lossi nagu kulutuld väldib ja ilmselgelt professionaalidel endale nõu anda ei lase, ei tee teda küll kuidagi väärtuslikumaks või tõsiseltvõetavamaks. T-särgis IT-hipsteritega hängida võib meist igaüks, see ei tähenda, et president peaks seda tegema. Isegi kui Simple Sessionil oli riietus mõeldud mingisuguse steitmendina, oleks särk võinud siiski triigitud olla ja stilist vähemalt üritanudki naisterahva nõrku külgi peita. Pole ju tegu mingi edgy supermodelliga, vaid 40+ prouaga.
Tunnistame seda endale või mitte, me tahame presidenti, kes seisab meie igapäevasekeldustest ja hommikul hooga haaratud rüivastest just paraja kriipsukese jagu kõrgemal.

Cocaine Cowboys Reloaded

You watch these documentaries and really feel like reality is stranger than fiction. The things happening in Miami in the 80s ... how could that even be?
And it still surprises me is the complete lack of consistency in sentencing these people. I mean Griselda Blanco who was behind killing over 200 people went to prison for about 20 years, got released and sent back to Colombia. At the same time his hitman Jorge "Rivi" Ayala (with a significantly less murders on his hands) who also decided to cooperate was rejected even a shot of parole after 25.

¡Que guapo!

I feel like I should be plastering the imaginary walls of this blog with pictures of Pedro Pascal. And Wagner Moura. And Juan Pablo Raba.
Just finished watching the second season of Narcos and I am so hooked. The weird thing is - I was perfectly aware of both Moura (Elite Squad!) and definitely Pascal (It's hard to miss a new character during the GoT frenzy, although I had my eye on him already thanks to Mentalist), but Narcos gives them a whole new quality and range.

I mean, Pedro definitely looks like a cool guy to hang out with

photo bu Danielle Kosann / thenewpotato.com

Cartel Land / Matthew Heineman

Just finished watching this documentary about the current situation on US-Mexican border.
Is there any hope, any solution in this madness? Who's interests are being protected by these murders and neverending violence?
What is wrong with us here, in Estonia, whining about couple of immigrants and old russian people not speaking our language? Better pull our heads out of our asses and try to see the bigger picture. There are real problems in the world that surrounds us.

(e)STONER

Ma põrkasin uue Eesti brändiga kokku üleeile hommikul, kui messengeris vilkusid töökaaslaste imestunud kirjaread teemal, et mis küll selle Terevisiooni FB cover shotiga juhtunud on? Klikkasin ka kiiresti õigesse kohta ja mis ma nägin - Terevisiooni FB lehe päisesse oli ilmunud mingite veidrate tuhmi värvi plötakate ja naljaka fondiga kirjas pilt. Esmamulje oli ... kole. Teine mulje oli, et see sarnaneb natuke Eesti Laulu pilvedega ja pisut ESC2002 logoga. Ilumeelt need viimased seosed ei veennud ja tuli edasi uurida. Nii jõudsingi uue Eesti brändi kontseptsioonini ja selle palju kära tekitanud rohelise plätakani.

"See ei ole Eesti märk", jäi kõlama lause EAS turundusinimeste suust. "See on tööriist"

Okei, tööriist, siis tööriist. Silme ette tuli jälle Terevisiooni uus cover shot ja tööriist tundus endiselt väheveenev. Ei aidanud ka see, et sotsiaalmeedias plätakas kiiresti "oksendavaks siiliks" ristiti. Kas on võimalik seda veel kuidagi teistmoodi näha?

Lugesin kontseptsiooni veelkord läbi. Eesmärgid, vajadused. Kõik kõlab nagu õigesti, aga tulemus tundub endiselt imelik. Roheline plönn on roheline plönn. Vabandust, rahn. Rahn. Ja et kott, millel see peesitas kandis silti "Made in India" ei teinud asja paremaks.

Olen kaugel sellest, et kogu projekti hukka mõista. Inimesed peavad millegagi tegelema. Ega ma ise ka igapäevaselt just kosmoserakette ei ehita. 

"Eesti märk" on väga hoomamatu asi. Meil kõigil on oma ettekujutus Eestist ja sellest, kuidas see peaks või võiks visuaalselt väljenduda. On vaja väga nutikat ideed, mis meist enamikku liidaks, mitte ei lahutaks. Peter Kentie EST-idee on kahtlemata midagi sellist. Miks me selle esialgu täiesti maha trampisime? Et rohelise plönniga ägedamad olla? Naah ....

Hannes Võrno "Missioon"

Pingutan siin seda Võrno Afganistani päevikut lugeda. Paarsada lehekülge olen läbi närinud, ilmselt jätan varsti pooleli. Praegu veel on õhkõrn lootus, et ehk läheb huvitavamaks või vähemalt raamatulikumaks, kirjanduslikumaks, avaramaks.
Tükk aega ei saanud ma aru, mis mind Võrno juures nii väga häirib, et lugemine ei edene. Olen ju klassikirjandi tasemel raamatuid a la Stig Rästa "Minu Kennedy"ennegi diagonaalis läbi hekseldanud.
Lõpuks koitis - Võrnol puudub igasugune empaatiavõime!
Küll mõistab ta hukka oma kompanii sõdurite keelekasutust ja rõivastust, küll pahurdab emigreeruda soovivate afgaanidega, imestab üleolevalt, miks Margus Hunt ja Taavi Peetre mingil India-reisil ainult hotellitoas aega viitsid ja minule ehk kõige üllatavam - ise kristlasena ei näe ta armulaual ja hingeteenistusel enda kõrval kohta ristimata sõduritel. Tõsine kristlane missugune!
Võrno kirjutab ise ka, et on õnnetu ja kurb ning see kajab vastu tõesti igalt leheküljelt. Aga kahjuks ei anna see kurbus ja eneseotsing tulemust suurepärase kirjandusteose näol, vaid mandub vähemalt esimesel kahesajal leheküljel tuimaks oma naba imetlemiseks.

Ma loodan, et saabub mingi valgustatus ja viimased paarsada lehekülge on tasu praeguse piina eest.

ESTENG

Mulle meeldib ilus eesti keel. Loomulikult. 
Ja ma olen üsna üllatunud, kui keegi mulle ametlikus kirjavahetuses suurtähtede- ja kirjavahemärkideta familiaarset joru edastab. Ja kord aastas pean ma vajalikuks sõna võtta teemal, et kui inglise keeles laulmine ikka kõige paremini välja ei tule, siis võiks vabalt eesti keelt eelistada.
Aga.
Aga.
Kui kohale ilmub mingi järjekordne näoraamatu keelepolitsei soovitades, et "kui tahate öelda sündmus, siis ärge kirjutage event ja kui tahate öelda väljakutse, siis ärge kirjutage challenge", siis lähevad mul küll okkad turri.
See on võrreldav näägutamisega mitte jagada "nii palju laste ja kassipilte". Kui mul on laps ja kass ning ma tahan nende pilte jagada, siis ma jagan. Love me or leave me!

Mood on tagasi!

Ma sattusin alles nüüd lugema ajakirja "Säde", mida oma ignorantsuses siiamaani mingiks hobiajakirjaks pidasin (ilmselged mõjutused ajalehest Säde ja 90ndatest). Võib-olla pole see tõesti moeajakirjale parim nimi, aga who cares. On meil ju uuenenud ajakiri "Mood", mis nimest hoolimata lahterdub minu jaoks tavaliseks naistekaks.

Aga Säde on täpselt see, mida eestikeelses moeruumis vajan ja igatesen. 

Happy Birthday Mr.President

Kõik need PK debatid on ju toredad ja saab eetrit täita jne., aga sisuliselt ei tähenda need ju midagi. Isegi kui üks kandidaat osutub kõikides debattides/saadetes teistest peajagu paremaks, väärikamaks, targemaks, sobilikumaks, siis so what - see, kes lõpuks valituks osutub, ei sõltu ühestki debatist või ajaleheartiklist. See ei sõltu kandidaadi isikuomadustest või suutlikkusest presidendikohta täita. Lõpuks on kõik ikkagi mingite parteisiseste ja -üleste kokkulepete küsimus. Ja ka ihaldatud kohale jõudnud väljavalitu võib oma head ja paremad küljed unustada, sest mingit olulist rolli ta meie riigis niikuinii täitma ei hakka. Vabariigi aastapäeval korralikult kätt suruda ja Võidupühal kõne koperdamata maha lugeda - sellega saaksid nad kõik vist hakkama.

Bloody hell

Täiesti närvi ajab, kui mingit põhjust pole, aga tunned end totaalselt õnnetuna. Alati on põhjus, ütleksid proua ja härra psühholoog ja tõenäoliselt on neil õigus, aga ilma eriti sügava kaevamiseta ma praegu selleni küll ei jõua. 

Puhkus sellises vormis ei sobi mulle üldse. Selline tunne, et läheks lihtsalt autoga kihutama või hüppaks 100 korda järjest peakat, aga ei - korjan hoopis sõstraid. Või mustikaid. Või mida iganes vaja korjata on. 

Riia, mu arm

Viimati käisin ma Riias 2003. aastal. Eurovisioonil, kusjuures. Sellest korrast on mul elavalt meeles kaks asja. Pidev ekslemine Riia tänavatel ja sügav pettumus, et Eurovisiooni rezhissöör osutus gayks. Oh mind küll.
Seekord ei olnud ekslemist (vähemalt mitte tänavatel) ega gaysid. Hoopis Muse'i live ja supertore tripp sõbraga.
Muse on ka üks neist bändidest (koos nt Kasabiani ja Kings of Leoniga), kes mul kindlasti igapäevases Spotify playlistis ei figureeri, kuid kelle kontserti ma iga hinna eest näha/kuulda tahtsin. Ja pettuma ei pidanud.
Ma olen vist suhteliselt vähenõudlik kontserdikülastaja. Selles mõttes, et mind on väga lihtne rõõmustada: kui on sound, mis ei pane kõrvu huugama ja setlist, mis pole lihtsalt tuim konveier, vaid omamoodi lugu, siis ongi juba põhimõtteliselt hästi. Muse'l olid mõlemad tingimused täidetud, lisaks lihtne ja stiilne visuaal. Matt Bellamy oli äge nagu alati.

Huvitav oli Arenal veel see, et turva- ja piletikontroll osutus üllatavalt suvaliseks. Turvaväravatest läbi tulles tüüp lihtsalt noogutas mulle, ei mingit inimlikku kontakti. Mitte et mul midagi varjata oleks olnud (need ajad, kui viski Sprite pudelisse villiti ja Von Krahli sisse smugeldati, on õnneks möödas), aga üldise turvalisuse huvides oleks eeldanud siiski pisut pingelisemat suhtumist. Sama lugu oli piletikontrolliga. Kui esimest korda saali sisse läksime, vaatas meie pileteid küll vähemalt kolm inimest, aga kahtlustan, et kuna neil polnud kõige pisemaidki valgusallikaid, millega piletil olevat kirbukirja näha, siis põhines see kontroll vastastikuse usalduse põhimõttel. Kuns soojendusbänd erilist muljet ei jätnud ja palav oli ka, siis seadsime sammud hoopis siidrijärjekorda ja chillisime fuajees. Uuesti show alguses saali minnes ei hakanud lava äärde 'scream-zone'i' trügima, teleinimene seisab ikka kaamerapoodiumi juurde ja helipuldi lähedale. 

Siis oli kaks tundi hästi äge, aja- ja ruumitaju kadus kohati ikka täitsa ära. Aga nagu ma juba ütlesin, on mind lihtne rõõmustada. Ja see, et Chris Wolstenholme lisaks helilistele elamustele ka silmailu pakkus, oli puhas boonus. 

Ülejäänud aeg Riias oli väga meeleolukas. Puhas puhkus maailma parimas seltskonnas. Sest ainult TM saab aru, et täiesti normaalne on sõita Riiga ja veeta aega hotellis jalkat vaadates. Või istuda kaks tundi ühes ja kaks tundi teises kohvikus. Või süüa öösel maailma kõige kahtlasemat burgerit samal ajal kui kõrval paar inimest kaklevad ja ilmselgelt liiga palju vägijooki tarbinuna sirgelt põrandale kukuvad. 

Meie endi suhe alkoholiga jäi kahtlaselt tagasihoidlikuks. Lihtsalt nii lõbus oli niikuinii kogu aeg, et oleks olnud tobe seda hommikuse peavaluga ära rikkuda. 

Allesjäänud veini valasime siiski veepudelisse ja jõime tagasiteel bussis ära. Ega muidu poleks selle bussijuhi sõidustiiliga kuidagi Tallinnani vastu pidanud ka. Kas juhtidel pole kohustust vähemalt üritadagi sõita nii, et reisijatel pidevatest äkkpidurdustest hambad eesistuja toolis kinni ei ole? 

----------------------

Esimest korda käisin Riias 1978. aastal. Peaaegu oleksin sinna jäänudki. Kui poleks olnud dr. Lacist, selle aja ühte parimat südamekirurgi Nõukogude Liidus, kes ütles mu vanematele pärast kohustusliku altkäemaksu esimest poolt, et "Ma ei luba teile absoluutselt mitte midagi. Isegi mitte ühte protsenti". Jõi seejärel pool pudelit konjakit, et käed opereerides ei väriseks ja parandas mu südame ära. 

Nutikad lapsed või ...

Ma ei oska kuidagi suhtuda lastele/väikelastele mõeldud portaalidesse-äppidesse. Ühest küljest on nt selline asi nagu Lastejaam suurepärane (idee, teostus jne), aga teisalt meelitab see ju lapsi veetma veelgi enam aega arvuti ja/või mingi nutiseadmega. Samal ajal kui laste (juba lasteaialaste) kehaline aktiivsus väheneb, sõnavara kahaneb ja keskendumisvõime aina halveneb. Silmanägemisest rääkimata: nutitelefoni ekraani halb mõju silmadele pole ju mingi saladus. 

Seega ongi mu lapsed teiste omavanuste seas nagu tulnukad, sest ei oska isegi kõige algelisemal tasemel ühtegi "nutikat" kasutada. Loodan, et kui kooliaeg kätte jõuab, siis võtavad kiirelt järgi. Või siis süüdistavad mind, et olen nende elu juba enne kooli ära rikkunud. 

Musical chairs

Nädalavahetus läks Kultuurikatlas eesti muusika lainel.
Laupäeval I Wear* Experiment ja pühapäeval Mick Pedaja & Jüri Pootsmann.
Ootused olid suht kõrged ja õnneks pettuma ei pidanud. Kõige rohkem mõjus mulle mõlema live puhul hoopis valgus ja muu visuaal. IWE oma oli eriti äge: pealtnäha lihtne, puhas, aga väga täpne ja muusikaga ideaalselt sobiv.
IWE puhul jäi mind live lõppedes aga ikkagi kummitama mõte, et mis värk see on nende eesti artistide ja bändidega, et kunagi ei ole tunnet, et endast antakse 100, 110 või 150% Ikka jääb natukene puudu, et oleks täiega äge, et oleks lausa füüsiliselt tunda seda energiat ja tahtmist, mis seal laval on. Olen ja laulan ja mängin pilli ka, aga ... oma hinge ikka käest ei anna. Võib-olla eestlased ei oskagi seda, mine tea.
Ja teiseks ikka see keelevärk ka. Kui ma poleks lugusid enne Spotifyst kordi kuulanud, siis oleks arusaamisega suuri raskusi. Ma tahan teada saada, millest lugu räägib (eriti kui muusika ka kohati väga catchy pole. Aga see on juba kolmas teema, et kõikide artistide probleem on see, et neil pole häid lugusid). IWE puhul ma saan inglise keeles laulmisest aru küll, pilk on niikuinii pigem Eestist välja suunatud ja tõenäoliselt ongi neil a la Taanis või Hollandis oluliselt lihtsam nö oma publik kätte saada. Aga Mick võiks küll ainult eesti keeles teha. Ei usu, et see tema veenvust kahandaks - pigem vastupidi.
Ja nagu tõestas MetsaKutsu, kes täiesti kickstart energiaga Jüri livesse sisse hüppas, on eesti keeles võimalik ennast väljendada küll. Kättevõtmise asi.

Delegation Bubble ehk elu mullis

Eurovision selleks korraks jälle läbi. Õnneks ja kahjuks.
Seekord venis kuidagi eriti pikale. Selgus et õigel ajal koju lennates ma laupäevast saadet mingi nipiga valmis ei saa ning otsustasin veel päevaks sinna jääda. Igati õige otsus.

Ma ei tahtnud sel aastal üldse minna. Veel ärasõidupäeva õhtul kurtsin Ruthile, et nii kõrini on kõigest, mis kaudseltki Eurovisioni meenutab. Lükkasin pakkimise sõna otseses mõttes viimasele minutile ja olin üldse kuidagi liimist lahti. Mis ei ole minu puhul muidugi mingi ime, aga seekord oli asi ikka eriti hull. Kui kellelgi on oskus oma elu keeruliseks elada, siis olen see mina.

Õnneks on Eurovision üks täiesti omaette maailm. Nagu teine planeet, kuhu maandudes oled sunnitud kõik igapäevase ja koormava maha jätma. Päevarütmi määravad Ringvaatele õhtuks lubatud saateminutid ja töö on nii intensiivne, et kõik muu hajub tahaplaanile. Pole aega, tahtmist ega vajadust oma jamadega tegeleda ja nagu minu puhul tavaliselt - jaanalinnuna pead liiva alla peites laheneb enamik asju iseenesest. Ja mõnikord ongi lihtsalt vaja seda ühte hetke, ühte inimest, ühte drinki, ühte head emotsiooni, mis isegi kõigi kriteeriumide järgi vale olles tegelikult kõik jälle paika lükkab.

Show ja produktsioon olid muidugi viimase peal. Raske on ette kujutada, et keegi suudaks ESCd üldse rootslastest paremini teha. Teist poolfinaali sain ka saalist vaadata - üliäge!

The Age of Adaline

Käisin eile vaatamas. Põhjuseks loomulikult filmi peaosalist mängiv Michiel Huisman, kes ei valmistanud pettumust, sest palja ülakehaga duši alt tulek oli täitsa olemas. Nali naljaks, aga ma arvan, et selle filmi kontekstis see võib-olla oligi ta parim stseen. Mulle tundub, et see roll oli tema jaoks liiga "vanilla", liiga positiivne, liiga üheplaaniline.

Stsenaarium oligi selle asja kõige nõrgem koht, aga eks seda oli ka arvata. Kui tahta antud teemal - naine, kes ei vanane - teha just naisi massidena kinno meelitavat romcomi, siis ei saagi muudmoodi. Peabki läila olema.

Ja mis värk on sellega, et kusiganes filmis süüa tehakse, siis peab lõikelaual mingi paprika vedelema? Kas vabad ja vallalised mehed valmistavad ainult paprikatoite?

Mis mulle tohutult meeldis, oli operaatori- (Davind Lanzenberg) ja kunstnikutöö (Claude Pare). Eriti filmi esimeses pooles oli teatav ajatu atmosfäär ja varjatud pinge just visuaalselt suurepäraselt edasi antud. 

Üllatas Blake Lively ja seda just heas mõttes. Ma pole teda siiamaani eriti heaks näitlejaks pidanud, aga see roll sobis talle. Anda edasi aastakümnete pikkust painavat elukogemust ei ole kerge isegi vanemale näitlejale, aga Blake sai sellega hakkama. Rääkides vanemast näitlejast - selles filmis mängis Harrison Ford! Jaa, tema ise. Ja tegi nii hea rolli, et lausa valus oli vaadata. 

P.S. Kui eile kinno jõudsin, siis ründas mind kõigepealt üks proua lokitangide- ja teine siidripurgiga. Ma olin piletit ostes vaateväljast eemaldanud sõnad "Ainult naistele" ning ei osanud aimatagi, et enne filmi algust keeratakse lokke, määritakse kuhugi kreemi ja kinosaalis toimub ka väike teleturg. Loosimised ja puha. Õnneks olid mul klapid kaasas, sain paarkümmend minutit seriaali vaadata.

Waiting list

Battle Creek

Just watched the first episode of Battle Creek and while I am not entirely convinced it is my cup of tea I have to give credits to the opening titles. Very clever.

Are there any nice people to talk to?

Art and Craft
2012
Cullman/Grausman

Stumbled upon this documentary on iTunes while checking out "The 0.99 Rental of the Week" selection. Ashamed to say I had never heard of Mark Landis - infamous art forger and fake (there might be a question mark) philantropist who conned (another question mark) art institutions and museums for almost thirty years "donating" them pieces by known artists, but actually made in Landis' bedroom while watching reruns of old films. 
The thing with documentaries for me is simple. If I like the main character and I am able to feel empathy or sympathy towards him or her, I'm sold. But this story was something else in its own. Mark Landis was able to fool museums all over US for years, offering them fake pieces, NOT asking money for it and posing as a philanthropist sharing his late mother's or sister's belongings. He had a gift of copying various styles of painting and doing it incredibly fast ... while watching TV. The way he did it, almost without passion, somewhat methodically, but absent-mindedly at the same time.
He had been diagnosed with various mental issues and was under a supervision, but other than that - he was just like your next door neighbour, his rooms filled with sketches, paintings, frames, photocopies. He not once bragged about his work, just said it was an easy thing to do. He knew his craft.
A very captivating film indeed.

One of the aliases he had while visiting museums was Father Scott. He just put on a white collar and said that "“You can learn everything you need to be a good priest from the Father Brown DVD series”

Pure Gold

How on earth should I stumble upon the wittiest remarks without watching some really bad reality-TV? Not even possible.
"He's jewish, hairy and 10 years younger than me. Hashtag Susan Sarandon"
(MJ on her new boyfriend #shahs)

Kontakt. Minuga? Teatriga?

Olen alates oktoobrist kord kuus salvestanud/monteerinud saadet "Kontakt", mis on Linnateatri 50. juubelile pühendatud kohtumisõhtute sari selle teatri näitlejatega.
Kui Annamaria mulle sügisel helistas ja seda projekti pakkus, siis ma esimese raksuga ütlesin loomulikult, et mitte mingil juhul! Sest teatavasti olen ma välistanud enda jaoks kõik asjad, mis mingitkipidi teatriga kokku puutuvad. Ma pole kunagi ühtegi etendust salvestanud, ühtegi teatripäeva ülekannet teinud, rääkimata lavastuslikest saadetest või näitlejate portreedest. Kõik, mis seostub teatri ja näitlemisega, võiks minust soovitavalt paari valgusaasta kaugusel olla.
Annamaria seda muidugi ei teadnud ja kuna ta oli mulle juba teatripoolse projekti sünopsise saatnud, siis lubasin viisaka kolleegina selle vähemalt läbi lugeda. Loomulikult ei muutnud mu meelt see mõneleheküljeline kaunilt kujundatud presentatsioon. Isegi kui Elmo Nüganen ja Raivo Põldma oleks selle duetina ette kandnud, poleks sellest piisanud.
Minu vastumeelsus teatri suhtes ulatub paarikümne aasta taha, täpsemalt ülikooli esimesele kursusele. Enne seda oli mu suhe teatriga 50:60 ehk Harju keskmine. Mitte ülemäära vaimustunud (ma pole kunagi tahtnud saada näitlejaks, lauljaks, baleriiniks), aga teatris käisin hea meelega. Põgenemine teismelise karmist argipäevast või midagi. Ülikooli minnes tegin oma arust halvimatest valikutest parima, loobusin juurast ja majandusest ning selle asemel, et kohe telesse tööle minna, otsustasin proovida Pedas näitejuhtimise asemele loodud telerezhiid. Ega mina võinud teada, et Laia tänava seltskond oli muutnud riikliku tellimuse soovis ainult õppekava nime, kuid sisu oli jäetud 95% osas samaks.
Minu vaimustus ägedast kursusest (meil oli väga äge kursus!) asendus ülehelikiirusel halvava hirmuga esimeses erialatunnis, kus kursuse juhendaja meile kiirelt selgeks tegi, et Stanislavski on jumal ja ilma laval oma hinge avamata siit keegi ei pääse.
Mul poleks olnud midagi selle vastu, et kõike seda (etüüdid, töö näitlejaga, lavakõne jne) õppida, aga kuna see toimus tohutult despootlikus õhkkkonnas, kus absoluutselt ei arvestatud, et mõni meist ei ole sinna kursusele tulnud näitlejana laval seisma, siis sai juba nendest paarist esimesest tunnist alguse minu tohutu vastumeelsus kõige teatriga seonduva suhtes. Minu jaoks ei olnud/ei ole midagi hirmsamat kui olla laval, mul puudub igasugune tahtmine-vajadus-salasoov ennast niimoodi väljendada. Aga ma oleks suutnud sellest üle saada ja proovida, kui meie kursusejuhendaja poleks rakendanud nii valusaid võtteid, et mind lavale ajada ja seal hoida. Lisaks esmaspäevi ja kolmapäevi mürgitavatele erialatundidele (millise eriala?), pidime käima ka pidevalt teatris. Sama regulaarselt filme ja telesaateid vaadata polnud vaja. Pole siis ime, et teatriskäimisest sai järjekordne kannatuste rada, ääristatud trotsi ja alati viimasel hetkel erialapäevikusse kritseldatud analüüsidega.
Pikalt arvasin, et viga on minus. Teistele tüdrukutele paistis see teatrivärk sobivat (muidugi olid kõik ülejäänud meie kursuse tüdrukud ka näiteringi kogemusega) ja poisid pääsesid nii ehk naa lihtsamalt.
Siis tuli meile kuuks ajaks Moskvast Mokejev. Tegime Tsehhovi "Kolme õde", analüüsisime ja mängisime. Tema lähenemine oli hoopis teistsugune. Mäletan, et sain pikalt ainult analüüsija rollis olla, enne kui ta mind lavale saatis. Oli endiselt hirmus ja raske, aga tehtav. Ja ei olnud alandav nagu terve eelmine aasta.
Sama kordus kolmandal kursusel Kaarin Raidiga, kui tegime "Onu Vanjat". Ka Kaarin ei surunud meid kõiki iga hinna eest lavale, mängisid need, kes tahtsid, teised said muud ülesanded.
Tavalised erialatunnid muutusid talutavaks kolmanda kursuse lõpus, kui ise enam lavale minema ei pidanud. Shakespeare' sonette lavastades tegin kursusejuhendajaga lõpuks rahu. Näiliselt, aga siiski. Pragmaatik minus ei tahtnud nende Laia tänava saalis veedetud tundide pärast diplomist loobuda, meelega pingutasin lausa cum laudeni välja. Diplomitööks oli õnneks juba telesaade, mille hindamisel mängis suuremat rolli meie telepoolne juhendaja.

Kuidas ma lõpuks ikkagi Kontakti tegema sattusin, jääb mulle endalegi mõistatuseks. (Ilmselt oli asi ka selles, et Annamaria on lihtsalt niivõrd armas kolleeg ja eks ma olen ennegi teinud asju ainult sellepärast, et on lahe seltskond). Mingil meeletesegaduse hetkel ma igatahes oma jah-sõna ütlesin. Seda seejärel kohe kahetsesin ja paar järgnevat nädalat muretsesin, et nüüd ma keeran selle projekti .... ühesõnaga, kihva.
Lisaks kõigele ei tundnud ma ei Paavot, Veikot ega Henrikut - selle asja teatripoolseid vedajaid ja mitte eriti vahetu suhtlejana olin veendunud, et vähemalt pool aastat nad lihtsalt põrnitsevad mind altkulmu ja imestavad, et kust selline teatrivaenaja küll välja on võetud. Ei saanud ma ju esimesel kohtumisel hakata pikalt laialt oma "rasket saatust" selgitama ja lootma, et mulle võõrad tüübid kohe lahkelt noogutavad ja oma kallist projekti teraapiana kasutada annavad.
Esimest salvestust läksin tegema üsna suure umbusuga hinges. Kuigi olin selleks hetkeks asjad enda jaoks juba üsna selgeks mõelnud, painas kuskil kuklas ikka hirm, et äkki see kõik mulle üldse ei meeldi. Ja ma ei mõtle siinkohal, et on igav või kipub venima või muud tavalised hädad. Ei, ma kartsin, et äkki tuleb koos näitlejate ja teatrijutuga minu sisse jälle see vastik tunne, mis tabas mind iga kord, kui ülikoolis saaliuksest sisse astusin. Mõistusega sain aru, kui lapsik see on. Kõik viiskümmend hullu varjundit.

Kell saab seitse. Veel natuke kohmitsemist ja algabki.
Esimesteks külalisteks Evelin ja Hele.
...
Poolteist tundi hiljem on hirm asendunud uskumatu vabanemistundega.
See kõik mõjub hoopis teistmoodi, kui ma oskasin ette kujutada.
See meeldib mulle.
...
Kontakt.

tegeltkavä + Madge, get a life

See, kuidas suhtleme nt. FBs ja Twitteris n.ö. vabal ajal on üks asi ja mulle isegi meeldib, kuidas mõni oskab leida eriti nutikaid lühendeid ja sõnavigureid ning suurtähtede ja kirjavahemärkide puudumine mind selles kontekstis pöördesse ei aja, aga ... kui ma saan tööasju puudutava e-kirja, mis on samas stiilis "valmis visatud", siis ma küll kortsutan kulmu natuke. Ja teen oma veidras peas ühte kasti linnukese.

On totally another note - Benedict Cumberbatch and his maybe-maybe-maybe pregnant fiancee have won the internet. On every gossip-site there are tons of comments under any random Cumby-post. How has that happened? He beats Brangelina and Kim Kardashian, comments-wise. And on these same sites we find poor Madonna wrapping dead celebrities into black rubber stripes claiming them to be her fellow Rebel Hearts. Whatever that means. Number of comments? Too small to notice. I feel sorry for Madge. The woman is old enough to be my mother, but does not seem to have a clue how to sell herself at that age. I get her desire to be controversial, edgy, relevant etc., but to be honest - without at least a half-descent album she does not stand a chance. And the songs that "leaked", well ... they caused probably as much fuss as U2's latest forced download on iTunes. If that. She already is a pop icon, no need to make people forget that with her present-day awful PR.

Õnnepäev

Kicka$$ disainer nagu ma ise loomulikult olen, pean tunnistama, et juhuslikult poes Eesti plaatide riiuli ette sattudes, sain naerukrambid. Kes neid kujundusi teeb, kes neid pealkirju välja mõtleb?
On loomulikult ka häid ja väga häid karpe ja nimesid, aga totaalset saasta on kordades rohkem.
Ma siiralt loodan, et on läbi viidud mingidki uuringud, mis nende veidrate pildikeste plaadikaanele toppimist õigustab.

The Chosen One

Tunnen end nende jõulude ajal kehvasti. Miks?

Sellepärast, et ma ei suuda anda mõnele inimesele teist, kolmandat ja neljandat võimalust. Proovin ja sunnin ennast, aga ei! Ma nii tahaks uskuda, et inimesed võivad muutuda, aga paraku minu elukogemus seda siiani kinnitanud ei ole. Once a cheater, always a cheater, you know. Kuigi see siin pole üleüldse mingi petmiseteema. 

See on tegelikult teleteema. Just.

Ajendatuna juba ette üleskiidetud intervjuudest Rahvusringhäälingu jõululaupäeva õhtul. Miks ma ei suuda uskuda, et ajakirjanik ekraanil tõesti ongi nii siiras ja maavillane kui pildilt paistab? Pilt, kusjuures, oli väga ilus. Professionaalsest huvist võtsin lõpuks heli maha ja nautisin lihtsalt visuaali. Juttu kuulata ei tahtnud. Kusjuures võib-olla ta ise usubki oma siirust, oma erilist missiooni ja äravalituna peaaegu et aupaistet pea ümber. Mina ei usu. Kuigi tahaks ja tahaks veel eriti seetõttu, et iial ei oska öelda, milline ma ise oleksin, kui saatus sellised kaardid jagaks. 

Ma usun, et meie teod räägivad rohkem kui meie sõnad. See, kuidas kohtleme teisi inimesi, k õ i k i teisi inimesi, on olulisem mistahes paatoslikkusest ja häälevärinast. Väljavalitud määratakse kusagil mujal. Kindlasti mitte teleekraanil.

Sons of Anarchy ... What a ride, brother

I fall into a very strange category of SOA fans. You see, just about three months ago I only knew these series existed and even that knowledge was a result of looking at Charlie Hunnam's IMDb page. Random posts by my co-worker/friend on FB suggesting soundtrack songs from SOA caught my attention, but I never moved past the music. My bad.
I decided to give SOA a go on one lazy Sunday afternoon after watching a Calvin Klein perfume ad where aforementioned Charlie Hunnam just made me forget everything about the product he was promoting. I mean, the man is hot. In a very old-fashioned way: dominant, but not aggressive, strong, but not condescending.
Jokes aside, I watched the first episode of SOA and I was sold. I watch a lot of stuff, some good, some bad, but I rarely get emotionally attached like I did with this.
And before I knew it, I had all the seasons on my iTunes library and exactly 50 days to watch a little over 90 episodes. Why 50 days, you ask. (Actually you don't, but I am trying to improve my creative writing here). After seeing the first three episodes I had no doubt in my mind that I have to see it all and the sooner the better. So I started my SOA marathon and although it makes me look like all twelve kinds of weirdo, I decided to be done with all the previous episodes by the time the final ride takes place. And I am so glad for that stubborn decision.
I got to experience this show in all its intensity. When you only watch an episode in a week, your own everyday life kicks in too strong and you lose touch with the characters or events. But watching it in a row, sometimes 4 or 5 episodes in a day (in a night - to be correct) gave me a totally different perspective of things.
Sons of Anarchy has created a lot of heated opinions, heavy debates about the use of violence and the overall conception of the show. I have no problem either with the concept or with the violence, because first of all - it's a fiction, y'all. And second - I see SOA more as a drama about family and brotherhood than a heroic praise-singing to a bunch of outlaws on a killing-spree. Yes, it can be totally senseless at times (hey, fiction, remember?), but it keeps you invested, attached. It keeps you caring about the characters and that's what I value the most. I love the casting of this show, it is hands down one of the best casts I have seen. It's real. It's realistic in the very best sense of the word. The interactions between characters come across as real as they can be on screen.

So I watched the #FinalRide on Tuesday with thousands of others. Coming through a thunderstorm of emotions this show had made me feel during the last 2 months. Some say the finale was too long, but I loved it. It gave me time to reflect on all my own feelings and thoughts while still keeping up with the events. It gave me time to cry and say good-bye to all of these guys. Somehow it made the right and wrong even. It gave me closure. I never doubted Kurt Sutter's ability to see the bigger picture and the finale proved it. Yes, it was pretty damn symbolic at the end, but c'mon - it was the last act of a play never seen on screens before.

I doubt I will ever rewatch these episodes. The first experience was too strong and I would like to keep it like this.

Linnuke kirjas

Et kas ma olen silmakirjalik, kui ei taha näha Evelin Ilvest isadepäeva pidulikul kontserdil Aasta Isale aumärki rinda kinnitamas?
Ühelt poolt jah. Sest naisena (või mis naisena, lihtsalt emotsionaalse ja vastandamisse mitteuskuva inimesena) ma võin ju tema käitumist mõista. Ma ei pea silmas märgikinnitamise aktsiooni, vaid ikka seda KissGate'i. Kes meist poleks olnud olukorras, kus on kõigest ükskõik, kus iseenast tajud ainult mingi probleemidepuntrana üksikuna universumis tiirutamas. Kus mõni hullumeelne hetk kellegagi - kellega iganes - aitab kasvõi korrakski jälle jalgu maha saada. Iga pealt kolmekümnene võiks sellest aru saada.
Teiselt poolt aga ... no ega ikka ei ole nii, et troonid patroonina kõrgustes ning etendad sulle määratud  rolli vaid siis, kui sobib. Ning sülitad Solarise keskuse katuseterrassilt pähe kõigile, kes selle rolli reeglitepärase mängimise eest maksnud on.
Nii et jah, pigem ma ei tahaks teda pereväärtuste ülistamisele pühendatud üritusele linnukest kirja saama. Ei tahaks näha ka tema abikaasat, kes iseenda rumaluse ja arrogantsi või nõunike kehva töö tulemusena käitus kogu selles loos nagu auguliseks hõõrutud jalamatt. Ja ausalt öeldes, ei tahtnud ma pärast Siiri Oviiri kõnet, et selline (oi kui ülla eesmärgiga) üritus üldse toimunud oleks. Lapsed laulsid oma hinged laiali, aga kõnepuldist targutati selle üle, et väljaspool ametlikku abielu sündivaid lapsi on ikka liiga palju.
I hate this sh!t, I do.

@IsaLapsegaKodus

Tõsiselt. Selline kasutaja on @twitteris.
Ainult mees saab selle peale tulla, et ennast määratleda lapsega kodusolemise kaudu. Mitte et mul midagi selle vastu oleks, vastupidi. Kui see on huumoriga tehtud konto (okei, okei, ha-ha-ha) ja sissekanded peaksid näitama lapsega kodus oleva isa humoorikat argipäeva (sain aru, ha-ha-ha veelkord), siis hea küll. Sest lapsed ja nende kasvatamine ongi ju suur huumor. Mille mõistmiseks emadel kahjuks ajast ning kasutusel olevast ajumahust puudu jääb.
Kahju ainult, et see kodanik oma eksistentsi kirevamatest hetkedest väga palju teada ei anna. Võiks. Siis ehk julgeks rohkem isasid lapsega koju jääda. Isegi ilma seda ilmale kuulutamata.

From @instagram to reality

I am a big fan of instagram.
I can literally (I hate that word, but I can't help myself) spend hours looking at photos from total strangers. I find it really fascinating, peeking into someone's life, getting a glimpse of someone else's reality or dreams. A compilation of photos can say so much about a person. I tend to erase some of my posts from time to time, because I feel like they don't represent the real me.
Loosing your identity while being active on the social media happens sooner than one can expect. Or maybe it's just me and my split-personality issues. I truly think it should be wiser for someone like me to stay off social media all together. Which obviously is not going to happen anytime soon ... Is my fixation with certain forms of online self-exposure connected to my poor social skills in real life? Maybe.
I follow a lot of celebrity accounts both on @instagram and @twitter . I tend to follow the ones which have real people behind them although I should probably not count too much on the aspect of "real". But I have to praise my deductive online observation skills - I have managed to figure out a handful of people who really post their mind. And that is really worth the trouble of going through tons of junk.
.....
I got a bit lost with my thoughts as usual.
To be continued.

Time is a flat circle

Pealkirja järgi tunduks loogiline, et järgnev jutt on seotud sarjaga "True Detective". Vale puha, lihtsalt meenus see tsitaat ning et meelest maha ei läheks, siis panin (peal)kirja.
Aga sarjadest rääkides on mu elu hetkel jälle nagu lilleõis, sest nii "Revenge", "Scandal" kui "Nashville" on täies hoos, lisaks "Madam Secretary" ning ETV2 hakkas eilsest näitama "House of Cardsi". Viimast olen muidugi juba näinud, aga nii head asja pole liiast ka üle vaadata. Alustasin (oh, miks küll) ka "Sons of Anarchy" maratoniga ja ikka korralikult: esimesest hooajast ja esimesest osast peale. Kahe nädalaga olen läbi töötanud kolm hooaega ja nõustun Kevin Spaceyga - seriaale on hea järjest vaadata. Mul kaob telekast sarju vaadates tihtipeale juba hooaja alguses huvi ära, sest kui tegelased pole veel tuttavaks saanud ja süžeeliinid ähmased, on jube raske nädal aega kõike meeles pidada ja sama emotsiooniga edasi vaadata.
"Sons ..." on üle pika aja üks asi, mis mulle tõeliselt meeldib. Esiteks on seal päris inimesed. Selles mõttes, et tegelased ei jagune headeks ja halbadeks. Ja ei ole ka nii, et peategelane on ikka "põhimõtteliselt ainult hea ja õiglane ning teeb halbu asju ainult sellepärast, et ta on selleks sunnitud" Oo ei! Peategelane suskab noaga ja kõmmutab revolvriga teinekord ka lihtsalt vihast ja kättemaksuhimust. Minu meelest on väga ok ka see, et tegelased ei kõnni ringi ideaalse meigi ja maniküüritud küüntega, kammitud juustest ja puhastest teksadest rääkimata.
Mulle meeldib, et Kurt Sutter ajab oma rida, teeb sellist sarja nagu ta tahab ja täpselt selliste tegelastega nagu ta tahab. Ja juhtuvad just need sündmused ja surma saavad ka need, keda tahaks viimase osa lõpuski elusana näha.
Ja soundtrack on puhas kuld. Puhas. Kuld.
Ühesõnaga, I'm hooked. (Kolme sõnaga, aga who cares)

4 viilu leiba

7. oktoober

Okei, kõik algas sellest, et minu kodupoe kõrval seisev reklaampost kuulutas:

Mille peale ma muidugi reageerisin totaalselt üle nagu mul kombeks ja pasundasin erinevatel kontodel, et "Kuidas, kuidas ja veelkord kuidas on võimalik süüa neli viilu leiba päevas ja kuhu see muu toit sel juhul mahtuma peaks?"
Paar tundi hiljem ja veidi rahunenuna otsustasin proovida. Et kas ma suudan nädal aega järjest iga päev need neli imettegevat (vt. plakatit) viilu sisse kühveldada.
Taustaks niipalju, et eriline leivasõber ma ei ole. Kui just ciabattat (seda kõige tumedamat ja mis maitseb Pezi tsiteerides "Nagu mittemidagi") kuidagimoodi leivatoote kategooriasse ei anna sokutada, siis olen ma leiva ja leibade suhtes üsna leigel seisukohal. Kodune leivaküpsetamisbuum läks minust kaarega mööda, aga selle võib ka mu üleüldise kulinaar-gastronoomse käpardluse süüks panna. Lastele ma korralik olla püüdva emana muidugi leiba annan, aga kas just neli viilu .... Kuigi - minu mäletamist mööda oli nii Stellal kui Helenal mingil ajal selline periood, et sõidki ainult leiba. Päevade kaupa. Nii et mitme aasta peale jagades saame ilmselt küllalt korraliku keskmise.
Aga mina ise . Mitte et ma nüüd mingi leivavihkaja oleks, aga esiteks on ju nii palju muid häid asju ja teiseks ... neli viilu? Neli? Nali.
Kuna hetkel on koduses leivakausis ainult sepik, siis lükkub leivanädala eksperimendi algus homsele.
Kõigepealt üritan poest mingid tooted leida ja siis läheb lahti. Nädal aega järjest ja neli viilu päevas. Päris huvitav.

8. oktoober, here we go!

Alustan kohe hommikul kahe viiluga, et saaks suurema mure kaelast ära. Olles kaks kurgileiba ära nosinud (mis ei maitse sugugi halvasti) peatub mu pilk kurvalt pudrukausil. Kuigi neljaviljapuder riivitud õuna, pohlade ja astelpajumarjadega lõhnab isuäratavalt, ei ole mul kõhus enam ruumi. Aga vähemalt on pool päevasest leivanormist käes, mis sest et puuviljapeotäite arvelt.
Lõunaks tegin kanasuppi, mille juurde võiks ju teoreetiliselt leiba võtta küll ... ainult, et mul on hommikust peale juba ainult leiva maitse suus ja rohkem ei tahaks. Hea küll, eksperimendi nimel - üks viil supi kõrvale.
Kuna õhtul lähen tööle, teen enne seda ka ühe võileiva. Ongi päevanorm söödud!
Tööõhtu venib pikale ja kõht koriseb kella kaheksa ajal juba päris hullusti. Homseks ostetud leivakott on mul kaasas, kuid tundub tobe kohustuslikele viiludele veel v a b a t a h t l i k u l t  leiba otsa süüa.

9. oktoober 

Pez teeb hommikul omletti. Piirdun väiksema portsuga ja teen juurde ühe võileiva.
Kuna on pikk ülekande päev ja lähim söögikoht, kuhu korraks keha kinnitama jõuame, pakub india toitu, siis pole leivasöömine lihtne ülesanne.
Koju jõuan enne südaööd ja jäängi kolme viiluga miinusesse.
Samas meenutades ütlust, et "Õlu on vedel leib" polegi asi nii hull.

10. oktoober 

Hommikul teen kohvi kõrvale kaks juustuleiba, laps sööb ühest pool ära. Erinevatel põhjustel jääb täna lõunasöök vahele ning kui vahepeal veidi aega leian, siis tahaks kiireks ampsuks pigem banaani, õuna või külmkappi ei-tea-kust ilmunud lumekrabi. Ei, tuleb eesmärgile kindlaks jääda. Üks leivaviil.
Õhtusöögiks on meil täna küpsetatud kala, mille kõrvale leiva söömine tundub lausa tobedana ... aga no millalgi peab selle viimase viilu ju kirja saama. Tehtud!
P.S. Ma väga loodan, et see veider kõhuvalu, mis kuidagi järele ei anna, pole "tervisliku leivadieedi" kõrvalprodukt.

11. oktoober

Täna on alles neljas päev, aga võin põhimõtteliselt oma üritusele joone alla tõmmata. Ei õnnestu see leivasöömine mul ka siis, kui selle peale teadlikult mõtlen ja endale lausa kohustuslikuks teen. 

Hommikul tegin pannkooke ehk et ei mingit leiba. Siis sõitsime/jõudsime lõpuks maale, kus pere nõudmisel vupsas menüüsse traditsiooniline makaroni-muna-singiroog. No selle kõrvale ometi leiba ei söö. 

Ka õhtusöögiga läks kuidagi nii, et leiba ma väga ei näinud ega söönud.

Päeva skoor: -4

12. oktoober

Kuna oleme maal ja gurmeekrõbinatega pole just priisata, siis hommikul söön võileiba küll. Lausa kaks.
Sellega kahjuks tänane leivatarbimine ka piirdub, sest muud maale kaasavõetud ja linna mittetagasitulevad söögid peab kuskile mahutama. Õhtul linnas tagasi olles võtan küll suppi, aga leiva unustan. Ja pärast enam ei taha ega viitsi.

13. oktoober

Tööpäev. Mis tähendab algatuseks kiluleiba telemaja kohvikus. Kilu l e i b a, eks.
...
Rohkem pole midagi lisada.

14. oktoober

Hommikuse kiluleivaga alustan teadliku leivatarbimisnädala viimast päeva. Ja nagu arvata võib, ka lõpetan.
Leivaliit, anna mulle andeks. Ma tõesti üritasin, aga ilmselt mitte piisavalt. Reklaamitüdruku (või pigem selle reklaamivanamuti, kes kudumise ja kassipaitamise vahepeal võltshammastega leiba nosib) kohta mulle seekord ei pakuta.

P.S. Sattusin vaatama "Armukeste" ameerika versiooni. Halb. Aga Sarah Parishi ja Orla Brady vastu polegi võimalik saada. Olgu neil USA chicadel kui hea meik tahes.

Cry your eyes out

Ma ei nuta oluliste asjade pärast. Seriaali või kassipoega vaadates tõmbab silma märjaks, aga kui midagi päriselt juhtub, siis tegelen sellega kuidagi teistmoodi. Emotsionaalne külmus, argus, veider arusaam täiskasvanulikkusest - tont seda teab.
Vaatasin youtubest *koos* videoid, lugesin Risto Kübara blogipostitust ja oma sõprade postitusi
FBs, silme ees ka pildid Toompea meeleavalduselt ja erinevad debatid meedias ...

Ja lihtsalt tuleb nutt peale.
Ahastusest, jõuetusest ja hirmust selle rumaluse ja sallimatuse pärast.
Elades ajal, kus ühes maailma nurgas murrab Ebola ja teises despootlus, tundub väiklane ja vale kraagelda millegi nii olulise pärast, kui seda on iga inimese õigus õnnele.

"Kas ainult mees ja naine saavad abielluda," küsis Helena hommikul multikat vaadates. "Ei, abielluda saavad need, kes teineteist armastavad," vastasin mina. "Ma praegu abielluks sinuga ja hiljem võib-olla kellegi teisega" ütles laps sellepeale rõõmsalt.

Expect the Unexpected

You know I am the least likely person to rave about a skincare product, but girl - you have to try this!
As I had trouble sleeping while in the country with kids, I came upon a Youtube beauty vlogger Nicole Guerriero and created a habit of watching her videos at nights. She is a really cool chick plus gives great advice without any BS. You know "Best drugstore beauty products" and so on. She is highly entertaining (could and should have a great career as a stand up comedian) and very useful for someone like me who needs to hear about something from firsthand experience rather than blown-out-of-the-proportion ad talk.
So she had a video about her skincare routine ... No, that was another one. Anyway, she had a video where she showed the face masks she liked best and she literally (btw, I hate the overuse of that word everywhere, but I have to because she really did that) sang praises to a product called "GlamGlow" Supermud which was supposed to be the best purifier out there.
And just couple of days later I discovered they sell "GlamGlow" here as well, hurrah!
It is pricey as hell, but worth every cent. My skin (and I have a bad skin, a really bad skin) has never felt better and the results were seen after the first time I used it. You can use it as a mask for your whole face (avoid the eyes!) or just as a spot/blemish treatment and sleep on it.

This Kiss

Ma ootasin juba ammu, millal see juhtub. 

Sest olin veendunud, et juhtumata see ei jää. Ja nii oligi.

Mis puutub väitesse nagu oleks presidendiproua eraelu tema isiklik asi ning see, kus ja kuidas õnnetu printsess konna kuningapojaks suudleb, ei tohiks laiadele massidele üldse korda minna, siis ... nojah. Paraku on nii president kui tema kallis kaasa naha ja karvadega rahva omad, meeldib see neile või mitte. Ja pereväärtusi propageerivate organisatsioonide patrooniks olles ei ole vist kõige parem välja näidata, et käige ainult minu sõnade, mitte minu tegude järgi. 

Seisus kohustab. 

Just messing around

Ready to pitch these (imaginary) reality shows

1. Butt Battle: Kim Kardashian vs. Nicki Minaj

2. Diaper Genie Diaries: Justin Bieber

Considering how dumb the most popular reality shows are these 2 will stand out big time, don't you think? I mean if you are more than willing to watch some fat woman lose like 150 grams and be excited about it then comparing butt notes with Nicki Minaj would be an ultimate bliss. 

Kuhu suvi jäi?

Mitte ühelgi varasemal aastal pole suvi nii lühike olnud. Ausalt. Tähendab see nüüd seda, et olen äkki vanaks jäänud või on tõesti kalendris mingid mulle märkamata jäänud muutused läbi viidud. Kas mitte paar päeva tagasi ei olnud hooaja lõpupidu või jaanipäev ja laulupidu oleks küll nagu eile olnud? 

Ehk on asi ka selles, et oleme sel suvel kummaliselt paiksed olnud ja Viitnalt ainult mõned korrad Põlvasse põiganud? On, mis on, september saabub ootamatult ning teadmine, et juba mõne päeva pärast peab lapse lasteaeda viima ja ise linna kolima, ei vaimusta sugugi. Pealegi, isegi pika suve järel, ei suuda ma sügisesse heldimusega suhtuda. Pushkin Pushkiniks, lehesadu ja kuldsed puuvõrad ... tegelikult pole see ikkagi muu kui piinav eelmäng kuid kestvale külmale ja niiskele ligalögale, mida miskipärast talveks kutsutakse.

Ahjaa, head taasiseseisvumispäeva!

Mis miskipärast seostub mul kohe sellega, et meie president on viimasel ajal Twitteris nii aktiivne, et mul tekib kahtlus, kas tema kontot mitte mõni nõunik ei halda. Isegi Kim Kardashiani Instagrammis pole nii palju postitusi per tund kui @IlvesToomas säutsuda jaksab. Less might really be more in this case ...

The Counselor (2013)

Ridley Scott and Cormac McCarthy should be a sure thing, but .... despite of the visual excitement it provided, I fell asleep halfway through it. "Don't get involved in drug trafficking" Was that the message of this film? It must have been, because all the other storylines or characters didn't lead anywhere. Even more - they did not even start anywhere. In order to be attached to a film I need to like/dislike a character. I need something to base my likes or dislikes on. This film gave me nothing, so I couldn't help but yawn when Michael Fassbender tried to act the hell out of this.
I have not given up on Ridley Scott, but the days when only the visual counted, are over. At least for me.

Copenhagen calling!

Reede, 02.05

Öösel enne lendu magan üllatavalt hästi (kuigi lühidalt) ning varahommikuses Tallinna lennujaamas reedab kellaega ainult mu kärisev hääl. Nohu on endiselt kohal ning hoolikalt minuteid lugedes manustan mõned tabletid. Poleks ju eriti meeldiv järgnevad päevad lukus kõrvadega veeta. Ning ka monteerimine võib sellisel juhul üsna raskeks osutuda. Siis ma veel ei aimagi, et töötingimused Eurovisiooni arena pressikeskuses on sellised, et lukus kõrvad oleks pigem õnnistuseks.
Lend läheb sujuvalt, nohurohi mõjub ilmselt ka rahustina, sest tavapärane kohe-kukume-alla paanika jääb saabumata.
Kopenhaagenis on aeg veelgi varajasem ning meile vastu tulnud tütreke (eesti tüdruk, kes Taanis õpib ja Eurovisioonil vabatahtlikuna töötab) saadab meid hotelli. Ühtlasi soovitab lennujaamast alkoholi osta (ei viitsi) ning hoiatab, et Kristiaanias ei tohi filmida (teame, teame).
Hotellis tabab meid ebameeldiv üllatus, sest vabu tube nii vara ei ole, juba Kopenhaagenis kohal olev Eesti delegatsioon on sügavas unes ning meie illusioon kosutavast puhkusest enne töörühmamist saab valusa hoobi. Torssis ja tigedatena otsustame minna hommikusöögilauda ning õnneks meid keegi ei takista. Munapuder, peekon ja kaneelisaiad teevad tuju paremaks.
Tukume fuajee diivanil ning tunni pärast tuleb ka päike välja.
Seda Mart Normeti kehastuses, kellele on puhkus lõunamaadel mõjunud kadestamisväärselt hästi.

Mart jagab meile kaelakaardid ja muud nänni, tutvustab päevaplaani ja lippab sportima. Tukume edasi.
Varsti õnnestub meil välja kaubelda kaks tuba ning elu tundub veidi ilusam.

Kell 11 kohtume Eesti delegatsiooniga, et koos võistluspaika sõita.
Olin ju lugenud küll, et kontserdisaal on ehitatud vanasse laevaehitustehasesse kuskil saarel, aga midagi nii radikaalset ei osanud oodatagi. Arena näeb välja nagu suur kuut (selleks seda ka kutsuma hakkame), mis asub keset võsa. Otse meie hotellist sõidab buss sinna 20 minutit, aga seda luksust ei saa me mitte iga päev kasutada. Intrigeeriv igatahes.
Kaua ei jõua omapärase asukoha üle juurelda, sest Tanjal algab proov ning meil on vaja õhtuks Ringvaatele lugu toota. Kaamerad-mikrofonid surisema ja tööle!
Kontserdisaal ja lava on tõesti võimsad, ma ei ole midagi sellist kunagi näinud. Sellest, kuidas Eesti lugu mõjub, ma eriti aru ei saa, sest ümberringi on nii palju huvitavat.

lava

Jätan poisid intervjuusid lõpetama ning suundun otsima pressikeskust, et kiiresti materjal sisse võtta ja monteerima hakata. Kuna kogu tegevus (v.a. kontsert) toimub hiigelsuures telklas, siis võtab orienteerumine alguses omajagu aega. Leian õige koha, tuvastan wi-fi parooli ning kappan esinejate areaali tagasi, et oma maja (loe: kott tehnikaga) selga võtta ja sama teekond uuesti läbida. Ühendan arvutid, kettad, draivid, loon netiühenduse. Saabub Reimo ja hakkab lugu kokku panema. Ka pressikeskuses näidatakse suurtel ekraanidel pidevalt käimasolevaid lavaproove, mis on iseenesest tore, aga ... miskipärast arvatakse, et ajakirjanikud soovivad tunda end kui Aerosmithi kontserdil ning heli on talumatult vali. Vaevalt kuulen klappidest intervjuude teksti, mingist korralikust helimontaazhist ei saa juttugi olla. Omandan tunde ja mälu järgi helide tegemise oskuse: intekad +3, muusika -4, taustad -15 jne. Mõnel harval vaikusehetkel (kui proovides on vaheaeg, kuid telgi selja taga kolistavad traktorid), kuulan kriitilisemad kohad üle ning teen kiired parandused. Montaazhiga läheb kiireks, Eestis on ju kell tund aega ees ning Ringvaade ei oota. Lõpuks on lugu valmis, internett töötab vilkalt ja lugu läheb üles.

Tagasi linna sõidame shuttle-bussiga. Busse on kahte sorti - A ja B - kuid pole võimalik tuvastada, kuhu nad täpselt sõidavad, sest sõiduplaane ja muud infot pole veel üles pandud. Valime ei-mäleta-miks bussi A ja reis algab. See buss sõidab läbi absoluutselt igalt poolt ning kuigi mul pole midagi tasuta linnatuuri vastu, võtavad nälg ja väsimus võimust ning ainus soov on kiiresti oma hotelli jõuda. Pärast pikka üht ja teistpidi keerutamist saabume lõpuks oma hotelli lähistele ning veel mõned tiirud hiljem lubatakse meil ka bussist väljuda. Home, sweet Scandic!

Õhtusöögiks soovitab Vilbre meile hotelli vastas asuvat restorani Sultan, mis on tõepoolest suurepärane koht. Ettekandjad pole eriti entusiastlikud, kuid toit on maitsev ja kesklinna arvestades täiesti mõistliku hinnaga. Rohkemaks meil tol õhtul jõudu ei jätku. Head ööd!

Laupäev, 03.05

Alustame hommikut juba tuttava munapudru, peekoni ja kaneelisaiadega. Reikop testib ka erinevaid juustusid, millest üks on hea ja teine lõhnab nagu kaalikas. Rahvast on murdu, ilmselt on selle põhjuseks möödunud 1. mai ja pikk nädalavahetus. Erinevad keeled, mida kuuleme, annavad märku sellest, et Eurovisioon on majas. Nägupidi kedagi veel ei tunne. See on ka mõistetav, sest esinejad tuunitakse lavaleminekuks nii üles, et Harju keskmisest prillidega tuustist saab tõesti imekaunis printsess ja hommikuse müslikausi taga teda tõesti ära ei tunne ja autogrammi saamiseks pikali ei jookse. Aja jooksul tuvastame, et meie hotellis elavad nii ungarlased, lätlased, soomlased, austerlased, makedoonlased kui prantslased.

Tänane märksõna on "3+1" ehk läheme Reikopi ja Meelisega tegema lugu mõnest Kopenhaageni vaatamisväärsusest. Pusserdame ESC ametlikud kõnekaardid kaasavõtud vanadesse telefonidesse, jagame oma uusi numbreid, soovime Reimole kena hommikupoolikut loomaaias ja asume teele. Paberil tundub plaan suhteliselt kergesti teostatav, kuid esimene tõrge ilmneb juba tellitud autosse istudes, sest meile autojuhiks saabunud tütarlaps ei ole kohalik ning isegi Väikese Merineitsi leidmine osutub parajaks pähkliks. Õnneks on Reimo veel hotellis/netis ning ta saadab meile igaks juhuks kõikide kohtade aadressid. (See tegevus kulutab kõnekaardilt kogu "tasuta" suhtluse limiidi ning edaspidi jätame topelttelefonid hotelli)

Üle vee näeme oma "kuuti" ka pidulikumast küljest ning toodame stände ja katteplaane. Loomulikult ka turistifotosid. Sama kordub Merineitsi juures, kus käib ootamatult suur möll. Ausalt öeldes ei arva ma sellest kivijunnist eriti midagi ning olen nõus libedatel kividel turnima ainult selleks, et Reikopi ständi ajal peegeldajat hoida.

Merineitsi juures pingil peesitades, (Meelis palehigis töötamas) kohtume taani keelt rääkiva aasia prouaga, kes meile Falun Gongi pähe määrida püüab. Ei õnnestu. Ei ole lihtsalt sellel lainel.
Edasi suundume Kristiaaniasse. Taksotüdruk on vahepeal ka ise kõikide kohtade aadressid hankinud, kuid see ei tähenda, et edasine marsruut lihtsamalt läbitud saaks.
Kristiaanias teeme mõned kiired ständid ja põõsa vahelt ka paar katekat. Ei hakka peksa saamisega riskima ning iga hinna eest kanepipläru pildile ei püüa. Isegi n.ö. väravast on pilt piisavalt huvitav.

Jalgrataste rohkus linnas on muljetavaldav ja kadedakstegev. Iga nurga peal puntrasse pakitud rattad ja suvaliselt seintele-plankudele kleebitud Europarlamendi valimistel kandideerijate plakatid loovad mõnusalt vaba õhkkonna. Arutame omavahel, et Eesti/Tallinn on muutumas liigselt kontrollitud-reglementeeritud steriilseks ja igavaks kohaks. Rohkem lipendavaid plakateid!

Järgmine peatus on maailma kõige parema restorani, NOMA, juures. Enne peatume iga teise lähedalasuva maja kõrval, sest maailma kõige parema restorani leidmine ei ole just lihtne ülesanne. Lõpuks oleme kohal, sisse meid muidugi ei lasta, aga pole hullu. Ka väljast on majakärakas piisavalt huvitav. lisaks on neil ukse kõrval kaks mesitaru, mille juures askeldav mesinik koos oma hoolealustega "kindlustab" meile vähemalt neli head plaani. Mesilinnukesed on kohal ka Reikopi ständi juures, aga kolleeg on vapper ja lõpetab ühe duubliga.


Kopenhaageni linnaplaneerijatele tuleb au anda, et kanali äärt ei ole umbselt täis ehitatud ning seetõttu avanevad igalt poolt imekaunid vaated.

Kihutame edasi, sihtkoht National Museum, kus Reikop plaanib proovida maailma vanimat õlut. Kuigi meil pole mingeid eelnevaid kokkuleppeid, lastakse kaameraga õllele ligi vaid pärast lühikest telefonikõnet. (Teen maailmamuutva avastuse, et inimesed jagunevad laias laastus kaheks ka Kopenhaagenis: turris ja torssis tigetsejad ning chillid elunautijad.) Maailma vanim õlu maitseb nagu maailma iga teine õlu. Isegi paremini, sest oleme juba üsna janused ja näljased. Puhkepausi pole loota, sest ees on veel vähemalt 3+1 asja.
Tivolis kaob Reikop mitmekümneks minutiks "läbirääkimiste laua taha" ja naaseb kolme lehekülje allkirjastatud dokumentidega. Kõik ikka selleks, et me paari-kolme karusselli filmida saaks. Neid pabereid ei küsi meilt seespool väravaid küll mitte keegi, aga kokkukortsutatuna transpordin need isegi kohusetundlikult Tallinnasse. Mine sa tea.
Mina pole suur lõbustusparkide fänn ning atraktsioonidest enam paelub mind söögitänav (kõht on juba ammu selgroo küljes kinni), aga püsime kursil ja otsime erinevatest soppidest huvitavaid plaane. Maailma kõige kõrgem kettkarusell mind samuti eriti ei vaimusta, aga kõrgustkartvale inimesene pole ilmselt ka sihtgrupp.

Oleme välja teeninud lõunapausi. Kohtume Raekoja platsil Reimoga, ühtlasi näeme ametlikku Eurovisiooni väravat ja homset avaürituse paika. Ei midagi erilist, aga ehk on asi selles, et pool platsi on ehituseks suletud ning grandioosseid vaateid ei avane.

Lõunatame juba tuttavas Sultanis. Toit on endiselt hea, ettekandja endiselt mitteentusiastlik ning selgub, et suur õlu on tõeliselt suur. Mis muidugi liigitub pigem plusside kui miinuste valdkonda. Ei ole mingit tahtmist uuesti võttele minna, aga kuna 2+1 episoodi on veel tegemata, siis pole pääsu.

Esimene peatus on maailma pikimal jalakäijate tänaval, kus peale Eurovisiooni siltide pole midagi huvitavat. Ka nende loogikast ei saa me aru ning tõmbame kiirelt otsad kokku. Kaneelisaiade leidmine on omaette väljakutse ning esialgu jääme sellele esmapilgul lihtsa ülesandega jänni. Taani kuulsamat kondiitritoodet ei pakuta laupäeva pärastlõunal mitte üheski kohvikus. Lõpuks marsib Reikop hotelli läheduses asuvasse Lidli poodi ning leiab (hoolikalt peidetuna, kusjuures) kaks viimast saiakest. Teostame saiaepisoodi hotelli lobby-baaris.

Paar tundi puhkuseks ning jälle minek. Sedakorda koos Eesti delegatsiooniga klubiõhtule, kus peaksid lauldes ja juteldes vennastuma vennasrahvaste (ja teiste) esindused. Kohal on peale meie ka lätlased, leedulased, ungarlased. Meeleolu on alguses pisut jäik ja kohmetu, kuid õnneks pakutakse piisavas koguses tujutõstjaid. Teeme mõned intervjuud ning otsustame vahepeal tagasi hotelli minna, sest Tanja esinemine on planeeritud alles kella poole üheks öösel. Lisaks lubatakse klubis suitsetada (suitsetajate ja mittesuitsetajate tsooni vahel on mõtteline joon) ning tunnen, kuidas silmad kiiresti kipitama hakkavad. Ja kuna silmi on vaja lähipäevadel rohkem, kui läti bändimehe muljeid või ungari lauja kurba pilku, siis lahkumegi. Seven Elevenist võtame õlled ja suupisted ning teeme hotellitoas mõnusa äraolemise. Reimo ja Meelis suunduvad tagasi klubisse, mina lähen magama.
Hommikul kuulen, et Tanja ja Timo esinemine oli väga hoogne, klubitäis rahvast huilgas ja hüppas ning ürituse võis lugeda kordaläinuks. Selles pole mul mingit kahtlust, sest juba nende kahe päevaga on Tanja end näidanud kõige paremast küljest. Tõepoolest artist suure A tähega. Amazing!

Pühapäev, 04.05

Pärast juba traditsioonilist hommikust kombinatsiooni munapudru-peekon-kaneelisaiad, läheb Reikop kunsti nautima, Meelis linna peale, Reimo lugu kokku panema ja mina materjali sisse võtma.
Lõunatame jälle Sultanis, seekord saame ka väikese meelelahutusprogrammi osaliseks, sest saali ühes otsas tähistab pisemat sorti taani suguselts kas pulmi või matuseid. Reimo teeb meile otsereportaazhi vanavanemate ja lapselapse suhetest, samal ajal kui Reikop annab intervjuud Vikerraadiole.

Päeva teine osa on glamuurne.
Nali.
Täna on Eurovisiooni ametlik avamine, mis tähendab nn. punase vaiba üritust Raekoja ees ja linnapea vastuvõttu delegatsioonidele sama hoone sees. Läheme punase vaiba äärde küll oma arust piisavalt vara, kuid mitte ühtegi vaba kohta, kuhu kaamera panna, me enam ei leia. Esialgne frustratsioon asendub peagi hasardiga. Meelis võtab plaane nii võimatutest kohtadest nagu ta vist kunagi pole teinud. Isegi ühel jalal seistes on tal kaader laitmatu kompaga, fantastiline! Reimo surub mikrofoni peaaegu läbi kellegi kõhu, aga oma soundbite'i same kätte. Me pole ainukesed, kes peavad töötama nagu piletikontrollid täistunni bussis. Rootsi riigitelevisiooni reporter peab kohe-kohe tegema live-lülituse, kuid ka tema ei pääse n.ö. reelingu äärde punasel vaibal kõndijatele ligi. Kohtade pärast käib armutu võitlus, korraks öeldakse inetusi, aga lõpuks on kõik jälle sõbrad. See tähendab, suurte kaameratega grupid on sõbrad ja elavad üheskoos oma ärritust välja online reporterite peale. Veebimeedia pealetung tähendab ka Eurovisioonil seda, et pressi on punase vaiba ääres kordades rohkem kui vanasti, sest iga telefoniga filmija on ühtäkki ajakirjanik. Saabub Reikop, kes asub kohe tootma stände stiilis "Oleme siin sündmuste keerises, kus iga kaadri pärast võideldakse elu eest" ning on täielikult oma sõiduvees. Korraks tundub mulle, et tunde kestnud trügimine tekitab juba hallutsinatsioone, sest üle piirdeaia hüppab Super Hot Cosmos Blues Bandi solist Janno Reim. Kui ta sujuvalt kaamera haarab, saan aru, et tegemist on siiski Hollandi TV operaatoriga. Stiil ja attitude on igatahes sama.
Kauaks ei saa ma "Janno Reimiga" pilke vahetama jääda, sest punasele vaibale on jõudnud üks tänavuse Eurovisiooni saatejuhte Pilou Asbaek, ilmselt ainus selle üritusega seotud inimene, kellest ma sel hetkel tõsiselt vaimustuda suudan. Reikop on käpp ja teeb pilti ning torkab pärast seda härrale veel ka meie mikrofoni nina alla.

Intervjueerime veel islandlasi. Tuleb välja, et tüüp, keda seni parlamendisaadikuks pidanud oleme, ei ole seda mitte. On hoopis üks teine tüüp.
Kuna kõik elavad endiselt meil seljas ja meie elame teistel seljas ning Reikopil on luureinfot, et Raekojas sees on hoopis lahedam ja lisaks pakutakse süüa, siis korjame kodinad kokku ja jätame punase vaiba oma elu elama.

Sees on tõesti mõnusam, kõik artistid kohe käe-jala juures. Võitlen kiusatusega Pilou Asbaeki pintsakust sikutada, aga jätan selle siiski tegemata. Paljuski sellepärast, et tema kõrval seisab teine õhtujuht, Nikolaj Koppel, kes pole ka just papist poiss. Kahjuks lahkuvad nad mõlemad üsna pea, aga see eest siseneb tõelisel lavakõnnakul Filipp Kirkorov. Kõik kogunevad nagu mesilased kohe tema ümber, unustades isegi "habemega naise", kes siiamaani intervjuuderekordit hoidis. Ei jäta meiegi Kirkorovit rahule ja on täiesti uskumatu, kuidas mõjub sõnapaar "Estonskoje televidenije". Kirkorov pööritab meelitatult silmi ning saadab tervitusi Anne Veskile.
Jututame kõiki vähegi erksamaid tegelasi, laseme armeenia poisil eesti lugu järele teha ning islandi lauljal Tanjaga kleite võrrelda. Tanja särab igas situatsioonis ja iga nurga alt. Temas on see miski, mis kaameratule süttides ka kõik ümberringi särama paneb.

Viimaks tundub, et aitab kah. Lubame endale paar õlut ja sööme kõhud täis. Andres, üks kolmest Eurovisiooni ametlikust fotograafist, jagab huvitavat siseinfot (ei midagi keelatut, lihtsalt tema näeb oma töö tõttu rohkem kui teised), nurgas silmame üht kõhukat hiina härrat. Kas tõesti on huvi Eurovisiooni vastu Hiinas nii suur?
WC-s kohtun Conchitaga ("habemega naine"), kes kohmitseb oma kleidi kallal ja teatab võluvalt naeratades, et nende seelikutega on jube tüütu asju ajada. Ta on niimoodi meetri pealt suheldes veel sharmantsem kui intervjuudes. Olen leidnud uue lemmiku!

Lahkume Raekojast, kus pidu veel kestma jääb, sest mõned on ikka täitsa hoos. Läti naine vehib tantsida nii hoogsalt, et tema juustes olev lill, mis muidu näib olevat kruviga kinnitatud, ähvardab kohe minema lennata. Võtame õuest veel ühed õlled ja suundume hotelli poole. Teel püüab pilku erinevates lipuvärvides veiklev klaasist maja. Meelis paneb kaamera käima: kaks kärbest ühe hoobiga - head plaanid ja ei pea kõndides õlletoobiga vehkima.

Hotellis hakkab Reimo kohe intekaid läbi vaatama, mina võtan materjali sisse ja kobin magama. Äratuse panen kella viieks.

Esmaspäev, 05.05

Vean end vaevaliselt voodist välja ja arvuti taha. Lõpetan laupäeval tehtud lugude katmise, jahmerdan mingi tobeda tiitriga, vaatan läbi eilset punase vaiba materjali. Lõpuks on käes hommikusöögiaeg - munapuder ja kaneelisaiad ootavad! Kuna tundub, et meie hotellis on kaneelisaiade kontsentratsioon ühe ruutmeetri kohta kõige suurem, siis teeme mõned katteplaanid laupäevasele loole juurde.
Poisid lähevad kuuti (arenale) ja mina jään hotelli monteerima. Mõne tunni pärast, kui proovin loo esimesi minuteid üles laadida, saan aru, et wi-figa on nagu on. Ehk et eriti ei ole. Shuttle-buss arenale peaks väljuma viie mintsa pärast. Pakin ülehelikiirusel asjad ja torman alla. Jooksen peaga kõhtu Timole ja Vilbrele ning smugeldan end hoopis Eesti delegatsiooni bussi peale.

Pressikeskuses on olukord endine - tuul puhub telgipragudest, traktorid kolistavad seina taga ja musa möirgab. Aga muidu pole viga midagi, automaadist saab kohvi ja vett, delegatsioonide alast näppame küpsiseid ja puuvilju.
Monteerin, monteerin, monteerin.
Panen loo üles kahes osas ja vaene Andres peab minu soperdustega Tallinnas ilmselt suurt vaeva nägema. Aga lugu jõuab eetrisse ja kõik on õnnelikud.

Poisid läehvad uurima kas, kust ja kuhu sõidab lubatud shuttle-boat, et sellest homse Ringvaate loo juurde väike episood teha. Mängin mõttega minna saali vaatama õhtust proovi, kuid loobun sellest. Pealegi, Reikop lahkub homme hommikul ning otsustame hotelli lobby-baaris väikese lahkumisõhtu teha. Pakin tehnika kokku ja lähen shuttle-bussi ootama. Kohtun paari kohaliku põõsa-inimesega, kes küsivad pileteid üritusele ning olen tunnistajaks Vera Serdutshka uhkele saabumisele. Kõigest tund aega bussis koos kohustuslike lisatiirudega ja olengi kodus.

Reikopi ja Reimoga jätkub juttu kauemaks ning alkoholi ja uneaja kuritarvitamisest päästab meid mingi erakanali operaator, kes koos Eesti delegatsiooniga proovist saabudes meid miskipärast filmima hakkab. No thanks!

Teisipäev, 06.05 poolfinaali päev

Igahommikust munaputru manustades ei ole küll mingit erilist tunnet. Et tähtis päev või nii. Pigem rõõm pisut vabamast hommikust, mis võimaldab korraks mänguasjapoodi minna ja lapsukestele "Emme, mis sa tõid?" asjad hankida.
Lõunaks sõidame arenale. Mina hakkan monteerima tänase päeva lugu, Reimo hoiab toimuval silma peal. Peagi saabub ka Eesti delegatsioon ja hakkab valmistuma viimaseks prooviks. Teeme Tanjaga n+1 intervjuud.

Saan õhtuse Ringvaate loo valmis ja üles laetud, kõrvulukustav muusika ja selga puhuv tuul ei morjenda enam üldse. Pressikeskuses töötav seltskond hakkab vaikselt omaks saama. Kuna poolfinaalini on veel aega ja vahepeal linna sõita pole mõtet, sobitangi uusi tutvusi. 

Lõpuks on aeg kaamerad garderoobide juurde valmis seada, Eesti delegatsioonilt viimaseid lausejuppe püüda ja Tanja koos kaaskonnaga lavale saata. 

Machete tappis Risttuule

Üritasin ka vaadata paljukiidetud filmi "Risttuules". Justnimelt üritasin, sest vaatamata katsest olla avatud ja huvituda, ei suutnud see ... okei, öelgem ta kohta hetkel ikka film ... mind esimese 10 minutiga küll kuidagi käima tõmmata. Andsin talle armust veel 10, aga ei midagi. Kui on igav, siis on igav - isegi kui teemaks küüditamine, mis peaks ju iga eestlase plaksust ekraani külge liimima.
Ma ei ole üldse eriline süngete-õudsete-elame-siin-halli-pilve-all filmide austaja. Mitte et ma neid üldse ei vaataks, vaatan küll. Aga ainult väga valitud asju. Leian, et asjatult ja suure kunsti nimel end pidevalt masendada lasta (mida võib ka "mõtlema panemiseks" või muuks sügavmõtteliseks BS-ks kutsuda) pole mõtet.
Küüditamise teema ja Eesti kurb ajalugu üleüldse võiks muidugi olla meie filmitegijate leib ja või. Aga mina paluks seda oluliselt atraktiivsema sisu ja vormiga. Mitte et stedicamiga tummalt seisvate inimeste ümber tuiutamine omamoodi huvitav poleks olnud, aga just nimelt ainult tehnilisest vaatenurgast see mind paeluski. Sisu - niipaljukest kui seda selle 20 minuti jooksul oli - jäi kurvalt üheülbaliseks. Küüditamine oli raju ja karm ja traagiline - yeah, I get it, let's move on.

Elioni videolaenutusest vaatasin Rodriguese järjekat "Machete Kills". See tõmbas küll kohe tuurid üles ja pulsi pekslema, rääkimata naerulihaste pidevast kasutusest. Tundus, nagu oleks RR teinud selle filmi ainult montaazhitrikkide pärast. Aga vahet pole, väga meeleolukalt kukkus välja.

"Machete don't tweet"

Pussy Riot @TlnMusicWeek

See, kuidas Pussy Rioti liikmetega Venemaal käituti, on üks asi ja väärib paljuski hukkamõistu.
Kuid neid mingiteks erilisteks demokraatiakuulutajateks pidada on minu meelest ka natuke liig.
Võin olla vanamoodne, kuid teiste usulistel väärtustel tallamine (olgugi õilsal eesmärgil ja kasvõi performance' sildi all), ei ole õige.

Reisijutt

Minu meelest olid puhkused-reisid enne sotsiaalmeedia turuletulekut oluliselt põnevamad. 

Nii enda kui teiste omad. 

Läksid ära ja keegi ei teadnud sinust päevade, nädalate või kuude jooksul midagi.

Praegu ei viitsi kellegi puhkuse- ja reisimuljeid kuulata. FB jms. tõttu tunnen, nagu teaks juba kõike. 

Ja põhimõtteliselt ei jõua kedagi isegi korralikult igatsema hakata, sest ta virvendab-säutsub-blogib-sheerib ja foorskväärib su elus pidevalt edasi. 

Võiks ju hoopis virtuaalselt reisida? Hulk pappi jääks igatahes alles ning ahastus selle pärast, et "kõike huvitavat" ei jõudnud seinal jagada ning iga torni ees selfit teha, jääks ka kogemata. 

What you should and should not do

I should be writing about the election night coverage.
I should be depressed out of my mind that the time is running out and there is so much to do.
I should dedicate my every waking moment (I get to spend without kids) to organizing, controlling, screaming and shouting.
But no!
Instead I am genuinely happy about the fact that summer is finally over and my favourite TV-shows are back on screen.

First of all "Nashville" with fabulous Connie Britton. I became quite a fan of country music thanks to the first season of this show. I was under the impression of country music being a boring and ridiculous ji-ha for men too stupid to wear anything but boots and cowboy hats, but ... I could not have been more far from the truth. Country music - especially the early stages of it - is captivating and deep and brings out emotions like no other genre. This is me exaggerating again, but I can not help it. Think of Johnny Cash, Patsy Cline or even Kris Kristofferson ... listening to their songs have made me revaluate some things. Seriously.
Of course "Nashville" is not that deep. And the main reason I watch this show, apart from the music and Connie Britton, is a pure lust after Michiel Huisman  - a dutch actor who came to my radar while playing Sonny in Treme. He is just so damn attractive and so spot on for this role. Too bad they don't give him as much air-time as I would like e. g 43 minutes per series. Just kidding.

photo via screenrant.com

Ok, moving on.

I also started with ABC's other hits that have reached season 3 - "Scandal" and "Revenge" and I am experiencing the same problem as at the beginning of last season. After having such strong season finales they both just fell flat in my eyes. "Revenge" does not make any sense - the characters are blurry and not in a good way and the events are just piled together for the sake of it. Maybe it has something to do with its new showrunner Sunil Nayar and his desire to "Go back to basics". We'll see.

"Scandal" disappointed me by being so weakly constructed. Kerry Washington is as sharp as ever, but the storylines just don't add up. They feel so forced and unnatural - maybe it is done on purpose? I have faith on Shonda Rhimes, she is a very clever woman who gets the viewers on the hook, one way or another.

I also tried to watch ABC's new thing "Betrayal", but - excuse my French - it was just boring as hell. Stuart Townsend and Hannah Ware's lips are the best part of it, but it is not enough to keep me interested. As picky as I am. Joke.