Seekord venis kuidagi eriti pikale. Selgus et õigel ajal koju lennates ma laupäevast saadet mingi nipiga valmis ei saa ning otsustasin veel päevaks sinna jääda. Igati õige otsus.
Ma ei tahtnud sel aastal üldse minna. Veel ärasõidupäeva õhtul kurtsin Ruthile, et nii kõrini on kõigest, mis kaudseltki Eurovisioni meenutab. Lükkasin pakkimise sõna otseses mõttes viimasele minutile ja olin üldse kuidagi liimist lahti. Mis ei ole minu puhul muidugi mingi ime, aga seekord oli asi ikka eriti hull. Kui kellelgi on oskus oma elu keeruliseks elada, siis olen see mina.
Õnneks on Eurovision üks täiesti omaette maailm. Nagu teine planeet, kuhu maandudes oled sunnitud kõik igapäevase ja koormava maha jätma. Päevarütmi määravad Ringvaatele õhtuks lubatud saateminutid ja töö on nii intensiivne, et kõik muu hajub tahaplaanile. Pole aega, tahtmist ega vajadust oma jamadega tegeleda ja nagu minu puhul tavaliselt - jaanalinnuna pead liiva alla peites laheneb enamik asju iseenesest. Ja mõnikord ongi lihtsalt vaja seda ühte hetke, ühte inimest, ühte drinki, ühte head emotsiooni, mis isegi kõigi kriteeriumide järgi vale olles tegelikult kõik jälle paika lükkab.
Show ja produktsioon olid muidugi viimase peal. Raske on ette kujutada, et keegi suudaks ESCd üldse rootslastest paremini teha. Teist poolfinaali sain ka saalist vaadata - üliäge!
No comments:
Post a Comment
What do you think?